Kolme skeemi puhul jõudis eksperdikomisjon järeldusele, et need ei olnud seaduslikud. Eri aastatel erastati Tallinnas kortereid ning hooneid vähemalt viit meetodit kasutades, selgub valdavalt keskerakondlastest koosneva komisjoni järeldustest. Pikaajaliste hooldusrendilepingutega hakkas linn vanalinnas asuvaid maju pikkadeks aastateks rendile andma koonderakondliku linnavõimu ajal 1993. aastal, viimane tehing sõlmiti 1999. Nii näiteks lõpeb Arvo Haugile vanalinnas Laial tänaval kuuluva hoone üürileping alles 2093. aastal ning mitmed teised 2050. aastate keskel. Hoone rendile saamiseks pidi ettevõte tagama selle renoveerimise ning korrashoiu. Renditulu saab linn nende eest aga vaid kaksteist krooni ruutmeetri pealt. Praeguseks on mitmed nendest hoonetest võõrandatud, kuid komisjon ei andnud hinnangut, kas need otsused olid põhjendatud ning otstarbekad. Teine skeem kannab nime “eluruumide asustusõiguse müümine”. Sellega tegeldi 1990. aastatel laialdaselt ning omanikku vahetas üle 3000 eluruumi. Täpset infot linnal ei olegi. Tallinna linnale kuuluvaid eluruume üürinud isikud võisid asustamisõiguse üle anda nende endi valitud isikutele, linn pidi tehingu vaid kinnitama. Seega sõlmis linn üürilepinguid isikutega, keda ta ise välja ei valinud. Komisjon leidis, et sellised lepingud on olulise seadusvastasuse tõttu kehtetud ning linn oleks võinud kortereid anda hoopis sundüürnikele. Kuna sellised eluruumid on praeguseks erastatud ning sageli ka edasi müüdud, pole linnal võimalik enam ka midagi ette võtta. Samuti sõlmis linn 73 taastamislepingut. Sellise korteri saanud isik pidi ruumid renoveerima ning seejärel need kas ise asustama või paigutama nendesse sundüürnikud oma äranägemisel. “Lepingu sõlmimise eesmärgiks tuleb pidada seda, et asustaja saab remondikohustuse täitmise eest “vastutasuks” õiguse korter asustada ja seejärel erastada,” seisab komisjoni aruandes. Samal ajal nenditakse, et lepingu sõlminud isikutel polnud eluruumi ostmise eesõigust, oluliselt rikuti asustamata eluruumide erastamise sätteid ning mitmel puhul ei olnud tegemist üldse eluruumide ega abiruumidega. Viimased tehingud hinnanguta Neljandat korteri saamise võimalust kutsutakse “tööandja eluruumide erastamiseks”. Skeem oli järgmine: tööandja valis välja töötaja, kes majutati tööandja eluruumina arvele võetud munitsipaalpinnale. Nende vahel sõlmiti ka üürileping, kuid enamikul juhtudel arvati juba mõne kuu möödudes korter tööandja eluruumide hulgast välja. Kesklinna valitsus sõlmis seejärel korteris elava inimesega ise üürilepingu ning seejärel korter erastati. Sel viisil sai endale korteri üle 200 inimese, teiste hulgas ka mitu tuntud inimest. Aruanne: avaldused tööandja eluruumina arvele võtmiseks esitati pärast seadusest tulenevat tähtaega ning seega neid tööandja eluruumideks arvata ei saa, Kesklinna valitsuse korraldused on tühised ja seadusvastased, sest linnaosavalitsusel polnud pädevust. Viimast võimalust ehk korterite otsustuskorras müümist hakati kasutama kõige hiljem, sest alates 2004. aasta augustist ei saanud kortereid enam erastada. Seni on otsustuskorras müüdud Tallinna kesklinnas 130 korterit, seda valdavalt praeguse keskerakondliku linnavõimu ajal. Selles skeemis, mis volikogu opositsiooni hinnangul on küll juriidiliselt korrektne, ent linnale kahjulik, komisjon ühtegi seadusrikkumist ei avastanud. Raport märkis vaid seda, et tehingute otsustuskorras müügi otstarbekust komisjon ei hinda.

Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks. Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.

Rein Raua vastus ei ole usaldusväärne, kuna tol ajal müüsid üürnikud ka oma üürilepinguid, mida teoreetiliselt poleks tohtinud ega saanud teha. Ilma rentniku nõusolekuta poleks linn saanud Humanitaarinstituudi maja võõrandada. See on 100% kindel, et HI-l ja Paltsul oli mingi kokkulepe. Tolle aja kohta ehk vägagi aus kokkulepe, kuid tänases valguses ilmselt väga veider ja seetõttu seda varjataksegi.

Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad. Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Vabaturg, jaan.sotteratcharmail.ee 20.02.08 22:13 Tagastamises ei olnud midagi kuritegelikku. Ka sundüürnikud ei tekkinud tagastamise vaid hoopis hiljem alanud lauserastamise tagajärjel. Kuni lauserastamiseni olid eesti kodanikest sundüürnikud ka riigi- ja linnavara ühisomanikud. See vara võeti neilt ära ja kingiti erastajatele. Sundüürnike üürikorterid pole kunagi neile kuulunud, kuid neile kuulus kogu uuem elmufond, mida nõukogude võim neil rassistlikest ja poliitilistest kaalutlustest lähtudes kasutada ei lubanud. Sundüürnikud on põhiliselt komparteisse mittekuulunud etnilised eestlased. Uuem ja parem osa elamutest anti vene ajal slaavi rassi ja komparteisse kuulunud isikute kasutada. Sundüürnike hulgas on väike vähemus, keda juba nõukogude ajal EELISÜÜRNIKEKS kutsuti, sest nad kasutasid sümboolse üüri eest kõige paremaid eestiaegseid kortereid. Eelisüürnikeks oli nõukogude ja kompartei eliit koos Breþnevi ajal jõudsalt kasvanud varimajandustegelastega. Osa neist jäi hiljem ka sundüürnikeks ja kuna enamus nende naabritest, sugulastest- sõpradest, kolleegidest said erastamismiljonärid, siis läksid paljud neist kadedusest hulluks. Keskerakond korjas need hullud üles ja rakendas nagu zombid oma vankri ette. Ka sundüürnike õnnetuse leevenduskavadest tehti tõeline sitsiilia-tüüpi vaesteabi äriprojekt.

AITÄH kõigile, nii neile kes mind hea sõnaga on toetanud kui neile kelle sõim ja ilkumine mind siinstes kommentarides on saatnud. Järelikult on öeldu täkkesse läinud. Öeldakse ju, et kui varba vastu kivi ära lööd on sõim kerge tulema... Aga selle asemel , et mind sõimata, ligege vahelduseks ajakirjast Kultuur ja Elu 2004. aasta 1. numbrist Toom Pungase kirjutist "Karjäärivõimalused Eestis sõltuvad NLKP liikmepiletist". Selle ajakirja artiklid on veebist vabalt allalaaditavad ja pakuvad asjasthuvitatuile põnevat lugemismaterjali...

Aga äkki sõimad hoopis sina siin teisi? Ja veel, väliseestlased ja kohalikud kommunistid lõid juba 20 aastat tagasi käed kokku!

arnoke? mitte aru ei saa. see su pläma tüütab ju ka kord kõiki ära..

...on pandud.Arno on üks dementne vanamehenäss.

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4. Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne. Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu. Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga. Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

Sundüürnike olukorra lahendab ainult riigipoolne suur rahaeraldus.

Raha om ammu olemas,puudu on vaid tahe.

Põhja-Tallinna Valitsusele AVALDUS Mina, sundüürnik ___________________________________ Mina, lastekodust elluastuja __________________________ (ees-ja perekonnanimi) ___________________________________ (praegune aadress) kontakttelefon:______________________ Palun mulle üürile anda Meeliku tn 22/4 või 24/3 ................korrusel asuv .................toaline korter ............................................................ ................................................... Olen teadlik, et üürile antav eluruum ei kuulu erastamisele. Olen nõus Tallinna Linnavalitsuse poolt kehtestatud üüri suurusega 25 krooni eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta ühes kalendrikuus pluss kommunaalmaksud. Kohustun vabastama majaomanikule kuuluva eluruumi: ..............toaline ..............küttega korter üldpinnaga ...........m2 aadressil........................ Perekonnaliikmed: 1. 2. 3. Olen nõus oma isikuandmete töötlemise ja avalikustamisega seoses menetlustoimingutega eluruumi ...................................üürilepingu sõlmimiseks. _______________________ _______________________ (kuupäev) (allkiri) Siin on näha, et sundüürnikule antav korter ei kuulu erastamisele. Seega rikub keskerakondlik linnavalitsus endiselt Põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi. On ebaselge, milliseid isikuandmeid soovitakse töödelda, samuti on kaks erinevat asja isikuandmete töötlemine ja avalikustamine.Viimase puhul ei pea üldse nõusolekut andma. Ja milline andmetöötlus toimus näiteks EVP -dega erastamise ajal? Seega väike tervitus Andmekaitse Inspektsioonile.

Teata andmekaitseinspektsioonile!

Tallinna Raepressi enda teadetes ja Pealinna lehes on olnud, et linn maksab Skanskale 100 kr. ruudust kuus. Lepinguperioodiks aga märgiti 10 aastat. Selle asemel, et anda sundüürnikele raha nn. harju keskmise korteri ostmiseks, makstakse raha rootslaste Skanskale. Skanska eelmised juhid J. Otsa ja O. Hermann tegutsevad nüüd O. Kruudale kuuluvas kinnisvarakvartalis. Urmas Sõõrumaa ja Oliver Kruuda firmad said enda valdusse kümme pealinna koolihoonet, mille nad järgmise kahe aasta jooksul korda teevad. Linn ostab majad 30 aasta jooksul firmadelt igakuiste üürimaksetega välja. Sõõrumaa ja Kruuda on varemgi Keskerakonnaga teeneid vahetanud 2003. aastal andis Oliver Kruuda Keskerakonnale miljon krooni, mille peale sõlmis täna Keskerakonna siseministrina leiba teeniv politseiameti juht Kalle Laanet Kruudaga hankekonkursita pikaajalise rendilepingu. Järgmisel aastal ostis Savisaar Kruudalt Keila-Joa maja mitu korda turuhinnast odavamalt - 500 000 krooniga. Ostjaid oli mõistagi ka teistest erakondadest. Ka on mõlemad mehed kümnete tuhandete kroonidega toetanud ka Savisaare raamatut "Peaminister". Viimase aja suurim püüe Sõõrumaale heameelt valmistada on aga justiitsministeeriumi kavandatav uus korrakaitseseadus, mis lubab suure tüki politsei ja päästjate tööst anda eraturvafirmadele, näiteks Falckile.

Ðokeerivalt lihtne lahendus sundüürnikele - majutusvautðerid. paber.ekspress.ee/viewdoc/38977F3E454585CEC2257341002CD5F3 Sarnasusi New Orleans'i orkaani tagajärjel kodu kaotanud inimeste ja Tallinna sundüürnike vahel, kes kaotasid enda kodud iseseisvumisega kaasnenud majandusorkaani tagajärjel, pole vist keeruline näha. Mõlemal juhul on tegu inimestegrupiga, kes vajab uut või vähemalt ajutist kodu ja mõlemas linnas on esimene reaktsioon, et hakkame ehitama. Ehitamisega kaasnevad aga eraldi probleemid. Ma ei hakka uuesti läbi mäluma laialdast meediakajastust pälvinud Keskerakonna tehinguid, mis tiirlevad sundüürnike jaoks ehitatud korterite ümber vaid peatun sellele, et ehitades uusi eramuid tuleb välja käia päris arvestatavad summad enne kui keegi midagi (peale ehitajate loomulikult) üldse on kättegi saanud. Raha täna on aga alati kallim kui raha homme ning avaliku sektori ajendid munitsipaalpindadega tegeleda on parimal juhul piiratud nagu võib näha Riigikontrolli audititest (1). Teine probleem on aga munitsipaalkorteritele pretendeerivate inimeste sotsiaal-majanduslik taust, mis on kahjuks sarnaselt kesine. Nende inimeste segregeerimine munitsipaalmajadesse võib aga pikemas perspektiivis osutuda üpriski demoraliseerivaks lastele ja noortele, kes taolises ümbruskonnas üles kasvavad ja seda ilma sotsiaalse stigmata, mida munitsipaalkorteris elamine endas vältimatult kannab. Kolmas probleem kaasneb aga munitsipaalmajade asukohaga, mis on sageli soodsamad kitsale ringile sundüürnikest ja munitsipaalkorteritele pretendeerijatest. Vähe sellest, munitsipaalmajade ehitamine võtab aega ja kui lõpuks kortereid jagama hakatakse saab iga huviline aru, kui läbipaistmatu (ja sageli ebaõiglane) on kogu jagamisprotsess samas kui tuhanded inimesed jäävadki ootama lahendust enda sundüürniku staatusele. Tõsi, linnavalitsus on üritanud võimalikult palju kaasata munitsipaalkorterite ehitamisesse erasektorit ja seda Private-Public-Partnership raamis, kuid sisuliselt ikkagi sama skeemi järgides - lihtsalt linna asemel ehitab kortereid erasektor, kes rendib korterid linnale näiteks 30. aastaks. Õnneks on võimalik mõnevõrra radikaalsem lahendus, mille suurimaks eestkostjaks oli USA's pärast orkaan Katrina tagajärgede esile tulekut Virginia Ülikooli majandusteooria professor Edgar Olsen. Nimelt soovitas Olsen kasutada majutusvautshereid (housing vouchers) (2). Majutusvautsherid pole sugugi uus idee, kuid kahjuks leiab ta rohkem kasutust turismiäris kui sundüürnike probleemide lahendamisel. Nii mõnigi firma jagab enda klientidele vautshereid mingi kindla summa ulatuses võimaldades tal seeläbi mingi miinimumi. Mõni inimene soovib piirduda vautsheri poolt garanteeritud hüvega, mõni teine maksab omalt poolt rõdu või vaate eest midagi juurde - kõik sõltub inimese enda võimalustest ja eelistustest. Sarnast skeemi võiks kasutada ka sundüürnike probleemi lahendamiseks. Munitsipaalkorterite ehitamise asemel võiks igale sundüürnikule jagada majutusvautsheri, mis kataks mingi kindla summa korteri rendikuludest. Vastavalt sellele, kas inimene on omalt poolt ise nõus midagi juurde maksma või mitte saaks ta valida endale sobiva asukoha ja hinnatasemega korteri Tallinna mitmekülgsel renditurul, kuid seda teadmisega, et miinimum (ja miks mitte ka natuke rohkem) on vautsheriga garanteeritud. Lisaks laiemale valikuvõimalusele, mis kaasneb vautsheritega, on linnavalitsusel võimalus hoiduda kapitalimahukatest investeeringutest, mille tulemus on kõigest mõni üksik munitsipaalmaja, kust endale eluaseme leiab murdosa nendest, kes võiks munitsipaalkorterile pretendeerida. Ühtlasi ei koguneks sarnase sotisaal-majandusliku taustaga inimesed ühte piirkonda vaid jaotuksid üle terve Tallinna, kus märksa mitmekesisemas elukeskkonnas oleks olemas kõik ajendid enda elujärje parandamiseks vähemalt ühel osal majutusvautsherite kasutajatest. Majutusvautsherid võimaldaks sundüürnike probleemi lahendada täna ja seda igavaseks, sest vastupidiselt munitsipaalmajale, mida jätkub aastakümneteks ja mida pole keegi valmis pärast mõne aastast kasutamist lammutama, on vautsherite programm painutatavam majanduses toimuvale, kus ühelt poolt võib majanduskriis seada mitmed inimesed sarnasesse positsiooni sundüürnikega ja teiselt pool võib hoopis majanduskasv luua eeldused majutusvautsherite programmi külmutamiseks. Aeg oleks üle saada stamplahenduste rakendamisest, mida on proovitud aastakümneid ja mõelda paindlikumatele ning valikusõbralikumatele alternatiividele, mis võimaldaksid osadel sundüürnikel isegi jääda sinna, kus nad on täna. (1) Kaitseministeeriumi tegevus riigile kuuluvate hoonete valitsemisel (2005) www.riigikontroll.ee/ fake_index.php?lang=et&uri=%2Faudit.php%3Faudit%3D478 Siseministeeriumi tegevus riigile kuuluvate hoonete haldamisel (2006) www.riigikontroll.ee/ fake_index.php?lang=et&uri=%2Faudit.php%3Faudit%3D526 (2) Olsen, E. (2005). Housing the Poorest Hurricane Victims - NOW www.virginia.edu/ economics/papers/olsen/HousingHurricaneVictims8.pdf Olsen, E. (2005). The Simple Analytics of Vouchering Out Unit-Based Housing Assistance www.virginia.edu/ economics/papers/olsen/SimpleAnalyticsVoucherOutUBA.pdf

Ega inimesed-sundüürnikud ei süüvigi olukorda, et neid aetakse ühelt eraomaniku pinnalt teisele eraomaniku pinnale. Mõtlen viimase all Skanskat Loopealse getos. Märt Sults Põhja-Tallinna linnaosast kihutab meid üles kortereid vastu võtma, lubades erastamist. Samas majas aga kus Sults töötab, on saadaval avalduste blanketid, kus on kirjas, et üüritav eluruum ei kuulu erastamisele. St, allkirja vastu, et oled nõus, et ei saa kunagi erastada, saad korteri. Eraomaniku pinnale.

kas sul kohale ka lõpuks jõuab, et sundüürnik pole sulle lüpsilehm, kelle kaudu "raha" kantida oma tasku. Sundüürnik soovib endale oma kodu ja päriseks, nagu sina said. Lisaks su muud odavalt erastatud elamispinnad, mida nüüd lahkelt oled nõus sundüürnikele rendile andma, kui riik kah ikka kõva rendihinna lisa sulle kandiks. Laseme need sundüürnikud siis maha, oleks ju kaunis ettevõtmine sel riigi aastapäeval..

Vautðerite meetod on ehk veelgi paindlikum kui Kanada üüritoetuse meetod, kuid seal on vahel teatav musta pisiäri oht, mida näiteks EVP-de puhul üsna leidlikult kasutati. Üüritoetust ei saa kõrvale kantida. Kuid mõlemad meetodid ei ole vastuvõetavad suurärimeeste lobby-le, kuna linnavõim ei saa kogu ressurssi oma lemmikute kaukasse suunata. Ja Tallinna valijate põhimassile on võimatu tõestada isegi seda, et maakera on ümmargune.

üüritoetused pole meelt mööda ka sundüürnikele. me tahame Sinuga sarnaseid tingimusi.. ja siis võin Sulle oma elamispinna ehk rentida, kui soovid.. vaba maa ja vaba tahe kõigile, kes siin elavad.. või tahad jälle rohkem võrdne olla kui sundüürnikud? kõigi meie arvelt said sina kohe mitu elamist erastada erastda..