:(((( 2012-07-18 23:12:12 meenutab:
"1939. aasta 8. septembril pikendas president Päts kaitseseisukorda ehk vaikivat ajastut, mida iseloomustasid üheparteisüsteem ja tsensuur, veel kahe aasta võrra."

Kurb tõsiasi: 1940. aasta riigipöörajatele ja nende taganttõukajatele oli EW oma seadusandlusega kindla õigusliku vundamendi loodud. Seepärast ei saagi 1940. aastal toimunud muutusi pidada millekski muuks kui Eesti Vabariigi reformimiseks sõbraliku naaberriigi ja ülemaailmsete progressijõudude huvides. Kes tegi? Eesti (ehk tema president) ise tegi. Tänuks selle eest pikendas ta oma elupäevi, põlistas end rahva mällu suure märtrina ja hiilgab mõnede jaoks veel tänapäevalgi kui rahvuse au, mõistus ja südametunnistus. Kuradi kurb tõde!

Kokkuvõtjale --ikka hiilite mööda faktist ,et vene tankid ja Punaarmee väeosad tulid sisse Tallinna ja võim nende kätes oli ..Mitte kunagi ei oleks eesti rahvas läinud nõudma mingeid õigusi Toompealt , sest rahvas oli rahul eluga Eesti riigis .Siin aga "jahutakse" tsensuurist ja muust . Ega ometi keegi julge öelda idiootsust nagu oleks EESTI RAHVAS ise võimu "omakätte" võtnud ja läinud PALUMA Moskvat meid võtta "punasesse paradiisi"

http://www.parnupostimees.ee/?id=298701
Kuidas EW ajal valimistulemusi võltsiti!

Peaaegu kohe pärast 1934. aasta 12. märtsi riigipööret 8. aprilli ettekirjutisega, määrati kindlaks, et poliitilise politsei komissaride ettekanded rahva meelsusest pidid Tallinnas olema iga esmaspäeva hommikul kell 8.
Neis tuli ära näidata valitsuse sammude mõju rahva meeleolule, põletavamad päevaprobleemid, elanikkonna erinevate gruppide arvamused aktuaalsetest poliitilistest sündmustest jne.
Teenistus pealekaebamise töö eest oli korralik. Vanemassistendi palk koos lisatasudega oli üle 200 krooni, s.o. vähemalt kolm keskmist töölise palka.
1937. aasta mais kirjutas poliitilise politsei komissari assistent Neggo oma ettekandes komissarile: Kõneldakse, et rahval ei ole enam huvi omariikluse vastu, ja tseremooniad ja vaimustuse puhangud on organiseeritud ja ametlikku laadi. 1937. aasta juulis külastas Tallinna nõukogude liinilaev Marat. Poliitilise politsei agent kirjutas oma ettekandes, et sadamas oli «meeleolu selline, et kui venelased poleks tagasihoidlikud olnud, oleks miitinguks läinud ja kommunism oleks õitsele löönud täies lopsakuses». Laialt oli levinud arvamus, et valitsev ringkond kasutab ära kõik võimalused materiaalsete hüvede saamiseks ja poliitilise võimu kindlustamiseks. Haritlased kurtsid, et riigiasutuses saavad tööd ainult «onupojad» ja korporatsioonikaaslased. Oldi veendunud, et Eestis ei saa ka kõige väiksemat kohta tutvusteta. Kõige enam kritiseeriti majandusminister Karl Selterit ja president Konstantin Pätsi ning sõjavägede ülemjuhatajat Johan Laidoneri. Enamik leidis , et riigipea tegutseb mitte riigi, vaid isiklikes huvides ja kindlustab arvukate sugulaste ning tuttavate määramisega mõjukatele kohtadele vaid oma seljatagust.

"1938.aastal kandis poliitilise politsei agent ette, et rahvas peksab keelt sellest, kuidas minister Selter lühikese ajaga õige rikkaks saanud...... .... Juudi ärimehed kiitvat Selterit sellepärast, et Selter olevat aus mees - kui saavat meelehääd, siis tegevat ka seda, mis meelehää andmisega soovitud. Varemalt olevat olnud aga sarnased ministrid, kes võtnud altkäemaksu, kuid ei olevat midagi selle eest teinud. ..."
Allikas: Pilvi Blankin Salmin Kadunud maailm lk 115.

EW ajal tegutses kuni 57 riigimõisat ehk sovhoosi.

1934. aasta 12. märtsil ebaseaduslikult haaratud võimu legaliseerimiseks kutsus valitsus 1937.a. kokku ebademokraatlikult valitud Rahvuskogu, mis Pätsi juhiste järgi koostas uue põhiseaduse. See seadustas autoritaarse valitsemisviisi: riigipeaks pidi saama laialdaste õigustega president (kes võis seadusi välja anda, parlamendi laiali saata, Riigikogu seadused tühistada jne), kahekojalise Riigikogu 40-pealine ülemkoda (poliitbüroo), kelle tahtest sõltus, kas rahva poolt valitud 80-liikmelise alamkoja otsus jäi jõusse, määrati osaliselt riigipea poolt. 1920.a. põhiseadusega võrreldes olid parlamendi õigused tugevasti piiratud. Peaministri poolt juhitud valitsus pidi ellu viima presidendi tahet. Ka rahva õigusi vähendati: kaotati rahvaalgatuse ja streigiõigus, piirati oluliselt rahvahääletust ja valimisõigust.
1938.a. veebruaris toimunud parlamendivalimistel õnnestus ka opositsioonimeelsetel saada kohti Riigikogus, kuid valitsuse tegevuse tulemusena läks absoluutne ülekaal siiski Pätsile lojaalsete kandidaatide kätte. Presidenti üldse ei valitud ning aprillis 1938 kinnitas Riigikogu ja omavalitsuse esindajatest koosnev valimiskogu Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks Konstantin Pätsi. Valitsust juhtis Kaarel Eenpalu.
Erilisi muudatusi riigivalitsemises ei toimunud, säilis üheparteisüsteem ja valitsuse kontroll elualade üle. Riigikogu võis tegeleda vaid kolmandajärguliste seadustega, tähtsamad andis president välja oma dekreetidega. Mingist demokraatiast ei olnud juttugi.

Riigikogu saadeti laiali 31. detsembril 1937. Varem ei olnud selleks seaduslikku alust. Aastail 1935–1937 eraldas president Päts riigieelarvetega Riigikogu kuludeks üle 400 000 krooni, mida oleks saanud palju kasulikumalt kulutada (kasvõi riigikaitseks). Riigikogu liikmed said palka edasi ja sõitsid tasuta riigi raudteedel. Riigikogu juhatus töötas edasi nö kummitemplina ja talle saadeti kõik presidendi dekreedina antud seadused.
Võib lisada, et Riigikogu oleks pidanud pärast 1933. aasta rahvahääletuse läbikukkumist viivitamatult laiali minema. Riigikogu liikmed eelistasid aga riigi kulul oma rahulikku elu jätkata. Päts ei saanudki varem V Riigikogu laiali saata, kuna siis oleks ta pidanud viivitamatult korraldama VI Riigikogu valimised.

Huvitav küll. Siin heidetakse Pätsile ette nn. vaikiva ajastu kehtestamist, seega püütakse hinnata minevikku tänaste kriteeriumite järele. Ent kui palju oli kolmekümnendate aastate Euroopas peale Tsehhoslovakkia neid riike, kus valitses demokraatia tänaste arusaamade kohaselt ja puudus tsensuur?

Ja ikka keegi ei julge vastata ja õigustada vene tankide Tallinnasse sõitu oma baasist Paldiskist ?? Nii kui küsid kohe kõigil kesikuil kes siia vene propaganda raamatuist trükivad lollusi on kohe "suu vett täis". Või eesti rahvas oleks kohe vene sõjalaeva "Marati" Tallinnasse saabumise puhul teinud suure kommunistliku miitingu . --üldine naer . Ehk veel kesikutele selle Venemaa uhkuse soomusristleja "Marati" uputas Kroonlinna reidil saksa stuukaäss,maailma parim lendur oberst Rudel.

Tankid sõitsid ka Tallinnas vastavalt kokkuleppele EW riigijuhtidega. Tuli alluda Rahvasteliidu korraldustele, mida esindasid eelkõige Inglismaa ja Prantsusmaa. Kõik see oli suunatud Saksamaa vastu.

Erinevalt teistest, püüab Eesti tollast aega kujutada ideaalsena, rääkides ka sellise järjepidevuse saavutamisest!

Riigikogu muudeti kahekojaliseks — alamkojaks ehk Riigivolikoguks ja selle kohale kutsuti ellu ülemkoda — Riiginõukogu ( nn poliitbüroo). Riiginõukogu oli ühemõtteliselt ebademokraatlikult moodustatud organ, mis koosnes kõrgetest ametiisikutest, kodade ja omavalitsuste esindajatest ning riigipea poolt tema suva järgi nimetatud isikutest. Riiginõukogu tähtsaim õigus oli Riigivolikogu otsuste tagasilükkamine, kuid selle järgi vajadust ei tekkinud, kuna parteide keelustamine ja üleminek majoritaarsele valimissüsteemile tegid Riigivolikogust kuuleka nukuparlamendi. Taganeti ka vahetust rahvavõimust. Loobuti rahvaalgatusest ja rahvahääletus pandi sõltuvusse riigipea suvast.
I Riigivolikogu valimised toimusid 24. kuni 25. veebruarini 1938 uue põhiseaduse alusel. Riigis kehtis vaikiv ajastu ja poliitiliste parteide tegevus oli keelatud. Valimismääruse järgi võisid kodanike grupid kaheksa päeva jooksul (19 kuni 26. jaanuarini) oma kandidaate üles seada. Iga kandidaadi eest tuli maksta kautsjon 250 krooni ning soovituseks tuli koguda 150 allkirja.

Pidage meeles, et president Konstantin Päts oli palju haritum võrreldes meie tänaste riigipeadega.

Päts ja Laidoner arvasid, et nad kuuluvad vabamüürluses tippu, tegelik tase ja informeeritus oli aga palju madalam.

1940. aasta juunis tulid Nõukogude poolelt uued nõudmised ja ettepanekud. Juba varem oli täiendatud ka baaside lepingut. President Päts tahtis moodustada uue valitsuse eesotsas sotsist EW suursaadikuga Moskvas August Reiga, Andrei Ždanov ja NL-i liitlased soovis aga endist vabadussõdalast Johannes Varest.
Pärast seda kui president oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna koos sakslastest ümberasujatega. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga.
Dr. Mäe soovitas ka presidendil salaja välismaale põgeneda, millest aga president keeldus. President ütles dr. Mäele, et ta on üksi jäetud, ka Tõnisson ja Mälk tervitavad punaseid.
Saksamaal pidas dr Mäe presidendi nimel läbirääkimise sealse välisministeeriumi ametnik dr. Kleistiga.
1941. aasta mai algul sõitis dr. Mäe Helsingisse ja võttis osa Eesti Vabastamise Komitee loomisest. Viimase poolt määrati dr. Mäe Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis.
Dr. Mäe määras ametisse ka uue Eesti suursaadiku Saksamaal dr Massakase, sest tema eelkäija oli surnud. 1941. aasta 31. mail esitas Saksamaal elav dr. Hjalmar Mäe Saksa välisminister von Ribbentropile memorandumi, et president Pätsi ja bolševike poolt tekitatud ülekohus tuleb heastada. Samuti palus ta Punaarmees olnud eestlased sõjavangist vabastada ja koju lasta. Seda põhimõtet sakslased üldjuhul ka järgisid.
Aastatel 1941 – 45 oli dr. Mäe Eesti Omavalitsuse juht ja Saksamaa siseminister Himmler kõnetas teda kui peaministrit. Dr .Peter Kleist, endine Idaalalade Riigiministeeriumi ja tollane Välisministeeriumi ametnik sai välisminister von Ribbentropilt septembris 1944 ülesande koostada iseseisvuse statuut Eesti ja Läti jaoks. 1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium Eesti iseseisvust.

Eesti Vabastamise Komitee koosseis:
dr. Mäe, major Kristian, Kotsar, advokaat Grau, dr. Massakas.
Komitee initsiatiivil loodi ka kaugluurerühm ERNA.

Dr. Mäe kirjutab oma memuaarides, et 1940. aasta juuni keskel toimus Baltikumi pärast võidujooks Saksamaa ja NL-i vahel. Määravaks said vaid mõned päevad või lihtsalt juhus.
Nõukogude allikad on omakorda kirjutanud, et Saksa ja Balti riikide luured kavandasid 15. juunil riigipöördeid, millele oleks järgnenud Saksa sõjaväebaaside tulek Baltikumi. Nõukogude pool vastas sellega, et kuulutas Baltikumis 14. juunil välja õhu – ja mereblokaadi ja 17. juunil toodi Baltikumi täiendavad sõjaväeosad.

Vene tankid olevat tulnud EW valitsuse kutsel Tallinna okupeerima---kas oled purjus või idioot . Nüüd alles leiutas , "baasi leping" on säilinud siiani kus kirjas vene sõjavägi ei tohi lahkuda baasi territooriumilt ainult sõja puhul . Uluots olevat "ISE" esitanud lahkumispalve . Kui Tallinn oli okupeeritud linn vene vägede poolt mis kuradi lahkumispalvet sai veel kirjutada . Vene tanke nägin poisikesena ise ja mäletan mida rääkis isa kes töötas sõjaministeeriumis ja oli sõjaministri käsundusohvitser . Lõpetage siin selline räige valeta mine ja räägime ausalt kuidas oli. Eesti rahvas veel mäletab seda . EESTI RIIK OKUPEERITI VENEMAA POOLT. Kõik muu Varesed ja Zdanovid oli ainult "näitemäng" . Kas on Eestis nii lolli eestlast kes usuks ,eestlased ise oleks tahtnud ühineda Nõukogude Liiduga kelle elatustase oli kordades viletsam kui Eesti Wabariigis ??? Ja miks võttis eesti rahvas kes alati vihanud sakslasi nüüd sakslased vastu lilledega kui vabastajaid . Sellest on säilinud kinokaadrid .

Veel eelkirjutajale kes midagi ajaloost ei tea --kes siis Eesti riigis oleks Sinu arvates teinud 15 juunil Saksameelse riigipöörde ???. Eesti sõjaväe juhtkond oli raudselt orienteeritud Inglismaale ja ootasid sealt abi Venemaa vastu . Keegi ei aimanud siis veel inglaste reetlikust mille pärast nad siiani hoiavad saladuses oma arhiive.

Väga keerulisel 1940. aastal president K. Päts ei lasknud Eestist jalga vaid jäi siia. Kui meil oli taasiseseisvumise aegadel mõned ärevad momendid, siis näiteks Lennart Meri "redutas" välismaailmaga sidemete loomise eesmärgil või ettekäändel välismaal. Mind huvitab kõige rohkem see asjaolu, kui nüüd peaks meil asjad väga keeruliseks minema, kuidas siis käituvad meie juhtfiguurid, eelkõige loomulikult president T.H. Ilves? Eesti rahvas peab niisuguseid, mitte just meeldivaid asju juba ette teadma!

Tollal tähendas Inglise orientatsioon, mitte Venemaa, vaid ka Nõukogude Liidu orientatsiooni.
Kui Saksamaa teatas 1941. aasta 22. juuni varahommikul nõukogude diplomaatidele sõja alustamisest NL-i vastu, siis toodi ära ka põhjused. Peamine süüdistus oli NL-i liit Inglismaaga.
Inglise orientatsioon oli II mailmasõja ajal sakslaste jaoks hullem kuritegu kui kommunistiks olemine. Eestlasi oli aga väga erineva orientatsiooniga (nagu tänapäevalgi), ja tihti see muutus ning võideldi nö alati võitja poole peal.
Eesti eriteenistus oli Pätsi põgenemise ka ette valmistanud, aga Päts polnud nõus lahkuma.
Päts rõhutas, et tal on vene hing, vene kasvatus ja vene haridus.
Näiteks NLiidu Välisasjade Rahvakomissariaat andis Pätsi palvel käsu otsida Nõukogude arhiividest üles dokumendid, mis näitaksid Pätsi revolutsioonilist tegevust aastatel 1905 - 1907.
Moskvas nõustuti lahkelt seda tegema, sest leiti, et dokumentide avaldamine Eestis tõstab Pätsi kuulsust vastaskandidaatide ees.

Saksa orientatsioon tekkis EW sõjaväes 1935. aasta teisel poolel, kui Saksamaal erinevaid sõja – ja luurekoole või kursuseid lõpetanud ohvitserid eesotsas sõjaväeluure juhi kolonel Richard Maasinguga said juhtivatele ametikohtadele. (Eks see orientatsioon jõudis sõja ajal ka muutuda ja tihti sõditi nö alati võitja poole peal.)

1936. aasta 14. novembril algas kindral Reegi ja kolonel Maasingu kaks nädalat kestnud salajane visiit Saksamaale. Sõlmitud kokkulepe andis Saksamaale õiguse kasutada Eesti territooriumi Nõukogude Liidu vastasteks sõjalisteks operatsiooonideks. Saksa pool andis garantii, et Eesti iseseisvust ei likvideerita ja Saksa väed lahkuvad peale sõjalise operatsiooni lõppemist.

1937. aasta 3. detsembril teatas sõjaväeluure juht Richard Maasing Briti sõjaväeatašee Westile, et Saksamaa on teatanud valmisolekust garanteerida Eesti iseseisvust, mitte aga Läti ja Leedu oma.

1938. aasta märtsis enne Memeli piirkonna okupeerimist teatas Saksamaa esindaja, et Balti riikide erapooletus eelseisvas sõjas on „undenkbar“ ja soovitas Leedul langetada otsus – „entweder – oder“, lisades, et Eesti on selle küsimuse juba lahendanud positiivselt.

Võimupoliitikute valimispettuste “solvav” paljastamine ja Hitleri pilamine lõpetasid märtsis 1938 Eesti ühe mõjukama ajalehe Vaba Maa ilmumise.
Ka Poola polnud rahul, et EW ajalehed kritiseerisid Tšehhoslovakkiale kuulunud Tešini piirkonna okupeerimist Poola poolt Müncheni sobingu alusel. Karikatuuride avaldamine diktaatorite kohta keelati ära. Suleti ka sots.demmide ajaleht “Rahvas Sõna”.

1938. aasta 27. septembri Itaalia Tallinna saadiku memo Rooma.
Eesti, Läti ja Poola on valmis võtma enda peale Saksamaa kaitsmise, kui Nõukogude Liit peaks ründama Saksamaad läbi Balti riikide.
1938. aasta detsembri keskel kohtus Maasing Saksa mereväeatašee Boniniga.
Otsustati, et Eesti ja Soome püüavad säilitada näilist neutraliteeti, et vältida Nõukogude enneaegset rünnakut, samas peab ajakirjanduses vältima Saksa vastaseid avaldusi. Maasing ei pidanud Rootsist saabuvat abi millekski: vabamüürlaste keskus, kust põhjasugulase maski varjus destruktiivsed sotsialistlikud ideed Balti riikidesse levivad.

15.06.1939 “The News Review”: natsionaalsotsid näevad Eestile vaadates juba riiki, mis on nii poliitiliselt kui ka majanduslikult nende pihus.

1939. aasta 26.- 29. juulini külastas Eestit Saksa maavägede staabiülem kindralooberst Franz Halder, kellele tutvustati lahkelt Narva piirkonna kaitserajatisi jne. (Võrdluseks, kui kapten Trankmann Narva kaitserajatiste plaanid 1938. aastal NL-i luurele edastas, siis mõisteti ta selle eest vangi.)