Eesti Õigusjärgsete omanike Liidu juhatuse liikme ja õigusnõuniku Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformi konnasilm esiteks selles, et omanike ring aeti liiga suureks. Teine konnasilm on see, et riik delegeeris vara tagastamise kohalikele omavalitsustele. Kui riik oleks võtnud selle enda kanda, oleks reform ammu lõppenud. Kuid omavalitsustes põrkuvad erinevad huvid. Näiteks on kodanik esitanud tagastamistaotluse, kuid seal majas on sees mingi ettevõte ja tagastamine venis lõpmatuseni või leitakse mingid otsitud põhjused, et mitte tagastada. Vastavalt eksperdi otsusele, kes märkis vara säilivuseks kas 49% või 51%, otsustati võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna polnud eksperdile mingi küsimus. Ent kolmas ja kõige hullem konnasilm omandireformi puhul on Ploompuu sõnul eesti rahva omavahel tülli ajamine. Probleemide probleemiks on tema arvates see, kui 1994. aastal lahkus vene sõjavägi ja vabanesid tuhanded riigile kuuluvad korterid, mis maha parseldati, kuid mis oleks tulnud anda üürnikele ja lubada need erastada. Sellele lisab ta veel Hüvitusfondi temaatika. Hüvitusfond loodi ju selleks, et aidata inimestel kortereid muretseda. Siia ongi omanike-üürnike probleemid maetud. Tuhanded korterid kadusid, rahad haihtusid ja nüüd on riik hädas: mida teha? Ei saa omanikele kanna peale astuda, üürnikke ka ei saa ahistada. Üüri piirmäärade kaotamise seadust nimetab Ploompuu omanikelt auru väljalaskmise seaduseks. Miks? Sest võlaõigusseadus jäeti jõusse, mille kohaselt saab üüri muuta üksnes kooskõlastatult üürnikuga. Nii et sisuliselt jäi kõik samaks, omaniku jaoks midagi lihtsamaks ei läinud. Ja et vahekord on üürnike kasuks, iga omaniku kohta tuleb umbes 8 üürnikku, siis on ka selge, miks riik ja ametnikud neid rohkem toetavad. Eeltoodu põhjal pole midagi imestada, et omandireformi läbiviimist käsitlev raport on täielikult maha vaikitud. See vaikus tähendab, et kõik raportis toodud väited vastavad tõele. Raporti ühe koostaja, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis liikme, majandusmagistri Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky sõnul seisab Eesti Vabariigis tõeline omandireform alles ees. Olgu kohe öeldud, et pr Arendia Elita von Wolsky ei ole kuulunud NLKP-sse ega ühessegi repressiivorganisse. Algul vaatas ta toimuvat kõrvalt, kuid ühel hetkel hakkas toimuv ka teda isiklikult puudutama ja siis ei saanud enam kõrvaltvaatajaks jääda ning lihtsalt tuli teemasse süveneda. Tänaseks on ta läbi töötanud tohutul hulgal arhiivimaterjale ning nii kohalikud kui rahvusvahelised seadused. Selle valguses võib öelda, et omandireformiga on ellu viidud inimsusevastane kuritegu, eirates Euroopas kehtivaid demokraatlikke õigusi. Küsimus suurele ringile: kuidas selline seadusetus, millega on loodud võimas rahvusvaheline poliitiline relv Eesti Vabariigi vastu, on üldse võimalikuks saanud?

Raportis tehtud kokkuvõttest omandireformiga kaasnenu kohta loeme, et tulemuseks on ca 80 000 ebaseaduslikult kodust ilma jäänud või jäämas perekonda. Üle kaheksasaja viiekümne miljoni euro väärtuses kinnisvara on sattunud ebaseaduslikku omandisse. Üle kuuekümne viie miljoni euro on ebaseaduslikult välja makstud erastamisväärtpabereid kinnisvara ja aktsiate eest. Ligi ühesaja kolmekümne miljoni euro eest on Eestis elavate elanike arvel ehitatud või ehitamisel olevat elamispinda sundüürnikele, kusjuures samas pole riigi poolt maksudena kogutud sihtotstarbelisi vahendeid elamumajanduse väljaarendamiseks kasutatud. Kuhu või kelle taskusse see raha rakendati, teab vaid tuul. Moodustati Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid kohtute õigustes, millega rikuti EV Põhiseadust, sest sellega loodi kohtutele paralleelsüsteem. Massiliselt on toime pandud ebaseaduslikke tagastamisi ja erastamisi. Arvukalt on toime pandud kohtukuritegusid, kinnistades ebaseadulikult tagastatud vara ebaseaduslikku omandisse. Üheski Euroopa riigis pole seni veel loodud pretsedenti, kus välja petetud kinnisvara oleks jäädavalt varga omandisse jäänud. Eesti kavatseb selles vallas olla ilmselt pioneer, sest ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida, et pöörata kuritegelik ebaseaduslik olukord seaduse kohaseks. Linnavalitsuste põhimäärused kohustavad linnavalitsusi tühistama ebaseaduslikud otsused ja korraldused nende ilmnemisel. Üldjuhul pole seda siiski tehtud. Toimitud on vaid kohtuotsuse ajendil. Ning kohtuotsus ei takista omavalitsustel olemast järjepidevalt rumalad ning tegemast teadlikult uusi samasuguseid tehinguid. Veelgi enam, õigusvastaseks kuulutatud otsused ei too akti andnud haldusorganile kaasa kohustust tunnistada nimetatud akt kehtetuks, sest haldusakti kehtivus ja õiguspärasus olevat erinevad mõisted. Ja kui kohus haldusorganit otseselt akti tühistama ei kohusta, siis ei ole vabariigis sellist järelevalveorganit, mis omavalitsust seda tegema paneks. Riigi poolt põhjustatud ebaseaduslikkuse eest on võimalik nõuda kohtu kaudu ka kompensatsiooni, kuid juba kohtu hammasrattad läbinud inimesed lihtsalt enam ei jaksa, sest taotletavalt summalt tuleb tasuda ka 3% riigilõivu. Ja kogu ring algab otsast peale. Arvukate ühesuguste baasandmetega, kuid üksteisega risti vastukäivate kohtulahendite olemasolu nii Haldus-, Ringkonna- kui Riigikohtus on tõendus sellest, et lisaks kõigele eeltoodule on toiminud täielik kohtusuva.

Et küsimusele vastust saada, tuletame Anton Raukase raamatu “Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad” abil lühidalt meelde Omandireformi aluste seaduse sünnilugu. Tänini pidevalt muudetava “Omandireformi aluste seaduse” lõppteksti koostas 25. aprilli 1991 Ülemnõukogu otsusega moodustatud ajutine komisjon omandi- ja maareformi küsimustes, mida juhtis justiitsminister Paul Varul. Komisjoni kuulusid üheksa Ülemnõukogu liiget, kaksteist kõrget valitsusametnikku, valitsuse poolt esitatud inimesed ja keskpanga president, kes üritasid ühe sõõmuga lahendada erastamist, tagastamist, kompenseerimist, munitsipaliseerimist, valdaja ja vara saaja suhteid, määrata pärijate ringi ja pärimise korda jms. Seda Paul Varuli poolt kokkukeeratud rosoljet, mis võeti vastu igasuguse õigusliku ekspertiisita ja mida pole valitsuses enne vastuvõtmist arutatud, jagub meil veel aastakümneteks helpida! On ju ammu tuntud tõde, et kui miski on universaalne, siis ei kõlba see millekski. Sellest ORASe nimelisest pudrust võitsid mitte omanikud ega üürnikud., vaid ainult need jõud, kes pole küsimuse õiglasest lahendamisest huvitatud ja töötavad omandireformile vastu. Kuidas muidu on võimalik, et Riigikogu poolt 13.03.1996 Euroopa inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel tehtud ajutist reservatsiooni, et “reformiseadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti Vabariik enesele kohustust juhinduda rahvusvahelisest õigusest” pole siiani tühistatud? See reservatsioon, millega on Eesti kodanikelt võetud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks rahvusvahelisse kohtusse ja nad on jäetud seeläbi kohalike võimukandjate voli alla, on vastuolus nii meie oma Põhiseadusega kui ka Euroopa reeglistikuga. Kuid ei ole mõtet süüdistada toimunus abstraktselt riiki ega demokraatiat, sest kõik algab ikkagi inimestest endist. Aga mida tahtagi, kui akadeemik Raukase sõnul on praktiliselt kõik justiitsminister Varuli poolt juhitud keskkomisjoni otsused õigustühised oma tegevust reguleeriva põhimääruse ja seaduste eiramise tõttu. Mitte ühelgi komisjoni liikmel ei tulnud kordagi pähe läbi lugeda oma tööd reguleerivat juhendit. Komisjoni protokollid ja otsused on tema hinnangul vormistatud primitiivselt ja koosoleku läbiviimise, otsuse vastuvõtmise ning protokollimise üldtuntud reegleid eirates. Otsused vormistati süvenemata, tunnistajaid ja avaldajat ära kuulamata ning dokumente korralikult läbi lugemata. Kui aga nii talitas juba keskkomisjon, mida tahta siis vastavatest linna- või maakomisjonidest? Seal tegid olukorra veel hullemaks nende komisjonide liikmete madalad juriidilised teadmised, keskkomisjoni poolt saadetud valed ja seadustega vastuolus olevad suunised ning mitte tõsine suhtumine oma töösse. Tulemuseks oli, nagu tõdetakse ka eelmainitud raportis omandireformi läbiviimise kohta Eestis, mille on aprillis 2004 koostanud Demokraatiavastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertkomisjon, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis, Riigivastaste Kuritegude Menetlemise Ekspertgrupp, et omandireformi rakendamise käigus tõsteti aastatel 1991-2004 ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine ja kinnistamine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest kui subjektist vaatamata sellele, et inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt õigus kodule ja selle puutumatusele. Raport tõdeb, et omandireformi elluviimisel on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse kolme printsiipi: õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiipi. Pole midagi imestada, et nii saigi ORAS-st ebaseadusliku rikastumise ning valijate tootmise vahend.

KUMMALISED LOOD MART LAARI MAJAGA Eesti kinnisvaraturgu ja eriti just omandireformiga seatud tehinguid iseloomustavad lõputud "käkid". Pidevalt selgub, et kui tegu pole just kriminaalsete asjadega rikastumise nimel, siis eetikast ja euroopalikust moraalist on asi kaugel. Kuid isegi sellel kaugeltki mitte eetilisel ja puhtal taustal eraldub "käkkide" seas Mart Laari maja soetamine. Juhtum nr 1. Mart Laari maja Ao 3 (endine kinnistu nr 860) kuulus Maksimilian Hans Eduard Juurik'ule, sündinud 3. novembril 1886, Pärnumaal Kaarli vallas. Vanahärra raputas sõjaajal Eestimaa tolmu jalgadelt ja meie käsutuses olnud andmetel pole rohkem Eestis käinud ning puhkab ammu Rootsimaa mullas. Ao 3 sundüürnikele kinnitati algul, et mehel pärijaid pole. Siis ilmub välja Marie-Alvine Juurik, sündinud 1890 Viljandimaal (kust juhuslikult on pärit ka Mart Laar), kes tunnistatakse endise omaniku õeks. Seejärel saab maja pärijaks tema poeg Ülo Taliga. Pabereid, mis tõendaksid, et M.-A. Juurik on endise majaomaniku õde, leida ei õnnestunud. Ka oli Tallinna Pühavaimu kogudusest kadunud just selle aasta materjalid, mil M.-A Juurik abiellus (pidi nagu abielluma?) A. Gerbersoniga (hilisem Taliga). Siit küsimus - kas üldse oligi kedagi, keda lugeda maja Ao 3 seaduslikuks pärijaks? Hästi pika staaþiga ümbruse elanikud ei mäleta, et majaomanikul oleks olnud õde Juhtum nr 2. Ao 3 esmavõõrandamisel esindas Ü. Taligat Maie Rakso, endine Rakvere valla vanem. Maie Rakso käitumist ja tema volitusi esindada invaliidist Ü. Taliga't on ajakirjanduses juba kajastatud, tõstes üles küsimuse, kas volitused olid seaduslikud või ei. Asi on kohtus, kohtuotsus oli veel hiljuti tegemata. Ajakirjanduse andmeil on küsimus selles, kas volitus esindada Ü. Taligat oli seaduslik või ei. Samuti on ajakirjanduses avaldatud arvamusi, et Ü. Taligal oli veel teisi maju tagasi saada. Juhtum nr 3. M. Rakso müüs volikirja alusel elamu 500 000 krooni eest (13.02.1997). Juba 27.02.1998 on pool (NB! mitte terve, vaid 1/2) elamut edasi müüdud 1 350 000 krooni eest ja veerand 600 000 krooni eest. Naabrite ütluste kohaselt erilisi töid seal vahepeal ei tehtud. Küsimus: kas müügihind ei olnud mitte palju suurem kui 500000? Ü. Taliga ei olnud ilmselt võimeline asju kontrollima... Juhtum nr 4. Elamu ostavad kolm sundüürnikku (Rätsep, Norman ja Sundatova), igaüks ligikaudu ¼ . Ei lähe kuigi palju aega, vaid üks kuu ja kolm päeva (30.03.1998) ning üürnikud müüvad oma osad sama hinnaga tagasi ja kolivad väga nigelatesse oludesse. (Eriti Norman). Kummaline, eks ole? Juhtum nr 5. Sundüürnike toetamiseks annab riik EVP laene. 3/4 Ao 3-st müüdi 1 950 000 krooni eest. Sundüürnikel oli võimalik võtta ca 1 250 000 krooni EVP laenu. Tagasi tuli maksta reaalselt 1/3 ehk ca 412 000 (EVP hind oli sel ajal 33 senti kroon). Riik sai kahju ca 800 000 krooni. Keegi aga võitis... Juhtum nr 6. Majast pool maksis 1 350 000 krooni. Mart Laar on aga selle ostnud 800 000 krooniga. Kas keegi oli tõesti nii loll, et loobus rohkem kui poolest miljonist kroonist? Kas aukartusest Mart Laari isiku ees? Või liikusid lisaks ametlikule ostusummale kusagil veel mõned rahad, soodustused, hankekonkursside võitmised jne. Esinedes Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni ees 11.03.2002, Mart Laar igatahes seda eitas. Ju siis müüja lasi ennast lihtsalt alt tõmmata. Juhtum nr 7. Maja ostja oli juba teada ja tehing käigus, kui viimased sundüürnikud pidid Ao 3-st lahkuma. Nagu juba öeldud, nigelatesse tingimustesse. Mart Laar väitis Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis, et see pole tema asi, kuna tema ei olnud veel lõplikult omanik. Juhtum nr 8 Korruptsioonivastase komisjoni istung veel käis, kui M. Laar oli juba jõudnud anda raadiole Vaba Euroopa intervjuu, et ta vastused olid suurepärased ja mingit korruptsioonikahtlust temal enam pole. Järgmine päev sekundeerisid sellele mõned Isamaaliidu õukonnalehed. Öeldes, et Laar andis "ammendavad vastused". Lõviosa neist ammendavatest vastustest kõlas: "ei tea". Ainus, mida Laar teadis, oli maja ostusumma ja et ta võttis selleks pangalaenu. Erinevalt kõigist varasematest komisjoni ees käinutest polnud Laaril kaasas ühtegi paberit. Huvitav, mida oleksid kirjutanud need ajalehed sõna "ammendav" asemel, kui tegu oleks olnud mõne teise Eesti poliitikuga? Järgneb

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Kolme skeemi puhul jõudis eksperdikomisjon järeldusele, et need ei olnud seaduslikud. Eri aastatel erastati Tallinnas kortereid ning hooneid vähemalt viit meetodit kasutades, selgub valdavalt keskerakondlastest koosneva komisjoni järeldustest. Pikaajaliste hooldusrendilepingutega hakkas linn vanalinnas asuvaid maju pikkadeks aastateks rendile andma koonderakondliku linnavõimu ajal 1993. aastal, viimane tehing sõlmiti 1999. Nii näiteks lõpeb Arvo Haugile vanalinnas Laial tänaval kuuluva hoone üürileping alles 2093. aastal ning mitmed teised 2050. aastate keskel. Hoone rendile saamiseks pidi ettevõte tagama selle renoveerimise ning korrashoiu. Renditulu saab linn nende eest aga vaid kaksteist krooni ruutmeetri pealt. Praeguseks on mitmed nendest hoonetest võõrandatud, kuid komisjon ei andnud hinnangut, kas need otsused olid põhjendatud ning otstarbekad. Teine skeem kannab nime “eluruumide asustusõiguse müümine”. Sellega tegeldi 1990. aastatel laialdaselt ning omanikku vahetas üle 3000 eluruumi. Täpset infot linnal ei olegi. Tallinna linnale kuuluvaid eluruume üürinud isikud võisid asustamisõiguse üle anda nende endi valitud isikutele, linn pidi tehingu vaid kinnitama. Seega sõlmis linn üürilepinguid isikutega, keda ta ise välja ei valinud. Komisjon leidis, et sellised lepingud on olulise seadusvastasuse tõttu kehtetud ning linn oleks võinud kortereid anda hoopis sundüürnikele. Kuna sellised eluruumid on praeguseks erastatud ning sageli ka edasi müüdud, pole linnal võimalik enam ka midagi ette võtta. Samuti sõlmis linn 73 taastamislepingut. Sellise korteri saanud isik pidi ruumid renoveerima ning seejärel need kas ise asustama või paigutama nendesse sundüürnikud oma äranägemisel. “Lepingu sõlmimise eesmärgiks tuleb pidada seda, et asustaja saab remondikohustuse täitmise eest “vastutasuks” õiguse korter asustada ja seejärel erastada,” seisab komisjoni aruandes. Samal ajal nenditakse, et lepingu sõlminud isikutel polnud eluruumi ostmise eesõigust, oluliselt rikuti asustamata eluruumide erastamise sätteid ning mitmel puhul ei olnud tegemist üldse eluruumide ega abiruumidega. Viimased tehingud hinnanguta Neljandat korteri saamise võimalust kutsutakse “tööandja eluruumide erastamiseks”. Skeem oli järgmine: tööandja valis välja töötaja, kes majutati tööandja eluruumina arvele võetud munitsipaalpinnale. Nende vahel sõlmiti ka üürileping, kuid enamikul juhtudel arvati juba mõne kuu möödudes korter tööandja eluruumide hulgast välja. Kesklinna valitsus sõlmis seejärel korteris elava inimesega ise üürilepingu ning seejärel korter erastati. Sel viisil sai endale korteri üle 200 inimese, teiste hulgas ka mitu tuntud inimest. Aruanne: avaldused tööandja eluruumina arvele võtmiseks esitati pärast seadusest tulenevat tähtaega ning seega neid tööandja eluruumideks arvata ei saa, Kesklinna valitsuse korraldused on tühised ja seadusvastased, sest linnaosavalitsusel polnud pädevust. Viimast võimalust ehk korterite otsustuskorras müümist hakati kasutama kõige hiljem, sest alates 2004. aasta augustist ei saanud kortereid enam erastada. Seni on otsustuskorras müüdud Tallinna kesklinnas 130 korterit, seda valdavalt praeguse keskerakondliku linnavõimu ajal. Selles skeemis, mis volikogu opositsiooni hinnangul on küll juriidiliselt korrektne, ent linnale kahjulik, komisjon ühtegi seadusrikkumist ei avastanud. Raport märkis vaid seda, et tehingute otsustuskorras müügi otstarbekust komisjon ei hinda.

Kus ja kellena töötas ning kuhu oli Eesti NSV-s sisse kirjutatud tänane president Toomas-Hendrik Ilves, et ta sai õiguse erastada EVP-de eest korteri? Ja mitte lihtsalt korteri, vaid Toompea luksuskorteri? See korter asus samuti majas Kiriku põik 4. Kuigi Ilves oli tubli erastaja – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross. Ostjaks oli keegi Markus Pedriks ning tema volitatud esindajaks ei keegi muu kui hilisem linnapea ja eesrindlik respublikaan Tõnis Palts. Nii pöörati väidetavalt variisikute („Pealtnägija“ kõnepruuki kasutades “tankistide”) poolt erastatud korterid Paltsi rüppe tagasi, kusjuures Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne. Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu. Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga. Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

1993. aastal, sügaval Isamaa valitsusajal, andis Justiitsministeerium Juhan Partsile Tallinnas Lasnamäel, Alvari 35 majas kaks kõrvuti asuvat korterit – 2- ja 3-toalise. Osa sellest elamust oli Justiitsministeerium ostnud oma ametnikele ja kohtunikele tööandja-eluruumideks, mida seadus ei lubanud elanikele erastada. Parts erastas erandkorras siiski oma elamispinna, müüs korterid maha ja ostis Tallinnas Nõmmele maja. Segased on ka tema korterimüügi asjaolud. Tehing toimus 1997. aasta 24. märtsil, mil Parts müüs korterid Endel Mahlapuule justkui ühe 5-toalise elamispinnana 120 000 krooni eest. 25. augustil 1997 müüs Parts ühte neist korteritest (nr 8) veel kord, aga nüüd juba Valeri Filippovile 220 000 krooni eest ning Mahlapuu volikirja alusel. Mõni päev hiljem, 1. septembril 1997 müüs Parts ka teise korteri (nr 7) samal viisil ja 178 000 krooni eest, seekord Terje Smirnovale. Kuidas ühest korterist, mis müüdi 120 000 krooni eest, sai mõne kuu pärast jälle kaks korterit, mis müüdi nüüd juba kokku 398 000 krooni eest? Kuidas sai selle kinnisvara hind tõusta viie kuuga 3,5 korda? Kas Justiitsministeeriumilt Partsile ja hiljem Partsilt edasi müüdi elamispind ühe korterina seepärast, et vältida seadusest tulenevat kohustust maksta tulumaksu erastatud korterite puhul siis, kui tehinguid on ühe aasta jooksul sooritatud rohkem kui üks? Miks üldse oli tollal Justiitsministeeriumi asekantsler, hilisem riigikontrolör Parts kahe viimase tehingu osaline, kui ta mõni kuu varem oli need korterid juba Endel Mahlapuule ära müünud ja ühe korterina? Kes maksis tulumaksu Partsi kahe viimati nimetatud tehingu järel? Kas Partsi ja Mahlapuu esimene tehing kannab juriidiliselt teeseldud tehingu tunnuseid? Kui esimese tehingu tulemusena läksid need korterid Mahlapuu valdusesse, siis miks pidid Filippov ja Smirnova müügilepingu kohaselt tasuma korterite hinna Juhan Partsi arveldusarvele Eesti Hoiupangas?

Isamaaliidu (hiljem Res Publica) Tallinna linnapea Tõnis Palts ostis 116,5-ruuduse korteri, mille eest maksis linnale 6600 krooni (EVP-d on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas, et maksis kõva raha Humanitaarinstituudile, mille omanduses korter oli. Kuid 1995. aastal Humanitaarinstituuti juhtinud, tänane Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Paltsu sõprusringkonnast pärineb kinnitus, et Tallinn müüs odavalt kortereid jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Palts olevatki kulutanud kaks-kolm miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom, ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks. Palts ei saanud lõpuni aru, et linnapeana oli ta hoopis teises olukorras kui ärimehe ja Levicomi juhina, siis, kui ta selle korteri sai. Kui ta oli linnapea, pidanuks ta oma minevikutehingutest väga üksikasjaliselt aru andma. Aga see tundub olevat paljude poliitiliste jõudude sündroom, kus igale ebameeldivale küsimusele vastatakse üleolevalt ja sellesse suhtutakse kui mingisse tühisesse intriigi.

kas su erastatud ärastatud korterid seisavad tühjalt, et otsid üürnikke sundüürnike seas ja loodad, et riik maksaks sinu soovitud üürid kinni? loomulikult kasulik neile, kes said kohe mitu elamispinda erastada ärastada. sa kingi mõni üleliigne pind sundüürnikele, nagunii muidu saadud ju. ja vaata et tulumaks oleks ikka makstud senistelt üürituludelt 6 aasta tagantjärgi.. Ei taha tõesti sinusuguse taskuid täita, pigem juba siis linna munitsipaal..

kuidas mõnel neid erastatud kortereid kohe lademes ja igas linnajaos, et nüüd otsib üürilisi.. seadus lubas ju erastada vaid ühe elamispinna.,, ju oli sul head infot ja tutvusi, sigadusi korda saata, sa ärastasid ju sundüürnike arvelt..nüüd maksa oma maksud ja otsi üürilisi välismaalaste seast ehk..

Kus nüüd alles läks andmiseks. Kuid sundüürnikele ja vallavaestele poleks mingit abi laternapostide otsas kõlkuvatest või teibasse aetud skeemimeistritest ja suurärastajatest. Abi on ikka linna ja riigi rahast, seda jagavatest poliitikutest ja selle raha kasutamise tõhususest. Praegu on riik andnud omavalitsustele maad ja veidi ka raha, omavalitsused on ise ka kõva portsu raha eraldanud, kuid kogu selle varaga tehakse imelikke asju. Ressursi kasutamise tõhusus ehk efektiivsus on madal. Tallinna linn on asunud üürima erafirmadelt hulgi uusi alles ehitatavaid maju, et neid sundüürnikele ja teistele hädalistele edasi üürida. Seega aega kulutatakse sama palju kui munitsipaalehituse puhul, hind on ka peaaegu sama, kuid investeerimiskasumit ei mingisugust ja sundüürnike erastamisiha leevendust samuti mitte. Kõige kaasaegsemat ja humaansemat eluasemepoliitika vahendit - eluasemetoetust- kasutatakse vaid kõige vaesemate inimeste abistamiseks. Enamus tallinnlasi arvab, et lollusi tehakse omakasu ajendil korruptsiooni tõttu. Kuid on täiesti võimalik, et linnavolinikud ja linnajuhid on lihtsalt rumalad, harimatud ja otsustusvõimetud, kuid mitte pahad. Sundüürnikud ja teised eluasemevajajad, esitage omavalitsustele konkreetseid ettepanekuid ja nõudmisi! Võib-olla nad ise lihtsalt ei oska teid aidata.

Mitte 3,vaid 12 % on vaja maksta riigi tuludesse!

vastavalt tulule ja seadusele, see ju olnud tagasiulatuvalt erinev protsent tulult.. aga sa võiks ju need vabad korterid, mis sa nagunii ju muidu evp de eest said, maha müüa sundüürnikele ka evp de eest.. oleks ju nagu õiglane.

Üks on selge,sundüürnikud peavad saama kompensatsiooni turuhindades,samuti moraalse kahju eest.Nii on korrektne.Mis sitatsti,see uuesti.

kirjutaja otsib siis sundüürnike seast investeerimiskasumi kasvatajaid talle enesele? kah hea mõte ju, mina olen pigem nõus maksma tallinnale seda munitipaali üüri, kui maksta eraomanikule ja muretseda igakuise kasvava üürisumma numbri pärast.. teil eraomanikel ei saa ju iialgi küll ja kui tõsta annab, ei jäta te asja juhuse hooleks.

Üks on siin väga mures, et tema vastik majaomanik võib üüritoetuse endale saada. See oht on täitsa reaalne või õigemini lausa paratamatu. Tänased Eesti ehitusfirmad on ühtlasi ka kinnisvaraarendajad ja enamus õigusjärgseid majaomanikke on oma vara nendele müünud või pantinud, sest üüri piirangu tõttu polnud neil võimalik maju isegi mitte korras hoida, tulusaamisest rääkimata. Needsamad ehitajad-arendajad ehitavad ja hooldavad linna munitsipaalmaju ja omavad linna poolt üüritavaid munitsipaalpindu. Seega nii maksumaksja taskust tulev ülisuur üüritoetus, kui üürniku enda makstud 20kr/m2 läheb nii või teisiti sama seltskonna taskusse. Vähe sellest nendele samadele tüüpidele läheb ka teie turul ja säästukas kulutatud toiduraha, sest nii poed kui hulgufirmad on samade vereimejate omad, kelle hulka kuulub ka teie koletislik majaomanik. Aga kulla "ma ei saa aru" kommija, ära nüüd ennast seepärast üles poo, sest ka matusefirmad on nendesamade kapitalistide omad . Ole tugev , elu on jube.

Tallinna Raepressi enda teadetes ja Pealinna lehes on olnud, et linn maksab Skanskale 100 kr. ruudust kuus. Lepinguperioodiks aga märgiti 10 aastat. Skanska eelmised juhid J. Otsa ja O. Hermann tegutsevad nüüd O. Kruudale kuuluvas kinnisvarakvartalis. Urmas Sõõrumaa ja Oliver Kruuda firmad said enda valdusse kümme pealinna koolihoonet, mille nad järgmise kahe aasta jooksul korda teevad. Linn ostab majad 30 aasta jooksul firmadelt igakuiste üürimaksetega välja. Sõõrumaa ja Kruuda on varemgi Keskerakonnaga teeneid vahetanud 2003. aastal andis Oliver Kruuda Keskerakonnale miljon krooni, mille peale sõlmis täna Keskerakonna siseministrina leiba teeniv politseiameti juht Kalle Laanet Kruudaga hankekonkursita pikaajalise rendilepingu. Järgmisel aastal ostis Savisaar Kruudalt Keila-Joa maja mitu korda turuhinnast odavamalt - 500 000 krooniga. Ostjaid oli mõistagi ka teistest erakondadest. Ka on mõlemad mehed kümnete tuhandete kroonidega toetanud ka Savisaare raamatut "Peaminister". Viimase aja suurim püüe Sõõrumaale heameelt valmistada on aga justiitsministeeriumi kavandatav uus korrakaitseseadus, mis lubab suure tüki politsei ja päästjate tööst anda eraturvafirmadele, näiteks Falckile.

Korteriühingutele kuulunud vara ei natsionaliseeritud 1940-1941 aastal, vaid korteriühingud likvideeriti 1949. aastal. Enamus korteriühinguid oli pantinud oma vara (kinnistud ja hooned) võlgade katteks Pikalaenupangale jt pankadele. Seega, ei kuulunud korteriühingute vara koos korteritega mitte korteriühingu liikmetele, vaid pankadele. Aga - mis tehti Eestis? Eestis otsustati tagastada endistele korteriühingu liikmetele reaalselt korterid (miljardeid kroone maksvat vara). mis pole iial olnud korteriühingute liikmete omand omandiõigse alusel, ja mida pole ühingu liikmetelt ka õigusevastaselt võõrandatud. Korteriühingute majad koos seal asuvate korteritega kuulusid juriidilisele isikule, st ühingule, mitte üksikisikutele. Seega tehti Eestis aastal 1993 eraldi seadus, mlle alusel tehti omanikeks isikud, kes seda ei olnud 1940 aastal ja kellelt ei olnud vara ka õigusevastaselt võõrandatud.

Dresdeni üürnikeliit on Saksamaa suurim, 35 000 liikmega. SDV ajal ehitatud paneelmajad (mis olid juba ennegi ilusamad kui meie Lasnamäed) on taasühinemise tulemusena rikkalikult renoveeritud, sest sakslased ei jaganud kortereid rahapuuduses elavatele haldajatele kätte, vaid inimesed säilitasid oma kodu, jäädes või astudes ühistu liikmeks. Ühistusse, mida meie vaatamas käisime, kuulub 7200 korterit, ja selliste ressurssidega on juba võimalik mõndagi teha. Rajada haljastust, ehitada lasteaedu , isegi seltsielu korraldada. „Meie eesmärk elamumajanduses (ja mitte ainult siin) oli vältida rikaste ja vaeste klassi teket. Püüdsime riigi taasühinemise järel oma rahva võimalikult keskmisel tasemel järje peale viia. 17 aastat hiljem võime öelda, et oleme sellele eesmärgile väga lähedal," ütles Saksimaa Maapäeva liige, roheliste esindaja dr Gerstenberg. Saksamaal on 60% elanikest üürnikuseisuses ja üüriseadused on põhjalikult läbi töötatud, aga Eestis pole üüriseadust olemaski. Põhiline eelis Saksamaa üürnikeliiidu liikmel on õiguskindlustus, kus üürnike liit esindab vaidluste puhul üürnikku. Kalli advokaadi palkamine ei tule ju igaühel kõne alla ja alati pole sel mõtetki, kui seadused on paigas. Üürnike huve kaitsevad kõik erakonnad, sest valijad on suurel määral just üürnikud.