Reformierakond, kus on väga tugev kinnisvaraarendajate-suurärimeeste ja ehituskontsernide lobbigrupp, on alati soosinud riiklikku ja munitsipaalset elamuEHITUST. Seetõttu on muud, sageli odavamad ja enamasti eluaset vajavatele inimestele meelepärasemad eluasemepoliitika vahendid Reformierakonna survel jäänud Eestis rakendamata. Reformarid ise ja nende suursponsorid ei näe neis muudes vahendites endale mingit tulu tõusmas ja seetõttu on nende rahulolu munitsipaalehituse ainuvalitsemisega igati mõistetav. Sundüürnikud, kelle jaoks munitsipaalpinnale kolimine on vaid järjekordne SUNDUS leppida AJUTISE hädalahendusega, pole Reformierakonnale kunagi lootnudki. Kuid millega seletada munitsipaalehituse ülivõimsat prevalveerimist ka Tallinna eluasemepoliitikas? Sundüürnikud soovivad enamasti OMA KODU omandada ja oma kodukanti jääda, kuid selle unistuse teostamiseks ei paku piisavat abi ei linn ega riik, ehkki selline abi tuleks maksumaksjale munitsipaalehitusest palju odavam. Kas Eesti Üürnike Liit on Tallinna eluasemepoliitikaga tõesti rahul?

Eile Vikerraadios loeti kaks kora päevas ette Aivar Hundimägi manifest sundüürnike nimetamisest eelisüürnikeks. See oli tüüpiline keskmise inimese arusaam sundüürnike probleemist, ehk tüüpiline asja üldse mitte tundva inimese arusaam.NB! Sellist viga võimendab iga sundüürnike kaitseks esitatud valeväide ja neid on esitatud rohkesti. Kardan, et Hundimäe üleskutsele tuleb hulganisti ülepingutatud vastukajasid, kus sundüürnike probleemi olemust mõistusepäraselt ei lahata ega selgitata. Küll oleks tore, kui seda ei juhtuks ja ilmuks hoopis mõni läbinisti asjalik kommentaar. Rõhutan, et Hundimägi esindab tüüpilist tavakodanikku ja teda süüdistada pole mingit mõtet. Sundüürnike probleemi majanduslikku olemust pole selgitatud ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel ega kodueest.ee-s.

Tuhanded inimesed lõpetavad koolid, rügavad tööd ja ostavad kalli raha eest omale eluaseme, mida peab 30 aastat kinni maksma ja samal ajal 15 aastat ajab mingi käputäis kõrgendatud õiglustundega inimesi oma joru majanduslikust olukorrast ja kurat-teab-millest.

Hea on lugeda V.Rekkaro kirjutisest nn sundüürnike teema käsitlemisel juriidiliselt korrektset ja sisult täpseid määratlusi nagu: "erastamise õiguseta jäänud isikud" ja "rikuti võrdse kohtlemise printsiipi", see tähendab teiste sõnadega - erastamise KEELDU ja isiku nn kollaste kaartide tööaastate kehtetuks muutmist justiitsvägivalla abil. See ongi ülekohus, mille peab põhjustaja -RIIK, kannatanule HÜVITAMA.

see inimgrupi esindaja, kes sundüürnike teemale üldse pihta ei taha saada. võiks vaid küsida, kuidas tema vanemad endale elamised said ja maad majade ümbert ka. Arvatavasti ikka erastamise ärastamise läbi. Niisiis vastus on su vanematel teada, kulla laps J nime alt.

Erastamise õigusta jäämine on võrreldav kinnisvaramaksu soodustusest ilmajäämisega selles mõttes, et unustatakse sootuks inimesed, kellel kinnisvaraga mingit pistmist ei olnud ega ole. Erastamisõigus oli privileeg, mis toetus nõukogudeaegsele privileegile vallasvara või maad kasutada, seega iseenesest ebademokraatlik õigus. Pealegi oli selle õiguse varanduslik sisu äärmiselt ebavõrdne. Kui see Aivar Hundimägi on näiteks Antsla poiss, siis pole midagi imestada, et ta sundüürnikke vaid eelisüürnikena vaatleb. Ääremaal polnud ju erastajal, tagasisaajal ning ilmajääjal mingit vahet, kõik pidid sisuliselt nullist alustama. Tallinna mehed-naised peavad tõsiselt oma ajunatukest liigutama, et provintslastele arusaadavaks muutuda.

Tagastatud elamus, kust minagi pärit elab praegu ühesugustes 3-toalistes korterites 2 noort saarlasest ehitusmeest, 3 väikelinna tudengineiut ja üks sundüürnikupere. Noored maksavad oma elamise eest 5 korda rohkem, kui sundüürnikud, kelle noorim võsu ei tööta ega õpi. Pole stiimulit. Kuidas selgitaksid härrad Rekkaro ja Ojasalu neile maanoortele , kes arvavad asjast täpselt nii nagu Aivar Hundimägi, sundüürnike erivajadusi?

nende suurema üüri maksajte lapsekeste( kes muud nad ju on?) vanemate käest, kes ja kui palju nemad erastada ärastda said. Nende noorte üüriliste vanemad said hea õnne korral juba oma miljonilised varandused riigilt kena kingitusena kätte. See sundüürnik ootab aga oma riigilt erastatavat osa siiamaani..et see pere oleks ka võrdselt koheldud siis seaduse mõttes. nüüd said vahele pihta?

Vaat need noored, ka tudengineiud, käivad tööl ja kui nende vanematel ongi individuaalelamu krundid erastatud, siis maale nn. vahetusüürnikku saada on võimatu. Ja maamaja krunt koos oma ehitatud elamuga ei ole nii palju väärt, kui kinnisvarareklaamid punnitavad näidata. Maanoortel ei ole õigust ühetoalist 20 kroonise ruuduüüriga munitsipaalkorterit saada nagu nendevanusel sundüürnikuvõsul. Pealegi teavad maanoored, et 1990-tel võis maamaja osta paarikümne tuhande krooniga. Ega need noored eitagi sundüürnike õigust oma noosile, kuid nad ei mõista, miks see peaks olema kümneid kordi suurem nende vanemate majakrundi väärtusest. Kes annab veenva selgituse, miks?

Sundüürnikuks ei saa igaüks,on vaid need kes tagastamisel hetkel omasid sissekirjutust ja elasid ka antud pinnal mis läks tagastamisele.Noored pole sel antud pinnal elanud 90 aastate alguses,samuti väikelinna tudengineiud.Kui tuli tagastamine ei ole neil johtuvalt õigust sundüürniku austavale nimetusele.Ja nii peavadki noored maksma 5 korda suuremat üüri kui need sundüürnikud.Väikelinna tudengite vanemad ja Saaremaa ehitusmeeste vanemad erastasid 90 aastate algul oma elamispinnad.Ära plähmi tee asjadendale selgeks.Kui kooliharidust oled saanud saaksid asjast aru nii kuidas asjaolud tegelikult käisid.

Helle Kalda kiri minister Juhan Partsile: "Eluasemevaldkonna arengukavast 2008-2013" Juhan Parts Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Harju tn 11 15072 TALLINN 04.02.2008 Eluasemevaldkonna arengukavast 2008-2013 Austatud minister Parts! Valitsus kiitis käesoleva aasta 17. jaanuari istungil heaks “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008 – 2013” ja selle rakendusplaani aastaks 2008. Ametliku tunnustuse sai paljude inimeste koostöö, mis algas Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeeriumi eestvõttel juba 2005.a. detsembris, kui tuli kokku Eesti eluasemestrateegia koostamise juhtgrupp, kes tõi välja valdkonna prioriteetsed küsimused ja arutas tulevasi võimalikke lahendusteid. Moodustatud töögrupid tegutsesid 2006.a. aprillis ja selle tulemusena valmis eluasemevaldkonna tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude analüüs – põhjalik ja kriitiline ülevaade olukorrast. Tahaks rõhutada, et osalenud teadlased ja ametkondlikud eksperdid tegid ära laiaulatusliku töö, toomaks esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemalt lahendamist vajavad probleemid. Eesmärgina peeti silmas vajadust muuta eluase kõigile elanikele kättesaadavaks, vähendada sotsiaalset tõrjutust, arendada elamufond kvaliteetseks ja jätkusuutlikuks ning tagada elupiirkondade mitmekesisus ja tasakaalustatud areng. Lähtuti taotlusest, et “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2008-2013” oleks loogiliseks jätkuks “Eesti elamumajanduse arengukavale aastateks 2003 – 2008”, mis oli Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud 11. veebruaril 2003. aastal. Uue arengukava koostamise käigus tõdeti, et riikliku poliitika rakendamine koos erasektori meetmete elluviimisega on aastatel 2003 - 2005 kulgenud üldjuhul edukalt. Kuid samas tunnistati, et tagastatud majades elavate üürnike, nn sundüürnike probleemi lahendamine, sotsiaalsetele riskirühmadele munitsipaal-üürielamispindade võimaldamine ja mitmed teised olulised elamumajanduslikud probleemid on pälvinud suhteliselt vähest tähelepanu. Seetõttu toodi prioriteetselt toetatava sihtgrupina uues arengukavas välja sundüürnikud ja teised omandireformi käigus oma eluruumi erastamisõiguseta jäänud üürnikud, noored spetsialistid ja noored pered jne. Koostatavas arengukavas nägi meede 1.4. ette sundüürnike eluasemeprobleemide lahendamise aastaks 2010, sealhulgas omandireformi tulemusel tekkinud materiaalse kahju hüvitamist; meetme maksumuseks perioodil 2007-2010 oli prognoositud peaaegu 550 miljonit krooni. Eesti eluasemestrateegia koostamisel saabus ettepanekuid ligi 20-lt ministeeriumilt, asutuselt, organisatsioonilt. Eesti Üürnike Liit edastas oma ettepanekud ümarlaudadel ja Tallinna linna seisukohtade koosseisus. Tehti ettepanek õiguslikult täpsemalt määratleda mõiste sundüürnik kui isik, kes kasutas õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel eluruumi tagastamise hetkel ja jäi sellest tulenevalt ilma tema poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest, või temaga alaliselt koos elav täisealine perekonnaliige. Taotlesime sundüürnike kui erastamisõiguseta jäänud isikute, kelle kasutuses olev eluruum on riigi poolt võõrandatud ja erastamisavaldusi ei võetud menetlusse, probleemi lahendamist, arvestades võrdse kohtlemise printsiipi. Rahandusministeerium püstitas eesmärgi kõrvaldada lähiaastatel “kõik omandireformi vastuoludest tulenenud negatiivsed tagajärjed. Selleks on vaja sundüürnike sihtgrupp, neile võimaldatavad toetusabinõud ja probleemi lahendamise kriteeriumid selgelt määratleda. Igal konkreetsel juhtumil tuleks lugeda probleem lahendatuks, kui soovitud (riiklik) toetusmeede on rakendatud.” Selle ettepanekuga arengukava koostajad arvestasid. Peaminister Ansipi valitsuses nüüd heaks kiidetud arengukaval on vähe ühist teadlaste ja spetsialistide poolt koostatud “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2007-2013” algvariandiga – kadunud on asja sisu ja vaim ning arengukava 2008-2013 ei kajasta kõige olulisemaid probleeme. Kajastamata on jäänud Eesti elamumajanduse sotsiaalselt kõige valulisem probleem – sundüürnike puhul võrdse kohtlemise printsiibi eiramine ja nende varalise õiguse (erastada oma kodu) riisumine. Üle-eelmisel aastal esitas MKM kahel korral valitsusse elamumajanduse arengukava ja sellega ka sundüürnike probleemi lahendamise põhisuunad. Kuid need lükati tagasi. EÜL on konsulteerinud õiguskantsleriga neis küsimusis. Nõustume, et elamispindade eraldamisega seonduv on kohaliku elu küsimus, elamumajandusega seonduva korraldamine on ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses märgitud kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Omandireformi eesmärgina määratleb ORAS § 2 omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist ning eelduste loomist turumajandusele üleminekuks. Lõige, mille kohaselt vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, peab tagama erinevate huvide tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse. Seetõttu on riik kohustatud mitte üksnes reguleerima KOV-de, omanike ja üürnike vahekordi, vaid hoolitsema ka selle eest, et seadusesätted saaksid reaalse sisu. Miks ei järgi vabariigi valitsus seaduslikkust? Miks kaotas majandusminister elamumajanduse arengukavast omandireformi lõpuleviimiseks teadlaste ja asjatundjate poolt põhjendatud ja konkreetselt kavandatud meetmed koos nendeks ettenähtud rahadega? Kas Eesti valitsus ei saa tõesti ise enam oma riigi juhtimisega hakkama ja meie probleemide lahendeid tuleb hakata otsima Euroopa Liidu institutsioonides? Lugupidamisega Helle Kalda

Teatavasti on Tallinnas üldse kinnisvara hinnand suuremad kui provintsis.

Miks sai Saaremaal, Peipsi veeres, Setomaal, Kiltsis ja mujal ääremaal inimene erastada mitu korda väiksema väärtusega vara, kui Tallinnas? Kas on mingi ÜRO konventsioon, mille järgi inimesed provintsis peavadki sitemini elama, kui pealinnas? Kas maarahvas peab ka vähem sööma, õhemaid riideid kandma ja harvem arsti juures käima?

Maa hind on lihtsalt erinev.Ja seda ei maksa küsida siin meilt,vaid tolleaegsete idioloogide käest kes selle supi on kokku keetnud.Provintsis ei ela inimesed kehvemini,elukeskkond on turvalisem,õhk puhtam,parkimise probleemidega pole vaja tegeleda,stressi vähem.Peale töökoha on maal kõik inimese teha kuidas ta elab.Ja kui nüüd ütled et miks ma maal ei ela siis ennetan küsimust ja ütlen:juba 4 põlve elatakse just siin Tallinnas.

Pr.Kalda kirjast on näha, et ka tema soovib täpselt nagu Reformgi sundüürnikke ära kasutada ehitusfirmadele munitsipaalelamute ehitushankeid sokutades. Mitte sõnagi muudest eluasemepoliitika vahenditest. Munitsipaalehitus on ju kõigest üks, väga kallis, väga kohmaks ja ajast-arust vahend vähemkindlustatutele peavarju võimaldamiseks. Reform ja Kesk erinevad tõesti vaid nime poolest. Kas pr. Kalda esindab seal kirjas Keskerakonda või mõnda ehitusfirmat?

Millest sa elad, kui tööd pole? Tule ela siin, kus kerjus mööduja asemel vaid karu kohata võib. Meie pere elas ka enne sõda 3 põlve Tallinnas, kuni tuli Endel Puusepp oma pommitajatega. Meil oli oma raske tööga teenitud maja. Milles seisneb sinu tallinlase eriõigus? Egas ometi üürnik olemises? Igaüks võib ju korraks üürnikuks tulla.

Vastus onlines taaviaas 06. veebruar 2008 14:01:42 90% inimestest lasti oma korterid kollaste kaartide eest erastada. Keegi neist ei küsi, miks riik ei nõudnud õiglast turuhinda. Ka Teie mitte. Nüüd püütakse 10%-st inimestest, keda riik kohtles ebaõiglaselt, jättes nad ilma kodust, teha mingeid muidusööjaid. Ka need inimesed oleksid võinud oma korterid erastada ning endistele omanikele tulnuks nende vara kompenseerida. Praegu oleme esimese eesti omavalitsusena lahendamas sundüürnike probleemi ning otsida selles mingeid kokkuleppeid arendajatega näitab küsija enda rikutud fantaasiat. On äärmiselt küüniline alavääristada sundüürnike, kellest enamus on Eesti vabariigi kodanikud. Need inimesed on niigi ruineeritud tehtud ülekohtust ja pikast teadmatusest. neeger 06. veebruar 2008 16:27:59 Ma olen ise sundüürnik ja erinevalt Taavi Aasast pean sundüürnikke täiesti normaalseteks inimesteks, mitte krussis närvidega narkosõltlasteks. Ja EVP-dega erastamist olen kuritegelikuks pidanud juba enne vastava seaduse vastuvõtmist, sest see erastamisviis soosis kommuniste, okupante ja mustaturu ärikaid. Mina tahan elada edasi oma vanas kodus, kuid linn on nõus minu üüri doteerima vaid siis kui nõustun kolima Rand&Tuulbergi allürnikuna Lasnamäele puhvriks üürivõlglaste ja endiste vangide vahele. Loen abilinnapea vastusest välja ka selget soovi õhutada üürnikke õigusjärgsete omanike vastu ja okupatsiooni varavastaste kuritegude "mõistmist". Keerutav ja ründav vastus tõestas kahtlust, et Linnavalitsuse PPP tehingud on hämara taustaga. neeger 06. veebruar 2008 11:24:02 2 Raadiku munitsipaalasumis hakkab linn üürima arendajalt munitsipaalpinda 136 kr/m2 kuus ja allüürnikelt (endised sundüürnikud, jt.) küsima vaid 20kr/m2 kuus. Seega on linn nõus üürnikku toetama 116 kr/m2 kuus ja seda 20-e aasta jooksul. Ometi sooviks enamus sundüürnikke jääda oma kodusesse Kalamajja, Pelgulinna, Kassisappa, jne., kus tegelik üür on 40-90 kr ja seega linnale oluliselt ODAVAM. Paratamatult jääb nii sundüürnikele kui vanade majade omanikele mulje, et linn soosib ülekohtuselt teatud suuri kinnisvaraarendajaid. MILLEGA SAATE NEID KAHTLUSI KUMMUTADA? taaviaas 06. veebruar 2008 14:02:26 Vaata vastust eelmisele küsimusele. neeger 06. veebruar 2008 16:32:05 Vastuses ei olnud sõnagagi põhjendatud üüritoetuse mittekasutamist ega vastust sellele, miks linn on nõus Lasnamäel ja Koplis hiigelsummasid raiskama ehkki saaks Kalamajas ja Pelgulinnas kolmndiku võrra odavamalt hakkama.

Ma ei viitsi vaielda.Mine õige kukele!

Kui Tallinn sooviks varustada kõik elanikud mootorsõidukitega, siis linna eluasemepoliitikat aluseks võttes käiks asi umbes järgnevalt. Linn kuulutaks välja riigihanke 100000 uue auto kasutusrendi saamiseks. Loomulikult võidaks sellise hanke mõni suurfirma, ehkki väiksemad autokauplused ja eraisikud pakuksid palju odavamalt kasutatud, aga väga korralikku kaupa. Ja inimesed sooviksid oma autot, mitte linna renditud uusi Kiasid või Daciaid.

Eksid. Linn kuulutaks välja riigihanke uue autotehase ehitamiseks ja jätaks huvilised aastateks ootama.