Minule ei ole keegi pakkunud 5 miljonilist kõdukorterit ega ka maatükki. seda said ainult need, kes elasid neis korterites, või oli tuttavad, kes suutsid neile need korterid erastada, et nad siis selle suure hinna eest mõnele rikkurile maha müüsid. Tavaliselt olid need rikkurid ise, kes sellist vahetuskaupa organiseerisid. Mina olin ausalt järjekorras ja selle munitsipaalkorteri sain ma järjekorra kättejõudmise tagajärjel Minu endises korteris ei ole siiamaani ühtegi üürilist, see on seisnud 5 aastat tühjalt.

Olen kuulnud niisugust väljendit, mis oli sellel ajal eriti käibel"Esimene miljon tuleb varastada, küll siis teised ka tulevad" Minul ei olnud mitte kuskilt midagi varastada ja sellepärast pidin leppima sellega, mis riik minusugustele inimestele tegi. Aga mitte iialgi ma seda ei andesta

Kõdukorterite nimekirjad rippusid netis ja linnaosade valitsuste eeskodades ning linnavalitsuse infosaalis. Sundüürnike ukse taga neid pakkumas tõesti ei käidud. Inmlik linnavalitsus oleks pidanud käima lausa ukse taga. Maatükke ei reklaamitud kusagil ehkki inimlik ja aus oleks olnud reklaamida. Järjekorranumbreid enne pankur Mõisa linnapealikuks saamist ei olnud, ehkki inimesed arvasid, et oli.

Ma mõtlen vahest, et kui Eesti taasiseseisvumise, so. Laulva revolutsiooni ajal oleks Eestlaste hulgas levinud niisugune labane mõttelaad ja öeldud niisuguseid inetuid sõnu nagu tänapäeval ja siin kommentaariumides omandireformist ootamatut ja pahatihti ebaseaduslikku kasu saanud "Dändide" poolt sundüürnike kohta öeldakse (sundüürnikeks sunnitavaid) oli meie hulgas tol hetkel väidetavalt umbes 100 000), siis ei oleks vist Eesti taasiseseivumist aset leidnudki. Huvitav küll - miks ei hüüdnud Laar, Hänni, Hallaste, Lauristin või Vahtre juba Hirvepargi koosolekul, Loominguliste liitude pleenumil, Eesti kongressil või Balti ketis välja neid sõnu, et kõik sundüürnikud on rahvavaenlased, kes peavad oma kodudeks võõrast omandit mis tuleb nendelt samaväärset vastu andmata ära võtta! Et kõik sundüürnike kodud on ebaseaduslikud ja et kõik sundüürnikud on punased timukad ja nõukogude kaasajooksikud, kes on saanud oma kodud eesti rahva vastaste tegude eest!? Miks vaikiti viisakalt ja otsiti nende inimeste toetust, ega ei öeldud otse?

Kallid sõbrad. Me kõik nägime oma silmaga ja ise juures olles kuidas manipuleeriti (rõhutan just, et KUIDAS!!! mitte kelle poolt ja kelle vastu!) viimatisi presidendivalimisi. Me kõik näeme kuidas toimub kurikuulsa- riikidevaheliste lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute vara veelkordse tagastamise küsimuse menetlemine Riigikogus ja Riigikohtus!!! Omandireformi hirmsama mädapaise ja omapoiste kasuks õigusega manipuleerimise all vangub õigusriik.

Küsimus kõigilev "omandiõiguse järjepidevuse" ja tagastamise-erastamise , so. Eesti moodi läbiviidud omandireformi õigustajatele: Kui raha ja väärtpaberite omanikele eelistada mõne muu vara liigi omanikke, kas siis on taastatud omandiõiguse järjepidevus??? Mina arvan, et õiglus ei olnud ega ole taastatav! Sest, kas valitud vara tagastamine valitud omanikele ongi õigusliku järjepidevuse ja ajaloolise õigluse taastamine?

Rikkus ja vaesus on küllaltki suhtelised ja subjektiivsed mõisted. Sama lihtsameelne oleks arvata, et rikkusega käib alati kaasas ka õnn või vaesusega õnnetus(ma ei mõtle siin vaesust allapoole inimväärikust mis oleks otseselt ühiskonna probleem). Olen arvamisel, et otsustavaks saab moodus mil viisil keegi oma rikkuse saab... Minu nooruses öeldi, et kõik mis teed teed enesele ja kõigel siin elus on oma hind...

Kaasaegselt tahaks küsida, miks ei ütelnud Savisaar ja teised Rahvarinde liidrid rahvarinde koosolekuil välja mõtet, et nad peavad kõiki küüditatuid, kodunt väljaaetuid, kommunistliku terrori eest võõrsile põgenenuid RAHVAVAENLASTEKS ja LEHMA LELLEPOEGADEKS nagu nüüd??? Võib olla oleks siis tõesti laulev revolutsioon olemata olnud ja Eesti Riiki oleks kerge vaevata olnud võimalik juhtida SRÜ`se nagu see tõenäolisel ka EKP poolt oli kavandatud...

Seesama seadus, mis võimaldas nõukogude poolt määratud kasutajatel see vara endale saada, tegi sundüürnikest vaesed ja vaesuse läbi sundüürnikud. Kui sundüürnik oleks jõukas, siis poleks tal mingit sundi majaomanikule ristiks kaela jääda, ta maksaks nõutud üüri ja elaks nagu muistegi. Ükspuha, kas seal kus ennegi või otsiks uue koha. Tagastamine ei muutnud üürnike elus midagi. Muutis nende suhteline vaesumine kogu muu reformipaketi läbi. Rikkus ja vaesus on alati suhtelised. Kogu revolutsiooni, balti ketti ja muud segadust polnud tõesti vaja selleks, et kolmekordsetes mugavustega kivimajades elaksid just need, kes seal elavad. Olukorra säilitamiseks mässama ei hakata. Sundüürnike piketid eluruumide erastamise seadusega lõpuni mineku eest on üsna arutud, sest just see seadus tegi neist vallavaesed. Kui erastamine oleks toimunud turuhinnaga või kui seda poleks üldse toimunud, st. kõik oleks edasi üürnikeks jäänud, siis poleks tagastatud majade üürnikud mitte millegagi teistest eristunud. Sellisel juhul oleks pensionid ja palgad rahuldanud kõiki inimgruppe ühtviisi . Sundüürnikele tuleb anda samuti tükike riigivarast või linnavarast, sama suur nagu harju keskmine. Oleks ammu tulnud anda ja mingit jama poleks olnud. Puujumala kummardamise kõrval on suureks paheks ka nõidade põletamine. Tagastamise ja majaomanike vihkamine on justnimelt nõiapõletamisega sarnane nähtus, mis tekib siis, kui tajutakse ebaõiglust, kuid asja olemust ei mõisteta. Viltu on asi tõepoolest, kuid süüdi pole tagastamine ega omanikud. Nende demoniseerimine on kõige ehtsam keskaegne patukoti otsimine. Ja nagu vanasti on ikka keegi, kes sellest kasu saab ja lausa vihkamise ning nõiaotsimise organisatsiooni moodustab. Puujumalate kummardamine ja nõiavihkamine käivad ikka käsikäes. Ja nagu vanasti, on ebausklikule inimesele väga raske seletada, et naabrinaise põletamine ei pane taudile piiri vaid hoopis käte pesemine. Sundüürnikkegi on lihtne aidata, aga rahvas on pime ja inkvisitsioon ei luba.

Hundimägil olid kõrvatagused veel märjad, kui Eestis hakati inimesi Põhiseaduse kastidesse taguma

Seepärast ongi Presidendi vastuvõtt palagan, kus on koorekihil asja, kes on riigi iseseisvumisest kasu lõiganud, kuidas ülejäänud 80 PROTSENTI ELAVAD, POLE KELLEGI ASI.

EESTIST LAHKUNUD BALTISAKSLASED OLID ENAMUSES HITLERI SABARAKUD, KES HÄVITAS SAKSA RAHVA.NÜÜD TULEVAD VIIMAST VÕTMA SIIN PALJUKANNATANUD RAHVALT, KELLE KANNATUSED JA EESTI ISESEISVUSE KAOTUS OLI SEOTUD NENDE JUMALA-HITLERIGA

Ainult Putini sabarakk ja nõme kommunistlik provokaator on võimeline kirjutama sellist loba nagu seda kirjutas anonüümne "see on nii".

on oma majalobudiku kokku varastanud, maa erastanud ja sellläbi rikkaks saanud ja ikka hingelt kommunist. st talle rohkem kui teistele.

arno ja õpetaja võiksid Palamusel ära käia. Ikkagi jääb neil natuke puudu sundüürniku hingeelu mõistmisest.

Arnokene- "Kuku"!!! Ega sa pissile ei taha?

Minu arvates on küüniline sõim "Putini sabarakk" lausa aunimetus, juhul kui see tuleb sellise väärtussüsteemi taustaga inimese suust nagu see arno siin.

võib öelda kommunist arnole, et tema sai juba oma jao kätte.

Käisin Palamusel ja leidsin, et Palamuse rahvas kokku on saanud erastada veidi väiksemas väärtuses riigivara kui üks Kadrioru korter. Kuid keegi ei hädaldanud.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.