kui kolhoosivara mõne mehe (sageli endise kulakupoja; neid jätkus kõrgetesse punaametitesse küll ja veel) jõukusele-nõukusele aluse pani ja temast uue Eesti suure ülesehitaja tegi, saadi ka tehaste ja vabrikute omanikeks-osanikeks. Mis sest, et nüüd on need ettevõtted välismaalastele ära müüdud - likvideerimiseks või "reformimiseks" (enne likvideerimist). Nii ongi sündinud Eesti miljonärid, tänapäevased Vestmannid Vestmanni uulitsast.

Millal hakatakse lisaks põllumajanduse ajaloole 1940-1990 kokku panema Eesti tööstuse ajalugu samast perioodist? See saaks samuti üksjagu kurb.

kuna töötasin 94-98 talupidajatega,tean,millest räägin. Vahetud kogemused on sellest.kes jagas korraldusi ja kes neid teostas. Au põllimajanduse pöhjakeeramisel "euronõustajate" hoolsal juhendamisel jääb Mart Minaisele. Seda au ei saa temalt keegi võtta mitte mingite vahenditega.

Ka mina tean TÄPSELT mida räägin. Võib eluaeg millegiga või kellegina töötada ja siiski ametit ära ÕPPIMATA. "Nõukogude" aeg näitas meile kuhjaga selliseid inimesi. Ütleksin, nii suurt SITTA ühe inimese kraesse heita on rohkem kui kurjast, on aeg näha ka metsa ühe puu tagant...(mis hoopiski ei tähenda, et ma oleksin kuigi suures arvamises Laari põllumajanduslikest teadmistest).

sa ei tee vahet ideoloogial,juhtimisel ja teostusel. No midagi pole parata,mida ei ole seda ei ole. Rumalusega uhkeldamine on eriti koomiline.

osal põllumajandus bossidest lõppes reformide tõttu eelisseisund. Senini kasutati majandi tehnikat täiesti tasuta, kuid järsku tuli sellele kiire lõpp. Reformikomisjonide liikmed pidasid esmalt silmas omi huve, muu oli teisejärguline. Millised tülid küll tekkisid omavahel. Komisjon koosnes: riigiesindaja(ATK),taluseltsiesindaja ja majandiesindajad. Selge, et keegi jäi ilma ja on siiani tige nii komisjoni kui riigi peale. Tean mitmeid selliseid juhuseid. Mõned nutavad taga suurfarme, mis reeglina ehitati keset küla. Kõik kohad olid haisu ja sõnnikut täis. Pooled maainimestest, said jõusööda oma loomadele, ikka majandi laudast, pluss veel ühte-teist. Paari pudeli viina eest sai kõik, mida aga tahtsid.Maujandi juhid ja peaspetsialistid said veelgi odavamalt. Ja järsku tuli sellele kiire lõpp, enam ei saanud midagi ilma maksmata ega seanahka vedada. Tõesti tegi algul tigedaks. Kui majandid jäetuks alles ning riik maksnuks mingeid dotatsioone, oleks meil tõenäoliselt elu kui Kesk-Venemaal. Venemaal on gaasi ja naftat, mida meil pole. Arvatavasti elanuks me siiski Venemaast kehvemalt. Sellise elu järgis siis igatsevad mõnedki meie seast. Tõesti ei saa neist aru.

Möödunud aastal kuulsin raadiost, et Eestis olevat praegugi mitu majandit kes polevast lammutatud vaid eksisteerivad edasi osaühingutena ja mis kõige huvitavam - küllaltki edukalt. Järelikult pole eelkirjutaja püüdnud tabada asja TUUMA. Olen kuulnud, et nn kommuunid on ka mitmel pool maailmas edukalt tegutsevad ettevõtmised, küsimus pole kunaqi ettevõtluse TÜÜBIS vaid SUHTUMISES sellesse.Aga muidugi on lihtsam (ka kasulikum)korraga kõik endale krabada kui aastaid elada ja töötada ilma krabamata.

Nõus, kuid üksikud, mitte kogu Eestis. Sina nähtavasti tead teoreetiliselt põllumajandusest, minul aga on sellealased praktilised kogemused. Olen ikkagi aastaid töötanud majandeis põl.maj.spetsialistina.

Põllumajandus spetsialist ei tähenda lihttöölist, vaid ikka ITP-d.