tuli veel meelde, sõja lõppus mängiti veel vana eesti hümni, isa jutt see jälle, küll ta teadis, oli ta ju korpuses duhhovois, kuramaal mängis hommikul pilli, kui mehed lahingusse läksid, õhtul leinamarsse, kui laibavankrid tagasi tulid.

Küsiks Tõnult -- kui "Sinimägedes" Eesti mehed kaitsesid oma Kodumaad Eestit ,kaitsesid ma kodusi võõraste mõrtsukate Stainistide eest , siis mida tegid Eesti Korpuse mehed Kuramaal seal polnud ka seda .et tahtsid tagasi kodu ?

tõnule
Neid tsaariaegseid eesti rahva venestamiskampaania õigeusu kirikuid on praegugi veel palju alles üle Eestimaa. Loomulikult kõik küüditajad ei olnud stalinistid – isegi koolilapsed, kes kavatsesid edasi õppima minna ja sellepärast oli komsomoli astumine kohustuslik – ka nemad koolilastena aeti vallamajja kokku ja sunniti öösel küüditajaks hakkama, kaadreid oli ju küüditamiseks palju vaja, aga nad ei olnud mingid stalinistid. Mis seal aga vihastada, ma nimetan ennast ise „stalini preemia laureaadiks“, sest saan 16-tööstaaži aasta võrra kõrgemat pensioni. Tõsi, seda hakkasin küll saama Laari riigikassast. Olen ka kuulnud, et Eesti Laskurkorpuse mehed laulsid ja mängisid Eesti hümni, küllap tegid seda salaja – olid ju Laskurkorpusesse mobiliseeritud Eesti poisid sama eestimeelsed, nagu nende aasta-paar nooremad vennad, kes mobiliseeriti saksa väkke teist okupanti teenima. Mäletan, et onu deserteerus mobiliseerimisest ja Narva rindele saatmisest, sest ei tahtnud sõdima minna abikaasa poja vastu, kes lähenes Narvale laskurkorpuse ridades. Ja põgeneski valge laevaga Rootsi ja kolm korda sõitis üle Läänemere, enne kui suutis ka pere kaasa viia, kokku 68 inimest päästis Stalini eest Rootsi.

Sinimägede ja üldse 44. aasta sündmusi on väga raske kirjeldada faktide põhiliselt kuna põrkuvad kaks erinevat ajalooteadust-ühel poolel punane propaganda kirjandus, mida ka siin kommentaariumis usinalt promotakse ja teiselt poolt kaasaegne taasiiseseisvunud ajaloolaste poolt kirjutatu, kes aga reeglina ise neid sündmusi läbi ei elanud. Muidugi on ka paguluses kirjutatud teoseid, aga neid on raskem kätte saada ja on enamasti ühe isiku perspektiivist vaadeldud. Seetõttu on suht keeruline näiteks mul oma isikliku arvamust välja kujundada tolle ajastu kohta, kuna objektiivseid allikaid eriti ei ole, kõige tõepärasemad on inimeste enda mälestused, aga eks needgi ole kahjuks sageli mustvalged-üks pool hea, teine halb.

Eelmise kommentaari jätkuks ütleks, et see vaidlus kas laskukorpus või sinimägedes saksa mundri kandjad on head või halvad on mõttetu vaidlus, vähemalt niikaua kui meil on endiselt nõuka aegse haridusega inimesi, kuna paratamatult oli Eesti 50 aastaks punase saastaga juurteni üle ujutatud ja see jälg kestab siiamaani, seda on selgelt näha ka siinses kommentaariumis. Ei taha sellega halvustada nõukogude aegseid ajaloolasi või teadlasi, lihtsalt see süsteem ja tingimused olid nii halvad, mis ei võimaldanudki kvaliteetset tööd teha.

Brüsseli jaoks on positiivsed tegelased korpusemehed.

to Ants 2016-07-31 12:11:00

Koostööd tegid ikkagi nende vanemad ja Antsu arvates tulnuks lapsed maha jätta!
Aga välismaale minekut hakati takistama juba 1934. aastal peale riigipööret. 1939. aasta oktoobris keerasid Päts ja Uluots "kraani" täitsa kinni.
Ka Saksa ajal ei saanud niisama midagi siit lahkuda. Seega soovijaid 1944. aastal oli tõesti palju, siis lubati koos sakslastega lahkuda.

Miks sa Jaanus ravile ei lähe?

Aga miks sa ise ei lähe?

Päästjaks nimetati Hitlerit siiski vaid paar kuud. Peagi sai selgeks, et Saksamaa ei kavatse Eestile isegi autonoomiat anda.
Seega Eesti Direktooriumi omavalitsus omas vähem võimu kui venelaste Lokotskaja Respublika Brjanski ja Orlovi piirkonnas (hiljem Lepelskaja Respublika), mida juhtis SS - Brigadenführer Bronislaw Kaminski.
Põhjuseks oli see, et Baltikum ja Valgevene moodustasid idapiirkonna "Ostland", mis oli kavas aastaks 1967 saksastada ja liita Suur - Saksamaaga.
"Generalplan Ost" raames hakati nii Poolast kui Leedust elanikke Venemaale küüditama.Seda tehti niivõrd, kuivõrd olukord rindel lubas. Mõistagi poolakatest ja leedukatest suuri rahvusväeosi (diviise) ei moodustatud.

Jaanusele -- mida nimetad koostööks sakslastega . Kas koolõpetaja algkoolis (minu ema õde ) talumees, kirjanikud luuletajad tõesti kogu eesti kellel võimalus põgenes . Sa Jaanus pole mingi eestlane või nii rumal ,et ei saa siiani aru mis tookord toimus, usun Sina ei tea kuid kas siis Sinu vanemad sellest ei rääkinud ? Eesti rahvas ei unusta kunagi neid punaseid mõrtsukaid kes siia tagasi trügisid Milline koostöö kas kogu Eesti rahvas tegi koostööd sakslastega ? Ja mis mahajäätud lastest sonid -oled purjus või ?

Jaanus räägib täitsa õiget juttu - kui Euroopas algas sõda, tühistas EW valitsus välispassid. Saksa ajal pääses Eestist minema vaid salaja ja suure riskida - Saksa rannavalve oli agar minemalidujaid püüdma, aga eesti poisid olid sageli väga kanged petma; eks mõnel oli ka salapiirituseveo aegseid kogemusi.

1944. a said n-ö seaduslikult ära minna vaid teatud nimekirjadesse võetud isikud, nt rootsi rahvusse kuulujad ja nende perekonnaliikmed.

Kui lõpupeale läks äraminek massiliseks, siis vaid seetõttu, et sakslastel polnud enam suutlikkust kontrollida, kes pääses laevale seaduslikult, kes mitte. Muidugi n-ö paadipõgenikke ei suudetud üldse kontrollida - pagemine muutus paaniliseks ning minejad pidid riskeerima. Kui palju paadipõgenikest elusalt Rootsi randa jõudis, pole teada, sest minejad jäid ju registreerimata, teame ainult õnnelikke maabujaid.

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat (sotsiaaldemokraadid), 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.
Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel.

Tõde on selles et kuigi , sakslased meie rahva päästis "punasest katkust" siis endist iseseisvust tagasi ei antud . Kuid saksa okupatsioon oli leebe võrreldes Stalini sõduritete võigaste kuritegudega Eestis . Saksa sõdurid käitusid Eestis üliviisakalt isegi tuppa tulles maal talus jätsid püssi välja ukse kõrvale ,sest relvaga tuppa tulla polnud viisakas . Ja maksid kõige toiduainete eest mis neile müüdi . Milline kontrast vene Punaväelasest kes jalaga ukse lahti lõi ja röövis kõike mida kätte sai , hästi läks kui ei tapnud kedagi .

to Ants 2016-07-31 21:02:21

Aastal 1942 oli sakslaste teenistuses 43 000 eestlasest omakaitseväelast ehk abipolitseinikku.
1943. aasta sügisel Moskvas toimunud liitlasriikide välisministrite kohtumisel otsustati sõjakurjategijaid ka karistama hakata.
Suur oht ähvardas ka neid, kes olid Saksa poolele asunud vabatahtlikult.
See tõi kaasa selle, et Landesdirektor Hjalmar Mäe hakkas kõiki vabatahtlikke takkajärgi hoopis sundmobiliseerituteks vormistama.

esitks antsule - olid mustal merel vene adra-madrus, sinu vanust srvestades võis see olla korea sja ajal, ma arvan küll, et poleks olnud sul kuskile pääsu, kui venelane oleks asja tõsisesemalt võtnud ja ka oma "vabatahtlikud" sinna saatnud. arvan, et need sinimägede poisid ei läinud keegi , s.t .enamuses, sinna vabatahtlikult surema, sõdisid nad küll mehe eest, aga kel ettevõtlikust oli rohkem, ja ka raha (kulda) olemas, kablas selle saksa mopi eest soome, ja mitte soomet kaitsma, vaid saksa sõjaväest pääsemiseks. see jutt oli selle peale, et sa süüdistasid eesti mehi kuramaal sõdimise eest. vaagijale - isa võeti vene sõjaväkke 04.okt.44, siis veel mängiti eesti ennesõja hümni, avalikult ja ametlikut, kaua, ei tea. mis mõttes oli isal mul valetada?

to Ants 2016-07-31 21:13:23

Saksa sõdur võis tõesti siin Eestis nii käituda, mitte aga Poolas või Valgevenes, sest olid Hjalmar Mäe palvekirjad Hitlerile 1941. aasta maist, mil ta Soome ja Saksamaa vahet pendeldas.
See aga ei takistanud metsavendadel, omakaitsel, Gestapol, "Julgeolekupolitseil ja SD-l", samuti politseipataljonide, SD - pataljonide, Sonderkomandode, Einsatzkomandode ja Abwehrkomandode võitlejatel hoopis teisiti käituda.

Need "vabatahtlikud" sai värvatud sunniviisil. Mõnel pool käsutati mehed alasti, külmast hoolimata, i ja ennem ei antud rõivaid kätte, kui "vabatahtliku" avaldus alla kirjutatud, sest kaua sa ihualasti külmale vastu pead. Lääneliitlaste poolest oleks võidud Saksa poolel sõdinud eestlased kõik sõjakurjategijateks tunnistada ja isegi maha lasta.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=277
Kas mõnele meeldib või mitte, kuid Euroopa rahvaste valdava enamuse arvates võitles Eesti Laskurkorpus vabaduse eest, samal ajal leegionäre eurooplased vabadusvõitlejateks ei pea.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=8976
Korpus rivistati Kuramaal ühele metsalagendikule üles. Väeosa ees oli kolm sinimustvalget lippu. Neist keskmise juurde ratsutas kindral Pärn. Sel hetkel hakkas orkester mängima Eesti hümni („Mu isamaa, mu õnn ja rõõm..."). Hümni ajal seisis terve korpus, kindral Pärn kaasa arvatud, valvel. Pärast seda pidas kindral lühikese kõne. Alguses ta tänas sõjamehi oma kodumaa Eesti vabastamise eest. Seejärel mainis, et Kuramaal on vaenlane hästi kindlustunud ning seepärast tulevad lahingud rasked ja ohvriterikkad.

1991. aasta 13. juuni omandireformi aluste seadus ja sealt lähtuvad nõuded oli suunatud Kremlile.
Peale Eesti taasiseseisvumist muutus Eesti omandireformi valdkonnas Eestis ise Nõukogude Liidu õigusjärglaseks ja kõik tuli hüvitada eestlastel endil. Ja eestlastelt sai nõuda palju rohkem kui seda Kremlilt julgeti nõuda...