Mis on sundüürnike ostueesõiguse kasutamise mõte? Õige, lõpetada sundüürniku staatus, muuta sundüürnik omanikuks. Joller omandas küll elamu mõttelise osa, kuid sai elamu kaasomanikuks. Mis sundüürnik ta siis enam oli. Aga eks keskerakondlased on endid alati teistest võrdsemateks pidanud.

Mul oleks mõned küsimused. Esiteks, kes on ikkagi sundüürnik? Minu arusaamise kohaselt on see sunduslik üürnik, kellel pärast õigusvastaselt võõrandatud omandi tagastamist omanikule ei ole raha, et osta või üürida uus elamispind. Kas saab aga nimetada sundüürnikuks inimest, kellel on maksta oma korteri eest sadu tuhandeid kroone, lisaks veel advokaadile? Kas tema on sunnitud elama just sellel pinnal ja omaniku hirmuvalitsuse all (sest sellise pildi on Kesknädal omanikest maalinud)? Või on siiski probleem selles, et proua ei tahtnud oma tasuta saadud Kadrioru korterist loobuda? Ärge saage minust valesti aru. Sundüürnike probleem on olemas, aga see Joller termini alla "sundüürnik" küll ei kuulu.

Kes on see Issand Jumal, kes võtab endale õiguse otsustada, et sina saad omanikuks ja sina sundüürnikuks? Kes ütleb, kui palju üks vägisi seadusega üüriliseks tehtud inimene oma isiklikku raha kuhu ja millesse kulutab? Siin veebis emotsioonitada võib, aga see on suht mõttetu. Seadus kõneleb ainsat keelt, mida kuulda võetakse. Kui seadus ütleb, et veneaegsete üürilepingutega inimesed võisid erastada oma korterid EVPdega, siis kelle asi on ütelda, et just sundüürnikud seda teha ei või? Need, kes erastasid, kas nende käest küsiti, mitu maja, suvilat või firmat nad juba omasid? Mõnda aega püüti riigis toota muljet, et sundüürnikud on rahvavaenlased või siis hädised, elu hammasrataste vahele jäänud viletsakesed, kes vajavad Ämari lennuvälja (miks mitte kohe otse koonduslaagrit?) või parimal juhul sotsiaalpindu. Nüüd hakkab tasapisi selguma, et tegu on tublide kodanikega, Vabadussõja vaprate poegade lastega, küüditatute ja sageli tänapäeva mõistes rikaste inimestega. Ja see seltskond oma jonni ei jäta. Ükskord peab Eesti riik selle ränga ülekohtu (omandireformiseaduse paragrahv 2 lg 2) heastama niikuinii. Ja see läheb 10 korda kallimaks, kui oleks 1991. aastal püütud saavutada mingitki rahvuslikku kokkulepet. Täna on aga nii, et konkreetsele näitele pr Jolleri näol tuleb talle erastada see vanalinna rendipind, mille kompensatsioonina ta saab välja osta oma Kadrioru korteri. Milleks seda kõik vaja on ja miks see võtab aega juba 11 aastat ning lõppu pole näha, las vastavad sellele Laar, Vahtre, Hallaste ja Kama, kes selle õuduse välismaiste klaashelmeste eest oma kodanike kallal toime panid.

Mina toetan Teid! Rahvuslikku kokkulepet on vaja jah! Aga mõtlema peab suuremalt. Nimelt võiks sõlmida rahvusliku kokkulepe kuidagi selliselt, et mina saan pangad, pangajuhtide BMWd ja sekretärid. See oleks hea kokkulepe, sest mina olin pankade tegemise ajal liiga noor, et panka teha ja võimeidki tegelikult pole, aga siiski on ebaõiglane, et loodus ja sotsiaalsed protsessid andsid neile eeldused ja mulle mitte. Ebaõiglus tuleb likvideerida - mina tahan ka oma panka, autot ja sekretäri. Ehh - võrdusese eest võitlejad. See on ilus deklaratsioon, sest absoluutne võrdsus on seni, kuni inimene on bioloogiline olend võimatu. Anname kõigile korterid - ega siis võrdsus saabu. Endiselt on keegi ilusa, targem ja osavam kui teised. Ja selleks issandaks jumalaks on demokraatlikus riigis rahvas. Rahvas valis tollal sellise parlamendi, sealt tuli rahvast esindav valitsus. Nii see käib - Laar ja Vahtre ei usurpeerinud võimu, vaid rahvas valis nad, toetades nende tegevuskava. Rahvas oli see Issand Jumal, kes ütles, kes saab sundüürnikuks ja kes omanikuks. Lihtne. Ega demokraatia tähenda siis seda, et kõigil on maksimaalselt hea olla. Sageli on pigem tegu enamuse diktatuuriga vähemuse üle ja see selgitab, miks sundüürnikud elu hammasrataste vahele jäid. Muidugi ei õigusta seada. Ent rahva formaalselt väljendatud tahtmine oli tol ajal selline. Siuke värk.

Püha müristus! Rahvas valis heas usus ja lootuses, et need riigitegelased hakkavad ka kartulikoori sööma,kui vaja.Aga vöta näpust!Nemad hakkasid hoopis inimeste kallal vägivalda tarvitama ja oma taskutesse kühveldama n.ö." tegid platsi puhtaks". Kui need omanike majad oleks lukku keeratud olnud,nagu üks noormees siin lehes soovis ,siis ei oleks neid maju olnudki.Praegused sundüürnikud,kes seal omanike majades elasid, tegid ja remontisid neid maju ju oma koduks.Nemad olid sunnitud siin edasi elama , lapsi kasvatama ja oma kodumaad hoidma! Paljud inimesed elasid ühiskorterites-kolm kuni neli vöörast perekonda ühe köögi peal.Kas omanikud ja noored inimesed ka sellest midagi teavad.Mina isiklikult olen elanud 38 aastat ühiskorteris ja tean seda väga hästi,mis see tähendab.Siis kui oli vöimalus oma korter saada 1982 aastal,siis oli see önn ja 1994 aastal selgus, et see on lausa önnetus.Need,kellel niisuguseid kannatusi selja taga ei ole, ei peaks üldse suud pruukima! Nüüd, kui valitsus on hakanud seda kuritegu hüvitama, mida eelmised valitsused tegid sundüürnikele,peab seda ainult kiitma ja lootma,et see ei löpeks.Kui köik sundüürnikud on saanud omale pinnad,niikaua peavad omanikud kannatama.Midagi ei ole teha!Nad peavad tundma samasugust ebaöiglust kui sundüürnikud.Ega muidu vist ei öpi! Millal hakkavad selle eest vastutama Laar ja Hänni,seda tahaks küll näha?Neivelt maksis oma völa kinni,aga millega maksavad mainitud isikud oma völad? Igale teole järgneb tagajärg!

"Joller koos kahe kahe teise sundüürnikuga ostsid majaosa kokku 1,1 miljoni krooni eest ja neist said koos ülejäänud õigusjärglastega Kadrioru maja kaasomanikud. "Kuid minust ei saanud oma korteri omanikku. Ma jäin edasi sundüürnikuks 11/12 osaga ja omanikud saatsid mulle edasi üüriarveid. Õigusjärglased nõudsid meilt põhjendamatuid kulutusi ja võtsid nõuks meid seeläbi välja tõsta." Igal kaasomanikul on õigus nõuda reaalosa eraldamist, see on õige ning juhul kui teised kaasomanikud sigatsevad, võivad tõesti suured probleemid tekkida. Padriku järelepärimine on aga muidugi iseasi, Jollerile oli selles artiklis toodud faktide alusel elamispinna eraldamine niisama põhjendatud, kui mulle näiteks -- jagame temaga omanikuseisust. Väide, et kõigil, kel ei õnnestnud oma korterit erastada, on õigus nõuda pinda linnalt, vajab toetuseks õigusnormi. Mina sellist normi ei tea. Joller räägib, kuidas "Kuus aastat korterikomisjoni liikmena olen näinud, kuidas on üritatud päästa sadu ja sadu sundüürnikke, eraldades neile vähenõudlikke pindu...", kuid ise võttis väidetavalt osa koosolekust, kus talle pind määrati vanalinnas, mis vähenõudliku inimese rajoon küll ei ole. Jolleri miljoninõude puhul jääb arusaamatuks,kuidas selline summa on saadud, artikkel vastust ei anna. Ning loomulikult on "Kesknädal" hulgaliselt probleemi olemusse puututmatut emotsionaalset vahtu üles keerutanud.

Nojah, "ei õnnestunud enda nimel olevat korterit erastada" on muidugi õigem väljend, vabandust.

Rahvas valis Isamaa, kes ütles: anname omanikele tagasi. Liia Hänni ütles, et tal kui reformiministril oli laual 220 000 avaldust, kes kõik tahtsid midagi tagasi. Mitte keegi ei rääkinud nendest, kellelt see kõik ära võetakse, mis tagasi antakse.