Leedu deklareeris oma iseseisvust 1990. aasta 11. märtsil.
Island tunnustas Leedu iseseisvust 1991. aasta 11. veebruaril.
Vene Föderatsioon iseseisvus 1990. aasta 12. juunil.
Seega kuulus Eesti Vabariik NSV Liidu koosseisu ka ilma Leedu ja Vene Föderatsioonita!

Kummaline on olukord Eestis nende vabdusvõitlejatega. Minu andmetel ei ole aastatel 1990 - 91 Eesti eest seisnud mehi seni vabadusvõitlejateks nimetatud, vaid nad on pigem rahvavaenlasteks tehtud ja nii käitutakse ka nende suhtes.

http://www.ohtuleht.ee/439011
Eestis nälgivad kümned tuhanded lapsed

Eestis võib olla terve suure linna täis lapsi, kes kannatavad suvel tühja kõhu ja vanemate hoolimatuse käes. Lastekaitsetöötajad mõlgutavad muremõtteid, et kui midagi ei muutu ja abi puudustkannatavate lasteni ei jõua, võivad neist kasvada heidikud.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/usa-viimane-suursaadik-noukogude-liidus-keeldus-augustiputsi-telesaates-osalemast.d?id=55626420
USA viimane suursaadik Nõukogude Liidus Jack Matlock keeldus osa võtmast 1991. aasta augustiputšile pühendatud telesaate lindistusest.
Matlock märgib ka, et saatesse ei ole kutsutud uurijaid, kes putšiga tegelesid. Kutsutute hulgas ei ole endise suursaadiku sõnul ka Gavriil Popovi, kellel oli informatsioon plaanitava riigipöörde kohta. „Teie saate osalejate hulgas on kõige järgi otsustades üks riigipöörde organiseerinud grupi liige (Jazov) ja mitmed Jeltsini kaastöötajad, kellest kaks reetsid ta 1993. aastal, tegutsedes selgelt ebaseaduslikult. Kus on aga need, kes seisid lähedal Gorbatšovile ja kellelt võib oodata vähem tendentslikku käsitlust tollaste sündmuste kohta?“ küsis Matlock telekanali NTV esindajatelt.

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=3728&lang=est
Taasiseseisvunud Leedu Ülemnõukogu esimees Vytautas Landsbergis on märkinud, et Leedu poliitiline iseseisvus on praegu üksnes kaardi peal. Eesti poliitilist iseseisvust ei ole aga isegi kaardil mitte!

1993. aasta märtsis, kui Soome lahe piiriküsimust riigikogus arutati, ei esitatud tõsiseltvõetavaid põhjusi, miks merepiiriga vabatahtlikult Soome lahe keskosast taandutakse. Kas teie loobuks kinnistu puhul ilma mingi erilise põhjuseta tuhandest ruutmeetrist naabri kasuks? Ei loobuks ju. Toonane välisminister Trivimi Velliste ütles, et see on vabatahtlik poliitiline enesepiirang!

EL-iga ühinemisel sai Liivi laht räimevarude kaitseks eristaatuse, mis tähendab püügiõigust ainult Läti ja Eesti kalalaevadele ning -paatidele. Ühtlasi tähendab ELiga liitumine Eesti ja Läti aastatetaguse kalariiu lõppemist.
Oli ju Tiit Vähi valitsus 12. juulil 1996 sõlminud toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist. Nüüd tohivad Eesti kalurid püüda taas kala oma vanadel traditsioonilistel püügialadel, sest Läti majandusvöönd Liivi lahes muutus ELi ühiseks kalastusvööndiks. Ühtlasi tähendab see aastaid kestnud räimesõja lõppu Eesti ja Läti vahel. Ilma eristaatuseta oleks pärast 1. maid võinud Liivi lahte, väljapoole Eesti ja Läti 12miilist territoriaalvett, tulla kala püüdma ka teiste liikmesriikide Läänemere kalalaevad.
Lisaks:
Henn Põlluaasa raamatut " Eesti - Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine? " Kirjastus "Kunst" 2010.
http://www.raamatumaailm.ee/taxonomy/term/8499

http://et.wikipedia.org/wiki/SOG
Jamad SOG-iga.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15279
Tõsiasi on, et Eesti pagulasorganisatsioonide toetatud Eesti Komitee ei suutnud korraldada ühtegi üldrahvalikku vabadusüritust või koguda rahvast mõnele suurele avalikule okupatsioonivastasele meeleavaldusele. Eesti Kongressi juhtivad tegelased hoopiski tulid koos Kogani ja Lebedeviga, koos interliikujatega 15. mail 1990 Toompea lossi esisele platsile meelt avaldama Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse vastu. Eesti Ülemnõukogu taastas iseseisvuse, vaatamata Gorbatšovi, Eesti Komitee, USA administratsiooni ja Eesti pagulasorganisatsioonide vastuseisule. USA riigisekretär James Baker keelitas Balti riikidest pärit NSVL-i rahvasaadikuid, et nood ei takistaks perestroika arengut.

http://vapsid.weebly.com/prohvet-karl-reits.html
Prohvet Karl Reits ja Eesti saatus.

22. augustil tunnustasid Eesti iseseisvust Leedu ja Island, 23. augustil Läti, 24. augustil Vene Föderatsioon. Boriss Jeltsin tegi ka üleskutse maailma riikide poole, tunnustada Eesti riiki. Pärast Jeltsini üleskutset järgnes tunnustuste laine: 25. augustil Argentiina, 26. augustil Taani, 27. augustil Norra, Rootsi ja Austraalia, järgnesid Šveits, Saksamaa, Soome, Ungari, Portugal, Hispaania, Mongoolia, Itaalia, Poola. Pärast Nõukogude Liidu Riiginõukogu ja Gorbatšovi tunnustust 6. septembril pääses tunnustuste laviin tõeliselt valla – Hiina, Egiptus, Bangladesh, Senegal, India, Pakistan, Kuuba. Vietnam, Tšehhi, Slovakkia, Iraan, Nepaal, Filipiinid, Namiibia, Saudi Araabia.
Aga Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt uuris, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991). Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).
„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).

Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi presidendi Seadlus Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse tunnustamisest
1.Seoses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega riikliku iseseisvuse väljakuulutamise kohta tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
2.VNFSV Välisministeeriumil viia läbi vastavad läbirääkimised ning kirjutada alla lepe diplomaatiliste suhete kehtestamisest (minu rõhutus – A.M.) VNFSV ja Eesti Vabariigi vahel.
3.Kutsuda NSVL presidenti üles tunnustama Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja viima läbi läbirääkimisi riikidevaheliste suhete reguleerimiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel.
4.Kutsuda maailma riike üles tunnustada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust.
VNFSV president Boriss Jeltsin
Moskva, Kreml
24.augustil 1991

„Uudisteagentuur Associated Press teatas, et USA ja NLiidu vahel on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Washington vastutasuks Moskva jätkuvale toetusele Pärsia lahe sõjas pehmendab oma suhtumist Balti küsimusse. AP teatel olevat Ühendriikide ametiisikud alustanud Balti separatistide veenmist rahvaküsitluse vajalikkuses, et selgitada välja suhtumine iseseisvusdeklaratsioonisse. („Päevaleht” 02.02.1991).

„Eile hommikul jõudis USA- ja Kanada visiidilt tagasi EV ÜN esimees Arnold Rüütel koos teda saatnud EV ÜN esimehe sekretariaadi juhataja asetäitja Raul Mälguga. EV välisminister Lennart Meri koos saatjatega jäid veel Kanadasse. Lennujaamas rääkis Arnold Rüütel lühidalt oma visiidi käigust. Lisaks vestlusele USA presidendi George Bushi ja riigisekretär James Bakeriga kohtus EV ÜN esimees veel USA esindajaga ÜRO inimõiguste komisjonis Ken Blackwelliga ning teistega, „kes mõjutavad rahvusvahelist poliitikat”. Teema oli sama ka riigisekretär Bakeriga, seal käsitati probleeme aga detailsemalt. Arnold Rüütel: „Juttu oli läbirääkimistest, nende juriidilistest alustest. Baker kinnitas: ei maksa kramplikult kinni pidada nn. õigusliku järjepidevuse momentidest”. („Päevaleht” 02.04.1991)”

USA suursaadik Eestis Robert C.Frasure: „USA-l pole otseselt Tartu rahulepingu kohta mingisugust ametlikku seisukohta,” ja lisas isikliku arvamuse, „kuid minu arvates ei peaks praktilisi probleeme lahendades olema liiga kinni juriidilistes seikades,” („Postimees” 23.07.1993)

Rootsi peaminister Carl Bildt: „Rootsi on tunnustanud Eesti iseseisvust praegu kehtivais piires ja ei kavatse seepärast sekkuda mingeisse piiritülidesse” („Eesti Ekspress” 19.03.1993).

Nn. põhiseaduse referendumi eel olid aga nii Toompea esindajate kõnepruugis kui ka pressis okupatsiooniväed muutunud sõbraliku naaberriigi Venemaa vägedeks ehk võõrvägedeks. Et
antud juhul on taas tegemist otsese USA-poolse mõjutusega, annab tunnistust USA armee kolonel Tõnu Toomepuu intervjuu „Võõrvägede staatus rahvusvahelise õiguse järgi” („Rahva Hääl” 28.04.1992).

Pärast Leedu, Läti ja Eesti juhtide kohtumist George Bushi ja James Bakeriga toimunud konverentsil märkis Godmanis: „Riigisekretär Baker palus meil samuti leida iseseisvuse saavutamiseks mingi selline mehhanism, mis ei saadaks NLiitu häbisse.”” („Päevaleht” 09.05.1991)
Mehhanism, mis „NLiitu häbisse ei jätaks”, leitigi. Ühe nn okupatsioonivõimu esindaja ja üheksa nn okupatsioonivõimuga kollaboreerunud Eesti Kongressi esindaja separaatkokkulepe sundis EV kodanikkonnale peale Põhiseadusliku Assamblee. Põhiseaduse eelnõu, mis Põhiseaduslikus Assamblees töö aluseks sai ja avalikkus tunneb seda kui ERSP-poolset Jüri Adamsi väljatöötatud eelnõuna, oli tegelikult juba valminud USA-s 1990.a. algul („Rahva Hääl” 16.06.1992).
Ülo Nugise sõnavõtt Eesti TV-s 27. Juunil 1992, kus viimane kinnitas eetris veel kord põhimõtet, et kui rahvas põhiseaduse poolt ei hääleta, siis ülemnõukogu laiali ei lähe, millel on omad tagajärjed jne. Seega referendumil ei ütelnud rahvas jah-sõna mitte USA-s valminud ja kohapeal Põhiseaduslikus Assamblees „iluravi” saanud uue põhiseaduse eelnõule, vaid ütles eelkõige jah-sõna ülemnõukogu laialiminekule.
http://www.nommevalitsus.org/?p=306

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13615

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu välispoliitiline tegevus 1990–1992
Ülo Nugis
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja 1990–1992, Riigikogu liige 1992–2003 ja esimees 1992–1995

Eesti Komiteel puudus mandaat

Lõpetuseks ei saa jätta peatumata Eesti Komitee omaaegsel rivaalitsemisel ülemnõukoguga ning selle ühiskondlik-poliitilise institutsiooni liidrite siiani jätkuvatel katsetel ületähtsustada Eesti Kongressi ja Eesti Komitee rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.
Minult on korduvalt küsitud, miks polnud enne 20. augustit 1991 midagi kuulda Eesti Komitee liidrite kontaktiotsingutest Nõukogude Liidu liidritega, et läbi rääkida Eesti iseseisvumise tingimuste ja ajakava üle. Samuti ei olnud midagi kuulda Eesti Komitee esindajate ametlikust kutsumisest mainekate rahvusvaheliste organisatsioonide foorumitele, kus käsitleti Balti riikide lahkulöömist Nõukogude Liidust. Võib-olla oleksid Eesti Komitee liidrid olnud igati valmis saatma oma läbirääkimisdelegatsioone Moskvasse, Washingtoni, Pariisi, Brüsselisse ja kuhu iganes, kuid rahvusvahelises plaanis polnud nad mitte keegi. Eesti Komitee inimesi ei tuntud ega respekteeritud välismaal, nagu respekteeriti ülemnõukogu liikmeid. Eesti Kongressi liikmetel puudus seadusandlik mandaat. Nad hoopis boikoteerisid ülemnõukogu valimisi ja mängisid end sellega ise auti.

Eesti Komitee jäi selgelt alla ka Rahvarindele, mille tegevus äratas rahvusvaheliselt palju suuremat tähelepanu ning mille ridadest kasvasid välja paljud tollased ülemnõukogu ja Eesti valitsuse liikmed. Kui Eesti Komiteel oligi mingi roll Eesti välissuhtluse korraldamisel, siis oli selleks kontaktide loomine pagulaseestlastega ning nende huvide esindamine Eesti sisepoliitikas. Kuid ka ülemnõukogul olid pagulaseestlastega head kontaktid. Rahvusvahelises plaanis olid väliseestlased ja nende organisatsioonid hoopis mõjukamad tegijad kui Eesti Kongress ja Eesti Komitee.
Kokkuvõttes oli ülemnõukogu üks ja ainus riigiõiguslik organ, kelle otsustustel oli rahvusvaheliselt aktsepteeritud jõudu ning need tagasid iseseisvuse taastamise. Mis tahes teised institutsioonid ja rahvaliikumised poleks saanud Eesti iseseisvust taastada ja teda Nõukogude Liidu koosseisust rahumeelselt ja verevalamiseta välja tuua.
Mitmetel rahvusvahelistel kohtumistel on hiljem muidugi avaldatud imestust, et kuidas ikkagi ülemnõukogu sadakond poliitiliselt mitte eriti kogenud inimest suutsid nii operatiivselt orienteeruda Nõukogude Liidus kujunenud olukorras, võtta vastu Eesti riiki taastavaid seadusi ning selle kõrval arendada intensiivset välissuhtlust. Tagantjärele võib muidugi nii küsida, kuid 17–18 aastat tagasi polnud kellelgi mõtteski niisuguse küsimusega välja tulla. Meid kannustas eesti rahva üks ja ainus soov ning tahtmine – taas vabaks rahvaks saada. See sisendas tegevusiha ja entusiasmi ning sundis jätma tähelepanuta personaalsed repressioonid, mis võinuks Eesti iseseisvaks hääletanud 69 ülemnõukogu liiget sündmuste halbade stsenaariumide arenemise korral ohustada.

http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13618
Eesti valikud
Rein Järlik
20. Augusti Klubi liige

Hoopis tõsisem asi oli aga see, et peaaegu iga ülemnõukogus vastu võetud õigusakti, mis pidi tagama üleminekut omariiklusele ja eesti rahva selget tahet maailmale veel kord meelde tuletama, mõistis Eesti Komitee hukka või tunnistas õigustühiseks või koguni kutsus rahvast üles seda boikoteerima.
1990. aasta mais vastu võetud sümboolikaseaduses, mida rahvas tervitas ja millega riigi nimest jäeti ära sõnad “nõukogude sotsialistlik” ning lõpetati Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena, nägi Eesti Komitee katset nõukogulik vabariik lihtsalt ümber nimetada, selle sisu muutmata.
Nõupidamisel osalenud Ignar Fjuk on meenutanud, et eestikomiteelaste vastuseis 20. augusti iseseisvusotsusele oli otse jahmatamapanev. Jüri Rätsep, kes ühena paljudest oli kindel, et iseseisvusotsus tuleb kiiresti vastu võtta, on hiljem 19. augusti õhtust kirjutanud: “Arutlus alati kaalutleva Tunne Kelamiga sel teemal pani teda mulle tõsiselt otsa vaatama ja kahtlust avaldama, et Eesti Komitee võib anda sellele teole Eesti vastuolusid süvendava kurja hinnangu.” (Seitse Päeva, 21. veebruar 1992.)
Ülemnõukogus ringles idee ka nn kolmanda vabariigi väljakuulutamisest, selleks oli vastav eelnõugi koostatud, ning ilmselt loodeti Eesti Komitees, et ülemnõukogus saavad sisevastuolud määravaks ja ta ei suudagi mingit otsust vastu võtta. Seda järeldust kinnitab tõsiasi, et kui kõigi punktide sõnastuses oli kokkuleppele jõutud ja kohad olid jagatud ka moodustatavas Põhiseaduse Assamblees ning kooskõlastatud otsus lõpuks istungisaali viidi, lahkus üks eestlasest ülemnõukogu liige siiski enne hääletamist saalist. Kaido Kama, prominentsemaid eestikomiteelasi, Eesti Kongressi ideolooge, jäi Toompea lossis seega ainsana truuks Eesti Kongressi joonele.

Selleks, et NLiidu langust kiirendada, viisid pangad valuuta NLiidust välja, asemele paisti aga rublad. Tollane peaminister Pavlov püüdis üleliigsest rublamassist vabaneda, kõrvaldades käibelt 50 ja 100 rublaseid rahatähti aga tulutult.
See on hea näide, et NLiidu oleks saanud sellise trikiga iga kell majanduslikult põlvili suruda, juba aastal 1917. Seda aga ei tehtud, vaid vastupidi, finantseeriti igati. USA tollane president Woodrow Wilson ja Federal Reserve esindajad leidsid, et kommunism on Venemaa jaoks parim ja asusid finantseerima Trotski, Pöögelmann & Co. lähetamist Venemaale. Leninile vahendas raha Aleksander Keskküla.
NLiidu juhtkond läks riigi likvideerimisele teadlikult välja, kui teatati, et nüüd hakkame liidulepingut sõlmima. Oli selge, et sellega ükski liiduvabariik ei nõustu ja kasutatakse NLiidu konstitutsioonist lähtuvat võimalust välja astumiseks. Hilkem ütled Gorbatšov omanimelise fondi avamisel, et nüüd on aeg küps maaailmavalitsuse loomiseks, mille üks osa on Euroopa Ühendriigid.
http://www.whale.to/b/mullins41.html

http://www.iseseisvuspartei.ee/test/index.php/artikleid-liikmetelt-avatud/items/vello-leito-teadmiste-kohustuslik-miinimum-eesti-riigi-ja-rahva-aerakustutamise-avaliku-salaplaani-kohta-31012007a.html

Suured operatsioonid algavad alati ettevalmistava rünnakuga, mis tavaliselt aga tähelepanu kõrvalejuhtimiseks mõeldud on. Iseseisvumise instseneerimised algasid müüdiga NLi lagunemisest ja majanduse kokkukukkumisest. NSVLi majandus oli aga just 1980-ndate teisel poolel tugeval tõusulainel.
Alles 1989. aasta keskel algas majanduslangus, mille põhjustas plaanimajanduselt turumajandusele üleminek. Tegelikult ei toimunud niisiis mitte lagunemine, vaid algas perestroika ehk sihiteadlik reorganiseerimine. Ja see protsess oli tõepoolest kaua kaalutud, täpselt juhitud ja on raudse käega praegu elluviimisel. Ning ei alanud perestroika mitte NSV Liidust, vaid Euroopast, kui 1986.a. kuulutati Euroopa ühiskodu (Euroopa riigi) loomise protsess alanuks. Sellele järgnes elav süstikdiplomaatia USA ja NSVLi vahel ning kolme riigi (lisaks Saksamaa/Kohl) üksmeele alusel käivitatigi 1987. aastal ühisprojekt "Evropa naš obštši dom". Selle eesmärgiks on kahe suurriigi liit, pärastpoole liitriik, mis ühest ookeanist teiseni laiuks ja oleks seega Stalini kavandatud impeeriumi punktuaalne teostus gloobuse kumerale pinnale punasega stantsitult.
Et otsus langetati just 1987. aastal, on vaidlustamatult tõestatud sellega, et kõikidest Balti ja Ida-Euroopa riikidest hakati KGB arhiive massiivselt ära vedama just tol aastal; 1990-ndate alguses kohapeal olnud toimikud olid vaid teadlikult ettesöödetud kompra.
Varsti pärast seda algaski imepärane IME (Isemajandav Eesti) ja veel imepärasem rahva "spontaanne" enese vabakslaulmine, kuhu saadi massid kohale KGB ja Keskkomitee suure ühispingutuse toel; tõe nimel olgu see välja öeldud. Algas Eesti liidrirolli müüdi kujundamine impeeriumi eduka lagundajana.

http://www.epl.ee/news/tallinn/vabaduskell-meenutab-vabamuurlaste-sambaid.d?id=50954571
Vabaduskella konkursi võitnud Leonhard Lapini töö kahe eri värvi sambaga meenutab vabamüürlikku sümboolikat. Üks tume sammas (Boas Misphati ) ja teine hele sammas (Jaakin Tsedeqi) moodustavad Jehoova värava.

http://si.kongress.ee/stop-breivik-katkendid-uelo-vooglaiu-ettekandest-qeesti-jaetkusuutlikkusq-2.html

STOP BREIVIK!: katkendid Ülo Vooglaiu ettekandest "Eesti jätkusuutlikkus"
Võimalik, et meie aega hakatakse nimetama projekti- või programmiajaks (nagu oli pronksi- ja rauaaeg).

http://www.ohtuleht.ee/439121
Kui koostada maailma kõige mõttetumate ausammaste edetabelit, kas on ka meie vabadusristil oht sinna sattuda? «Milleks? See on ju heade käsitööliste tehtud nagu kõik meie ausambad pärast Vabadussõda. Ei teinud neid ükski kunstnik, ikka hauameistrid.
Suur vabadusrist jätkab lihtsalt Eesti traditsioone, kus kunsti oli vähe, aga tunnet palju.