Teine katse

Sama aasta juunis tulid ärevad teated Kuperjanovi pataljoni kiirmarsist Võrust Tallinna poole.

Veebel (eksiilvalitsuse major – H.L.) Jaan Mosin võttis võimu üle ja pani staabiülema oma käske täitma. Umbes neljasajamehelise pataljoni ülem Johannes Kert kohtus sel ajal Tallinnas ERSP erakonnakaaslastega.

“Asjaolude kokkulangemine laseb arvata, et Kert teadis asjast ja ootas pataljoni Tallinnas,” arutab Kadak. “Tema pidi juhtimise alles pärast Toompea lossi vallutamist üle võtma. Nii oli Kerdil parem end läbikukkumise puhuks kindlustada.

Tartus pidasid Kaitseliidu juhid ja poliitikud mehed kinni ja tegid neile selgeks kiirmarsi mõttetuse, sellal kui Tallinnas on Vene väed veel sees. Asi kukkus läbi.”

Kolmas katse

1992. aasta 20. septembril toimusid Riigikogu ja 5. oktoobril presidendivalimised. Valitsust polnud Meri veel jõudnud paika panna, riigis oli võimuvaakum.

9. oktoobril tahtsid Lõuna-Eesti malevate kaitseliitlased Uuel tänaval asunud peastaapi jõuga ära võtta, kuid Kadak sattus peale ja segas operatsiooni õnnestumist.

“See oli nädal pärast Elva-Otepää sündmusi, kui Kaitseliidu juhtimist püüti relvajõuga üle võtta. Juhuslikult sattusin hilisõhtul peastaapi tulema. Nägin võõraid, automaatidega mehi täis maja. Need olid Lõuna-Eesti, põhiliselt Otepää Kaitseliidu mehed. Nõudsin relvade äraandmist, nemad keeldusid.

Ka maja ümber liikus relvastatud mehi. Teatasin asjast kohe peastaabi ülemale Ants Laaneotsale, kes saatis mulle viivitamatult rühma automaatureid. Andsin kirjaliku käsu vajaduse korral tuli avada. Tol ööl seda vajadust ei tulnud.”

1993. aasta oktoobris ilmusid avalikkuse ette KL-i nimekirjad isikutest, keda tuleks riigipöörde korral maha lasta.

http://www.opleht.ee/Arhiiv/2004/28.05.04/dialoog/1.shtml
Eesti taasiseseisvumisest on aeg teha kokkuvõtteid. Positiivne on liitumine EL-i ja NATO-ga. Negatiivne tõsiasi, et Eesti riik on ebaõnnestunud oma põhiseaduses sätestatud peaülesande, rahvuse ja kultuuri säilimise tagamises. Ma ei pea silmas ainult vale sotsiaalmajanduspoliitikaga tekitatud demograafilist kriisi, vaid ka rahvuse lagunemist. Eestluse hävimise peapõhjus on meie eliidi degenerantsus.

Dr.Peter Kleist, endine Idaalalade Riigiministeeriumi ja tollane Väliministeeriumi ametnik sai välisminister von Ribbentropilt septembris 1944 ülesande koostada iseseisvuse statuut Eesti ja Läti jaoks.
Saksa Välisministeerium tegi 24.02.1945 ametliku teadaande, millega tunnustas Eesti iseseisvust.

Kanadas elav ajaloouurija Boris Tsenov väitis oma 2001. aastal avaldatud raamatus "Eesti rahva lühiajalugu", et Eesti olevat ÜRO ja Euroopa Nõukoguga ühinemiseks esitanud mitte Eesti Wabariigi piire ja territooriumi kirjeldavad andmed, vaid hoopiski Eesti NSV omad.
"Vene Föderatsiooni ametnik Nikolai Medvedjev sõnas kohtumisel Eesti Vabariigi esindaja Enn Leissoniga Moskvas 28. novembril 1994, et Vene pool märgib piiri maha täpselt nende kaartide järgi, mis Eesti Vabariigi valitsus esitas oma territooriumi kohta ÜRO-sse astumisel ja Euroopa Nõukogu liikmeks saamisel.

Kas keegi ei saaks neid nimekirju siia üles riputada? Olen mingil määral teadlik ühe maakonna nimekirjast, aga mulle jääb arusaamatuks, mis oli põhjuseks, et need inimesed maha lasta!?

Ainult samasugune tümikas nagu need, kes neid nimekirju koostasid, räägib nimekirjade ülesriputamisest!

“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

http://www.vorumaateataja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=98%3Ajueri-toomepuu-nii-pohjalikult-kui-mart-laar-ei-ole-rahvast-petnud-uekski-jaergnev-valitsus&catid=18%3Aarh

Jüri Toomepuu: „Nii põhjalikult kui Mart Laar ei ole rahvast petnud ükski järgnev valitsus”
Valimispropagandas näidatud luud ei pühkinud platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma. Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga oli Laari valitsuse tahtmatus rakendada Genfi konventsiooni sätet, mille alusel oleks võinud nõuda Stalini poolt Eestisse asustatud okupantide lahkumist. Selle asemel hääletasid laarlased ja savisaarlased, enamlased ja kelamlased menetlusest välja minu eelnõu, mis oleks lubanud alalisteks elanikeks ja tulevasteks kodanikeks saada ainult Eesti Vabariigi loal, nagu on tavaks teistes riikides.
---------------------
Kuna de jure okupatsiooni polnud, siis ei saanud ka Genfi konventsioonist lähtuvat rakendada.
---------------

http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=16079


Eesmärk oli taastada Eesti Vabariik eksiilvalitsuse kaudu. Tahtsime tuua siia Rootsist eksiilvalitsuse juhi Heinrich Margi. Kaitseliit oleks olnud tal laeval vastas.
Mark oleks deklareerinud, et eksiilvalitsus annab võimu üle ja määranud Arnold Rüütli peaministriks presidendi ülesannetes. Tema oleks pärast seda valitsuse ametisse määranud.
Algul oli see ka Eesti Kongressi seisukoht. Siis toimus kannapööre, kongressi juhid ei soovinud enam õigusjärgsuse alusel Eesti Vabariiki taastada. Küllap arvasid, et saavad ise võimule. Kongressi juhid osutusid liiga saamatuks, et Eesti Vabariik õigusjärgselt ja tõeliselt taastada.

Kas keegi teab veel midagi nendest KL poolt koostatud ellimineerimisele kuuluvate inimeste nimekirjadest?

Soovitan Pirita Teletorniga seonduvat lugeda varasematest lugudest:

http://www.levira.ee/dyna/site/696est.html

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=132&lang=5&nid=7753

http://okupatsioon.ee/et/andmed-ja-nimekirjad/47-aadu-jogisoo

Ikkagi on üldteada müüt, et need neli, õigemini viis 22. korrusel viibinut päästsid teletorni ära.

Nüüd ilmub väga huvitavaid fakte tollal võimuhaaramise kohta. See näitab selgelt, et väliseestlased rahastasid Eesti Kongressi võimuhaaramise nimel. Kuid tollal iseseisvusid ka teised liiduvabariigid NSVL-i konstitutsiooni põhjal. Eesti Komitee plaan lõpetada okupatsioon USA abiga oli utoopiline, sest pärast sõda kinkis ka USA Balti riigid Stalinile. Kui milline eksiilvalitsus pidi tulema võimule? Olen siit lugenud, et neid eksiilvalitsusi oli ikka mitu. Siis nad oleks hakanud omavahel kaklema. Kuid eesti rahvas oma referendumiga 1991.a. toetas tollast valitsust ja peaministrit Savisaart, iseseisvuse taastajat. Loomulikult oli iseseisvuse taastamise võti Moskvas. Kuid pärast iseseisvuse taastamist need riigipöörde katsed näitasid selgelt, et tegemist oli terroristidega, kes tahtsid kukutada välisriikide poolt tunnustatud valitsust ja Ülemnõukogu. Kindlasti oleks seaduslikul teel valitud Ülemnõukogule tulnud appi välisriikide relvajõud, et hävitada võimulepürgivad terroristid. Tuleb välja, et nõukogude väed olid siin rahuvalvajate ülesannetes. Eks tänu nendele ei julgenud terroristid tegutseda. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et loodi uus vabariik uutes piirides, millised esitati ka ÜRO-sse. Mingit restitutsiooni ei toimunud. Toimus ainult suur vara ümberjagamine ja vara ärastamine nende poolt, kes olid tollal võimu juures, näiteks Tiit Vähi.

Ma ei ole seni näinud mitte ühtegi nii HUVITAVAT kommentaariumit... Kontrollisin eespool kirjeldatud fakte ja võin öelda, et praktiliselt kõik peab paika!

15.06.2005. esitasid Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioonid Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu – “Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu”, mille vastuvõtmise tulemusena oleks Eesti kodanike relvavõitlust okupantide vastu nimetatud vabadusvõitluseks ja selles osalenud Eesti kodanikke vabadusvõitlejateks. Eelnõu vastuvõtmine tähendanuks esimest sammu 06.07. 2004. a. esitatud ettepanekute elluviimisel. 18. aprillil 2006 hääletasid Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu fraktsioonide liikmed otsuse selle eelnõu 44 vastuhäälega (poolt oli 30 Riigikogu liiget) Riigikogu menetlusest välja. 2006. aasta mais asendas Ansipi valitsus Riigikogu menetlusest 18. aprillil 2006 välja arvatud eelnõu oma eelnõuga, mille kohaselt Eesti vabadusvõitlejaks võib olla iga mees, kes on võidelnud Eesti okupeerinud võõrvõimude vastu ja võib “kätt südamele pannes kinnitada, et ta on võidelnud Eesti Vabariigi taastamise eest”. See tähendab, et ka kõik hävituspataljoni, NKVD väeosade ja Eesti Laskurkorpuse võitlejad, kes võitlesid Saksa okupatsiooni (s.t. võõrvõimu) vastu, on samuti vabadusvõitlejad.

1975. aastal Helsingis toimunud OSCE konverentsi lõppaktis tunnustasid lääneriigid N Liidu läänepiiride seaduslikkust.
Eesti allkirjastas Helsinki 1975 lõppakti tagantjärgi 1991. aastal, mis oli iseseisvumise üks eeltingimus. Kogu iseseisvumine toimus teatavasti OSCE esindaja Max van der Stoeli järelevalve all.

President Lennart Meri poolt 1998. aastal asutatud ja Max Jakobsoni juhitud Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Komisjoni lõppdokument: asudes Eesti Leegioni ja teisi Saksa relvaüksusi automaatselt samastama Eesti Vabadusvõitlusega, üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad.

Loodetavasti kuulutab riigikogu juba järgmiseks kevadeks Sinimägedes võidelnud Waffen-SS-is võidelnud veteranid ametlikult Eesti vabadusvõitlejateks, ütles Isamaa ja Res Publica liitu kuuluv endine riigikogulane Trivimi Velliste Rus Delfile (31.07.11).
Küsimusele, milline on välisriikide reaktsioon Waffen-SSi sõdurite vabadusvõitlejateks kuulutamisele vastas Velliste: "Kahtlemata oleme me väike rahvas ja meil on väike riik. Aga väiksed riigid ei saa loota, et teised maad nende ajalugu hästi tunnevad. Seetõttu on oluline, et me ise oma ajalugu hästi tunneksime ja siis saame seda ka teistele selgitada."

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=6861
Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist välisministrit Trivimi Vellistet, kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega 13 aastat tagasi Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata.

http://www.nommevalitsus.org/?p=4796

28.aprilli 1992.a. „Rahva Hääl” toob ära USA koloneli ja NATO funktsionäri Tõnu Toomepuu intervjuu, kus viimane rõhutab: „Okupatsiooniarmee ajaloolise mõiste kasutamine praeguste Eestis asuvate Vene vägede suhtes ei ole nende juriidilise staatuse määratlemiseks eriti kasulik.” Tegemist on puhtakujulise demagoogiaga, sest okupatsiooniarmee juriidiline staatus ongi okupatsiooniarmee. Kuid demagoogia demagoogiaks – igatahes umbkaudu 1992.a. kevadest, mil too intervjuu ilmus, algas ka totaalne termini „okupatsiooniarmee” kadumine nii poliitikute kui ka poliitikakommentaatorite kõnepruugist.
Paratamatult tuleb küsida, miks taolised näpunäited Läänest tulevad. Põhjusi on kahtlemata mitmeid ja polemiseerida võib nende üle lõputult, kuid üks olulisimaid on ikkagi see, et Läänemaailm eesotsas USA-ga pole tänini ametlikult tunnustanud, et Balti riigid üldse okupeeriti. Seda tõestab ilmekalt ja veenvalt Endel Lippmaa oma artiklis „Moskva dialektiline mustkunst” 06.04.1994.a. „Postimehes”.
Vastust aga küsimusele – miks 1992.a. taoline metamorfoos üldse toimus, tuleb aga otsida rahvusvahelise õiguse sätetest, mis ütlevad, et referendumid okupeeritud territooriumil on õigustühised. 1992.a. suvel oli ju okupatsioonivõimu poolt kavas läbi viia põhiseaduse rahvahääletuse farss.
------------------
Sündmused Afganistanis, Iraagis jm näitavad, et valimised ja referendumid on õiguspärased ka okupatsiooni tingimustes! Sama võis näha ka Saksamaa ja Austria puhul.

http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=27715
Tiit Made: Eesti Komitee ei olnud vedur, vaid pidur.