Heastada saab vaid kompenseerides ja makstes ka moraalse kahju eest.Kahjuks sellega inimene endale oma tervise kaotust ei saa osta,aga kallist arstiabi kasutades parandada saab.Enam ei kannata oodata,tehke lõpuks ometi see kompenseerimise otsus ära.Munitsipaalpind ei ole lahendus-see on kark,kuhu ajutiselt toetuda.

Veelkordne fakt sellest, et Eesti elu põletavad probleemid oleksid justkui ühe erakonna siseasi. Vaat see on tase ,millleni oleme jõudnud riigi juubeliaastal. Ka see on tase ,kuidas end prestiizikaks pidava ajalehe peatoimetaja asetäitja kasutab mõistet eelisüürnik inimeste suhtes, kes on jäetud oma riigis ilma põhiseaduslike õigusteta ja kus riik pole selle õigusetuse likvideerimiseks midagi ette võtnud. Veel enam- tehakse takistusi , et taoliste sonimiste peale ei tohi isegi vastulauset esitada. Meediat jälgiv kodanik.

15 aastat virelemist??? Huvitav, milles see virelemine siis seisnes. Kas poleks ka piisav aeg endale ise kodu muretseda?

Ma harilikult ei ropenda kuid nüüd-mine persse-alatu hing!

Eelkirjutajal on ropendamine nähtavasti perekonnast päritud. Kuidas kodus, nii ka igapäevases elus, ikka krabades ja ropendades. Ropendage terviseks edasi...

M.Tuusi kommentaar tuli esimest korda päeval ja siis koristati see ära internetist ja õhtusest kommentaariumist.Niipalju siis sõnavabadusest Eestis

Glavlit-il on õigus küsida milles see virelemine siis seisneb ? 15 aasta jooksul ei ole midagi suutnud omale muretseda. Muidugi kui kõik maha jood ja ootad ,et las riik hoolitseb minu eest.Ja Glavliti sõimaja võib ise sinna minna kuhu teisi saadab

"... Seda et sundüürnikele tehtud riiklik ülekohus tuleb heastada, on Keskerakond tõepoolest kõik need aastad väitnud." Paraku tõesti vaid väitnud, tegutsenud on aga risti vastupidi. Aga eks on ka mõned pühamehed öelnud, et käige minu sõnade ja mitte tegude järele.

teised erakonnad, küsiks? pole isegi munitipaalpindadele mõenud, oodatakse et ehk õnnestub sundüürnikud üürnikeks igavesti jätta ja pölistada muidusaanud koretriomanikele igavene sissetulek üüritoetuste näol, mida saab ju lõpmatuseni üles pressida. Et mida omanikud tegid 15 aastat? meie majal lõõdi aknad väljastpolt kinni, vesi keerati kinni, isegi loomi koheldakse paremini..

Ma ka harilikult ei ropenda (ja ka uue elamise olen vahepeal soetanud)kuid nüüd ka minu poolt-mine persse-alatu hing!

sai maa maja ümber erastada, millel nüüd ju ka miljoniline väärtus.. mida veel? nõuka ajal ei ehitatud ühtegi maja 100 % ausalt, kõike varastati.. niisiis oled oma osa riigipirukast juba ammu ärastanud..meie kõigi arvelt.

Suur tänu "vanaema", kas läks kergemaks

välja grafomaaniaga, keegi ropendades, kui tulemust annab ja kergem hakkab. mis siis ikka.

Järsku on teil tehtud M.Tuusi vastulausest koopia.Tahaks ka seda lugeda.

lugupeetud kodanikud! Eesti Vabariik valmistub tähistama oma 90. aastapäeva. Pidulike sündmuste haripunktis, veebruaris-märtsis toimub Tallinna Kunstihoones EKL-i aastanäitus, mis kannab pealkirja „Vabaduse väljak“(22.02-30.03.2008). Näituse kuraator Heie Treier on toonitanud, et näitus "Vabaduse väljak" võiks kõnetada publikut mitte anonüümses riiklikus argoos, vaid ELAVA INIMESE ELAVAS KEELES. Hea foorumirahvas, kutsun ka teid sellel näitusel osalema! Täpsemalt - kutsun teid osalema sellele näitusele tehtavas kunstiprojektis, mis käsitleb omandireformiga kaasnenud UUE ÜLEKOHTU teemat. Kaks kunstnikku, Marko Mäetamm ja Anu Juurak on võtnud nõuks teha näitusele ühise töö, mis kujutab ELAVA INIMESE KEELES võimu- ja omandisuhteid - ehk tuua näitusele sundüürnike teema. Anu Juurak on sundüürnik ja tunneb teemat seestpoolt. Marko Mäetamm on analüüsinud oma varasemates töödes vägivalla teemat. Tema „veritsevad majad“ on küllap foorumilugejale tuttavad. Rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikuna on ta seni kujutanud veritsevana välismaa linnades asuvaid maju. Seekord keskendub ta Eestis asuvatele majadele, mis võiksid valusalt jutustada oma elanike kannatustest

Näen,et sul on aega liiga palju.Otsi endale seal Tartumaal tööd,aga järsku enam keegi ei taha pensionäri tööle võtta?Oled üks kuri seniilne vanamees.

No näe, isegi kunstnikel sundüürnikest hää meel, saab üsna põneva projekti teha ja mõne granti välja kaubelda ning mööda ilma biennaalesid sõita. Kes teemat seestpoolt tunneb, see tegeleb ikka probleemi lahendamisega, mitte selle pealt mati võtmisega. Kunstnikule on sundüürnik lihtsalt surnud ese, nagu lastud teder natüürmordi peal. "Sotsiaalne kunst" on müüt.

Hundimägi ja Tuus mõlemad ei saa probleemist aru, kuid Hundimägi puhul on see loomulik asjatundmatus ja pealiskaudsus, sest probleem on tõesti enneolematu, aga Tuus ei tahagi süveneda, sest poliitikuna on talle teatud müüdid ja populaarsed eksiarvamused kasulikud. Hundimägi ei saa aru, et sundüürnikud on lauserastamise tagajärjel teistest suhteliselt vaesemaks tehtud ja Tuus ei taha tunnistada, et sundseisu sattusid üürnikud erastamisprotsessi tagajärjel, mitte vara omanikele tagastamise tõttu. Ja nii lollisti vaieldakse juba 15 aastat. Loomaliik inimene ei vääri "sapiensi" liignime. Kui midagi raamatus või internetis pole, siis inimene seda ei näe, olgu asi suur ja karvane ning lausa ta oma nina all. Mitmekümnel tuhandel inimesel on suhteliselt demokraatlikus riigis ülisuur, oma kodu probleem ja avalikkus ning ajakirjandus ja enamus poliitikuid lihtsalt ei näe seda. Ja kui natuke korraks vilksatab, siis tuleb mõni hundimägi ja kuulutab asja nähtamatuks ning kutsub üles kollektiivsele kanapimedusele. Jne, Jne.

kargled jah teiste õnnetuse otsas. Anu Juurak on ka ise sundüürnik.. ja hea ju kui antakse maailmale teada teiste inimeste kannatustest, mida seesama riik oma osadele kodanikele kinkis.. muud said nagu rikkaks, ikka sellesama riigi poolt..

Kunstnikud, kirjanikud ja heliloojad erastasid ise oma kasutuses olnud korterid, ehkki need olid nende oma armastatud eriala loominguliste liitude omad ja mõeldud kunsti, mitte kunstnike laste ja lastelaste teenimiseks. Kui osa ühiskondliku mõtlemisega kunstnikke eesotsas tollase esimehega tegid ettepaneku Vabaduse väljaku kunstnike maja erastamata jätta, siis valsid erastamishimulised nad niisuguse pasalasuga üle, et annab mäletada. Erastamishimulised, muuseas, on pea kõik hiljem tee Keskerakonda üles leidnud. Kus siis Vabaduse väljaku kunstiprojekt oli? Täna peab taluperest linna tulnud noor kunstnik ise oma korteri- ja ateljeeprobleemid lahendama, pole loomeliidust mingit abi. Nomenklatuursete kunstnike mittekunstnikest lapsed on aga miljonivaatega viimiljoniliste ateljeekorterite pärisomanikud.