M.A sa pole asjast aru saanud. Sundüürnike probleem ei kotiks kedagi kui nad poleks potensiaalsed valijad. Kuna on olemas suhteliselt suur grupp, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud. Tõeliselt kahju, et mõne "sundüürnike esindajast" kisakõri tõttu oletegi endast sellise mulje kujundanud, nagu te praegu olete. Tegelikult ei ole raske mõni õigusakt üles otsida ja endale ise asjad selgeks teha, mis on omandireform ja keda siiski täpsemalt süüdistama peaks, kui üldse kedagi peaks. Ärge laske end parteigenossedel haneks tõmmata.

Loomulikult on sundüürnikele liiga tehtud. Kuidas üldse tuldi selle, et need inimesed peavad sisuliselt omandireformi kinni maksma. Kaudselt on süüdi ka kõik mägedele EVPde eest erastajad, kellelekordagi pähe ei tulnud, et nende kolleegidele liiga tehakse

Kui me võtame eelduseks, et riigivara tulnuks jaotada kõigi kodanike või kasvõi kõigi elanike vahel võrdselt, siis on sundüürnikele tõesti liiga tehtud. Kuid mitte ainult neile. Kui võtame eelduseks, et iga kodanik peaks saama Keila-Joale suvila poole hinnaga, siis on kõigile meist (peale kahe) liiga tehtud. Kuid kas need eeldused on õiged?

Ilmas on ikka nii, et võrreldakse end naabriga. Külamehest sundüürnik ei kurda, sest naaber sai küll sovhoosikorteri erastada, aga mida see tühi maksab. Pealinnas aga said naabermaja pered erastamise läbi miljonärideks ja kontrast on kohutav ning naabrile jõukuses järele jõuda on näiteks pensionäridel võimatu. Poliitikud ei taha seda kuidagi arvesse võtta, aga pinged ei kao kusagile kuni naaber riigilt ligilähedase kingituse saab. Milliseid deemoneid see pinge pidevalt toodab võib siitsamast lehest lugeda. Sundüürnike mure tuleb lahendada ja seejuures ei saa lähtuda abstraktsest õiglusest vaid tegelikust rahulolematuse määrast.

Sundüürnikud räägivad siin hirmsast ebavõrdsusest. Aga kas ebavõrdsus ei olnud ka see, et nende korterite tõelised omanikud olid pagendatud Siberisse, välismaale või sootuks tapetud. Kas tõesti oleks Eesti pidanud selle ebaõigluse põlistama? Jah, loomulikult toob selline "ajaloo tagasipööramine" inimestele kannatusi, aga seda ei tehtud lihtsalt kellegi suvast, vaid selge rahvusvahelisel õigusel põhineva kaalutlusega. Eesti riik eksisteeris järjepidevalt läbi Nõukogude okupatsiooni, seega tuli okupatsiooni lõppedes taastada ka senised õigus- ja omandisuhted. See põhimõte ei ole minu arvates kuidagi vaidlustatav. Vastasel korral peaksime ütlema sarnaselt Venemaaga, et aastal 1991 ei lõppenud Eestis okupatsioon, nii et Eesti Vabariik sai oma tegevust jätkata, vaid kuulutati välja täiesti uus Eesti Vabariik. Kui nüüd keegi sattus elama sellisesse võõrasse korterisse, mida ei saanud EVP-de eest erastada, siis on üsna mõttetu süüdistada selles Eesti valitsusi, kui tõeline süüdlane on ju Nõukogude Liit. Sellisesse olukorda sattunul oleks targem näha seda kui ajaloolist paratamatust (ega sündideski pole kõik lapsed võrdsed, mõni on tugevam, mõni nutikam, kolmas hoopis käe või jalata) ja hakata oma elu ehitama sellest kohast, kuhu ta ajaloos sattus, mitte vaadata kogu aeg kadedalt naabri poole ja jonnida, et kui tema sai, siis miks mina ei saanud. See ei vii kuhugi.

Kahjuks pean tunnistama, et ei ole väga noor ega väga vana. Mis puudutab 50 aastaseid siis 15 aastat tagasi olid nad 35 ja 10 aastat tagasi 40, mida ei saa just ülemäära suureks vanuseks lugeda. Ei maksa teha üldistusi, et sundüürnik on 60 aastane üksik memmeke, kes saab 2000 krooni pensioni ja sellest 1500 maksab korteri kuludeks. Mõni kindlasti on aga võibolla enamus ei ole. Vast on mõni sundüürnik ainult nime poolest, kelle maju ja maid pool Eestit täis.. Kas olete kindlad, et teie ridades selliseid pole? Ehk siis ühe ja teise äärmuse vahel on täiesti arvestatav hulk endaga hakkama saajaid inimesi. Veelkord ütlen, need kes täna on 50 ja väidavad, et ei saa enam laenuga elamist osta olid sel ajal kui nad said teada, et korter kuulub teisele ja peab lahkuma, 35-40 aastased täisjõus inimesed. Kindlasti on vanemaid inimesi ja neid, kes tõesti hakkama ei saa. Nendele on linna poolt kortereid antud ja antakse edaspidi ja makstakse toetusi. Lisaks on iga lapse kohus oma vanemat vajadusel ülal pidada ja vastupidi.

Ma just eelnevalt rõhutasin, et inimesed ei võrdle end mingi suvalise kaaskodanikuga vaid naabriga, üleaedsega. Sõjapõgenikke ei pea nõukogude inimene üldse kannatajateks, sest ta ei tea neist muud, kui et nad elasid hiljem heaoluühiskondades, kus iga lihttööline elas paremini, kui keskmine kommunistist ülemus siin. Sundüürnikud on loomulikult vihased poliitilise eliidi peale, kes alles hiljuti kiitis üksmeelselt heaks sadu miljardeid väärt kinnisvara erastamise peaegu tasuta, kuid nüüd näitleb võltsilt riigimehelikkust keeldudes andmast mitu suurusjärku väiksemat summat veel allesjäänud sundüürnikele. Uskuge mind, sundüürnikke ei ole võimalik mingi veenmise ja valgustamisega rahustada. Nende mure ja stress on kahjulik kogu ühiskonnale ning seetõttu on meil mõistlikum ja lõppkokkuvõttes odavam lahendada see probleem neid materiaalselt aidates. Sundüürnikud ei ole mingid täitmatud ahnepäitsid, kes iga kingituse järel järgmist nõuavad. Sundüürnike teema on Eesti teravatest probleemidest ainukesena täiesti kunstliku tekkega ja selle lahendus sõltub vaid Riigikogu liikmete tahtest, mitte objektiivsetest raskustest.

Kes see M.A. , endine sundüürnik , Tartust on ? Miks ei julge ta oma nime avalikult öelda ( alla kirjutada ) ? Sellised ümbernurga rääkijad ei tundu olevat ausad , vaid artikli pealkirjale sarnanevad ?

Olen 52 aastat elanud Kalamajas, kõige suuremas sundüürnike asumis. Tüüpiline sundüürnik on tõepoolest selline, kes ise hakkama ei saa. Muidugi on sundüürnike hulgas väga erinevaid kihte nii nende privilegeerituse astme kui sissetuleku järgi. Praegune ja pikki aastaid kestnud olukord on tõepoolest parim just suurte kalliste korterite üürnikele, kes võidavad üüripiirangust sadu kordi enam kui väikeste ülerahvastatud kööktubade üürnikud. Ja see ebavõrdsus eksisteeris juba aastakümneid enne omandireformi. Enamus neist, kes viletsuses elavad oleksid olnud Lasnamäe korteri õnnelikud erastajad kui oleksid õigel ajal astunud parteisse või pannud lapsed vene kooli. Praeguse Eesti poliitiline eliit on neid sellise rahvusliku jonnakuse eest korralikult karistanud. Kadriorus vanadele partorgidele ja ametiühingu esimeestele (korterijagamise võtmeisikud) medalite jagamine on selle kõrval tühiasi.

ilmselt olete te mõlemad kas ise, või teie vanemad saanud oma korterid EVPde eest.Miks te arvate, et sundüürnikud peavad vaikselt oma olukorraga leppima.Ja ei süüdista nad selles, mida nendega tehti teps mitte Nõukogude Liitu vaid just Eesti Vabariiki ja minu arust täie õigusega. kuigi nad olid nõukogude ajal sunnitud elama kõdurajoonides, oli neil vähemalt kodu, mille see kauaoodatud oma riik neilt võttis. Sellist asja ei unustata ega andestata ka mitte 50 aasta pärast. Kas te tõesti julgete väita, et mägedele said korterid need, kes keeldusid elamast natsionaliseeritud majades - tulge mõistusele, seda ei usu te ise, ega teie lapsed ka mitte.

Aga tuleb ju ometi tunnistada, et nad selle oma kodu olid saanud ebaseaduslikult, kuigi nad ise ei olnud seadust rikkunud. Ma ei väida, et praegused sundüürnikud oleksid pidanud neist korteritest põhimõtete pärast keelduma, ei ole nii naiivne. Küll aga väidan, et mõned asjad on elus lihtsalt paratamatud, kõik ei ole kunagi võrdsed. Riiki ei saa süüdistada selles, et ta ei andnud sundüürnikele samasugust võimalust olemasolevat korterit EVP-dega erastada. See ei olnud lihtsalt võimalik. Kui midagi saab ette heita, siis ainult seda, et ajaloolisest paratamatusest tingitult ebasoodsamasse olukorda sattunud inimesi ei aidatud piisavalt. Samas on alati küsitav, milline abi on piisav. Ühed on pakutud abivõimalused ära kasutanud ja praegu sõna ei võta, teised pole kunagi millegagi rahul. Sundüürnike probleem ei ole põhimõtteline, sest põhimõtteline lahendus oli õige. Võib-olla on selle lahenduse teostus siin-seal (aga sugugi mitte kõigi sundüürnike puhul kõikjal Eestis) natuke longanud. Kindlasti mängib rolli aga ka lihtsalt see, et Keskerakonnale on soodne seda probleemi pidevalt õhus hoida.

Enamus sundüürnikke on normaalsed eestlased ja ei süüdista mitte Eesti riiki vaid poliitikuid. Altkämaksuvõtjatele medaleid jagav president või juhm ja küüniline Riigikogu liige ei ole mitte riik. Oma nunnutava kodujutuga ei maksa Kalamaja kööktubade üürnikke lohutama tulla. Nad tunnevad teis kavala agitaatori kohe ära ja aimavad kui suure ja mugava korteri te ise erastasite.

pea nüüd ikka natuke kinni. Kuidas nad selle kodu ebaseaduslikult said. Nõukogude ajal kuulusid praktiliselt kogu elamispind riigile.Ja võiolla on see sulle uudiseks, aga näiteks Tallinnas elas ka enne sõda inimesi. Just neil ja nende järeltulijail oli kõige raskem saada elamispinda uutesse elamurajoonidesse.Milles on siis nüüd nende inimeste süü? Kas selles, et nad ei suutnud piisavalt skandaalitseda, et omale uut elamispinda välja võidelda. Kõik üle 40 inimesed peaksid ju veel mäletama, milliseid lahinguid peeti töökohtades korterite pärast. Ei ole sellel erastamisel mingit pistmist paratamatusega, ega see loodusõnnetus polnud.

Seadust ei rikkunud mõistagi need inimesed ise. Seda ma ei väida mingil juhul. Seaduserikkumine oli see, et Nõukgoude riik omastas endale inimeste elamispinnad ja hakkas neid siis oma suva järgi ümber jagama.

Mina ega meie perest keegi ei ole midagi erastanud väljaarvatud mõnedsajad ruutmeetrid maad maja ümber. Maksan laenu niiet silm punnis ja olen rahul, et mul on tore elamine. Selle argumendiga võib seega kellegi teise poole pöörduda. Ehk olen täpselt samasugusest nullist üles ehitanud oma elamispinna ja ei saa kuidagi aru, miks on mingi grupp, kellele selline tegutsemine on täiesti vastuvõetamatu. Oleks mul väljaviskamise oht seljas hakkaksin ma tegutsema, et mitte tänavale jääda. Minuarust ei ole mõistlik väljatõstmist oodates mitte midagi teha peale kisamise.

Ka maa erastajatel on tohutuid klassivahesid. Kolkakülas asuv elamukrunt ei ole mingi kapital, kui sul on täna vaja lapsed Tartusse ja Tallinna kooli saata. Erastatud Merivälja krunt võimaldab tervele perele stardikapitali elus täiesti uue lehekülje pööramiseks. Seega on iga Merivälja individuaaliomanik (aga mitte hüpoteegivaba krundi tagasisaanu) sundüürnikele ja ääremaade elanikele kõvasti võlgu. Sellest arusaamist nimetaksin tegelikkuse tunnetamiseks. Pettekujutelma küüsis õnnetute hurjutamine ei aita kedagi, kui vastukaaluks ei pakuta arusaadavamat nägemust. Tõdemuse ja Akbari taolistel andekatel ja tegusatel inimestel on moraalne kohustus aidata ligemisi, kes nii nutikad ja tegusad ei ole. Selleks palju jõudu ja kannatust, eelkõige kannatust soovides,J.S.

Kui teil on võimalust, siis lugege uuesti Omandireformi aluste seaduse esimest redaktsiooni.Seal on selgelt kirjas,et nn. sundüürnikele antakse riigi poolt vastu VÕRDVÄÄRNE JA SAMAS PIIRKONNAS korter.Sellest tulenevalt ongi veel riigis palju sundüürnikke.

Nagu sa märgid, ei ole sundüürnikud rikkunud mingit seadust, küll on seda aga teinud Eesti Vabariik, kinkides kogu rahva ühisvara osale inimestest (sealhulgas okupantidele) ja jättes põliselanikud koduta. Seni, kuni sellist ülekohust ei ole heastatud ei saa see riik ennast küll õigusriigiks nimetada.

http://www.terramariana.ee/Yhiskond/yk-Rapport.htm

http://kultuur.elu.ee/ke480_omandireform.htm