to Maragratt
Näiteks Saksamaal on keelatud rääkida sel teemal, mis kuritegusid liitlased (USA, NL, Inglismaa, Prantsusmaa, Kanada ja nende ridades võidelnud teistest rahvustest väeosad) seal toime panid.

Keegi ajab siin Erusoldati nime all oma keskjoont, aga see pole mina. Püüan ikka kommenteeritava loo pealkirjast ja sisust lähtuda. Sundüürnikud ja omanikud pole poliitilised ega ideoloogilised nähtused. Üürnik või omanik ollakse üsna juhuslikult ja mõlemas olekus pole midagi halba. Kodul pole omakorda mingit pistmist omandisuhtega. Toon näiteks ühe naabrinaise, kes elab sõjaeelsest ajast alates oma kodus ühes korteris, mis enne sõda kuulus tema äiale, mille kommunistid natsisid ja kus ta jäi üürnikuks, 1994 sai omanikuks, 2000 müüs ära ja jäi üürnikuks. Kindlasti on neid, kes sundüürnikena kodust lausa välja tõsteti ja neid sundüürnikke, kelle hingel on omanike küüditamisele kaasaaitamise süü, kuid need on ikkagi erandid. Ei maksa tüli kiskumisega kaasa minna.

Teie talu ja teie maakoha konkreetset lugu ei soovi ma kahtluse alla seada. Teie toetuseks võin lisada, et maakohtades olid üürid vabal turul umbes sama odavad kui sundüüri lagi ja sundüürnikud ei jäänud seetõttu oma naabritest sugugi kehvemasse seisu. Maal oli ja on kõigil ühtviisi raske. Suurtes linnades ja poppides suvituskülades oli lugu teine. Eriti Tallinnas tekkis erastaja ja sundüürniku vahele suur varanduslik lõhe. Linnades olid majad ehitamisest peale üürimajad ja üürnikud 1990-tel üsna kirju ja juhusliku taustaga. Muidugi oli kehvemates majades rohkem parteituid eestlasi ja paremates rohkem parteilastest koloniste, kuid räiged üldistused teevad haiget tuhandetele tavalistele inimestele. Mul on tuttavate ja sugulaste hulgas palju sundüürnikke (endisi), keegi neist polnud kommunist, keegi neist pole keskerakondlane ja keegi neist ei taha Keskerakonda oma eestkostjaks. Olin ka ise sundüürnik. Seega tunnen teemat, erinevalt Teist, ka seestpoolt. Maailmasõdade asjus olete minust palju parem asjatundja ja imetlen Teie visadust siin kommenteerimisel, kuid las sundüürnikud kaitsevad end Keskerakonna kodustamiskatsete eest ise.
Tervitustega erusoldat.

Tabav väjend on see "kodustamiskatsed". Ehk et see selle asja paljus jamaks muudabki.
Naise vanaonu võitles viimase hetkeni korteriomanikuga korteri niisama saamise õiguse eest. Lõpuks ta lapsed ei kannatand välja ja ostsid 35m2 korteri 30 000 kr eest omanikult välja. Vanal oli endal ka see raha olemas, aga ajas oma. Hea kui sul on lapsed.

Erusoldatil on õigus ,et vara tagastamisel oli maainimestel ja linnas erinevused . Maal oma talu ehitamisse oli pandud tohutu vaev ja töö , tublid peremehed töötasid OMA talus vara-valgest pimedani . Ja kui talu oli korras hooned uued --tehti Sind KULAKUKS vene kommunistide poolt ja saadeti Siberi asumisele . Kas sellel peremehel või tema pojal polnud siis õigust saada tagasi mis temalt rööviti "pättide" poolt kes ise midagi teha ei viitsinud ja põõsa taga viina jõid . Aga kui talu pererahvas äraküüditati olid sellised kohe kohal "vara jagamas" ja talusse sissekolimas .

to Ants 2011-01-23 22:14:00
Igal riigil on ka tänapäeval õigus eraomand võõrandada.
Kommunism oleks üldjuhul riigikapitalism.
Marsism - leninism on aga midagi muud, sest selle ideoloogia esindajad on hoopis rahvusvaheliste kapitalistide ja finantsellidi tööriistaks üle maailma.
Kui varem räägiti maailmarevolutsioonist, siis nüüd on asendunud see mõistetega "vaba turg ja globaliseerumine".

Pange tähele: Kesknädalas ei küsita kunagi , et kirjutage kuidas küsimust lahendada või kuidas teie lahendasite. Ikka kutsutakse ühisitkule või vihakoori. Sundüürnike küsimus on ju siiani lahendamata. Suur hulk Tallinna linnavõimust sõltuvaid munitsipaalüürnikke on Keskerakonnale kasulik, kuid sundüürnike enamuse jaoks mingi lõpplahendus see küll ei ole. Valimiste eel on vaesteparteidele kasulik vaeste suur hulk. Mida kauemaks vaesust ja viletsust jätkub, seda kauem püsib populistlik vaestepartei võimul.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=271502
Ülim ebainimlikkus
Kumba oli rohkem restitutsiooniseaduse pügalas, mis jättis oma koduta mitukümmend tuhat perekonda, kas juhmust või alatust, ma ei tea, kuid et tegu on kõige ebainimlikuma Eestis vastu võetud seadusega, see on kindel.
Pole mingisugust mõistuslikku, loogilist ega ka eetilist põhjendust, miks kõik ülejäänud inimesed said oma korteri erastada, aga nemad, nn sundüürnikud, ei saanud.
Kas need inimesed olid vägivalla või ähvardustega sundinud endisi omanikke oma kodust lahkuma? Või olid nad omavoliliselt hõivanud need korterid, tungides sinna sisse niipea, kui viimane Rootsi suunduv laev oli andnud otsad

to erusoldat 2011-01-23 23:21:13
Aga miks siis võimuparteid riigivalitsuses pole seda võimalust kesikutelt ära võtnud ja nii ka hulga valijate hääli endale võitnud?

Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990–1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud „lihttöölistest“ on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990–1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.

Rahandusministeerium ( minister Tõnis Palts ) müüs 29.08.2003 Keila-Joal 47 suvilat ja 76 krunti 52,7 miljoni krooniga, mis on mitmeid kordi alla turuhinna.

Võrdse kohtlemise printsiipi rakendades peab tagasi andma vara mõlemale grupile, s.o. nii 1939. kui ka 1941. aastal lahkunud baltisakslastele. See tähendab omandireformi taasavamist, kus õigustatud subjektide hulka lülitatakse veel need tuhanded baltisakslased, 1939. aasta ümberasujad, kes Eesti seadusi aktsepteerides seni vara tagastamise taotlust ei esitanud. Teiseks, et omandireform kestab veel vähemalt 50 aastat, kuna tulevad ju uued kaebused isikutelt, kelle õigusi taas rikutakse.
Tegelikult tuleks omandireformiga siduda ka EW algusaastail tehtud maareform, millega mõisnikelt maad ära võeti. Küll saaks vast nalja, kui mõisnike sohilapsed ja nende järglased hakkavad oma esiisade varasid tagasi tahtma. See poleks mitte ainult materiaalne, vaid ka genealoogiline suurpulling!

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=7787
Ühtlasi tegi Riigikontroll Siseministeeriumile ettepaneku välja selgitada asustamata eluruumide üürile andmises ja võtmises süüdi olevad Piirivalveameti ametiisikud ning lahendada nende vastutusele võtmise küsimus.
Eraldi tahtis Riigikontroll, et Siseministeerium võtaks seisukoha „Piirivalveameti peadirektori vastutuse osas seoses tema poolt endale ametiseisundi ärakasutamisega eluruumi erastamisega".
Riigikontrolli aktile tuginedes avaldas Eesti Ekspress artikli „Kas ärastamine või poliitiline kokkulepe?". Artiklist selgub, et Vene piirivalvelt võetud varade seadusliku kasutamise komisjoni juhtis Lagle „Nalja-Pärast- Siseminister„ Parek.

Riigikontroll tuvastas kahtlased korteritehingud
24.09.2003

Riigikontrolli hinnangul on eelmine keskkonnaminister, reformierakondlane Heiki Kranich müünud kolm korterit alla turuhinda oma alluvatele, rikkudes sellega riigivaraseadust.
Riigikortereid on müüdud ametiseisundit ära kasutades avaliku enampakkumise asemel soodustingimustel haldusala ametnikele, kel polnud õigust korterit erastada, teatas riigikontroll.

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=119&lang=5&nid=8291
Isegi hirm punaarmee ees ei suutnud sundida Eestist lahkuma sama palju inimesi, kui tänase valitsuse poliitika.

Siin keegi kes lähisajaloost midagi ei tea peale selle mida Nõukogude propaganda kirjutas kunagi võiks teadmiseks võtta ,et eestlastest koosnev 20 SS diviis Oplini all piirati küll sisse kuid murdis välja täies kooseisus kolonel A Rebase juhtimisel välja piiramisrõngast ( A. Rebasel oli see juba 11 piirmisrõngast väljamurdmine ) Kuna eesti diviis tõi endaga kaasa ka piiramisrõngasse jäänud saksa korpuse staabi -- anti A Rebasele "Rüütlirist tammelehisega" . Seda saksa kõige kõrgemat lahingordenit on saanud lahinguliste teenete eest ainult kaks mittesakslast - eestlane A Rebane ja belglane L Degrelle . Ajalugu on vaja tunda mitte rääkida valet nagu oleks eesti "20 SS diiviis" purustatud Oplini all . Edasi oli 20 SS diiviis jälle rindel ja seal kus kaitsel oldi ei murtutki läbi . Kui sõda oli lõppenud asus diviis liikuma läände, need mehed kes koos E Rebasega läksid üle mägede läbi Sudeedimaa pääsesid ameeriklaste juurde, teised kes läbi Tšehhi tahtsid läände jõuda neil see ei õnnestunud, kuna tšehhid küll lubasid vaba läbipääsu kui loovutatakse relvad( sõda oli ametlikult lõppenud ) -aga alatult lubadust ei pidanud. Kuid siiski osa pääses läbi--- need mehed kes relvi ära ei annud -- ka siin kommenteeriv "Leo" on mees kes elusalt läbi Tšehhi ameeriklasteni jõudis püss käes . . Vlassovlased kes õigesti arvasid oma tšehhi "sõprade " reetlikusest ,relvi ära ei annud ja keegi ei julgenud ka neid tülitada kui nad relvad käes läbi tšehhimaa marssisid läände .

Omandireform näitas ilmekalt, et mitte Venemaa, vaid Eesti on selles valdkonnas ise Nõukogude Liidu õigusjärglane. (Venemaa on näiteks õigusjärglane tuumalepingute küsimuses jne.)
Ja pole midagi imelikku, kui tagastatakse - kompenseeritakse täiendavalt ka aastatel 1940 - 41 lahkunud baltisakslaste varad.
Selleks, et olla ka EW õigusjärglane kasutatakse vaid sobivaid seadussätteid Balti Eraõigusest, tollasest põhiseadusest jne, aga tuleb hüvitada ka 1939. aastal lahtunud baltisakslaste vara ja EW algusaastatel mõisnikelt võetud vara.

NKVD mentaliteediga Eesti kinnisvaraärimehed ja poliitikud

Kinnisvaraärimehed (ja ka mõne parempoolse erakonna poliitikud) on süüdistanud: miks need inimesed kolisid võõrasse korterisse! See on alatu laim – ehk täpselt sama, nagu NKVD süüdistas 1940. ja 1941. aastal eestlasi selles, et nad olid teinud koostööd Eesti Vabariigiga.

Loomulikult ei ole meil tegemist omavoliliste „võõrasse korterisse“ sissekolijatega. Nõukogude võim 1940. aastal tühistas neil majadel lasunud pangavõlad, riigistas elamud ja 50 aasta jooksul asustas seaduste alusel need eluruumid elanikega. Riik andis siis elamispinna ning üürnikud lisasid sinna oma töö ja säästud.
http://www.kesknadal.ee/uudised?id=12267

Mitte omandiõigus, vaid kuritegu!

Majandus-, õigus- ja loodusteadus annavad aluse väita, et mitte keegi ei saanud nn tagastamise käigus endale tagasi poolsajanditagust vara, vaid et ametnikud andsid valitud subjektidele omandiõiguse tänasele, hoopis teiste põlvkondade poolt säilitatud ja ka rohkendatud varale. Sama ütleb meie endi terve mõistus.
Mandri-Euroopa õigusruumis kvalifitseerub see tegevus hoopis varavastaseks kuriteoks: § 141 prim, riisumine omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel ametiisiku poolt (1990-ndail aastail Eestis kehtinud kriminaalkoodeksi alusel).Vaid süüdimatu aju või päratu ahnus võib rääkida 1940. a. võõrandatud ainelise vara füüsilisest tagastamisest 50 aastat hiljem.

Eesti riigi kodanikena tuleks meil küsida: milleks oli varade erastamisel ja tagastamisel vaja minna vastuollu inimõigustega, muutes sellega omandireform aegumatuks kuritööks?
Kui sai tühistada MRP, saab tühistada ka ORAS-e!
http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=15272
(Lisaksin omalt poolt, et MRP küll tühistati aga vaevalt tühistatakse Tehereni või Jalta konverentside otsused, mis veelgi vingemad ja mille varjamiseks tehakse kära MRP ümber.)

http://si.kongress.ee/uudised/4-Riik/95-vorku-ilmus-mahukas-laehiajaloo-uurimus

Võrku ilmus mahukas lähiajaloo uurimus
19. märts 2010

Aastail 1995-2001 kirjutatud Ahti Männi uurimusest "Valega ei saa taastada Eesti Vabariiki", mis seni oli levinud vaid CD-na, on nüüdsest saadaval ka veebiversioon.
Uurimus käsitleb kodanike komiteede liikumise ja Eesti Kongressi arenguid ning selle kirjutamist on osaliselt toetanud väliseesti fondid.
"Raamatu esimene osa „Illusoorne maailm” näitab tervikuna objektiivseid põhjusi (nii globaalseid kui ka lokaalseid), miks Eesti Vabariiki 80-ndate aastate lõpus ja 90-ndate aastate algul polnud võimalik juriidilise järjepidevuse alusel taastada ning millal ja kuidas on seda võimalik teoks teha. Raamatu teine osa „Reaalne mailm” näitab tervikuna aastail 1989-1995 Eestis toimunud aseainelisi protsesse, kus Eesti Vabariigi taastamise sildi all põlistati Venemaa okupatsioon Eestis, loodi nii Ida kui Lääne näpunäidete järgi n.ö. pseudoriik, mille eesmärk on jätkata genotsiidipoliitikat eesti rahvuse vastu eestlaste endi kätega ja juba ette nurjumisele määratud meeleheitlikku vastupanu antud kavale," kirjutab Ahti Mänd raamatu saatesõnas.