Mõni ei saa aru, et omavalitsuski on riigi osa, ju peab oma kättki naabri omaks. Aga siis, kui linnas on võimul mõni mittekesk erakond, siis on linn kohe väga riigi osa. Kust siis see aruraasuke tuleb?

Mina tahan, et linn aitaks sundüürnikke otsetoetustega. Ma ei taha, et minu raha eest nuumatakse ehitusettevõtjaid ja rendtakse elamispinda hulgi kinnisvaraärikatelt. Kes sundüürnikest on selle vastu?

Valdava enamiku elust üürnikuna võõras korteris elanuna ei kujuta sellele vaatamata ette, et koliks oma kolaga võõrasse elamisse ja sokiks midagi võrdõiguslikusest ning keelduks üüri maksmast.

Linn ehitab maja, sest üürnik on ajutine, maja aga igavene. Üürnik sureb või läheb ära, aga maja jääb linnale ja järgmisele üürnikule. Kui linna erastaks, jääks ta ju korterist ilma. Ükski seadus ei ütle, et linn peaks kinkima munitsipaalpinna üürnikule. Igas maailma linnas on nn linnamajad, kus elavad sotsiaalselt vähekindlustatud inimesed, noored pered, üksikud, üliõpilased jmt. Linn ei ole hull, et peaks need pinnad ära andma. Riik tekitas ebaõigluse, ühtedelt võttes ja teistele andes - uut väärtust ju ei loodud. Tallinna linn - täpselmalt K-linnavalitsus - ainsana loob uut väärtust munitsipaalpindade näol. Jah, kunagi keskid tõesti unistasid, et saab need pinnad erastada. Nüüd võiks nende käest küsida, miks nad seda teha ei saa või ei taha. Kahtlustan, et K ei julge, kartes suurt sõimukisa, mida juba niigi igasuguste tehingute puhul kuulda lastakse, kuigi korterisaajate avaldatud nimekirjades K-tegelasi peaaegu ei ole. Need kes on, on sundüürnikud või astunud K-erakonda hiljem. Ja tuhanded on ju ikkagi ilma korterita, olgu K-erakondlased või mitte! Ja veel rohkem tuhandeid pole saanud mingit kompensatsiooni , kuigi lahendasid ise oma koduakotuse. Ja ka need, kes mingi lagunenud ja põlenud pinna linnalt saidki, kulutasid samuti sadu tuhandeid kroone laenu või oma raha, et see pind remontida. Miks? Miks ühtedele kingiti miljonilisi varasid (sh Ilves, Palts, Parts, Olari Taal, Tiit Vähi, Eerik-Niiles Kross, ja Laar nihverdas endale soodsa korteri Abi Zeiderile tagastatud majas!!!) - ja sundüürnikud peavad palja p-ga pealt vaatama? Miks? Miks??

Tee endale protsessi juriidiline alus selgeks palun. Ei kolitud võõrasse korterisse ja üüri on makstud eluaeg. Koliti korterisse seaduse alusel, ja vene riigis pidi 20-30 aastat töötama, enne kui töökoha kaudu selle korteri endale välja teenisid. Pärast seda oli korter sinu kuni vahetamiseni ja võisid lastele edasi jätta. Samahästi võin mina küsida - miks omanik ise oma korterisse vene ajal ei kolinud???

Praegune president Ilves sai peaaegu muidu Toompeal korteri omanikuks. On võimatu, et särav sovetoloog ja kommunismi mädapaisete asjatundja poleks kapitalismist tulnuna taibanud, et Eestis tasuta kingituste nõutamine ja kiire edasimüük pole riskivaba ettevõtmine. Selle alla turuhinna sooritet tehingu lahkamine võiks olla Ilvese värskeltasutet mälu insituudi üks esimesi proovikivisid. On paradoks, et kommunismivastane ise talitas kommunistide põhimõtte järgi – igaühele vastavalt tema vajadustele. Pole ka usutav, et lääne kinnisvara omanikul Ilvesel poleks olnud usku, et NATO ja ELi poole tüürivas Eestis võiks kunagi kinnisvara väärtus kasvada, kui ta odavat korterit nõudis. Eelnev imestus kehtib juhul, kui tegu polnud teeseldud tehinguga mõnele kohalikule prominendile nimetet majas suurema korteripinna saamiseks, kus Ilvesel olnuks täita tankistiroll. Kuid seda imelikuma ja küsitavamana tunduks tankisti asumine praegusel riigipeatoolil. Ilves kui nüüdseks prominentseim erastaja võiks eeskuju andva þestina hüvitada sümboolse erastamishinna ja tollase turuhinna vahe. Ei muuda ju tehingu olemust clintonlik väide – ma ei hinganud narkotsi sisse –, et ma küll ostsin, kuid pole elanud selles korteris.

Meenutagem majandusministeeriumi juhtinud Mõõdukate erakonda kuulunud Mihkel Pärnoja, kelle saamatu ja isegi kuritahtliku tehingu tulemusel tabas Mustamäe paljusid ühiselamuelanikke tõeline katastroof. Ebaseadusliku tehinguga tekitati suur hulk kodutuid inimesi. Selle ministri hilisema ja ebaõnnestunud umbusaldamise ajal Riigikogus teatasid nüüdsed sotsiaaldemokraadid, et usaldavad oma jüngrit. Ent see tehing oli riigile ääretult kahjulik. Viis Mustamäe maja, kus oli 847 korterit, milles elas kokku üle 1000 elaniku, müüdi 10 miljoniga. Ühe korteri hinnaks kujunes seega 10 652 krooni. Praegu aga müüb uusomanik taoliseid kortereid juba kuni 400 000 krooni tükk. Elanikel erastada ei lastud. Erastas Poskatðovile kuulunud firma Fennovara, mis nüüd kannab nimetust Capital kinnisvara.

Aga miks erastati Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe jne. korterid surrogaatraha EVP-hinna eest, kui seda oleks saanud teha turuhinnaga. Ühe EVP eest sai tollal erastada ühe ruutmeetri head elamispinda. EVP-sid väljastati tööstaaþi alusel, seega saadi korterid praktiliselt tasuta. 46 miljardi krooni eest tekitasid riigile kahju ainult Tallinnas EVP-de eest elamispinna erastanud isikud. Terve Eesti kohta on selline "kommunistlik kingitus" kohutav, arvestades tollast raha kurssi. Lisaks erastati ettevõtteid ja maad EVP hinnaga. 21.0 2.2007 Ratas: kas omandireform tuleks tagasi pöörata? Tallinna linnapea Jüri Ratase sõnul on korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul tegemist omandireformi lõpuleviimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist. "Kuni 2002. aastani erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda," ütles Ratas. "Lähtudes korterite otsustuskorras erastamise vastaste loogikast kannatas riik seeläbi vähemalt 46 miljardit krooni kahju ja kas see kahju tuleks nende arvates 300 000 tallinlaselt sisse nõuda." Linnapea sõnul on korterite otsustuskorras müügi vaidlustanud SDE ja IRL seega omandireformi alused kahtluse alla seadnud. "Kas oponentide arvates tuleks omandireform kehtetuks kuulutada?" küsis Ratas. "Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada."

Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsministrid K. Kama ja U.Arumäe, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt ja Riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust Põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile! Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat, 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk. Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne. Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada. Riigikogu, võttes 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kait­­se konventsiooni ja selle lisa­proto­kollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele! Sellega seadustati Ees­tis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine oman­­direformi läbiviimisel. Vastav kaebus on edastatud Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

tundub, et sellised memento taolised viha pritsivad hüsteerikud püüavad meeleheitlikult hävitada sellegi vähese mõistvuse mis sundüürnike probleemi kohta viimasel ajal on tekkinud. Kui see on kellegi sihilik taotlus siis KELLE?

Selgita , mis sinu arvates on vale!

Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga. Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja Saksamaa vastu. Tähelepanuta on jäetud ka see triviaalsus, et rahvusvahelise õiguse kohaselt tuleb konfliktis osalenud riikides seadusevastaselt konfiskeeritud varad tagastada rahulepingu või vaherahukokkuleppe raames. Ei Eesti Vabariik ega ka poliitiliste otsustega õigusjärgseteks omanikeks nimetatud isikud pole esitanud kahjutasude nõuet välisriikidele, milliste tegevus kahju põhjustas. Aga Omandireformi Aluste Seadus ütleb, et vara tagastamine endistele omanikele või nende järglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Ükski Eesti kodanik pole andnud nõusolekut oma raha ja vara kasutamiseks võõrriikide aktsioonide hüvitamiseks. Poliitilist kokkulepet erinevate poliitiliste jõudude vahel selleks sõlmitud ei ole. Samuti pole korraldatud referendumist sellise konstitutsioonivastase otsuse tegemiseks. Ja veel. Vastavalt 1940. aastal kehtinud Balti Eraõiguse järgi pärandasid kunagised omanikud oma pärijatele võõrandamatu kohustuse maksta oma võlad. Selles osas Balti Eraõigust ei tunnistata, kuid juhtudel, kus see vastab endiste omanike huvidele, Balti Eraõigust rakendatakse.

www.kodueest.ee

Riigikontroll tuvastas kahtlased korteritehingud 24.09.2003 KommenteeriBNS www.sloleht.ee Riigikontrolli hinnangul on eelmine keskkonnaminister, reformierakondlane Heiki Kranich müünud kolm korterit alla turuhinda oma alluvatele, rikkudes sellega riigivaraseadust. Riigikortereid on müüdud ametiseisundit ära kasutades avaliku enampakkumise asemel soodustingimustel haldusala ametnikele, kel polnud õigust korterit erastada, teatas riigikontroll. Ajakirjanikel tasuks asja edasi uurida.

Sa valetad täiesti teadlikult ja see on kuritegu. Mingit niisugust seadust NSV Liidus ei olnud. Korterid olid riigi omad ja maa oli üldrahvalik omand, isegi kinnisvara mõistet polnud. Seetõttu oli ka üürikorteri vahetamine individuaalelamu vastu keelatud. Glavliti vihje võõrasse korterisse sissetrügimisest on muidugi kohatu, sest seda esines põhiliselt 1940-tel ja trügijateks vene kolonistid ning Venemaa eestlastest kommunistid. Haruharva elasid need trügijad veel samades korterites 1991,2,3. Viletsamate korterite sundüürnike hulgas on aga küllalt palju eestiaegsete üürnike järglasi. Olen üks neist ja "glavlit" solvas mind ning "to glavlit" ajas nii vihale, et... Just sellised alatud õõnestajad nagu "to glavlit" on sundüürnike hauakaevajad.

1. Sundüürniku ja tavalise vallavaese vahele ei saa panna võrdlusmärki. Sundüürnike hulgas on tavalise sotsiaalabi vajajaid suhteliselt sama palju kui ülejäänud ühiskonnas. Küll saab sundüürnike aitamiseks kasutada samu sotsiaalse elamumajanduse meetodeid, mida sotsiaalabi vajava sihtgrupi puhul. 2. Kui aega ja raha oleks küllaga, siis võiks linn oma rahaga teha mida soovib, kasvõi investeerida elamuehitusse perspektiivikal Florida rannikul või Sotði olümpiakülas. Kuid sadade sundüürnike 13 aastased sooduslepingud on lõppenud ja igal nädalal lõpeb veel kümnetel. Seetõttu oleks mõistlik ja kaastundlik praegu rakendada üht teist abivahendit - üüritoetust. Õnneliku juhuse tõttu on praegu Tallinnas elamispinna ülepakkumine ja munitsipaalEHITUSE järele pole ka seetõttu mingit vajadust.

Rahandusministeerium ( minister Tõnis Palts ) müüs 29.08.2003 Keila-Joal 47 suvilat ja 76 krunti 52,7 miljoni krooniga, mis on mitmeid kordi alla turuhinna.

Tallinnas jäeti erastamata 484 elamut. Seda tehti Tallinna Linnavolikogu 5.mai 1994.a. otsuse nr.62 lisaga. Linnavolinik Liilia Möldri sõnul on erastamisele mittekuuluvate hoonete elanikel õigus osaleda vabade elamispindade erastamiseks korraldatavail enampakkumistel! (vt. Eesti Sõnumileht 11.05.1994 ja Õhtuleht 18.08.1995). Vot nii täideti Eestis põhiseaduse võrdõiguslikkuse printsiipi! Huvitav, milline on nüüd nende majade staatus? Väljastatud EVP-l puudus rahaline kate ehk kattevara. Ühe ja sama hulga EVP-de eest sai erastada erineva turuväärtusega elamispindu, maad ja ettevõtteid. Sellise osakute ideega soositi üht kitsast elanikegruppi, neid kel nõukogude ajal oli võimalus saada riigilt tasuta korter. Ja eelkõige polnud need eestlased, vaid mujalt tulnud pagulased. Ja kuhu kadusid Punaarmeest maha jäänud korterid? Tallinna Linnavolikogu esimees oli tollal Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tamm. tallinn.andmevara.ee/oa/page.Tavakasutaja?c=1.1.1.1&id=14860

PM - arhiiv Tallinna Kesklinna endine vanem, Koonderakonna abiesimees Jüri Ott heitis praegusele vanemale Siim-Valmar Kiislerile (Isamaaliit) ette tema ebakohast süüdistamist, sest ka Kiisler ise sooritab samalaadseid tehinguid. «Kiisler ütles Postimehes, et on ikka riukalikke skeeme tehtud. Vanalinnas on aga üks tore maja, aadressiga Pikk tänav 53-55/5, ja nüüd on see inimene ise sedasama «riukalikku skeemi» kasutanud,» teatas Ott. Kõne all olevas majas on juba uue, Jüri Mõisa linnavalitsuse ajal toimunud 200-ruutmeetrise pinna üürileandmine linnakodanik Leida Kelnikule, mille vormistamises on ka Kiisler osalenud. 200 ruutmeetrit pinda on dokumentides kirjas kui «kööktuba». Kööktuba 200 ruutmeetrit «Siin on omad seadused ja ma ei ütle midagi,» sõnas Ott. «Aga ütlen, et ta kasutab siin täpselt samasugust, «riukalikku» skeemi.» Linnaosavanem Kiisler kinnitas eile, et selle Pika tänava aadressi puhul on tõesti tegemist ühe juhtumiga ajakirjandusele kõneainet pakkunud tehingute skeemist, kuid korralduse Pikk 55 hoones kolmel korrusel elamispinna väljaehitamiseks on andnud 1996. aasta oktoobris eksvanem Jüri Ott ise. Oti allkiri seisab korraldusel lubada ASil Roviido ehitada majas välja elamispind ja majutada seal firma esitatud isikud. Roviido pidi ka linnale andma umbes 800 ruutmeetrit 1-2-toaliste korteritena. Lepingutega segadus «See ongi taas näide, kuidas need lepingud on Tallinna võime sundseisu pannud,» sõnas Kiisler. Tema sõnul kaalus Kesklinna valitsus ka lepingu katkestamist, kuid jõudis seisukohale, et see võib minna liiga kulukaks. Jutt kööktoast ei tähenda Kiisleri sõnul muud, kui et sellise nime all oli see pind kunagi inventariseeritud. Kesklinna valitsuse kinnitusel valitses seal võimu ülevõtmisel lepingutega suur segadus, osa vajalikke dokumente on puudu ning alles praeguse linnaosavalitsuse ajal on koostatud lepingute register.

Betlemi tädi sai oma seaduse Omandireformi "reformiti" lõputu arv kordi, kusjuures üheks eesmärgiks oli vara tagasisaajate ringi kogu aeg laiendada. Asi läks isegi niikaugele, et ühe perekonna pärast muudeti seadust. Seda seadusemuudatust tuntakse "Betlemi tädi seaduse muudatuse " nime all. Plaanis oli ka Saksamaale ümberasunutele vara teist korda tagastada, ent õnneks vahetus Toompeal võim. Seaduse järgi pidi riik Tallinna linna sundüürnike eluaseme küsimuse lahendamisel toetama, kuid seda ei tehtud. 90-ndate keskel oli munitsipaalelamuehitus peaaegu olematu. Sundüürnikud aga olid. Tuhanded perekonnad ootasid asjata probleemide lahendamist. Selline oli reaalsus.