Sellist bolðevistlikku erastamist soovisid nn. rahvuslikud ja liberaalsed erakonnad!

Riigikontroll tuvastas kahtlased korteritehingud 24.09.2003 Kommenteeri BNS www.sloleht.ee Riigikontrolli hinnangul on eelmine keskkonnaminister, reformierakondlane Heiki Kranich müünud kolm korterit alla turuhinda oma alluvatele, rikkudes sellega riigivaraseadust. Riigikortereid on müüdud ametiseisundit ära kasutades avaliku enampakkumise asemel soodustingimustel haldusala ametnikele, kel polnud õigust korterit erastada, teatas riigikontroll. Ajakirjanikel tasuks asja edasi uurida.

Rahandusministeerium ( minister Tõnis Palts ) müüs 29.08.2003 Keila-Joal 47 suvilat ja 76 krunti 52,7 miljoni krooniga, mis on mitmeid kordi alla turuhinna.

Arastamise korgperioodil oli piisavalt sinisilmseid nii valis-kui kodueestlaste hulgas KUID!!! STATISTIKA= SUUR VALE. Sinisilmsus oli vesi advokaatide veskile. Ja siin peitubki POINT. Valiseestlased ja valiseestlastest advokaadid olid kodueestlastest sel alal kordi kogenenumad ja jagasid kapitalistliku susteemi. Kodueestlased lihtsalt tehti viisakalt naeratades lolliks. Muidugi, esines ka kullaldaselt juhtumeid, kus kodueestlased omandades piisavalt valiseestlastelt kogemuse vastasid hiljem samaga valiseestlastele. Nii, et pada soimab katelt. Ilmekas naide Isamaalidu-Respublika proma baltiskslastele vara tagastamise seaduse vastuvotmine eelmisel aastal Riigikogus. Toesti, toesti on seal vahe tegemist valiseestlaste ja nende varade tagastamise mojuga sunduurnike probleemile. Rohkem on seal tegemist petiste ja spekulantidega(pohiliselt kodueestist) kui otseste baltisaksa jareltulijatega

Praegune president Ilves sai peaaegu muidu Toompeal korteri omanikuks. On võimatu, et särav sovetoloog ja kommunismi mädapaisete asjatundja poleks kapitalismist tulnuna taibanud, et Eestis tasuta kingituste nõutamine ja kiire edasimüük pole riskivaba ettevõtmine. Selle alla turuhinna sooritet tehingu lahkamine võiks olla Ilvese värskeltasutet mälu insituudi üks esimesi proovikivisid. On paradoks, et kommunismivastane ise talitas kommunistide põhimõtte järgi – igaühele vastavalt tema vajadustele. Pole ka usutav, et lääne kinnisvara omanikul Ilvesel poleks olnud usku, et NATO ja ELi poole tüürivas Eestis võiks kunagi kinnisvara väärtus kasvada, kui ta odavat korterit nõudis. Eelnev imestus kehtib juhul, kui tegu polnud teeseldud tehinguga mõnele kohalikule prominendile nimetet majas suurema korteripinna saamiseks, kus Ilvesel olnuks täita tankistiroll. Kuid seda imelikuma ja küsitavamana tunduks tankisti asumine praegusel riigipeatoolil. Ilves kui nüüdseks prominentseim erastaja võiks eeskuju andva þestina hüvitada sümboolse erastamishinna ja tollase turuhinna vahe. Ei muuda ju tehingu olemust clintonlik väide – ma ei hinganud narkotsi sisse –, et ma küll ostsin, kuid pole elanud selles korteris.

On teada, kuidas fingid jt. otsisid välismaalasi, et neile midagi tagastada ja ka ise sellelt teenida.

Ei ole! Vaid see on kapitalism Eesti moodi! Selle kinnituseks on fakt, et mitte üheski teises bolsevismi alt vabanenud Euroopa riigis ei ole tehtud nii julma ja vastutustundetut ning reaalset olukorda eitavat omandireformi. Juba Vana-Kreeka, kui Euroopa kultuuri hälliks olevas klassikalises ühiskonnas teadsid inimesed kahte asja. Et saatuse vastu ei saa isegi jumalad ning et minevikku muuta ei tohi isegi jumalad! Meiega samade jõudude (loe: huvigruppide)meelevallas olev Läti väljaarvatud, ei ole mitte ükski Euroopa riik viinud läbi omandi restitutsiooni selliselt, et oleks võinud tekkida olukord kus üks osa kodanikest muudetakse okupatsioonivõimude poolt okupatsiooni ajal läbiviidud meetmete eest vastutavaks, ning et nad oleks sellisel viisil riigi poliitilise otsuse (suva) alusel teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt koheldud - jättes nad ilma oma kodust ja kõigile teistele isikutele võimaldatud erastamisprotsessist. Erastamine omakorda tagas sellest osa saanud isikute perekondadele märkimisväärse omandi kui vara näol stardikapitali, kindlustatuse ja turvatunde ning samas jättis erastamisvõimalusest ilma jäetud isikutegrupi sellest ilma. Need isikud seega koheldi ebavõrdselt ja vaesustati riikliku omavoli ja poliitilise otsuse läbi.(Seda ei luba rahvusvaheline õigus) Need isikud ja nende perekonnad tõugati vaesusesse. Nad jäeti erastamisest osasaanutega võrreldes otse tulenevalt ilma nii kodu turvalisusest, kindlustatusest kui võimalusest oma elu korraldamiseks erastatud kodude tagatisel pangalaenu saada.Veelgi hullem! nagu siinsetest kommentaaridest nähtub, on täiesti unustatud Omandireformi algsed tõed, mille alusel reform ei tohtinud põhjustada uut ülekohut, ning mille alusel algselt oli ette nähtud et igale tagastatavas majas elavale üürnikule, kes peab omaniku nõudel oma kodust lahkuma, peab riik või kohalik omavalitsus tagama samaväärse elamispinna samas asumis! Seega ei vaevutud austama isegi mitte omaenese vastuvõetud "Kapitalistlikku" seadust ja selle õiguskindlust ! Omandireformi aluste seadus, mis algselt oli mõeldud Nõukogude süsteemi vastu esitatava nõudeseadusena - pöörati Nõukogude Liidu äralangemise ning Venemaa jõulise vastureaktsiooni tulemusel järsult oma rahva vastu ning nagu näha püütakse nüüd juba luua muljet nagu oleksid nn. sundüürnikud vastutavad okupatsioonivõimude poolt okupatsiooni ajal läbiviidud meetmete eest. See on lausvale ja küüniline jultumus! Ei ole ka teada, et ükski teine Euroopa riik oleks pidanud tegema sellesama "Kapitalistliku" Omandireformi ja Erastamisseaduse koosmõju õigustamiseks tegema vastava nimelise reservatsiooni kapitalistliku maailma rahvusvahelise õigusele (Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile ja Euroopa Sotsiaalhartale) Kõik teised kapitalistlikud riigid said oma kapitalistlikes ühiskondades omandiõiguse restitutsiooni läbi viidud ajaloolist reaalsust arvestades, kõigi oma kodanike õigusi ja väärikust austades ja rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste konventsioonile reservatsioone tegemata! Saksamaa Liitvabariigis pani esialgse eufooria ja emotsionaalsuse mõjul hoolimatult lõhkuma hakanud omandirestitutsioonile päitsed pähe Saksamaa Kõrgeim konstitutsioonikohus ja see toodi Ülemnõukogu kõnetoolist, jurist-ekspertide poolt välja ka Eesti omandireformi aluste seaduse lugemisel, mais 1991. Eestis läbiviidava omandioreformi õiguslikust nihilismist ja absurdsusest kirjutas juunis 1991. "Rahva Hääles" ka Põhiseadusliku assamblee aseesimees Hr. Jüri Uluots. Olemasolev eesti aga ei hoolinud ei kapitalismi põhialustest ega rahvusvahelisest õigusest vaid saavutas, verejanuga võrreldavas saamahimus selliseid ebaõigeid otsuseid tehes robinal tagajärgi mis ongi tänaseks loonud olukorra mis on põhjustanud suurele hulgale Eesti inimestele väljakannatamatuid kannatusi ja mida võikski siis tinglikult nimetada - kapitalismiks Eesti moodi.

TO-To Antsule.Ära räägi lollusi kui ise midagi ei tea , 9 märtsi terror rünnaku Tallinnale tegid venelased mitte mingid"liitlased" see ,et oli üks kanada lendur ja paar inglast "instruktorid" ei tee olematuks venelaste kuriteo--lauspommitamise "oma" linna vastu. Mitte ükski riik sõjaajal ei pommitanud nii metsikult OMA linna. See pommitamine linna kus puudus sõjatööstus ja sõjavägi üldse on kuritegu . Ärgu tiblameelsed siin püütku jälle ajalugu väänata.Sama nõme on jutt et ka teised riigid küüditasid- vale seda tegid ainult venelased.Kui mujal viidi ära üksikuid inimesi siis venemaal oligi kombeks kümneid tuhandeid küüditada ja hävitada. Ja ei pese te kunagi oma veriseid käsi puhtaks vene sovietid.

On tõsi, et nii Eesti kui Läti riigi häbiplekiks on sundüürnike äraunustamine üleüldises erastamistuhinas ja selle vea parandamata jätmine 15 (või enama?) aasta vältel. See näitab riigi kehva toimimist, sest sundüürnikud on mitmekümnetuhandeline vähemus. Sundüürnike küsimuse lugu on lakmuspaber, millega saab mõõta Eesti haldussuutlikkust. Igasugustel vanderlindenitel on selle põhjal võimalik teha üsna õige järeldus, et samasugune liigategemine võib juhtuda ka mõne teise vähemusega. Kuid väga suur sundüürnikepoolne viga on olnud oma probleemi sidumine restitutsiooni ehk tagastamisega. Alles pärast riigi- ja linnavara erastamist muutus sundüürnike majanduslik olukord suhteliselt nutuseks. Ja ainult esimesel pealiskaudsel pilgul on viga tagastamises. Kinnisvara erastamine üürnikele soodushinnaga pole mingi looduslik paratamatus ega üldlevinud praktika. See on suur erand ja seadusandja suva. Endiste sotsmaade hulgas on riike, kus supersoodsat varajagamist ei toimunud. Ja neis riikides, kus midagi ei tagastatud, näiteks Ukrainas ja Venemaal on varanduslik ebavõrdsus hoopis suurem kui Eestis ja Lätis. Tänu tagastamisele sattusid Eesti ja Läti keskklassi hulka ka täiesti juhuslikud eelmise reþiimiga mitteseotud inimesed, tekkis turg, said ilmsiks turuhinnad ja majandus käivitus. Venemaal, Ukrainas aga ka Eesti ja Läti nendes asulates, kus kõik hooned kuulusid linnale ja riigile rentisid korrumpeerunud ametnikud äripindu võileivahinnaga sõbrameestest ettevõtjatele ning rahvas ei osanud pikka aega selles mingit kelmust näha, sest turuhinda lihtsalt ei teatud. Nii Venemaa kui Eesti ja teiste endiste sotsialismimaade elanike suur varanduslik ebavõrdsus ei ole tingitud kauboikapitalismist vaid ebavõrdsest ja ebaõiglasest erastamisest. Seetõttu on halenaljaks ja üdini väär katsuda seda leevendada lääne sotsiaaldemokraatia poole õhates. Lääne sotsid on olnud üsna edukad kapitalismi inimnäoliseks muutes, kuid meie ärastamisühiskonnast pole neil aimugi. Siin ei saa sotsiaaldemokraatiat lihtsalt kopeerida vaid tuleb pidevalt arvestada tausta erinevust. Meil ei ole paljusid lääne probleeme ja on palju oma hädasid, millel kapitalistlikus läänes nimegi pole. Sundüürnike küsimus on hea näide. Sundüürnike eluasemeprobleemi ei saa kiiresti lahendada kõiki pensione ja miinimumpalka tõstes, sest see käiks riigile üle jõu ja pealegi ei vaja oma kodu omanikud, keda Eestis on enamus, sellist sissetuleku tõusu . Seega tuleb lahendust otsida sotsiaalses eluasemepoliitikas. Meie sotsid aga ajavad näpuga õpikust rida ja jahuvad ainult pensionitest ning miinimumpalgast. Regionaalpoliitikaga sama lugu. Eesti ääremaa vaesus ei ole ajalooline kapitalistlik vaesus, vaid erastamise tulemus.

Keegi ei pese sovjettide käsi verest puhtaks, vaid teemat näidatakse tollases kontekstis vähe laiemalt. Meenutame, kuidas liitlased pommitasid näiteks Dresdenit, kus sõjaväge ega sõjatööstust ei olnud. Olid ainult tsiviilelanikud, sõjapõgenikud ja sõjavangid.Liitlastel oli Saksamaa suurlinnade pommitamise kogemus olemas ja seda jagati ka Staliniga. USA ja Inglise lennuväebaasid asusid Punaarmee tagalas ja pommitati ka Sinimägesid. Tallinna pommitamist aga ei saa Dresdeni või Tokio tavapommitamisega kuidagi võrrelda, Hiroðima ja Nagasaki tuumapommitamisest rääkimata. Meenutame ka, kuidas jaapanlased Kagu - Aasias sõjavangide ja tsiviilelanikega käitusid. USA- s ja Kanadas küüditati sakslased ja jaapanlased. Kunagi enne seda oli küüditatud ka indiaanlasi. Ka sionistid olid küüditamise tulemustest Baltikumis huvitatud, sest kavatsesid sama palestiinlastega teha. 7oo.tuh. palestiinlast aastatel 1947 - 48 küüditatigi ja nii sai alguse palestiina põgenike probleem.

Just Venemaa on suurepärane näide sellest kuidas ühiskonna kui terviku areng ja "Majandusime" ei sõltu tänapäeva maailmas enam mitte otseselt niivõrd kapitalismi ja vabaturumajanduse põhitõdedest, ammugi mitte erastamisest üksikisiku ja ühiskonna kui terviku huvisid eirates, vaid erinevate huvigruppide mõjust ning nende võimust tingimustes kus Seaduslikkus ja inimõigused ei ole primaarsed. Revolutsiooni eelse omandiõiguse restitutsioon- aga miks mitte ka aadliprivileegide taastamine - Eesti omandireformi laustagastamise põhimõtete järgi- tsaaririigi suuraadlike ja maata endiste pärisorjade vahel oleks muidugi omaette lõbus teema ja avaks uuesti niigi tuha all hõõguva baltisaksa parunitelt natsionaliseeritud mõisate tagastamise teemal.

Meenutame ka kuidas neegrid Aafrikas nälgivad ja kuidas surmaeskadronid Sao Paolos tänavalapsi jahivad. Mis on sundüüriliste elu nende kõrval! Suuname oma munitsipaalehituskonveieri õige Aafrika ja Ameerika vendade poole! Isegi Pihkva oblasti inimesed vajavad meie abistavat kätt enam, kui Kadrioru sundüürnikud. Pole neil seal Setumaa põrgus ei keskkütet, vanni, parketti, laerosetti ega kaminat.

Ma pole soovitanud Venemaal restitutsiooni katsetada. Kuid Kuubale soovitan soojalt: ärge laske Laari, Savisaart, Fjukki, Kallast, Vähit, Hännit ega Juntit, üldse ühtegi eesti poliitikut sinna erastamist nõustama. Need on ju huvitatud ainult oma vigade varjamisest. Erastage ainult turuhinnaga, muidu on kogu Miami maffia teil kukil ja kogu moos. Ja just maffia on see, kes saadab teile äpu väljanägemisega halemeelseid nõustajaid, kes igasuguseid "soodushinnaga oma rahvale, muidu maffia ostab kokku!" populistlikke ettepanekuid teevad. Maffia ei osta kunagi turuhinnaga, kui soodushinnaga saada on. Igal pool kus populistlik vaesteabi jagamisel, kasvab kuritegevus kui nõiaväel.

Kui Eesti jõuab sõdida maailma erinevais paigus, siis pole probleem ka Aafrikas ja Ladina - Ameerikas oma abistavat kätt näidata! Aga võib nad hoopis siia tuua ja sundüürnikud enne Kadrioru majadest tänavale tõsta!

Riigivara müümise lõpp tähendab ka nn. Eesti majandusime lõppu.

lõpetajaga nõus, sest läänest pimesi ülevõetud raamatupidamine ei näita, kust tekib 100 miljoniga müüdud maatükk, mis alles eile oli kinnistamata riigimaa st. mida polnud olemas, oli lihtsalt 0. Statistikat vaadates on seda siiani arvatud Eesti toodangu olevat, mille välisinvestor ära ostis. Ka sajad tuhanded Eesti korterierastajad oleks nagu need tootnud, ometi pole nad seal muud teinud kui tapeeti vahetanud. Läänes on ka palju riigimaad, aga see on registris kirjas ja katastris hindki juures. Meil tekib aga kinnisvara kui võlukübarast. Muuseas sundüürnikegi jaoks on võlukübaras kinnistamata kujul maad piisavalt, aga need ei taha seda, nemad tahavad parem majaomanikele kere peale anda.

Miks sa arvad, et see maa nn. võlukübaras on sundüürnikke ootamas? Ja, selgita, miks tahavad sundüürnikud majaomanikele kere peale anda?

on väga hea sõnaleid, sest sundüürnik on ka majaomanikule vähemalt 13 aastaks pealesunnitud üürnik. "Sund" on õigupoolest lühend "sunnismaisest" sest nii sundüürnikud kui munitsipaalüürnikud on kinnistatud teatud kindla koha külge. Nad võivad kellegagi võrreldes küll eelistatud olla, kuid see eelisseisund ei käi kaasas nende isikuga vaid see kehtib ainult teatud kohas. Sundüürnikud on sunnismaised üürnikud ja jäävad edaspidi munitsipaalüürnikena sunnismaisteks surmani, kui meie eluasemepoliitika nii bütsantslikuks jääb nagu ta praegu on. Läänes on sotsiaalabi saamise õigus sellel isikul, kes abi vajab, kuid meil on see õigus või kohustus seotud tema patrooniga, majaperemehega ja tolle majapidamise asukohaga. Tallinna linn ostab sundüürnikud kui pärisorjad Kalamaja väikemajapidajatelt kokku ja müüb Lasnamäe suurärimeestele edasi.

Üürnikega elamute tagastamine oli kuritegelik Peeter Tedre Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige 20.02.2008 00:00 Loe kommentaare (0) Tallinna linnavalitsuse ekspertkomisjon uuris äsja viit korterite võõrandamise viisi aastatel 1993-1997 ning leidis, et asustusõiguse müümise, taastamislepingute sõlmimise ja tööandja eluruumide erastamise skeemi puhul on rikutud erastamise seadust. Elamute tagastamine koos üürnikega oli siiski kaalukaim seaduserikkumine. Kui majade tagastamisest möödub 13 aastat, tekib omanikul võimalus lähtuda suhetes eluruumide üürnikega võlaõigusseaduse sätteist. On arvatud, nagu oleks sellega ka sundüürnike kui omandireformi käigus tekkinud erilise sotsiaalse staatusega isikute mõiste kadunud. See ei ole nii. Elanikega elamu tagastamisel jäeti selles majas elav üürnik ilma võimalusest erastada üldistel võrdsetel alustel oma eluruum. Just niimoodi tekkis sundseis üürnikele ja kujunes mõiste "sundüürnik". Aga ei oleks tekkinud, kui oleks järgitud seadusi. Üürnikega elamute võõrandamisel õigusjärgsetele subjektidele sooritasid ametnikud teo, mida käsitles tollal kehtinud kriminaalkoodeksi N 141'. Karistused olid rangemad, kui teo pani toime isikute grupp või see toimus suures ulatuses. Tegu oli vähemalt grupiviisilise tegevusega, sest õigusjärgse subjekti taotluseta ei saanud ametnikud anda korraldust vara üleandmiseks. Õiguskantsler kinnitas Eesti Üürnike Liidule, et kui kohalikul omavalitsusel pole sundüürnikule eluruumi anda, eraldab vahendid eluruumi ehitamiseks või ostmiseks riik. Kuna paljud on sundolukorrast omal käel välja rabelenud, tuleb riigil pealesunnitud väljaminekud korvata. Tallinna abilinnapea Taavi Aas on öelnud, et nii nagu Teine maailmasõda lõppes eestlastele alles iseseisvuse taastamisega, nõnda lõpeb ka omandireform alles pärast riigi tekitatud ebaõigluse heastamist. Kümned tuhanded sundüürnikud ootavad.

To Antsule - Ka liitlaste Dresteni hävitamine oli kuritegu. Mida nüüd ka läänes häbenetakse ja parem vaikitakse sellest . Kuid ma kordan veel kui Stalin pidas Eestit oma riigi osaks,ja seda jälgim ja kuritegelikum on "OMA"rahva laushävitamine. Dresten oli siiski vaenlase linn. Ka sellises mahus küütitamisi ei ole kunagi mujal olnud möödunud sajandil. Venelased sovietid hävitasid terveid rahvaid küüditati miljoneid Krimmi tatarlased, Baltikumi elanikud Kõik sakslased ida-preisimaalt, võiks veel edasi lugeda. Ja ei maksa otsida neile vene mõrtsukaile mingeid lolle õigustusi ,et näe seal küüditati ka mõni tuhat jaapanlast teisele saarele. Need inimsuse vastased kuriteod ei aegu iial ja jääb igaveseks häbiks vene rahvale . Rahvad ei unusta kunagi kannatusi mida on kõigile oma naaber rahvastele kordasaatnud venelased