Vabadus??? Oli Moskva, tuli Brüssel

http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=32937
Riia OMON-i komandör: Baltimaade rahvarinded loodi KGB kontrolli all.
http://eairc.boom.ru/library/battles_20th_century/
KGB rollist nõukogude võimu kukutamisel nii NLiidus kui ka teistes sotsmaades. Probleeme tekkis vaid Rumeenias ja seal kavatseti kasutada ka kindral Lebedi diviisi.
1989. aastal oli näha hämmastavaid muutusi Euroopas. Järsku hakkasid kõik Ida-Euroopa diktaatorid kukkuma. Seda nimetati “sametrevolutsiooniks”. Tegelikult oli see Nõukogude operatsioon!

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/varskes-ekspressis-kuidas-moskvast-tuldi-savisaarele-ja-ruutlile-atentaati-tegema.d?id=55497668

11. augustil 1991 vahistas Eriteenistus Tallinnas salapärase moskvalase, kes rääkis Edgar Savisaare ja Arnold Rüütli tapmisest. Katke Tarmo Vahteri sel nädalal ilmuvast raamatust "Vaba riigi tulek".

7. augustil oli 1743. aasta Turu rahu aastapäev, mis kinnitas 1721. aasta 30. augusti Uusikaupunki (Nystadt) rahu sätteid Eesti ja Liivimaa osas.
Uusikaupunki rahuga läksid Eesti ja Liivimaa alad Venemaale ning Soome tagasi Rootsi alla. Loovutatud alade eest maksis Venemaa Rootsile 2 milj. taalrit kahjutasu.

10. august on jälle üks aastapäev!

Nimelt 1583. aasta Pljussa rahu Venemaa ja Rootsi vahel lõpetas Liivi sõja. Eesti ja Ingerimaa alad läksid Rootsile.

http://www.24tundi.ee/522228/ignar-fjuk-vabaduse-juurde-kuulub-vastutus/

_Muuseas märgib Fjuk, et 1986. aastal ei teadnud ta – nagu enamik eestlasi – MRP-st midagi. Üksikud, kes teadsid, millegipärast sellest ei rääkinud. Aga küllap oli põhjuseks hirm._

Paistab, et hirm ei luba siiani Jalta, Teherani jne konverentside otsustest kui rahvusvahelise õiguse aktidest rääkida!

1941. aasta 7. augustil vabastas Saksa armee Rakvere, mida nad ise nimetasid Wesenbergiks.

http://www.virumaateataja.ee/526790/gunnar-pajos-meenutusi-poordelistest-sojasundmustest-virumaal-ja-rakveres-70-aastat-tagasi/

Lugedes huvitavaid kommentaare taasiseseisvumise kohta märkasin, et keegi Jaanus oli kirjutanud tõese fakti: Eesti astus välja NSVLiidust NSVL-i konstitutsiooni põhjal, mitte ei lepitud kokku okupatsiooni lõpetamist. Seega väljaastumine oli tunnustus, et Eesti kuulus seaduslikult NSVLiitu. Teiseks okupatsiooni ei lõpetatud, vastupidi, president Meri sõlmis nn. juulilepped, kus põlistati vene sõjaväelastest okupantide Eestis viibimine. Pealegi okupatsiooni ajal siia tulnud migrandid said õiguse erastada omale korterid nagu oleks põliselanikud. Ka okupatsiooni ajal tehtud ehitised on jätkuvalt okupatsiooni tunnistajad. Oma viha valati välja vaid mõnede mälestusmärkide peale näit. Lenini kuju ja Pronksmees. Aga kogu Eestimaa on täis pikitud "vaprate okupantide mälestusmärkidega". Seega ei saa öelda, et meil toimus mingi "restitutsioon". Toimus ainult endistele omanikele vara tagastamine, tagastati ka sakslastele kinnimakstud vara, seega saksa okupante põlistati Eestisse. Kokkuvõttes Eesti lahkus NSVLiidust uue iseseisva riigina nagu ta praegu on oma uutes piirides.

Eilses "Delfis" ilmus lugu "Pane kirja, kui kiiresti sa teletorni kaitsma jõuaksid", milles on tekst
„Tänu torni juurde kogunenud poolehoidjate rahulikule suhtumisele suudeti kaitsta Teletorni ning seda ei vallutatudki, kuna neli kaitsjat ei lahkunud tornist. 21. augusti õhtupoolikul pingeline olukord lahenes ja dessantväelased lahkusid.“ Nüüd pannakse välja preemia -
nimelt saab üks osaleja pärast torni uuenduskuuri võimaluse koos kolme sõbraga valvata terve öö teletorni 21. korrusel, et tunnustada neid nelja, kes 21. augustil 1991. aastal tornist ei lahkunud.“
Tegelikult töötasid 20-21. augusti 1991.a. öövalves tehnikainimesed, kes sooritasid enne sunnitud lahkumist kangelasteo kui lülitasid "Vikerraadio" saatja sisendi Toompea salajasele liinile, et eetri võimaluse korral oleks valitsusel tagatud võimalus raadio kaudu erakorralist teavet anda. Hommikul tulid Teletorni tööle paljud inimesed, kes automaaturite pilgu all tegid oma tööd ja võimaluse korral taastasid väljalülitatud raadiosaatja töö.
Tegelikult viibis 22. korrusel mitte neli, vaid viis inimest. Viies oli teletorni restorani töötaja, kes põgenes sinna rünnaku ajal.

http://www.ohtuleht.ee/179211
Riigiõiguslik kahtlus

Eestikomiteelased olid nõus iseseisvust kinnitama ainult sel juhul, kui pariteetsel alusel Eesti Komitee ja EV ÜN liikmetest koostatakse ühine kogu, millest saigi Põhiseaduslik Assamblee, ja mille ülesandeks on välja töötada EV kodakondsuse seadus, riigikogu valimisseadus ja EV ajutine põhiseadus.

Olen alati kahelnud Eesti Kongressi valimiste legitiimsuses, kuna valimas said käia nii lapsed kui ka muulased. Viimased said selle tasuks toetajaliikme staatuse ja nn. rohelise kaardi, mille tagajärjel «rikastus» Eesti kodanikkond vähemalt 20 000 inimese võrra ja kelle taust on siiani teadmata. Hiljem varastati ja võltsiti neid rohelisi kaarte ja täna ei tea keegi, kui palju muulasi (umbvenelasi) sai sel teel EV täisõiguslikeks kodanikeks. Seega Eesti Kongress oma alaliselt tegutseva organi Eesti Komitee näol rikkus EV järjepidevust de jure, kuna ta oma tegevuses ei lähtunud 1920. ja 1926. aasta valimisseadustest ja 1922. aasta kodakondsuse seadusest. Seepärast ei ole ka selle sõna päris täpses tähenduses (juriidilises mõttes) õige nimetada Eesti Kongressi EV kodanikkonna esinduskoguks.

Õigusliku järjepidevuse tähenduses jääb arusaamatuks ka uue (ajutise põhiseaduse) väljatöötamise mõte. De jure kehtis ju 1937. aasta EV põhiseadus, mida oleks paremal juhul tulnud vaid kohendada nüüdisajatingimustele ja ei midagi muud. Seepärast on Venemaal nüüd teatud õiguslik alus sündmuste käigust aru saada nii, nagu Eesti Vabariik ei oleks taastunud mitte õigusliku järjepidevuse (de jure) alusel, vaid tekkis Moskvas toimunud riigipöördekatse tulemusel.

20. august ehk edgaripäev kuulutati vaatamata nn isamaaliste erakondade vastuseisule riiklikuks pühaks aastal 1998.

Tarmo Vahteri järgmisel nädalal ilmuvast raamatust “Vaba riigi tulek”.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/savisaare-valitsuse-istung-5august-1991-ahvardab-taitsa-naljahada.d?id=50657983

Savisaare valitsuse istung, 5.august 1991: “Ähvardab täitsa näljahäda”.
Valitsuse esimees haaras härjal sarvist ja pakkus korraga välja kolm uut hinnatõusu. Ministrid ei näidanud üles vähimatki vaimustust.

“Meie ettevõtete toodang on Liidu turul muutunud konkurentsivõimetuks,” kurtis üks minister. “Nii kõrged kulud, palkade ja muude kulude näol, muudavad toodangu nii kalliks, et seda lihtsalt ei osteta. Aga paraku Liidu turg on meile ikkagi esimene ja peamine turg täna. Ja ma arvan, et see võib väga valusasti kätte maksma hakata.”

http://www.ohtuleht.ee/438618
Üleskutse: kus olid, mis tegid 20. augustil 1991?
Mis või kes sul seoses selle päevaga esimesena meelde tuleb?

Milliste tunnetega võtsid vastu teate, et Eesti on jälle vaba?

Mul tekkis küsimus: milleks oli vaja välisriikidel tunnustada uuesti Eesti iseseisvust kui väidetavalt eksisteeris iseseisva Eesti eksiilvalitsus. Oleks tulnud soovida õnne okupatsiooni lõppemise puhul. Kuid välisriigid tunnustasid uut Eesti Vabariiki, milline oli välja astunud Nõukogude Liidust selle konstitutsiooni põhjal. Ikkagi mingit restitutsiooni ei toimunud. Eelmistest kommentaaridest selgub, et ka Eesti Kongressi valimistel rikuti valimisseadust ja seega Eesti Kongressi otsused olid õigustühised. Mäletan ise kuidas mind registreeriti nn. kodanike komitees. Ei nõutud mingeid dokumente, mis oleks tõestanud minu päritolu. Kõik vormistati minu suulise ütluse järgi ühele papitükile pealegi selliste varesejalgadega, et vaevalt oli minu nimi arusaadav. Kas siis sellisel moel registreeritud inimene on ka juriidiliselt järjepidev Eesti kodanik. Mulle tundus selline registreerimine veidrusena. Ma ei teadnud kelle kätte sattusid minu andmed. Ma poleks olnud nõus, et minu andmetega manipuleerivad teatud väliseesti tegelased nagu hiljem selgus. Mulle oli arusaamatu miks ei kasutatud rahvaloenduse andmeid, kus olid kirjas kõigi sünnikohad ja rahvus. Mulle tundus tollal kahtlane milliste vahenditega rahastati see ettevõtmine. Milleks pidi toimuma mingi alternatiivse võimuorgani valimine kui oli välja kuulutatud suveräänsus ja meie saadikud tegelesid Moskvas iseseisvuse taastamise nimel. Mulle tundus juba tollal, et teatud grupp väliseestlasi tahab riigis võimu haarata ja selleks oli vaja organiseerida Eesti Kongress. See oleks tähendanud vastasseisu tekkimist Eesti Vabariigi Ülemnõukogule, milline valiti demokraatlikul teel. Taheti lõhestada eesti rahvast. Vaadeldes viimase aja sündmusi käib eesti rahva lõhestamine täie hooga edasi. Ühel pool on valitsuserakonnad, teisel pool Keskerakond. Aga vabaduse tõi ikkagi Rahvarinne.

Kellel on huvi 21.08.91 Teletornis toimunu vastu, siis soovitan:
http://www.levira.ee/dyna/site/696est.html

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=4574&lang=est
Kaks kuud enne lahingute algust Narva jõe joonel 2. veebruaril 1944. aset leidnud liitlaste Teherani konverentsil 01.12.1943. sõlmitud reeturlikke salakokkuleppeid Balti riikide loovutamise kohta Stalini Venemaale, mis tänu Saksa salaluurele said üsna kohe avalikuks saladuseks ja millest kirjutasid ka tollased ajalehed. Jüri Uluots ning rahvuslased ei uskunud, vaid pidasid seda sakslaste propagandistlikuks valeks, kuna see teadmine ei mahtunud nende tõekspidamistesse, kus domineeris sõjaeelne iseenda poolt loodud vankumatu usk ja lootmine liitlaste appi tulekusse ning naiivne usk liitlaste Atlandi Hartas väljendatud lubadustesse.

1994. aasta 26. juulil allkirjastasid president Meri ja Laari valitsuse välisminister Luik (Gavrilov) Moskvas venekeelsed juulilepped, milles selgub, et mingeid okupatsioonivägesid pole Eestis nõukogude korra ajal olnud.
Juulilepped tuginevad Bilderbergide Klubi otsusel, millest informeeris USA president Clinton ka Venemaa president Jeltsinit, käskides eestlased Moskvasse välja kutsuda ja probleem lahendada.
See vastas ka Nürnbergi tribunali seisukohale, mis süüdistas Saksamaad NL-i seaduslike liiduvabariikide Eesti, Läti ja Leedu okupeerimises.

Aastal 1992 toimus kolm sõjaväelise riigipöörde katset.
1993. aasta 25. juulil lahkus Jäägrikompanii Eesti kaitsejõudude koosseisust.
Viimatimainitud üksuse lõid teatud poliitilised jõud riigi pööramiseks, mis oli osutunud võimatuks normaalse kaitseväe abil.

http://www.nommevalitsus.org/?p=6351
http://www.kes-kus.ee/index.php?kategooria=artiklid&action=loe&artikkel_id=2215

Mis siis tegelikult juhtus?

1992.aasta jaanuaris sõitis Uno Ruus Kanadast Rootsi eksiilvalitsuse peaministri Heinrich Marki juurde ja palus heaks kiita Toompea jõuga ülevõtmise Kaitseliiduga. Mark keeldus.

1.veebruaril 1992 tuli Ruus koos eksiilvalitsuse ministri Mihkel Mathieseniga kolonel Ants Laaneotsa juurde ja tegi ettepaneku panna Kaitseliidu abiga toime riigipööre. Laaneots keeldus, samuti keeldus KL ülem Manivald Kasepõld. Siis pöördusid Ruus ja Mathiesen otse malevapealikute poole ja Harju malevapealik Kalev Ots nõustus. Ööl vastu 2.veebruari 1992 tõstis ta Harju maleva häire korras üles ja viis (ametlikult Eesti Kongressi kaitseks) „Estonia” ette, kus neid tervitas eksiilvalitsuse sõjaminister Jüri Toomepuu, pidades sõjaka etteaste, mis oli psühholoogiliseks ettevalmistuseks Toompea vallutamisele. Kavast tuli aga loobuda, sest peaminister Tiit Vähi osales EK istungil ja selle juhtkond keeldus riigipöördekavadest.

Pärast seda läbikukkumist algas KL lõhkumine, laimukampaania KJ peastaabi, isiklikult Laaneotsa ja Kasepõllu vastu ning provokatsioonilised rünnakud Vene vägede vastu KL mõnede üksuste poolt. Dirigeerijateks olid Ruus, Kalle Eller, Kalev Ots ja telgi taga Toomepuu. Organisatsiooniliseks keskuseks õõnestustegevusele oli kaitselgatuskeskus.

Õhtuleht, 28.12. 1998
Esimene katse

1992. aasta oli alanud. Tunne Kelam ja teised Eesti Komitee juhid nõudsid Ülemnõukogu kui ebapädeva organi laialisaatmist ja võimu üleandmist. Sama kavandas Läti. Savisaar oli äsja maha võetud.

2. jaanuari hommikul läks uus peaminister Tiit Vähi Eesti Kongressi tervitama. Laupäevast istungit Estonia kontserdisaalis turvas Kaitseliidu Harju malev Kalev Otsa juhtimisel.

Vaid vähesed teadsid, et turvajad pidid raadio teel tähelepanelikult saalis toimuvat kuulama ja ülekutse kõlades ruttama Toompea lossi võimu võtma. Jüri Toomepuu luges saali kaitsjaile hommikul sõnad peale ja kutsus neid üles vaprusele.

“Olin tol ajal Kaitseliidu Harju maleva staabiülem,” meenutab Jüri Kadak. “Kui ma eelmisel õhtul kuulsin, et pealik Ots oli Estonia esise välisvalve asemel terve maleva valmisoleku välja kuulutanud ja kavandas võimu ülevõtmist, teatasin asjast kohe Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile koju. Helistasin ka peastaabi ülemale Ants Laaneotsale. Jõudsime niikaugele, et enamik mehi keeldus Toompeale minemast. Kaitseliidu juhtfiguurid lubasid mind peajagu lühemaks teha, aga ei tehtud.”