Eesti kodu parteiliste tuulte pöörises

URMI REINDE,      29. mai 2002




"Andke mulle kätte mu kodu - korter 62 ruutmeetrit, kus olen elanud 1951. aastast," nõuab Tallinna Kesklinna üürnike ühenduse liige Tiiu Joller. "Tahan omas kodus elada samamoodi, nagu erastatud korterite omanikud. Miks mõned inimesed Eestimaal arvavad, et neil on eriline õigus otsustada, kus keegi elama peab?"

Jolleri meelepaha ja vapustuse on põhjustanud Tallinna linnavolikogu istungil esitatud arupärimine, millele on alla kirjutanud volikogu liige Jaana Padrik, endine raadiohääl ja nüüdne usin isamaaparteilane, samuti endine sundüürnik. Padrik küsib, "Kas vastab tõele, et Tiiu Joller oli ise korterikomisjoni liige, mis otsustas talle ruumide eraldamise…" . Padrik haistab korruptsiooni hõngu.

Joller nõuab oma miljonit

Nagu paljud teised tublid eesti kodanikud sattus Joller omandireformi käigus sundüürniku seisusse. Ta kaotas tänu isamaaliitlikule röövretkele eesti kodude vastu (omanikud muide ei ole eestlased) tänases turuhinnas 620 000 krooni.
Tuli mitu omanikku, kes ei suutnud omavahel Kadrioru maja hallata ja osa majast läks müüki. Kolm sundüürnikuperet otsustasid kasutada ostueesõigust, sh ka Tiiu Joller.
"Seaduses on ostueesõiguse mõiste küll sees, kuid tegelikkuses seda tehingut peaaegu ei esine," kommenteerib Joller. "Et ma suudan kasutada majaosa eelisostuõigust, ei uskunud isegi notar, kes pidi tehingu kinnitama. Minu vastu töötasid nii õigusjärglased ise kui ka soomlasest ostja. Teatavasti on üürnike eelisostu vastu tugevalt ka kinnisvarabürood, ja reeglina tulevad omanikud ja ostjad üürnike omanikuks saamise "ohust" välja riigi petmise teel. Selle vastu Riigikogu liige ega pealinna volikogu liige Jaana Padrik muidugi huvi ei tunne," on Joller vihane.
Joller koos kahe kahe teise sundüürnikuga ostsid majaosa kokku 1,1 miljoni krooni eest ja neist said koos ülejäänud õigusjärglastega Kadrioru maja kaasomanikud. "Kuid minust ei saanud oma korteri omanikku. Ma jäin edasi sundüürnikuks 11/12 osaga ja omanikud saatsid mulle edasi üüriarveid. Õigusjärglased nõudsid meilt põhjendamatuid kulutusi ja võtsid nõuks meid seeläbi välja tõsta. Kohtuprotsessid on võtnud neli aastat ja minult isiklikult 75 000 krooni.
Kõik, kes teavad, mis on kaasomandi haldamine ja kohtuskäimine, saavad minust aru. Aga kindlasti ei saa seda teada eluvõõras Jaana Padrik, kes on eluaeg olnud hingelt üürnik ja on ka praegu keskerakondliku linnavalitsuse ehitatud sotsiaalmajas üürnik." Joller haletseb endist sundüürnikku Padrikut tõeliselt. "Kust niisugune inimene teab, mis tähendab võidelda oma kodu eest. Tema esindab ju parteid, kelle ainus mõte oli teiselt eestlaselt kodu ära võtta."
Joller on otsustanud võidelda seni, kuni ta saab riigilt kätte kulutatud miljoni - riigilt, kes võttis temalt elamisõiguse omaenda kodus.

Padrik võitleb keskerakondlike tontidega

Padriku erilise huvi põhjustas paraku mitte korruptsiooni tuvastamine (ta oleks ju võinud kontakti võtta asjaosalise endaga, keda ta isiklikult tunneb), vaid see, et Joller kuulub Keskerakonda (muide, juba 1994. aastast - samast ajast, kui kodumajja ilmusid Venemaalt jm "omanikud") ja see, et Joller on kauaaegne üürnike ühenduse aktiivne tegija.
Eriti aga on Joller "süüdi" selles, et ta on kuus aastat olnud Tallinna Kesklinna korterikomisjoni liige, kus muuhulgas üritatakse igal istungil vastavalt elamuseadusele anda mingeidki pindu kodu kaotanud sundüürnikele.
Seesama komisjon eraldas 1999. aastal vanalinna 64,7 ruutmeetrit rendipinda väljaehitamiskohustusega elamispinnaks Tiiu Jollerile kui sundüürnikule. Padrik väidab oma arupärimises praegusele Tallinna linnavalitsusele, et "sel ajal ei olnud Tiiu Joller enam tagastatud maja üürniku seisuses, vaid oli kasutanud ostueesõigust, ning 1998. aasta lõpus omandanud tagastatud majast Koidula 13 kaasomandisse 1/12 mõttelist osa…"
Padrik viitab otse sellele, et kuna Jolleril oli juba 1/12 mingit vara olemas, siis ei olnud tal enam õigust linna pinnale. Siin Padrik eksib - kui teised veneaegse üürilepinguga korteriomanikud erastasid oma elamispinnad, kas keegi küsis neilt, mitu maja või mitu suvilat või mitu vabrikut kellelgi kusagil on?

Haiglane huvi sundüürnike rahakoti vastu

Siinkohal võiks vastata muide ka praegu kõlavalt päevakorras olevale küsimusele seoses "Savisaare populistliku" (Isamaaliidu väljend) linnaehituskavaga "5000 korterit Tallinna" - et kas keegi uurib ja avalikustab, kus ja mismoodi sundüürnikud tegelikult elavad? Et nad on tagastatud majadesse sageli ainult sisse kirjutatud ja tahavad sealt väljakolimise eest midagi vastu saada. Ja et see nagu ei oleks õige - kui sul juba linna lähedal on maja või suvila, siis sa nagu ei tohiks enam erastada, kuigi oled sundüürnik.
Tahaks vastu küsida - miks äkki on hakatud tuhnima just sundüürnike rahakotis? Eesti riik tegi tohutu (allakirjutanu meelest selgelt üle jõu käiva) kingituse endistele omanikele, andes neile üle vara, mis suures osas neile ei kuulunud. Eesti riik tegi kingituse ka nn riigikorterite üürnikele erastamise kaudu - nemadki said ilma kulutusteta omanikeks. Mitu korterit keegi erastas, kelle nimele, mitu suvilat või maja oli perekonnas, ja miks näiteks õigusjärglased said erastada nii veneaegse korteri kui said tagasi ka maja - miks need küsimused kuidagi tõusta ei taha?
Kesknädal on korduvalt kirjutanud Tõnis Paltsist - mis eriline vaene sundüürnik tema siis oli, et sai EVPde eest Toompeale erastada terve suure maja? Ja korterid said ka Eerik-Niiles Kross ja Toomas-Hendrik Ilves. Kas neil siis enne ei olnudki mingit vara? Padrik võiks oma partei endise linnapea varandusliku seisu vastu erastamise hetkel vägagi huvi tunda.
Aga vaat, keskerakondlane Tiiu Joller, toimekas ja võimekas eesti naine, kes oma 60 ruutmeetrise kodu eest läheb või vanakuradi endaga tantsima, on nüüd suur suli ja korruptant!
See, et Joller ise kuulus korterikomisjoni, on ka muidugi suur süü. Ta ei võtnud osa hääletusest, kus otsustati talle eraldada rendipind. Kas mittehääletamine on protokollitud või mitte, on muidugi teema ja siin võib Jaana Padrikul õigus olla. Aga tunnistajate abiga näiteks kohtuvaidluses saaks siingi tõe püsti ajada.

Joller ei taha midagi peale kodu, mida lastele pärandada

Faktid jäävad faktideks - Joller pole saanud erastada oma kodu, mis andis talle õiguse taotleda pinda linnalt. Ta ei taotlenud elamispinda, vaid rendipinda - see poleks keelatud isegi siis, kui ta ei oleks sundüürnik.
Ja lõpuks ütleb Joller: "Kuus aastat korterikomisjoni liikmena olen näinud, kuidas on üritatud päästa sadu ja sadu sundüürnikke, eraldades neile vähenõudlikke pindu, et pered pääseksid jõhkramate omanike meelevalla alt. Linnavolikogus on just Keskerakond püüdnud läbi suruda määrusi ja programme, mis suurendaksid nende väljavaateid oma kodule. Ning Jaana Padrik oli see saadik, kes hääletas vastu 30 miljonile kroonile, millegi tahtsime renoveerida Erika ja Ankru tänava munitsipaalmajad. Riigikogu vaese liikmena kolis ta aga sinna esimesena sisse. Mina muide nõudsin korterikomisjonis Padrikule seda võimalust, sest minu jaoks oli ta sundüürnik kahe lapsega, kellel oli munitsipaalkorteri saamiseks täielik õigus.
Ka nüüd, kui volikogus hääletati sundüürnikele uute korterite ehitamise programmi, marssis Padrik saalist välja ega hääletanud selle poolt, et põliseestlased saaksid ebaõiglaselt äravõetud kodude asemele uued.
Ma saan aru, et tal võibolla maailmavaade, mis käsib osadel eestlastel elada puu all. Aga ma ei saa aru, miks ta läheb julmalt teisi sundüürnikke kõrvale lükates esimesena majja, mille keskerakondlik linnavalitsus on valmis ehitanud ja mille vastu tema ise on käe tõstnud.
Mina olen nõus vastutama. Ostke minult tagasi Kadrioru majaosa, ärge andke mulle taotletud rendipinda (mida ma muide tänaseni pole saanudki). Aga vastu ma tahan saada omaenese kodu Kadriorus - erastada see EVPde eest. Ja ma tahan näha, millal oma inimsusevastaste tegude eest eestlaste kodude hävitamisel hakkab vastutama Isamaaliit."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)