Eesti Vabariik oli ainus liiduvabariik, mille Ülemnõukogu ei saanud NL-ist lahkumiseks vajalikkku kvalifitseeritud häälteenamust kokku nagu NL-i konstitutsioon ette nägi!
Ülo Nugis on kirjutanud, et Moskvas putš käis ja putšistide võidu korral oleks meid saanud väga lihtsalt konstitutsiooni rikkumise eest kohtu alla anda. Oli üks sobiv saadik, kellega peeti korduvalt läbirääkimisi, aga tulutult. Selle saadiku nimi oli Kaido Kama.
Nõukogude Liidu konstitutsiooni järgi oli Eesti Vabariigil vaja 70 Ülemnõukogu liikme häält, et NL-ist välja astuda. Kokku saadi 69. Üks hääl jäigi puudu ja seega on 20. augusti 1991. aasta otsus tegelikult juriidiliselt tühine! Sellele vaatamata pigistas Nõukogude keskvõim silma kinni ja aktsepteeris Eesti Vabariiki 1991. aasta 6. septembril iseseisva riigina.
Mingist okupatsioonist või selle lõpetamisest polnud juttugi, õigus iseseisvuda lähtus NL-i konstitutsioonist.
Veel samal aastal allkirjastas Eesti OSCE järelevalve all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, järgnesid juulilepped. Omandireform näitas seda, et selles valdkonnas on Eesti ise NL-i õigusjärglane…

http://nommevalitsus.org/?p=298
Raamatu esimene osa "Illusoorne maailm" näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa "Reaalne mailm" näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise raames seadustati Nõukogude armee ja koos nendega saabunud tsiviilisikute viibimine Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö. pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega, et hiljem haihtuda Euroopa Ühendriikides.


http://www.henrymakow.com/democracy_socialism_the_perost.html
http://www.henrymakow.com/understanding_de_facto_illumin.html
Ka perestroikast...

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=119&lang=5&nid=7330
Vastasseis: Rahvarinne vs Eesti Komitee.

http://www.ekspress.ee/news/foto/seltskond/fotod-tarmo-vahteri-1991-aasta-raamatu-esitlus-toi-kokku-tipp-poliitikud.d?id=55630992
Raamatu "Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud" esitlusel Estonia Talveaias 11. augustil osalesid selle tegelased ja huvilised: üks president, üks endine peaminister, kaks tänast ja kaheksa endist ministrit, riigikogu aseesimees, eurosaadik ja paljud teised.
Juhuslikult just samal ajal toimus üle tee kaitseministeeriumis inimohvriga lõppenud tulistamine...

_Tänases Raadio Kuku saates Keskpäevatund oli juttu ka Tarmo Vahteri uuest raamatust. Mainiti, et kui Rüütel lõi pärast iseseisvuse väljakuulutamist teistega šampuseklaase kokku, siis Savisaar oli üksi töölaua taha istuma jäänud._

Tasub meenutada, et mingil hetkel süüdistati, et Rüütel olevat CIA agent.
Oleks kasulik teada, kelle kaudu väide lanseeriti.

http://www.nommevalitsus.org/?p=7562
...Tekst pakub tõsist huvi. „Rüütli asju” ajab USA-s advokaadifirma „Rogovin, Hudges & Schiller”.
Ja siis teeb välisminister Lennart Meri Eesti ajaloo ühe kõige šokeerivama avalduse. Michael Rogovin töötas CIA-s (LKA) aastail 1973-1975. Tegelikult on Michael Rogovin ja Bill Colby selle advokaadifirma omanikud!!! Legendaarse CIA agendi Bill Colby nimi on esinenud mitmes eesti keeleski avaldatud LKA brošüüris. Välisministri järgmine järeldus on veelgi šokeerivam – Arnold Rüütel on CIA agent!!! Sest Kalle Tenno, kes Rüütlit esindab, töötab samas advokaadifirmas! See informatsioon annab Savisaarele kätte tegevuskava. Need paberid tuleb kähku anda Põhjamaade ajakirjandusele. Savisaare arvestus on lihtne, Põhjamaadest levib see sensatsiooniline teade momentaalselt Eestisse. Informatsiooni algallikat on aga juba peaaegu võimatu kindlaks teha. Rüütli tagasiastumine jääks siis juba tehniliseks küsimuseks.
„Vaba Eesti” kavatsetav võimupööre ripub lausa päevade või nädalate taga. Ilmselt taktikalistel kaalutlustel on Indrek Toome otsustanud (veel?) varju jääda. „Vaba Eesti” valitsusjuhi kandidaat on heas vormis ja särava esinemisoskusega Siim Kallas. Edgar Savisaar paistis aimatavat võitu tähistavat juba Konstantin Pätsi haua serval. Tema kõne ei jätnud kahtlust tema tegelikest soovidest „presidendina”. Pätsi 1934.aasta riigipöörde ja sellele järgnenud vaikiva ajastu ülistamine oli liiga avalik. Ilmselt oli Savisaarel juba silme ees, kuidas ta rohked sisevaenlased mättasse lööb ja tema ümber punutavad provokatsioonid juba eos nurjab. Ehk ongi õigus Jaan Kaplinskil, kes kirjutas 20.oktoobri „Edasis”, et Eestit ei saa võrrelda Rumeeniaga. Eestit võib võrrelda Albaaniaga.

Aga veel.
Vabaduse väljakul toimus 1988. aasta 24. veebruaril autokastis kontramiiting vastulöögi andmiseks USA senaatoritele, kes sekkuvad ENSV siseasjadesse. Selle organiseerisid partei -, kultuuri - ja spordiringkonnad (esinesid Rüütel, Põldroos, Talts jne),
Mati Talvik esindas Tammsaare pargis.

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=132&nid=7754&lang=5&jsback=1

Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise haamrilöök 20. augustil 1991 kell 23.03 kuulutas välja Eesti riigi taasiseseisvumise. Riigipöördekatse Moskvas oli alanud juba päev varem, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud. Miks?
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.

Palju tsiteeritud on Hallastet: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?» Sapine oli ka Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Huvitava hinnangu neil kahel päeval Ülemnõukogus toimunule annab Arno Almann: «On täiesti selge, et kui iseseisvusotsus oleks realiseeritud ilma Eesti Komiteeta, siis ei oleks eestikomiteelased oma tänast rolli enam mitte kuidagi suutnud kätte võita. /---/ Täna aga võivad eestikomiteelased öelda, et nad olid protsessis osalised. Nad kirjutavad sellest ning mida aeg edasi, seda suuremana oma rolli kujutavad. Esialgu kirjutati, et Ülemnõukogu tegi otsuse ja kutsus ka Eesti Komitee juurde. Nüüd aga räägitakse juba sellest, et põhilised tegijad olid Eesti Komiteest ja mõned Ülemnõukogu liikmed tulid nende juurde.»

Kuhu kadus 23 saadiku avaldus?

Kummaline lugu juhtus ka Peet Kase koostatud nn 23 saadiku avaldusega, mis esitati selleks, et Ülemnõukogu juhatus lõpetaks iseseisvuse küsimuse ignoreerimise. «Seoses sellega, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine läbirääkimiste teel N. Liiduga ei ole praeguses poliitilises olukorras enam võimalik, töötada välja ja võtta vastu käesoleval istungil Eesti Vabariigi seadus Eesti Vabariigi staatuse määratlemisel iseseisva riigina,» nõuti Ülemnõukogu juhatajale esitatud eelnõus. Paraku on see dokument kuhugi kadunud ja sellest on säilinud vaid mustand. Ka on kadunud Kase selgitava sõnavõtu stenogramm. Seetõttu pole ka võimalik tuvastada, kes täpselt olid need allkirja andnud 23 saadikut.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15629

4. november 1990: kelamlaste-enamlaste vandenõu.

Teisiti kui avantüüriks ei oska 4. novembril 1990 Eestit tabanud „šokki" kuidagi nimetada. Mitte mingi poliitiline loogika ei lubanud sellist liitu ennustada. Jaak Alliku, Sirje Endre, Siim Kallase, Kaido Kama, Tunne Kelami, Toivo Kuldsepa, Vardo Rumesseni ja Indrek Toome allkirjastatud „kaheksa avaldus" sai kiiresti „enamlaste-kelamlaste" sobingu sildi.

http://wiki.zzz.ee/index.php/Harald_Meri
http://theprimesuspect.wordpress.com/2010/08/19/turi-topeltmorv-20-aastat-hiljem/
Türi topeltmõrv 20 aastat hiljem

http://www.postimees.ee/luup/96/29/sise3.htm
Ülo Koit

http://wiki.zzz.ee/index.php/KGB
Üldine taust
http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=29226&lang=et
KGB variasutused NSV Liidus ja Balti riikides

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?24304
Kindral Einseln, kes soovis kandideerida 1996. aasta presidendivalimistel ning keda toetasid nii Rüütel kui ka Lippmaa, vahistati 1996. aasta 16. septembril, ettekäändeks oli relvaäri kaitsejõududes, mis pärast kohtus tõendamist ei leidnudki.
Aga eesmärk oli saavutatud. Tänu avalikule vahistamisele ja järgnenud skandaalile jäi Einselnil 21 toetushäält Riigikogust saamata. (lk. 155)

http://www.ohtuleht.ee/blogid/raamatublogi/2878
Tiit Made, „Kremlist iseseisvust toomas", Argo.

Siinkohal tuleb kiita Tiit Made tagasihoidlikust. Ta ei väida, nagu oleks just tema Eesti iseseisvuse ja demokraatia isa, vaid jagab au õiglaselt. Niivõrd-kuivõrd.
Samas jagab ta ka hoope ja hoobikesi. Eesti kodanike komiteed ja Eesti kongress saavad, mis tolmab. Saavad ka teisitimõtlejad, kes suuremalt jaolt olla KGB agendid. Saab Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel. Saavad teisedki, kuid asja eest.

Eesti riik saab 20 aastat vanaks, teist korda ajaloos. Mis oli 20 aastat tagasi? Inimesed ootasid imet, vähemalt nii nad räägivad. Ime pidi olema kohe ja kõigile saabuv ideaalne riik, mille mudeliks lapsepõlve päikeseriigiks pleekinud mustvalge foto sõjaeelsest Eestist. Ma ei hakka rääkima sellest, et maailm oli muutunud ja seda riiki ei saanudki enam tulla. Mul ei olnud illusioone saabuva üleminekuaja suhtes. Revolutsioon on ikka sama, ükskõik, milliselt korralt millisele üle minnakse. Muidugi, Suure Prantsuse revolutsiooni terrori asemel on nüüd peenemad platsipuhastamised, kuid uute raha- ja võimumeeste/naiste saagiahnus on kasvanud võrdeliselt kapitalismi arengu ja õitsenguga.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12803:eesti-20-masendus-ja-lootus-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3354

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12801:omas-klassis-parimate-hulgas-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3354
Indrek Neivelt: arvestades olukorda, kus olime kakskümmend aastat tagasi ja kuhu oleme tänaseks jõudnud, on meil kokkuvõttes läinud väga hästi.

Omandireformi seaduse esimesed variandid võeti vastu 13. juunil nii aastal 1990 kui ka 1991. Nõuded olid suunatud NL-i keskvalitsuse vastu. (Venemaa oli juba 1990. aasta 12. juunil NL-ist välja astunud.)
Seoses iseseisvumisega muutus Eesti omandireformi valdkonnas ise NL-i õigusjärglaseks ja kogu väidetav nõukogude võimu poolt tekitatud kahju tuli kompenseerida eestlastel endil! Juba 1989. hilissügissel oli teada saabuvast justiitsvägivallast, mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond.
Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Eestis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine omandireformi läbiviimisel.
Omandireformi käigus on toime pandud isikuvastaseid kuritegusid, millised Euroopa Liidu tingimustes võivad saada klassifitseeritud kui genotsiid ühe rahva vastu majandus-poliitiliste grupeeringute poolt ja mida on raske õigustada lihtsa haldussuutmatusega. Rikutud on Põhiseadust ja Põhiseaduse kolme põhiprintsiipi: õiguskindluse printsiipi (§ 3), õiguspärase ootuse printsiipi (§ 10) ja võrdse kohtlemise printsiipi (§ 12). Lisaks sellele on rikutud Põhiseaduse kuut paragrahvi.
Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! Linnapea oli siis Jaak Tamm, linnavolikogu esimees Tiit Vähi.
Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid! Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid?
Võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

„Bilderbergi grupi” näol on tegemist rahvusvahelise suurkapitali survegrupiga, kellel on piisavalt mõju rahvuslikele valitsustele. Nii või teisiti mõjutavad nad ka USA valitsust ja räägivad seega kõige otsesemalt kaasa maailma asjade otsustamisel („Päevaleht” 07.06.1994).
Ülemaailmse finantsoligarhia maailmavalitsemise kavadele ja huvidele vastanuks see, et Balti riigid jäänuks Venemaa mõjusfääri.
Selle valguses tuleb kahtlemata vaadelda ka USA ja Venemaa vahelist dokumentaalset kokkulepet, mille kohaselt Balti riigid jäävad Venemaa mõjusfääri.
Too nn. Jalta-2. tituleeritud dokument tekitas tõsise skandaali, mis kiiresti summutati. Sellest annab tunnistust fakt, et nimetatud dokumendi andis USA asevälisminister Peter Tarnoff välisminister Warren Christopherile juba juulis 1994, kuid asja ilmsikstulekul 6.septembri 1994.a. „Washington Times’s” eitasid USA välisministeeriumi töötajad veel dokumendi olemasolu („Postimees” 12.09.1994).
Et isegi USA teatud mõttes oli sunnitud antud sobingusse astuma (?), kinnitab ühe anonüümseks jääda sooviva Valge Maja ametniku tunnistus:
Ühe ametniku sõnul käis dokument ilmselt läbi terve Valge Maja, enne kui diplomaatilistesse sfääridesse jõudis. „Dokument näitab selgelt, kuhu me (Ameerika Ühendriigid) suundumas oleme, kuid ta teab ka, et me ei saa asja muutmiseks kuigi palju ette võtta,” lisas ametnik („Õhtuleht” 13.09.1994).
Endastmõista tegid nii Eesti, Läti ja Leedu Välisministeeriumid ametlikud järelepärimised, millele on USA kahekordselt eitavalt vastanud. Kuid see on tavaline taktika. Alati on nn. ebameeldivaid fakte eitatud. „Washington Times” kinnitab aga vastupidist.
„Saime informatsiooni selle dokumendi kohta ühelt usaldusväärselt ning kõrgelt riigiametnikult. Meil pole mingit alust selles infoallikas kahelda,” väitis Washington Times’i välisinfo toimetaja David Jones.
6.septembri Washington Timesis avaldatud kirjutisest selgub, nagu oleksid Ühendriikide ja Venemaa juhtkond sõlminud salajase kokkuleppe maailma jagamise osas („Päevaleht” 21.09.1994)
http://www.nommevalitsus.org/?p=758

Kuskil eespool oli juttu KL poolt surma määratute nimekirjadest. Palun, kas keegi asjaoludest teadjam ei kirjutaks siia veidi sel teemal. Mille alusel valiti isikuid nendesse nimekirjadesse? Kas need olid Laari Co-le ohtlikud, või oli põhjus milleski muus?

Mis puudub klaaside kokkulöömisse, siis näiteks mina olin kolm ööd-päeva üleval olla ja mingitest klaasidest puudus vähimgi unistus. Elamlased-kelamlased olid need põhilised joojad ja teevad seda senini

http://www.rahvuslasteklubi.org/index.php/en/uudised

Laupäeval, 20. augustil 2011 kell 12.00 toimub Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) eestvõttel Tallinna kesklinnas Tammsaare pargis kõnekoosolek.

Koosolekul räägitakse sellest, kui suur väärtus on riiklik iseolemine ja juhitakse tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariik pole juba peaaegu seitse ja pool aastat iseseisev. Nimelt kaotas EV oma iseseisvuse 1. mail 2004, kui astus Euroopa Liitu. EL-i seadused on EV seaduste suhtes teatavasti ülimuslikud ja Eesti võimuritel pole Brüsselist tulevate, Eesti ühiskonnaellu sekkuvate korralduste tühistamiseks jõudu ega tahtmistki.

Kõnekoosolek algab kl. 12, kestab ühe tunni ja päädib rongkäiguga Toompeale, millega nõutakse rahvaalgatuse kehtestamist, nagu see oli seadustatud EV 1920. põhiseaduses. Praeguse põhiseaduse § 56 lg. 2 järgi teostab rahvas kõrgemat riigivõimu rahvahääletuse läbi, samas pole rahval mingit võimalust rahvahääletust algatada. See on vastuolus põhiseadusega.

Kanal 2 tähistab Eesti riigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva mahuka saatesarjaga, kus väärikad külalised aitavad oma meenutustega televaatajal minevikku naasta.
“20 aastat hiljem”
- Saatesari heidab pilgu 20 aasta tagustele sündmustele.
- Kokku on seitse poolteisttunnist saadet.
- Esimene neist jõuab Kanal 2 eetrisse pühapäeval 21. augustil kell 20.35.
- Toodab produktsioonifirma Ruut.
- Saateid juhib Hannes Võrno
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/20-aastat-hiljem-nagu-alexandre-dumasl.d?id=55470230

Andrus Ansipi majandusnõunik Kalev Kukk kiikab minevikku ja väidab, et eestlased ei ole tegelikult poliitilist konkurentsi kunagi sallinud. Erakondi ka mitte. Erakondlasi samuti. Kõva kätt aga ikka.
http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2719

http://vapsid.weebly.com/paumltsi-diktatuur.html
http://si.kongress.ee/arro-paets-ja-laidoner-kohtu-alla-2.html
Kõva käe pakkujaid jätkub…

Eesti tahtis jätkuvalt kuuluda NSVL-i, mida enam ei olnud. Punnitati vägisi, aga ikka ei olnud. Eesti nutab, et NSVL-i enam ei ole. Eesti nutab, Keskerakond nutab, Savisaar nutab. Hundisilmale on tekkinud oja pühadest pisaratest.

http://www.kesknadal.ee/est/g2/otsing?lk=2&extra=2&otsiprofiil=2&otsi=j%C3%BCri%20kadak&tyyp=yld
Eestlase ajalugu on üks suur müstika

Erukolonelleitnant Jüri Kadak sai avalikkusele laiemalt tuntuks 1999. a. talvel, kui ta tolleaegses Sõnumilehes avaldas 42-osalise skandaalse järjejutu "Mängusõda". Ehkki selle tegelased ja nende kaasajooksikud olid huvitatud, et teha kirjapandu autor maatasa ja tunnistada ta debiilikuks, ei osanud ka kohus esitatud süüdistusmaterjalidega muud teha, kui otsida sõnavääratusi ja neid suvaliselt tõlgendada. Jüri Kadakuga ei juhtunud midagi – ta töötas järgnevalt nii juhtivatel kohtadel kõrgkoolides kui ka valitsusvälise julgeoleku- ja poliittehnoloogia eksperdina. Hiljuti kaitses ta doktoriväitekirja rahvusvahelise julgeoleku valdkonnas. „Mängusõja" asjaosalistel tuli aga hüvasti jätta kõrgete riiklike ametikohtadega.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=1104
Mineviku koha pealt oleks siiski korrektne meenutada 1993. aastal väidetavalt kaitseväe luureosakonnalt Kaitseliidu luurele antud ülesannet musta nimekirja koostamiseks. Kuigi Johannes Kert seletas toona kaitseminister Jüri Luige algatatud juurdluses, et nimekirja koostamise eesmärk oli ekskagebiitide jälgimine, siis valitseva Isamaaga opositsioonis olnud poliitikud pelgasid, et musta nimekirja on kantud ka nende mehi. Kuna nimekirjad olevat hävitatud enne avalikustamist, on tagantjärele võimatu öelda, kui poliitiline see ettevõtmine oli.