Arnold Rüütel ei lubanud üüri piirmäärasid kaotada.

Tänu üüri piirmääradele, ei saanud majaomanikud majade remondiks raha ja olid sunnitud need mha müüma "Fennovara" tüüpi kinnisvarabüroodele, kes kasutasid üürnikest lahtisaamiseks psühhoterrorit ja jõudu. Ma siiski ei usu, et Rüütel organiseeritud kuritegevusega otsekontakte omas, kuid seda mis teoksil aimas ta ilmselt küll. Eluasemetoetuse suurendamist pole Rüütel ega temaga seotud jõud igatahes kunagi toetanud, ehkki see oleks olnud suureks abiks nii sundüürnikele kui maalt linna tulnud maarahvale.

Ilvesega pole kohtunud ja tõesti ei tea, kuidas täpselt ta endises Majandustehnikumi ühikas korteri sai. 1990-tel puutusin oma töö tõttu kokku paljude Eestisse tööle tulnud välismaalaste ja naasnud või väga tihti külas käivate eesti pagulastega. Kõik nad otsisid korterit ja mitte keegi neist ei jaganud meie asjaajamise korrast mitte mõhkugi, ehkki nende hulgas oli ilma näinud ärimehi. Ilves teatavasti on boheemlane. Seega oma kogemusele toetudes ma lihtsalt ei usu, et ta ise oma korteriasja oskas ajada. Oletan, et ta rääkis oma tuttavatele kirjandusrinkondades, et soovib korterit vanalinnas ( kõik tahtsid tollal vanalinna) ja on nõus nii-ja- nii palju maksma. Keegi, näiteks Eno Raua või Jaan Krossi poegadest lubas aidata. Ilves arvatavasti maksis raha ja kirjutas vajalikele paberitele neid lugemata alla, sest usaldas asjaajajat. Nii talitasid tollal isegi välisdiplomaadid. Muuseas ka paljude välissaatkondade hoonete ajalugu enne lõppostjani jõudmist on üsna hämar, mõnel puhul ehk verinegi, kuid selles ei ole ostjad mitte kuidagi süüdi. Tuletan meelde, et niiviisi lihtsalt ja selgelt nagu täna, tollal korterit vanalinna, eriti Toompeale, osta ei saanud. Kohalikud võisid veel kuidagi aimata, et ehk ei ole asjaajamine päris õige, kuid väliseestlased ja välismaalased ei jaganud sellest midagi. Täna ajame meiegi oma kinisvara oste-müüke maaklerite kaudu ja läänest tulnud inimeste jaoks oli see ka 1990-tel iseenesest mõistetav. Sellise paskvilli nagu Peeter Tedre kirjutis Kesknädalas saab kergesti kokku kirjutada peaaegu iga 1990te alguses ja keskel korteri ostnud inimese kohta. Mina pole mingeid korteritehinguid kunagi pooldanud, sest alla turuhinna müükide ja kinkimiste korral on korruptsioonioht ülisuur, kuid ma saan aru ka inimestest, kellel 1990-tel Tallinas kodu vaja oli. Kusagilt ja kellegi käest tuli see ju osta või üürida. Muuseas äriruumide kohta käib eelöeldu veel eriliselt. Enamus välisfirmasid maksid ja maksavad tänagi täiesti ausalt ja avalikult kallist turuüüri linnale kuuluvate kaupluseruumide eest. Kuid linna ja nende vahel on terve kett vaheltkasuvõtjaid, sest 1990-tel rentis linn neid ruume üliodavalt nn. sõbrameestele. Arnold Rüütel, Tiit Vähi ja Edgar Savisaar istusid tollal Linnavolikogus ja neid võib selles jamas süüdistada küll, kuid allrentnikud-kauplusepidajad, eriti välismaalased pole "sõbrameeste redilepingutega" kuidagi seotud. Muuseas Peeter Tedre teab seda veel paremini kui mina.

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad. Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Olen seda raportit ise lugenud,aga enam ei ole saa netis saadaval.Koristati ära,sest kuuldavasti olevat olnud see vaid SISEMISEKS KASUTAMISEKS.Naeruväärt.

Siis oli ka nõukogude elamukooperatiivide ümbertegemine sigadus, sest "omanikeks tehti isikud kellele see vara ei kuulunud". Ja ikkagi ei tõesta su pikk jutt seda, et korteriühistute vara peaks endale saama sinna Täitevkomiteede poolt elama sätitud uued üürnikud. Ehkki neil olid head iseloomustused ametiühingukomiteelt ja parteikollektiivist.

Kopli liinidel elab peale pättide ka seduslikke korralikke üürnikke. Miks nemad ei saanud erastada, või ongi nemad need Märt Sultsiga Euroopa Inimõiguste kohtusse pöördujad? Sellisel juhul protsessib ju Sults iseenda kui linnavolinikuga, kes on mitterastamise otsuse taga.

Nende korralike elanike mõnitamine Eesti riigi poolt läheb sellele riigile tulevikus veel väga kalliks maksma!

Muidugi elab Kopli liinidel korralikke inimesi,tean ise mitut eesti perekonda.Ei tea ühtegi inimest Kopli liinidelt kes oleks kaevanud koos Märt Sultsiga Euroopa inimõiguste kohtusse,olen ka ise üks nendest kaebajatest.Võin lisada niipalju,et enamus inimesed kes kaebasid olid 50+,60+,70+aastased.Inimesed elasid nii Kesklinnas,Pelgurannas kui Koplis.Vaid 2 oli suurem elamispind,teistel olid kas 1 või 2 toalised korterid vanades pehkinud puumajades.Ma hoian pöialt,et kunagi asuvad inimeste mõnitajad kohtu ette kus tuleb neil vastust anda.Miks kardeti seda Rapordit et koristati see ära?Minul on tehtud sellest koopia.Kultuur ja Elus avaldati vaid väike tühine osa sellest.

Meenutagem majandusministeeriumi juhtinud Mõõdukate ( Sotside) erakonda kuulunud Mihkel Pärnoja, kelle saamatu ja isegi kuritahtliku tehingu tulemusel tabas Mustamäe paljusid ühiselamuelanikke tõeline katastroof. Ebaseadusliku tehinguga tekitati suur hulk kodutuid inimesi. Selle ministri hilisema ja ebaõnnestunud umbusaldamise ajal Riigikogus teatasid nüüdsed sotsiaaldemokraadid, et usaldavad oma jüngrit. Ent see tehing oli riigile ääretult kahjulik. Viis Mustamäe maja, kus oli 847 korterit, milles elas kokku üle 1000 elaniku, müüdi 10 miljoniga. Ühe korteri hinnaks kujunes seega 10 652 krooni. Praegu aga müüb uusomanik taoliseid kortereid juba kuni 400 000 krooni tükk. Elanikel erastada ei lastud. Erastas Poskatðovile kuulunud firma Fennovara, mis nüüd kannab nimetust Capital kinnisvara.

Koplikale. Missuguses Kultuur ha Elu numbris. Kas oleks palju paluda, kui saadaksite minu aadressile sellest koopiast koopia?Aadress on kui klikite minu pseudonüümile arno. Ette tänades...

1.mine www.kodueest.ee,seejärel vajuta meedia ja viimane kirjutis pealkirjaga Omandireformi konnasilmadel,see avaldati 2/2005 aastal Kultuur ja Elus Originaaltekst OLI saadaval 8 leheküljel.Sellest on mul tehtud koopia.Seda Raportit oli kõigil võimalik enne lugeda kui neti või googli otsingusse kirjutati:OMANDIREFORM JA OMANDIREFORMI LÄBIVIIMINE EESTIS AASTATEL 1991-2004 RAPORT või www.terramariana.ee/Yhiskond/yk-rapport.htm

See Raport on valminud koostöös,kuhu on siin paberi peale tihedas trükis 12sm asutusi ja organisatsioone kirjutatud!!!!!!!!!!

Ameerika Ühendriikide Presidendi Administratsioon,Euroopa Komisjoni Peasekretär,EV Riigiprokuratuur,EV Välisministeerium,EV Õiguskansler,Seltsing "kaks Eestit",Tallinna Linnavalitsus,Riiklik Majandusarhiiv,ÜRO Inimõiguste Komisjon,ÜRO Rahvusvaheline Kriminaalkohus,saatkonnad jne Pole ime,et seda enam lugeda ei saa.

Omandireformiga kaasnenust 1.Ca 80 000 ebaseaduslikult kodust ilma jäänud või jäämas perekonda. 2.Üle 850 000 000 EUR eest kinnisvara mis on sattunud ebaseaduslikku omandisse. 3.Üle 65 000 000 EUR eest ebaseaduslikult välja makstud EVP-sid kinnisvara ja aktsiate eest. 4.Ca 130 000 000 EUR eest EV pinnal elavate elanike arvel ehitatud või ehitamisel olevat elamispinda,et asustada ebaseaduslikult väljatõstetud elanikega.Samas riigi poolt maksudena kogutud sihtotstarbelisi vahendeid pole kasutataud elamumajanduse väljaarendamiseks. 5.Moodustati Õigusevastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid kohtute õigustes,millega rikuti EV Põhiseadust. 6.OMANDIREFORMI RAKENDAMISE KÄIGUS TÕSTETI AASTATEL 1991-2004 EBASEADUSLIKU MATERJAALSE OMANDI HANKIMINE JA KINNISTAMINE KÕRGEMALE KEHTIVAST SEADUSANDLUSEST JA INIMESEST KUI SUBJEKTIST VAATAMATA SELLELE,ET INIMESEL ON SISERIIKLIKEST JA RAHVUSVAHEKISEST SEADUSEST LÄHTUVALT ÕIGUS KODULE JA SELLE PUUTUMATUSELE.Selle teksti kirjutasin dokumendist maha.

Rahandusministeerium ( minister Tõnis Palts ) müüs 29.08.2003 Keila-Joal 47 suvilat ja 76 krunti 52,7 miljoni krooniga, mis on mitmeid kordi alla turuhinna.

Kas on ka nimeliselt teada,kellele Palts müüs need suvilad?

Olin isiklikult juba 1989. hilissügissel teadlik saabuvast justiitsvägivallast mille generaatoriks oli mõjukas väliseestlaste seltskond. Siis OLI VÕIMALIK veel justiitsrepressioone vältida, pehmendada aga kodueestlane EI USKUNUD , et väliseestlane kodueestlase tänavale viskab ja valitsus vabad korterid maha sahkerdab. Sellist sigadust võisid teha vaid ainult vene tiblad ja ca 90% sundüürnikest andis hääle M.Laari valitsusele!!! Teistes postkommunistlikes riikides selline represseerimine läbi EI läinud. Tegelikult oli suur süüdlane ka Rahvarinde valitsus ja ka Rahvarinde saadikud A.Juntiga eesotsas. Täna lõikate OMA lolluse, sinisilmsuse vilju. Nüüd saab loota vaid Euroopa institutsioonides asja selgitamisele ja toimunu rahalisele kompensatsioonile. Sama halva fopaa tegi eesti rahva enamus ka pronkssõduri stoori ja A.Ansipi 22.500 toetushäälega. Poliitiliselt lapsik, harimatu rahvas.