Kuule Seeder või Siider! jäta see II osa sinnapaika! Manivald on ju ajaraamatu ammu valmis kirjutanud! Ta saadab puuduvad osad e-maili teel mööda maad laiali ja TEHTUD! Milleks reklaam, avokaadid ja muu rämps& vereimejad! Tähelepanu väärib üks enesekriitliline lõik "Tegelesin kogu kolhoosiaja igasuguse aruandlusega. Olen üle mõõtnud tehtud töid ja kirja pannud algdokumente, neist omakorda koostanud kokkuvõtteid ja majandusaasta aruandeid. Oli parasjagu ägedaid vaidlusi ja sai kuulda kurje ähvardusi. Kõige raskem oli meile teenust tegevate firmade (EPT, KEK jt) töödejuhatajatega; nemad püüdsid teinekord kolhoosi jultunud viisil lüpsta, kuid alati neil see ei õnnestunud. Siiski ei saa öelda, et oleks esinenud eriti suurt sihilikku võltsimist." Väga tubli ja aus mees! Pisut nagu susserdas kontooras aga see ei kujunenud "eriti suureks ja sihilikuks". Aga saatus oli siis karm no ikka väga karm, liigagi karm, et ei annagi võimalust ühtki raamatut tohiks ilmumata jätta.

Müüripeal on kirjutanud õigesti ja hingekriipivalt. Nüüd on aga rõõm tõdeda, et mingis osas on tema pikk ja põhjalik kirjutis aegunud - elu on arvatust kiiremal sammul edasi läinud. Rapla ajalehe Nädaline netiväljaandest võis juba eile õhtupoolikul lugeda, et kõnealune kriitiline ja ministerlikku peavalu tekitanud ajalooraamat on kõige kiuste juba trükivalgust näinud: KEELATUD RAAMAT ILMUS SIISKI Sel nädalal jõudis lugejateni raamat Eesti põllumajandusest okupatsiooniaastatel, mille käsikirja trükkimise põllumajandusminister novembris peatas. Kahes köites ilmunud raamat „Eesti põllumajandus XX sajandil. Ülevaade Eesti põllumajanduse loost okupatsioonide ajal. Aastad 1940-1990" on ilmunud põllumajandusministeeriumi rahastamisel (raamatus on sellekohane viide). „Nüüd on raamat ilmunud ja mina oma kohustuse kolleegiumi liikmete, autorite ja ministeeriumi ees täitnud," ütles teose peatoimetaja ja koostaja Arvo Sirendi. 15. novembril teatati põllumajandusministeeriumisse kutsutud toimetuse kolleegiumi liikmetele, et ministeeriumi rahastamisel sellist trükist ei avaldata ning käsikiri antakse ajalooarhiivi. Põllumajandusministri nõuniku Alar Oppari sõnul otsustas käsikirja ajalooarhiivi anda põllumajandusminister. „Põllumajandusministeerium otsustas tasustada autoreid kogu senitehtud töö osas ja vältida edasiste kogumikuga seonduvate kulude teket," selgitas ministri nõunik. „Juhul, kui autorid avaldavad selle käsikirja ilma põllumajandusministeeriumi nõusolekuta, kuulub põllumajandusministeeriumi-poolne kulu selle kogumiku ettevalmistamiseks sissenõudmisele." Põllumajandusministeeriumi teatel oli tänavu selle raamatu koostamiseks sõlmitud lepingu kohaselt ühest miljonist välja makstud 800 000 krooni. Kuidas ministeerium suhtub keelatud raamatu trükkimisse, pole veel teada. „Kõnealune trükis pole veel ministeeriumisse jõudnud ning seega on seisukohad antud küsimustes kujundamata," vastas põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Karina Loi. „Vastavasisuline arutelu toimub järgmisel nädalal." „Autoritele on tehtu eest maksnud ministeerium, trükkimiseks pidime raha mujalt leidma," selgitas Arvo Sirendi raamatu saamislugu. Põllumajandusloo raamatu esimest osa trükiti 4000, nüüd ilmunud teist osa 1000 eksemplari. Erinevalt raamatu esimesest osast teist osa peatoimetaja sõnul raamatukogudele, omavalitsustele ja koolidele tasuta ei jagata. "Raamatu saavad autorid, kolleegiumi liikmed, poliitikud ja teadlased." Heino Laiapea MIDA SELLEST ASJAKÄIGUST ARVATA? KAS MINISTEERIUM ON TEINUD KÕIK SELLEKS, ET KEEGI EI SAAKS SÜÜDISTADA AJALOO SURNUKSVAIKIMISES, KUI TEHTUD ON VÕIMALIKULT PALJU SELLEKS, ET SELLEL RAAMATUL OLEKS VÕIMALIKULT VÄHEM LUGEJAID. TORE AVALIKUSTATUS! Sellist võtet - avaldada võimalikult väikeses koguses ja tõkestada levikut - kasutati väga edukalt NSV Liidus: mõnedki väga kriitilised raamatud või kahtlaste autorite teosed küll avaldati, kuid väikestes ametkondlikes kirjastustes või mingi Siberi oblastikirjastuse väljaandel, neid anti vaid päris-või poolkinnistele raamatukogudele või müüdi Moskva raamatukaupluse asemel näiteks kusagil Baikali taga. Keegi ei saanud öelda, et ei avaldatud, kuid teose levik oli minimaalne ning ohutus maksimaalne. NB! Et ära hoida selles raamatus sisalduva äratrükkimine näiteks mõnes maakonnalehes, on Põllumajandusministeerium (või minister?) lagedale tulnud meie armsas kapitalismis ränga materiaalse ähvardusega: "Juhul, kui autorid avaldavad selle käsikirja ilma põllumajandusministeeriumi nõusolekuta, kuulub põllumajandusministeeriumi-poolne kulu selle kogumiku ettevalmistamiseks sissenõudmisele." Seega kerkib küsimus: kas teist seda ainevaldkonda käsitlevat raamatut üldse enam tohibki koostada, sest Põllumajandusministeerium on endale monopoliseerinud kõnealuse ajaloolõigu käsitlemise? Kindel võib olla, et kui keegi üritab midagi sel teemal teha, üritatakse teda kohtulaua ette tirida.

Tundsin juba heameelt, et GLAVLIT seekord siiski Eestimaale teist korda tagasi ei tule, kuid millest selline ahistamine ikkagi?

hakkama korraldama selle uue põllumajandusajalooraamatu ühislugemisi, kui teist osa trükiti neli korda väiksemas tiraažis? Võib-olla nõuab põllumajandusminister siis, et ettelugemist kuulama tulnuile tuleb müüa pileteid, mille pealt tubli ministeerium tublit matti võtaks? Loodame, et mõned raamatukogud siiski saavad põllumajandusajaloo II köite. Igatahes hakkab seal siis olema pikk lugejate saba.

Kõik. mis Manivald kirjutas tuli minul poisikesena läbi teha: heina öösiti kraavikallastelt niita, karjas käia, külaringilt piimanõusid meiereisse vedada, põldu künda, isegi sea nahka normitäiteks võtta ja ka veel koolis käia ja petrooliumilambi valgelõppida.Ka valget laeva sai, et sest põrgust pääseda.

Imekombel sai Heino Kiik oma "Tondiöömaja" avaldatud, kus kirjeldas ligilähedaselt seda kollektiviseerimisaega. Koostasin isegi hiljuti ühe küla loo, kus sees lühimälestused nii okupatsiooni, kolhoosi kui ka sovhoosiajast ja võib-olla oleks seegi ära keelatud, kui isamaaliitlased oleks jaole saanud. Ma pole ju nende liige ja kõik, mis pole nende tehtud ei kõlbavat: nii Rahvarinne, hr Savisaare raamat "Peaminister" jms. See on lausa väiklus. Isamaaliitlastel on paraku küljes maaelu laostajate märk ja ajalooga manipuleerimine mainet ei paranda.

Vene okupatsiooni alguses kolhooside moodustamine ja paljude taluperemeeste küüditamine Siberi seiskas pikaks ajaks põllumajanduse arengu. Kuid visa eestlane suutis ka need kolhoosid -sohvoosid Nõukogude Liidus kõige paremaiks teha. Surmahoobi põllumajandusele andis siiski Mart Laar ,siin pole midagi vaielda. M.Laar oli küll hea ajaloolane kehv peaminister. Kuid põllumajandusest ei teadnud ta ei "ööd ega päeva" Vaadake nüüd maal ringi , kõikjal lagunenud suurfarmide varemed ja umbrohtunud põllud.

No, on jama nüüd peab üksi selle töö tegema, milleks 20a. oli vaja 10. Tasuta autot ega traktorit ei lubata ka kasutada. Kõige hullem on see, et virutada ka ei saa- isegi mitte jõusööta ega bensiini.

Head jõulude lõppu Antsule ja kõigile! Seekord olen Sinuga, Ants,sama meelt: taluperemeeste küüditamine Siberisse oli genotsiid Eesti põllumajandusele. Taasiseseisvunud Eestis suundusid paljud noored suure entusiasmiga linnast maale oma isade tagastatud talusid taastama, kuid pidid peagi pettuma, sest Mart Laar oma paduliberaalsusega keeras sotsiaalse turumajanduse kraanid kinni - vaba majandus ilma riigipoolse sekkumiseta pidavat ise end paika reguleerima - reguleeris küll, kuid üle põllumajanduse varemete. Suhteliselt edukale järjele jõudnud Eesti kolhoosid löödi ainsa pauguga pihuks ja põrmuks - pidanuks aga pehmema maandumise nimel seda tegema läbi edukate ühistute, löök ei olnuks maaelanikele siis nii valus.Lisaks ühistutelt raha äravõtmisele avati piirid ilma kaitsetollideta välismaisele doteeritud odavale rämpstoidule rohelise teena, mis andis meie põllumeestele viimase surmahoobi. Nimetaksin seda isegi sametgenotsiidiks. Nii on Mart Laar küll tark ajaloolane, kuid ka selle kallutatult kirjutamise pärast jääb ka siin palju soovida, peaministrina jääb ta aga taasiseseisvunud Eesti halvimaks.

.../suhteliselt edukale järjele jõudnud Eesti kolhoosid/...Jah,põllumajandusega oli otseselt või kaudselt seotud üle 1/3 Eesti elanikkonnast(sovhoosid-kolhoosid,KEK-id-MEK-id,EPT-ed ja agrokoondised,maakutsekoolid,tehnikumid,EPA ja instituudid,liha-ja piimakombinaadid).Edukas oli sedasorti põllumajandus Pihkva või Tambovi oblastiga võrreldes,aga laiemalt ei kannatanud kriitikat.Ükski riik ega valitsus ei kannata nii kulukat majandusharu välja,see tuli ära lõpetada ja kohe.Lohistamine oleks agooniat ainult pikendanud.

huvitav,mis selle EL põllumajandusega siis peale hakata? Vaja Mart Laar Euroopas lahti lasta,las peksab selle ebarentaabli,ainult toetustest püsti püsiva põllumajanduse laiali. Mart saab hakkama küll. Eesti põllumajandus oli vaja maatasa teha sellepärast,et me ei läheks Euroopasse turgu solkima ja nende raha endale tahtma.Oma,suht odava ja suhteliselt puhta põllusaadusega oleksime dotatsioonidel püsiva euro solktoodangu kraavi küll keeranud. Ja kes oleks tugevat põllumajandust üles suutnud osta. Ei oleks keegi saanud meie maid ja vara sellisel juhul jumala muidu kätte.

Poisdid, ega Te lähene asjale liiga lihtsustatult? Ajada terve Eesti Riigi põllumajanduslikku allakäiku AINULT ÜHE MEHE SÜÜKS oleks ilmne liialdus... Ma ei võtaks endale julgust teha üldistusi terve Eestimaa kohta aga võin täpselt kinnitada: Selleks ajaks kui Mart Laarist sai Eestimaa Peaminister, oli ühest Tartu Rajooni jõukamast kolhoosist jäänud vaid nostalgiline mälestus. Kolhoosil oli lammutamise hetkel ligi poolteist tuhat lüpsilehma, kellede keskmine piimatoodang oli üle 4000 liitri aastas, teist samapalju noorkarja, keda peeti niivõrd hinnaliseks, et neid sai müüa üle terve NSV Liidu. Meil oli korralik remondibaas põllumajandustehnikale, kus ei puudunud peaaegu midagi peale laserkeevituse ja kogu see rohkem kui 700 inimese mitmekümne aastane töövili jagati laias laastus 25 perekonna vahel ära, kelledest rohkem kui pooled olid erinevatel aegadel mujalt kolhoosi elamatulnud spetsialistid(kes täpselt valdasid infot). Tänaseks on kogu selle endise majandi territooriumil mõnikümmend sarvlooma ja neli igast viiest perest ostab oma piima poest. Farmidest on järel vaid tühjade aknaaukudega varemed ka kogu majandist alles vaid seafarm ja sedagi paljude õnnelike juhuste kokkusattumise tõttu. Kõik ülejäänu on läinud kaduviku teed ja kogu selle lagastamisega pole M. Laaril kuigi palju pistmist, sest suurem osa kõigest oli tehtud rahaks juba enne tema peaministriks saamist ja teha teda süüdlaseks kõigi kohaliku "nomenklatuuri" lagastustes oleks ilmne liialdamine. Ei vaidle vastu, et Mardikese arusaamad Eesti Riigi põllumajandusest olid pehmelt öeldes kesised aga ometi oleks kogu selle lagastamise au temale jätmine on ka sutsu liiast.Aga huvitav oleks siiski ka kuulata ja lugeda endiste majandijuhtide arvamust asjade käigust. Poisid, ärgem hoidkem "küünalt vaka all"!

Pealkirja all "Keelatud raamat ilmus siiski" annab tänavune viimane Maaleht teada: "Vaatamata sellele, et põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ei pidanud kohaseks avaldada raamatut okupatsiooniaegsest põllumajandusest, ilmus see ometi." VEELGI ENAM: "Neljapäeval, 20. detsembril tahtis põllumajandusministeeriumi juhtkond saata politsei konfiskeerima eelmisel päeval Tartu trükikojast Greif väljastatud raamatut, mis käsitleb okupatsiooniaegset põllumajanduse ajalugu Eestis. Viimasel hetkel taibati siiski skandaalsest ettevõtmisest loobuda. Raamatu tiraaž, mis kaalus umbes 2,5 tonni, oli samal ajal ühes Tartu-lähedases vallas." Maalehe teatel leidis üks kõrge ministeeriumiametnik, et teose peatoimetaja Arvo Sirendi (kellele raamatu ilmumine oli tema enda sõnul auküsimus), kes rahastajate toel saatis käsikirja trükki, on läinud seaduserikkumise teed, sest põllumajandusajaloo väljaandmise õigus kuulub ministeeriumile. Igatahes on nüüd kõva kohtukeiss tulemas - see on kindlamast kindel! Asi läheb kohtupidamiseks sisuliselt seepärast, et raamatu koostajad Sirendi sõnul annavad teada: "Inimesed tegid põllul tööd ja et see oli aus töö, mitte kollaboratsionism." Kuigi ministeeriumi tellitud retsensendid olid andnud teosele hävitava hinnangu ja minister Seeder (IRL) otsustas käsikirja arhiivi anda, on "Eesti põllumajandus XX sajandil. II. Aastad 1940-1990" (küll ainult 1000 eksemplari) trükivalgust näinud. Ju sai raamatusse raiutud sellist, mis mõnedele Eestis on väga valus. Seepärast võib arvata, et nende raev saab olema piiritu.

Manivald Müüripeal kirjutas: "Kui tänane põllumajandusminister ei luba kasutada riigi raha poole sajandi põllumajandusajaloo trükkimiseks, siis peab rahvas otsima muid võimalusi. Kas paneme maal ühiselt käima Rahvarinde-taolise liikumise, et koguda põllumajanduse ajalooraamatu jaoks vaja minev rahasumma?" Nüüd, kui raamatutegijail on väga tõenäoliselt karistus soolas, võiks ju üks selline Rahvarinde-taoline liikumine asuda neid kaitsma.

Siin ülestõstetud teema juures on millest mõelda... Selles ettepanekus on UBA sees, aga enne tahaks väga seda üllitist ka ise kaeda...

Midagi pole parata, GLAVLITi ajad ei tohi tagasi tulla - eks peame siis Rahvarinde-taolise liikumise käima lükkama.

Poisid, GLAVLIT`i aegadest on asi veel väga kaugel. Siis konfiskeeris laagri tsensor meelsusvangi G. Visnevskaja kolmesõnalise kirja "Tere, kallis, suudlen" kui riiki halvustava(?). Aga meeldivat aastalõppu kõigile ja kohtume juba uuel aastal.

põllumajanuduse hävitamise au saame ainult ühe mehe hingele jätta küll,sest see mees oli peaminister ja seega,esimene mees majanduse suunamisel ja ka vastutuse võtmisel.Kellele peaminister delegeeris põhjaajamise,on juba järgmine rida,vastutaja oli raudselt Mart Minaise.

Rumala mehe kohta on M.Laar vist liiga palju tunnustust saanud nii kodu- kui välismaal.Ja ilmselt saab veel.Aga mõnel teisel "peaministril" pole peale venkude peasilitamise miskit välja käia.On vist mille üle pead murda?Kui need majandid niiii head oleks olnud,poleks maainimesed lasknud oma kohalikel ninameestel neid lihtsalt niisama laiali kantida.Ja kes need põhimised rikastujad olid?Eks ikka paljud tänased Villukese erakonnakaaslased.Nii et asi ei olnud nii lihtne nagu seda näidata tahetakse.

Seda M. Laari süüks aetavat põllumajanduse "kihvakeeramist" iseloomustab kõige paremini Eestimaal ringlev X kolhoosi viimane juhatuse koosole enne laialiminekut - juhatuse liikmete kõhklusele kolhoosi laialijagamise kohta teinud kolhoosi esimees lühikese lõpu sõnadega: "Mehed, kui Te veel kaua kavatsete kokutada selle küsimuse juures, saab see PASTLAKANDJATE armee aimu sellest mis neid ees ootab ja katsuge siis veel nii lihtsalt neid tootmisüksusi enda valdusse saada" Pweale hetkelist vaikust olnudki asi otsustatud.....