Konstantin Päts – läbi aegade suurim Eesti riigimees

Kuna üritus oli seotud kehtiva põhiseadusega, siis allakirjutanu arvates tuleks meenutada meest, kes viis ellu 1937. aasta Eesti Vabariigi põhiseaduse. Selleks meheks oli Konstantin Päts.

1937. aasta põhiseadus on dokument, mille ümber on keerelnud äge poliitiline võitlus. Kerkis ju 1992. aastal küsimusena üles uue põhiseaduse vajadus üldse – kas 1937. aasta põhiseadus ei oleks võinud jääda kehtima (arvatavasti teatud klauslitega). Kas taasiseseisvunud Eesti Vabariik on sõjaeelse Eesti Vabariigi lahutamatu jätk või on ta täiesti uus riik Nõukogude Liidu lagunemise tulemusena, kas Eestil on praegu vaja uut põhiseadust või ei ole või on vaja teda ainult „rehitseda”, ja kui edaspidi suure tõenäosusega saab Euroopa Liidust föderaalriik, kas siis on üldse mingit mõtet Eesti Vabariigi oma põhiseadusel (kas sisuliselt „osariiki” saab üldse „vabariigiks” nimetada?), kuna ELi seadused on ju ülemuslikud?

Ja lõpuks, kas Euroopa Liit peab üldse lähitulevikule vastu? Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Kuid nendest järgmine kord.

Õigusteadlane ja president Päts

Eesti Vabariigi esimene president ja õigusteadlane Konstantin Päts sündis 23. II 1874 Pärnumaal Tahkuranna vallas. Õppis 1894–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas 1898 cand. jur. akadeemilise teaduskraadiga. 1917–1921 Maaliidu ja 1921–1935 Põllumeeste Kogude üks liidreid. Tartu ülikooli (1928) ja Tallinna Tehnikaülikooli audoktor (1938). 1918 Eestimaa Päästekomitee esimees, juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja moodustas Eesti esimese Ajutise Valitsuse, kuhu kuulus pea- ja siseministrina. Oli juunist novembrini 1918 Saksa okupatsioonivõimude käes vangis. Kuulus Eesti Asutavasse Kogusse ja I–VI Riigikogusse.

Päts oli Eesti kõige pikaajalisem riigivanem. Päts on vaieldamatult Eesti läbi aegade suurim riigimees.

Kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud (annekteerinud), vabastati Päts 23. VII 1940 ametist, vahistati 30. VII 1940 ja küüditati koos perega Vene Föderatsiooni. Ta vabastati sundraviasutusest 1954. a lõpul ja toodi Eestisse Jämejala vaimuhaiglasse.

Kui tema Eestis viibimine sai laiemalt teatavaks ja hakkas avalduma rahva poolehoid endisele presidendile, viidi ta uuesti Vene Föderatsiooni. Päts suri 18. I 1956 Kalinini (Tveri) vaimuhaiglas Kalinini oblastis. 1990 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule. Talle on püstitatud mälestussammas Pärnumaal Tahkurannas. 2002. a valiti Päts eelmise sajandi Eesti saja suurmehe hulka.

Vapside autoritaarne põhiseadus

24. I 1934 jõustus Eesti Vabariigi teine põhiseadus, mis nägi ette tugeva võimuga riigivanema institutsiooni, peaministri kui valitsuse eesistuja ja tugevasti kärbitud võimuga Riigikogu. Uue põhiseaduse eelnõu oli koostanud paremradikaalne Vabadussõjalaste Liit (vapsid) eesotsas nende liidri kindralmajor Andres Larkaga. 1933. a oktoobri rahvahääletusel sai see rohkem kui 2/3 häältest. Uue põhiseaduse järgi pidid 1934. a aprillis toimuma riigivanema otsevalimised, kandidaatideks kindralmajor A. Larka, kindralleitnant Johan Laidoner, sotsialistide poolt August Rei ja peaminister riigivanema ülesannetes Konstantin Päts (A. Larka oli kogunud 52 436, J. Laidoner 18 200, K. Päts 8969 ja A. Rei 2786 pooltallkirja).

Oli selge, et A. Rei on mängust väljas, A. Larka aga võib juba valimiste esimeses voorus saada absoluutse häälteenamuse ning valimiste teist vooru, kus K. Päts ja J. Laidoner saaksid kandideerimisest üksteise kasuks loobuda, ei pruugi üldse toimuda. Võimu säilitamise nimel pidi Päts kohe radikaalselt tegutsema. Ja seda ta tegi. Küllap ta teadis, et senine poliitiline eliit teda toetab.

Takistamaks vapside kandidaadi A. Larka eeldatavat võitu riigivanema valimistel, kuulutas Päts 12. III 1934 välja kaitseseisukorra ja kutsus sõjavägede ülemjuhatajaks ja sisekaitseülemaks kindralleitnant Laidoneri.

Samal ajal kõik poliitilised koosolekud keelustati, vapside organisatsioonid suleti, arreteeriti üle 400 juhtiva vapsi, millega tegelikult lõppes olemasolev demokraatia Eestis.

Demokraatlikult valitud Riigikogu V koosseisu istungi 2. X 1934 Päts katkestas, selle tegevus peatati ja V Riigikogu rohkem kokku ei kutsutud. Seadusandlus toimis riigivanem Pätsi antud dekreetidena.

Loomulikult Pätsi sellist tegevust positiivselt hinnata ei saa, kuid pidagem meeles, lõppes ka poliitiline kriis Eestis?! Valitsus, kus kogu võim oli praktiliselt ainult kolme mehe, Pätsi, Laidoneri ja Kaarel Eenpalu käes, kontrollis kindlalt olukorda riigielu kõigis sfäärides. Valitsus oli saavutanud võidu nii Riigikogu, erakondade kui ka parlamendiväliste jõudude üle. Algas nn vaikiv ajastu.

Suurte reformide aastad

Uue Eesti maailmavaateliseks aluseks pidi saama rahvuslus, isamaa-armastus (mis nüüdis-Eestis peaaegu puudub) ja solidaarsus, majanduse aluseks eraomand koos tugeva riigisektoriga ja poliitika aluseks elukutseorganisatsioonid mitmesuguste kutsekodadena ning riigi poolt juhitavad massiorganisatsioonid (nt isamaaliit ja rahvarinne), kusjuures kolme aasta jooksul viidi ellu kõik oma kavad.

Ja mis on kõige tähtsam – Eesti majandus läheb ülesmäge.

Need olid suurte reformide aastad, mille käigus loodi autoritaarne Eesti Vabariik. Siseministri määrusega 18. XII 1934 keelati ajalehtedes ja ajakirjades kritiseerida valitsust ja riigijuhte, veidi hiljem kehtis see ka brošüüride ja raamatute kohta. Järelevalve trükitoodete üle pandi 1934. a septembris loodud Riiklikule Propagandatalitusele. Esimesed hoobid langesid loomulikult Pätsi vanade vastaste asunike pihta, nende häälekandja „Maaleht” suleti 20. III 1935. Siseminister Eenpalu otsusega 26. VII 1935 eemaldati Jaan Tõnisson „Postimehe” peatoimetaja kohalt ja ka toimetusest ning „Postimehe” varad pandi sekvestri alla.

Uueks peatoimetajaks sai mõne aja pärast Pätsi-keelne ja -meelne Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Jüri Uluots. Rahva ja riigi „reorganiseerimisel” jõudis Tartu ülikooli kord kätte 1936. Ülikooli autonoomia oli loomulikult Pätsi autoritaarsele valitsemiskorrale pinnuks silmas, eriti sel põhjusel, et Tartut peeti nn demokraatliku opositsiooni kantsiks, mille juured ulatusid juba 20. sajandi algusesse. Eesti vanema ja suurima, EÜS-i vilistlaskogu enamik seisis oma auvilistlase professor Tõnissoni taga ning poliitiliselt aktiivsemad üliõpilased väljendasid avalikult oma eitavat suhtumist uude autoritaarsesse valitsemiskorda.

1937. aasta põhiseadus

1937. aasta põhiseaduse järgi oli VI Riigikogu kahekojaline. Riigikogu esimese koja – Riigivolikogu (80 kohta) valimised toimusid 23.–25. veebruarini 1938. Riigikogu teine koda – Riiginõukogu kujundati analoogiliselt Eesti Rahvuskogu 2. kojaga Riiginõukogu kujundamise seaduse paragrahvide 4–17 ja 22 alusel.

40-liikmelisse Riiginõukokku said ameti poolest kuus inimest: sõjavägede ülemjuhataja Laidoner, kirikupead H. B. Rahamägi ja A. Paulus, rektorid H. Kaho (Tartu ülikool) ja P. Kogerman (Tallinna Tehnikaülikool) ning Eesti Panga president J. Jaakson. Maaomavalitsused valisid kolm ja linnaomavalitsused ühe saadiku. Kutsekojad, Kaitseliit, vähemusrahvad jt valisid 20 saadikut ning riigihoidja (vastavalt 13. VIII 1937 Rahvuskogu poolt vastu võetud üleminekuaja seadusele sai Päts ametinimetuseks riigihoidja) nimetas 10 saadikut.

21. IV 1938 kogunesid esimesele istungile nii Riigivolikogu kui ka Riiginõukogu. Avakõne pidas riigihoidja Päts, millele järgnes presidendikandidaatide ülesseadmine. Riigikogu valis 65 häälega presidendikandidaadiks Pätsi, Tõnisson sai 14 häält.

Ka Riiginõukogus valiti Päts, vastaskandidaati polnud. Omavalitsuste esindajate kogu valis samuti Pätsi.

1937. aasta põhiseadus nägi ette, et kui kõik kolm organit, kel on õigus presidendikandidaati esitada, on üles seadnud ühe ja sama kandidaadi, valivad nad ka presidendi enda, kuid kandidaat peab saama 3/5 häältest. Rahvahääletust sel juhul ei toimu.

Kolme organi ühine valimiskoosolek toimus Tallinnas 24. IV 1938, kus Konstantin Päts valiti 219 poolthäälega (vastu 19) Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks!

Samal ajal Eesti erakonnad kiitsid Pätsi ja Laidoneri sõjaväele tuginenud riigipöörde heaks.

Ollakse arvamusel, et just Rei juhitud sotsialistid aitasid Pätsil ja Laidoneril 1934. a võimu haarata. Ka Riigikogu reageeris Pätsi võimuhaardejärgsele esinemisele aplausiga ja võttis kiirkorras vastu kaitseseisukorra täiendamise seaduse, mis lihtsustas veelgi uue režiimi kindlustamist.

Jaan Tõnisson läks valitsuse looži ja surus Konstantin Pätsi kätt.

Valitsus, kus kogu võim oli praktiliselt ainult kolme mehe, Pätsi, Laidoneri ja Kaarel Eenpalu käes, kontrollis kindlalt olukorda riigielu kõigis sfäärides. Valitsus oli saavutanud võidu nii Riigikogu, erakondade kui ka parlamendiväliste jõudude üle.

Kolme organi ühine valimiskoosolek toimus Tallinnas 24. IV 1938, kus Konstantin Päts VALITI 219 poolthäälega (vastu 19) Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks! Samal ajal kiitsid Eesti erakonnad Pätsi ja Laidoneri sõjaväele tuginenud riigipöörde heaks.

Ando Leps, õigusteaduse doktor, Eesti Rooma Klubi liige

Jaga |