Need kes ei taha oma krunti müüa ja odavamat osta, võiksid paluda, et Savisaare-onu ja linnaisad maksaks linnakassast kinni selle korteri üüri, kus nad ehituse ajal elada tahavad. Sa ju tahad oma ehituskrundi või näiteks oma töökoha, või oma vanemate lähedal elada. Praegu maksab linn sinu üüri ainult linnamajas, Skanska rootsionude majas või Rand&Tuulbergi majas, aga need ei pruugi sulle sobida.

Peaminister Tiit Vähi langemisele andis tõuke asjaolu, et ta erastas seadusvastaselt oma tütrele kahetoalise korteri Liivalaia tänaval Hansapanga peakorteri lähikonnas. Sellest puhkenud skandaal avalikustas paarsada ülimalt kahtlast korteritehingut vanalinnas, millega seostusid Vähi ja omaaegne linnapea Jaak Tamm koos abilistega. Peaminister Mart Siimann elas Roosikrantsi tänavas kahetoalises korteris ning otsustas 25 000 krooniga oma elamistingimusi parandada, ostes Müürivahe tänaval 1995. aastal rohkem kui poole seitsmetoalisest korterist. Ost tehti Siimanni sugulaselt, kes oli pinna hankimisel osavalt kilbina kasutanud 84aastast vanamemme. Odavalt saadud pinna remontimine käis aga Siimannile ta enda sõnul üle jõu ning ta müüs poolmuidu saadud pinna poolteisemiljonilise vahekasuga kohe edasi.

Õpetada saab seda, kes tahab õppida,aga teile ei ole teadmised külge jäänud või ei ole te lihtsalt probleemi teadvustanud. Lp. Õpetaja tädi või onu, enne kui rahva ette tulla, tuleb endale asi ikka selgeks teha. Piinlik lugeda niisugust võhikut.

Teil on kindlasti piinlik lugeda ka ehitusmehhaanika õpikut, kuna selleks vajalik matemaatika on õppimata või unustatud. Kuid üldiselt olete üks üsna terane tegelane. Hea meelega õpiksin Teilt veel midagi? Kuidas oleksite mulle esitatud küsimustele vastanud teie? Kui riik või linn pakuks sundüürnikule maad või kõdukorterit Maakri tänaval, kas soovitaksite tal keelduda?

H.H.Luige tutvusringkonnas on loomulikult enamasti jõukad inimesed ja kuna nende hulgas on ka sundüürnikke, siis teeb tema oma järeldused nende tutvuste alusel. Sama lugu on Paltsi, Mõisa ja teiste rahameestega. Kui teie tuttavad on enamasti ausad ja meeldivad inimesed ja nende hulgas on ka keskerakondlasi, siis teete Teiegi oma järeldused "oma" keskerakondlaste järgi. Seega ei pruugi isegi Luige arvamusavalduses olla grammigi pahatahtlikkust ega demagoogiat. Kui neid rikkaid sundüürnikke ei oleks, siis ehk tunneks ka Luik selle omapärase vähemusküsimuse vastu huvi. Ehk sõidaks oma tsikliga Kalamajast ja Pelgulinnastki läbi, kuhu tal muidu mingit asja ei ole. Ei maksa nii eelarvamuslik ja negatiivne olla.

Vanaemale- katkesta ära"Ekspressi" ja "Äripäeva" tellimine ja telli omale "Kesknädal"- ongi mured murtud.

to õpetaja : Õpetate siin kõvasti "skeemitamist", aga õpilased ei võta vedu ? Teate mis, Eestimaal on veel inimesi kes arvavad, et kodu pole äritsemisobjekt. Minu sügavaim kummardus neile.

Mehhaanika õpikut ei ole mul tõesti vaja lugeda, aga firma aruandega saaksin küll hakkama, teatavasti seal tuntakse numbrite keelt.Mina soovitaksin keelduda maast või kõdukorterist, sest selle kordategemiseks või maja ehitamiseks on vaja raha, mida sundüürnikul enam ei saagi olla.Uue maja ehitamine tuleb odavam kui kõdukorteri kordategemine

Olen minagi arvamusel, et KODU pole äritsemisobjekt Ja kummardan siiralt teiste selliste ees. Olen aga arvamusel, et sellised on oma koduprobleemid juba lahendanud ja kraakslevad siin peamiselt just need kellele KODU ON ÄRIPROJEKT...

arno! Koduprobleemid lahendasid need, kellel olid selleks rahad, et osta omale korter. Need kelle rahad sellele vastu ei löönud, need jäidki sundüürnikeks. Ega needki, kes oma probleemid ise lahendasid, ega need ei ole unustanud, mida riik nendega tegi. Selle eest vatutavad need, kes ORAS-t enda huvides kasutasid ja 1/3 eesti rahvast põõsa alla küüditasid.Tee ükskord omale selgeks, kuidas need inimesed sundüürnikeks said. Loe Raportit, siis võib-olla jõuab ka midagi kohale.

Ma pole väga hea õpetaja, sest te ei loe sõnumit välja. Ma ju soovitan kõigil sundüürnikel küsima minna seda, mida senini ainult vähesed skeemitajad on saanud. Kui mõni ülbe skeemitaja ajakirjandusega üldse suhtleb, siis alati rõhutab ta seda, et oli ainus või üks vähestest taotlejatest. Küsima ei pea loomulikult teistest suuremat tükki vaid kõigile võrdset ja kolm õlut ning kaks viina käskisin ma ennist selgesti poodi jätta. Kodu müümine või ostmine pole äritsemine. Erineval eluperioodil vajab tänapäeva inimene erinevat kodu. Ka mina tunnen eluvõõraste inimeste suhtes teatud austust, kuid ma mõistan ka seda, et tänu lihtsameelsete rohkusele on sulide elu siin kerge. Ma ei propageeri harimatust ja pimedat usku puujumalatesse. Kui te tunnete, et te mõnda poliitikut lausa vihkate, aga teisest lugu peate, siis on see kindel märk sellest, et olete sellest heast poliitikust teinud oma puujumala. Ja see on õnnetuseks teile, sellele poliitikule ja kogu ühiskonnale.

Alati sünnib ilma inimesi kellele jumal pole andnud ihurammu ega mõistust kuid nemadki väärivad kodu ja normaalseid elutingimusi. Kui selline õnnetu sattus olema Lasnamäe üürnik, siis tehti tast vägisi korteriomanik ja tema lapsed kasvavad õnnelikult oma päriskodus. Kui täpselt samasugune vähemvõimekas jäi sundüürnikuks, siis tema omadega enam mäele ei roni. Talle võib anda igasugust tarka nõu, kuid talle antakse teiste lollide ja küüniliste sulide poolt ka väga halba nõu ning ta peab oma mõistuseraasuga ise otsustama, keda kuulata. Eesti riik on siis valmis, kui sotsiaalhaldussüsteem suudab aidata ka selliseid inimesi, kui need õnnetud ei pea jääma populistlike vaesteparteide ja korrumpeerunud ametnike meelevalda. Täna Eesti ei ole veel selline.

Ilma igasuguse irooniata kardan, et Eesti Riik ei saa veel kaua-kaua olema selline kes hooliks neist kes seda vajaksid sest seda riiki juhivad enamasti need kes hoolivad vaid isiklikust heaolust ja seda käsi peseb kätt põhimõttel

Sundüürnikud võivad küsida niipalju kui tahavad, nendele kehtivad reeglid, mille on kehtestanud riik. Kui neil raha ei ole, siis imegu näppu.Selleks on ju sundüürnike nimekirjad ja keegi sealt mööda ei lähe, neile pakutakse kõdukortereid ja lastekodu lapsed , vanglast tulnud elavad munitsipaalmajades. Skeemitajad on saanud vanalinna korterid, aga sama vahetusega on ka sundüürnik saanud omanikuks kõigi mugavustega korteris.Tehke see omale selgeks, sest sundüürnik ei ole mitte kunagi võimeline suurt kesklinna korterit remontima, tema rahad ja tervis on otsas, keegi ei suuda seda teha. Kui seda oleks suudetud teha, siis oleks see juba tehtud.

Mart Ojasalul ära toodud väga oluline märkus, mida tasub meeles pidada ja ikka taas korrata - suurim Eesti pinnal elanud teadlane K.E. v. Baer (see kahe-krooni-mees!) pani eestlastele karmi diagnoosi: eestlane on oma rahvuskaaslase vastu julm ja tige ning mõisniku ees lipitsev pugeja ja kintsukaapija. See seletab ära paljud asjad - ka sundüürnike ja sundomanike vahelistes suhetes.

Kuldõige jutt! Küsimus on vaid selles, miks peame leppima sellise "ühiselt ehitatud riigiga", kes eihooli neist, kes seda vajaksid ning laseb võimutseda neil, kes hoolivad vaid isiklikust heaolust.

Kui sundüürnikud ei tekkinud omal soovil, siis sundomanikud said alguse küll vabatahtlikkuse alusel. Mõned neist (ka väliseestlastest), kel oli vabadus ja võimalus "sundomanikuks" hakata, ei soovinud seda mitte, ning juba ammugi on nende poolt 1944. aastal hüljatud majades elanud pered oma senise korteri või väikeelamu omanikud. Mõnelegi väliseestlasele (eriti neile, kel polnud kodumaal olevaid sugulasi kannustamas-moosimas) tundus kõlblusetu ja arusaamatu taasiseseisvunud Eesti "platsipuhastuslike vabadusjõudude" tekitatud võimalus oma kunagi mahajäetud maja inimvaenulikul viisil tagasi saada ning mitmesuguste asjaolude tõttu sellesse elama sattunud-suunatud inimesed kasvõi lageda taeva alla ajada. Seepärast tehkem vahet kunagiste majaomanike vahel. Paraku suur osa neist laskus kristlikus mõttes patuteele ja himustas hakata või soostus hakkama "sundomanikuks", koos kõigi tagajärgedega, mis nüüdset Eesti elu "kaunistavad".

Enamus neist pagulastest, kes oma varast loobusid, arvasid et jätavad selle Eesti riigile, kes seda eesti asja hüvanguks heaperemehelikult kasutama hakkavad. Mõnede jaoks oli oluline ka loobumise eest kompensatsiooni saada. Tean endist suurärimeest, kes kinkis oma kesklinna suure äri- ja üürimaja loobumiskompensatsiooni oma üliõpilaskorporatsioonile uskudes, et kompensatsioon on samas suurusjärgus maja väärtusega ja tudengid saaksid endale selle eest konvendikorteri osta ja ära remontida. Kompensatsiooniks saadud EVP-sid müües ei suutnud tudengid selle eest samas majas isegi 1-toalist kojamehekorterit osta. See ärimees oli selleks ajaks surnud ja tema arvamus asjast jäi kuulmata. Kuid need, kes oma majad enda teada riigile või linnale jätsid olid hiljem ðokeeritud sellest, et see vara kingiti seal sees elavatele eraisikutele, kelle hulgas oli ka välisriikide kodanikke. Väliseestlased oleks soovinud, et Eesti võimud oleks kasutanud neid maju munitsipaalelamutena, või müünud turuhinnaga maha ja teinud selle rahaga midagi üldkasulikku. Seega on väliseestlastel kodueestis pettumiseks palju enam põhjust, kui meil nende põlastamiseks.

See, mida Vabaturg siin meelde tuletab, väärib sügavalt meelespidamist. Sest tüssata pole saanud mitte üksnes sundüürnikud, kes sageli kujutlevad end ainsate kannatanutena. Kuidas siis ikkagi läks see iseseisvuse taastamine (hakka seda või jutumärkides kirjutama?) nii nihu, et pettuse ohvriks langesid eestlased nii Eestis kui ka väljaspool seda? Kas loodetakse meie mälu lühidusele ja tõhusate ajupesuvahendite toimele?

Aitäh Lemme! Nüüd olen minagi terake maailma asjades targem, sest eks Sinugi ilmavaade ole osa maailmast. Sa tunned arvusid, sain ma teada. Vaata need maatükid, mida Sinu Üürnike Ühingu mõttekaaslaste soovitusel sundüürnikud Keskerakondliku Linnavalitsuse käest vastu ei võtnud, olid väärtusega 2 miljonit krooni tükk. Need kõdukorterid Tallinna kesklinna pilvelõhkujate jaoks planeeritud kohtades on täna väärt 5-10 miljonit krooni tükk. Ka neid soovitasid "üürnike võitlevad sõbrad" sundüürnikel mitte vastu võtta. Kuna keegi ei tahtnud, siis ei jäänudki linnaisadel muud üle, kui need poolvägisi oma lahutatud naistele ja lihtsameelsetele onupoegadele kaela määrida. Sa oled elukutseline ja kogenud õpetaja, Lemme, Sind kuulatakse ja Sinu sõnum jõuab sadadeni. Minust ei ole Sulle võistlejat, ainult mõni üksik sundüürnik on minu jüngriks saanud ja ma tõesti ei tea, kas rikkus on neile õnne toonud, ehkki neil on ilusad kodud ja turvalised autod. Sinu jüngrid on seevastu puruvaesed nagu ühed jüngrid olema peavad. Aga kas õnnelikud?