![]() Kas sundüürnik tõesti ongi kurjategija?
trussik
2006-10-04 20:50:56
M.A sa pole asjast aru saanud. Sundüürnike probleem ei
kotiks kedagi kui nad poleks potensiaalsed valijad. Kuna on
olemas suhteliselt suur grupp, kes tunnevad, et neile on
liiga tehtud. Tõeliselt kahju, et mõne "sundüürnike
esindajast" kisakõri tõttu oletegi endast sellise mulje
kujundanud, nagu te praegu olete. Tegelikult ei ole raske
mõni õigusakt üles otsida ja endale ise asjad selgeks teha,
mis on omandireform ja keda siiski täpsemalt süüdistama
peaks, kui üldse kedagi peaks. Ärge laske end
parteigenossedel haneks tõmmata.
trussikule
2006-10-04 21:40:09
Loomulikult on sundüürnikele liiga tehtud. Kuidas üldse
tuldi selle, et need inimesed peavad sisuliselt
omandireformi kinni maksma. Kaudselt on süüdi ka kõik
mägedele EVPde eest erastajad, kellelekordagi pähe ei
tulnud, et nende kolleegidele liiga tehakse
Skeptik
2006-10-04 23:15:42
Kui me võtame eelduseks, et riigivara tulnuks jaotada kõigi
kodanike või kasvõi kõigi elanike vahel võrdselt, siis on
sundüürnikele tõesti liiga tehtud. Kuid mitte ainult neile.
Kui võtame eelduseks, et iga kodanik peaks saama
Keila-Joale suvila poole hinnaga, siis on kõigile meist
(peale kahe) liiga tehtud. Kuid kas need eeldused on õiged?
Jaan Sotter
2006-10-04 23:49:59
Ilmas on ikka nii, et võrreldakse end naabriga. Külamehest
sundüürnik ei kurda, sest naaber sai küll sovhoosikorteri
erastada, aga mida see tühi maksab. Pealinnas aga said
naabermaja pered erastamise läbi miljonärideks ja kontrast
on kohutav ning naabrile jõukuses järele jõuda on näiteks
pensionäridel võimatu. Poliitikud ei taha seda kuidagi
arvesse võtta, aga pinged ei kao kusagile kuni naaber
riigilt ligilähedase kingituse saab. Milliseid deemoneid
see pinge pidevalt toodab võib siitsamast lehest lugeda.
Sundüürnike mure tuleb lahendada ja seejuures ei saa
lähtuda abstraktsest õiglusest vaid tegelikust
rahulolematuse määrast.
Tõdemus
2006-10-05 01:48:48
Sundüürnikud räägivad siin hirmsast ebavõrdsusest. Aga kas
ebavõrdsus ei olnud ka see, et nende korterite tõelised
omanikud olid pagendatud Siberisse, välismaale või sootuks
tapetud. Kas tõesti oleks Eesti pidanud selle ebaõigluse
põlistama? Jah, loomulikult toob selline "ajaloo
tagasipööramine" inimestele kannatusi, aga seda ei tehtud
lihtsalt kellegi suvast, vaid selge rahvusvahelisel õigusel
põhineva kaalutlusega. Eesti riik eksisteeris järjepidevalt
läbi Nõukogude okupatsiooni, seega tuli okupatsiooni
lõppedes taastada ka senised õigus- ja omandisuhted. See
põhimõte ei ole minu arvates kuidagi vaidlustatav. Vastasel
korral peaksime ütlema sarnaselt Venemaaga, et aastal 1991
ei lõppenud Eestis okupatsioon, nii et Eesti Vabariik sai
oma tegevust jätkata, vaid kuulutati välja täiesti uus
Eesti Vabariik. Kui nüüd keegi sattus elama sellisesse
võõrasse korterisse, mida ei saanud EVP-de eest erastada,
siis on üsna mõttetu süüdistada selles Eesti valitsusi, kui
tõeline süüdlane on ju Nõukogude Liit. Sellisesse olukorda
sattunul oleks targem näha seda kui ajaloolist paratamatust
(ega sündideski pole kõik lapsed võrdsed, mõni on tugevam,
mõni nutikam, kolmas hoopis käe või jalata) ja hakata oma
elu ehitama sellest kohast, kuhu ta ajaloos sattus, mitte
vaadata kogu aeg kadedalt naabri poole ja jonnida, et kui
tema sai, siis miks mina ei saanud. See ei vii kuhugi.
Akbar
2006-10-05 09:09:24
Kahjuks pean tunnistama, et ei ole väga noor ega väga vana.
Mis puudutab 50 aastaseid siis 15 aastat tagasi olid nad 35
ja 10 aastat tagasi 40, mida ei saa just ülemäära suureks
vanuseks lugeda. Ei maksa teha üldistusi, et sundüürnik on
60 aastane üksik memmeke, kes saab 2000 krooni pensioni ja
sellest 1500 maksab korteri kuludeks. Mõni kindlasti on aga
võibolla enamus ei ole. Vast on mõni sundüürnik ainult nime
poolest, kelle maju ja maid pool Eestit täis.. Kas olete
kindlad, et teie ridades selliseid pole? Ehk siis ühe ja
teise äärmuse vahel on täiesti arvestatav hulk endaga
hakkama saajaid inimesi. Veelkord ütlen, need kes täna on
50 ja väidavad, et ei saa enam laenuga elamist osta olid
sel ajal kui nad said teada, et korter kuulub teisele ja
peab lahkuma, 35-40 aastased täisjõus inimesed. Kindlasti
on vanemaid inimesi ja neid, kes tõesti hakkama ei saa.
Nendele on linna poolt kortereid antud ja antakse edaspidi
ja makstakse toetusi. Lisaks on iga lapse kohus oma vanemat
vajadusel ülal pidada ja vastupidi.
Jaan Sotter Tõdemusele
2006-10-05 09:26:32
Ma just eelnevalt rõhutasin, et inimesed ei võrdle end
mingi suvalise kaaskodanikuga vaid naabriga, üleaedsega.
Sõjapõgenikke ei pea nõukogude inimene üldse kannatajateks,
sest ta ei tea neist muud, kui et nad elasid hiljem
heaoluühiskondades, kus iga lihttööline elas paremini, kui
keskmine kommunistist ülemus siin. Sundüürnikud on
loomulikult vihased poliitilise eliidi peale, kes alles
hiljuti kiitis üksmeelselt heaks sadu miljardeid väärt
kinnisvara erastamise peaegu tasuta, kuid nüüd näitleb
võltsilt riigimehelikkust keeldudes andmast mitu
suurusjärku väiksemat summat veel allesjäänud
sundüürnikele. Uskuge mind, sundüürnikke ei ole võimalik
mingi veenmise ja valgustamisega rahustada. Nende mure ja
stress on kahjulik kogu ühiskonnale ning seetõttu on meil
mõistlikum ja lõppkokkuvõttes odavam lahendada see probleem
neid materiaalselt aidates. Sundüürnikud ei ole mingid
täitmatud ahnepäitsid, kes iga kingituse järel järgmist
nõuavad. Sundüürnike teema on Eesti teravatest
probleemidest ainukesena täiesti kunstliku tekkega ja selle
lahendus sõltub vaid Riigikogu liikmete tahtest, mitte
objektiivsetest raskustest.
M . A -le
2006-10-05 09:45:16
Kes see M.A. , endine sundüürnik , Tartust on ? Miks ei
julge ta oma nime avalikult öelda ( alla kirjutada ) ?
Sellised ümbernurga rääkijad ei tundu olevat ausad , vaid
artikli pealkirjale sarnanevad ?
Jaan Sotter Akbarile
2006-10-05 09:49:47
Olen 52 aastat elanud Kalamajas, kõige suuremas sundüürnike
asumis. Tüüpiline sundüürnik on tõepoolest selline, kes ise
hakkama ei saa. Muidugi on sundüürnike hulgas väga
erinevaid kihte nii nende privilegeerituse astme kui
sissetuleku järgi. Praegune ja pikki aastaid kestnud
olukord on tõepoolest parim just suurte kalliste korterite
üürnikele, kes võidavad üüripiirangust sadu kordi enam kui
väikeste ülerahvastatud kööktubade üürnikud. Ja see
ebavõrdsus eksisteeris juba aastakümneid enne
omandireformi. Enamus neist, kes viletsuses elavad oleksid
olnud Lasnamäe korteri õnnelikud erastajad kui oleksid
õigel ajal astunud parteisse või pannud lapsed vene kooli.
Praeguse Eesti poliitiline eliit on neid sellise rahvusliku
jonnakuse eest korralikult karistanud. Kadriorus vanadele
partorgidele ja ametiühingu esimeestele (korterijagamise
võtmeisikud) medalite jagamine on selle kõrval tühiasi.
tõdemusele ja akbarile
2006-10-05 09:50:46
ilmselt olete te mõlemad kas ise, või teie vanemad saanud
oma korterid EVPde eest.Miks te arvate, et sundüürnikud
peavad vaikselt oma olukorraga leppima.Ja ei süüdista nad
selles, mida nendega tehti teps mitte Nõukogude Liitu vaid
just Eesti Vabariiki ja minu arust täie õigusega. kuigi nad
olid nõukogude ajal sunnitud elama kõdurajoonides, oli neil
vähemalt kodu, mille see kauaoodatud oma riik neilt võttis.
Sellist asja ei unustata ega andestata ka mitte 50 aasta
pärast. Kas te tõesti julgete väita, et mägedele said
korterid need, kes keeldusid elamast natsionaliseeritud
majades - tulge mõistusele, seda ei usu te ise, ega teie
lapsed ka mitte.
Tõdemus
2006-10-05 10:07:58
Aga tuleb ju ometi tunnistada, et nad selle oma kodu olid
saanud ebaseaduslikult, kuigi nad ise ei olnud seadust
rikkunud. Ma ei väida, et praegused sundüürnikud oleksid
pidanud neist korteritest põhimõtete pärast keelduma, ei
ole nii naiivne. Küll aga väidan, et mõned asjad on elus
lihtsalt paratamatud, kõik ei ole kunagi võrdsed. Riiki ei
saa süüdistada selles, et ta ei andnud sundüürnikele
samasugust võimalust olemasolevat korterit EVP-dega
erastada. See ei olnud lihtsalt võimalik. Kui midagi saab
ette heita, siis ainult seda, et ajaloolisest
paratamatusest tingitult ebasoodsamasse olukorda sattunud
inimesi ei aidatud piisavalt. Samas on alati küsitav,
milline abi on piisav. Ühed on pakutud abivõimalused ära
kasutanud ja praegu sõna ei võta, teised pole kunagi
millegagi rahul. Sundüürnike probleem ei ole põhimõtteline,
sest põhimõtteline lahendus oli õige. Võib-olla on selle
lahenduse teostus siin-seal (aga sugugi mitte kõigi
sundüürnike puhul kõikjal Eestis) natuke longanud.
Kindlasti mängib rolli aga ka lihtsalt see, et
Keskerakonnale on soodne seda probleemi pidevalt õhus hoida.
to tõdemusele ja akbarile.
2006-10-05 10:28:40
Enamus sundüürnikke on normaalsed eestlased ja ei süüdista
mitte Eesti riiki vaid poliitikuid. Altkämaksuvõtjatele
medaleid jagav president või juhm ja küüniline Riigikogu
liige ei ole mitte riik. Oma nunnutava kodujutuga ei maksa
Kalamaja kööktubade üürnikke lohutama tulla. Nad tunnevad
teis kavala agitaatori kohe ära ja aimavad kui suure ja
mugava korteri te ise erastasite.
oot,oot tõdemus
2006-10-05 10:34:09
pea nüüd ikka natuke kinni. Kuidas nad selle kodu
ebaseaduslikult said. Nõukogude ajal kuulusid praktiliselt
kogu elamispind riigile.Ja võiolla on see sulle uudiseks,
aga näiteks Tallinnas elas ka enne sõda inimesi. Just neil
ja nende järeltulijail oli kõige raskem saada elamispinda
uutesse elamurajoonidesse.Milles on siis nüüd nende
inimeste süü? Kas selles, et nad ei suutnud piisavalt
skandaalitseda, et omale uut elamispinda välja võidelda.
Kõik üle 40 inimesed peaksid ju veel mäletama, milliseid
lahinguid peeti töökohtades korterite pärast. Ei ole sellel
erastamisel mingit pistmist paratamatusega, ega see
loodusõnnetus polnud.
Tõdemus
2006-10-05 10:45:04
Seadust ei rikkunud mõistagi need inimesed ise. Seda ma ei
väida mingil juhul. Seaduserikkumine oli see, et Nõukgoude
riik omastas endale inimeste elamispinnad ja hakkas neid
siis oma suva järgi ümber jagama.
Akbar
2006-10-05 11:07:49
Mina ega meie perest keegi ei ole midagi erastanud
väljaarvatud mõnedsajad ruutmeetrid maad maja ümber. Maksan
laenu niiet silm punnis ja olen rahul, et mul on tore
elamine. Selle argumendiga võib seega kellegi teise poole
pöörduda. Ehk olen täpselt samasugusest nullist üles
ehitanud oma elamispinna ja ei saa kuidagi aru, miks on
mingi grupp, kellele selline tegutsemine on täiesti
vastuvõetamatu. Oleks mul väljaviskamise oht seljas
hakkaksin ma tegutsema, et mitte tänavale jääda. Minuarust
ei ole mõistlik väljatõstmist oodates mitte midagi teha
peale kisamise.
Jaan Sotter
2006-10-05 13:09:10
Ka maa erastajatel on tohutuid klassivahesid. Kolkakülas
asuv elamukrunt ei ole mingi kapital, kui sul on täna vaja
lapsed Tartusse ja Tallinna kooli saata. Erastatud
Merivälja krunt võimaldab tervele perele stardikapitali
elus täiesti uue lehekülje pööramiseks. Seega on iga
Merivälja individuaaliomanik (aga mitte hüpoteegivaba
krundi tagasisaanu) sundüürnikele ja ääremaade elanikele
kõvasti võlgu. Sellest arusaamist nimetaksin tegelikkuse
tunnetamiseks. Pettekujutelma küüsis õnnetute hurjutamine
ei aita kedagi, kui vastukaaluks ei pakuta arusaadavamat
nägemust. Tõdemuse ja Akbari taolistel andekatel ja
tegusatel inimestel on moraalne kohustus aidata ligemisi,
kes nii nutikad ja tegusad ei ole. Selleks palju jõudu ja
kannatust, eelkõige kannatust soovides,J.S.
to Akbar
2006-10-05 14:13:36
Kui teil on võimalust, siis lugege uuesti Omandireformi
aluste seaduse esimest redaktsiooni.Seal on selgelt
kirjas,et nn. sundüürnikele antakse riigi poolt vastu
VÕRDVÄÄRNE JA SAMAS PIIRKONNAS korter.Sellest tulenevalt
ongi veel riigis palju sundüürnikke.
to Tõdemus
2006-10-05 14:28:32
Nagu sa märgid, ei ole sundüürnikud rikkunud mingit
seadust, küll on seda aga teinud Eesti Vabariik, kinkides
kogu rahva ühisvara osale inimestest (sealhulgas
okupantidele) ja jättes põliselanikud koduta. Seni, kuni
sellist ülekohust ei ole heastatud ei saa see riik ennast
küll õigusriigiks nimetada.
lugemiseks
2006-10-05 14:34:38
http://www.terramariana.ee/Yhiskond/yk-Rapport.htm
...
2006-10-05 14:43:41
http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm
|