ORAS näeb ette, et kohalik omavalitsus peab andma sundüürnikule elamispinna, keelab aga selle erastamise. Samas pole ka Keskerakond esitanud vastavat seaduseelnõud, kuigi see tooks talle valijahääli juurdegi.
Tallinna Linnavolikogu otsusega aastast 1994 jäeti Tallinnas erastamata umbes 500 maja. Juba siis tekitati esimesed sundmunitsipaalüürnikud! Need majad olid linna omandis ja on seda siiani, juhul kui pole jälle mingit kavalat tehingut tehtud! ( näiteks nn hotellitüüpi elamud Koplis, Kristiines Sõpruse pst.-l, Mustamäel E.Vildes ja Akadeemia teel.)
Akadeemia teel said tuntuks need kolm maja, mis kuulusid riigile. Algul pakkus riik neid maju linnale nö bilansist - bilanssi. Linn keeldus, nõudes enne majadele kapremondi tegemist. Seejärel pani riik need majad oksjonile ja müüs koos elanikega vene taustaga kinnisvarafirmale maha. See tõstis elanikud lihtsalt tänavale, mis oli igati jokk tegevus, ja siis oli linnavalitsuse kisa taevani!
Kolm maja aga on siiani linna omandis, neist üks muudeti sotsiaalmajaks.

Meenutagem majandusministeeriumi juhtinud Mõõdukate ( Sotsiaaldemokraadid) erakonda kuulunud Mihkel Pärnoja, kelle saamatu ja isegi kuritahtliku tehingu tulemusel tabas Mustamäe paljusid ühiselamuelanikke tõeline katastroof. Ebaseadusliku tehinguga tekitati suur hulk kodutuid inimesi. Selle ministri hilisema ja ebaõnnestunud umbusaldamise ajal Riigikogus teatasid nüüdsed sotsiaaldemokraadid, et usaldavad oma jüngrit. Ent see tehing oli riigile ääretult kahjulik. Viis Mustamäe maja, kus oli 847 korterit, milles elas kokku üle 1000 elaniku, müüdi 10 miljoniga. Ühe korteri hinnaks kujunes seega 10 652 krooni. Praegu aga müüb uusomanik taoliseid kortereid juba 400 000 krooni tükk.
Elanikel erastada ei lastud. Erastas vene taustaga kinnisvarafirma " Fennovara", mis nüüd kannab nime Capital Kinnisvara.

Kopli liine ei lastud samuti erastada, ehkki kivitrepikodadega majad olid korras ja seal elasid korralikud inimesed. Kus Kopli puhul see väliseestlaste vandenõu ja saatanlik vara tagasi andmine on?

to Kopli liine 2010-11-06 19:22:54
Pole veel selge, mis neist Kopli liinidest saab. Aga eks väliseestlased on oma osa juba ammu kätte saanud.

Minu jaoks on segane sundüürniku staatus. Mis vahet on üürnikul ja sundüürnikul? Kui okupandid tulid ja võtsid omanike käest nende vara ja andsid selle peelakkujatele - kas siis nad tõesti mõtlesid, et see ongi nende oma? ajuvaba ju. Kui inimene pole ise wendale midagi loonud siis on räige tahta, et teised talle pudru kakasest mulgust sisse topivad. Tulge mõistusele või minge kodumaale.

to sundüürnik 2010-11-06 21:37:11
Ja miks on sinu mulk kakane ja mõistust mõtlemiseks ja eelnevatest kommentaaridest arusaamiseks ei jätku?

sundüürnikule, 2010-11-06 21:37:11
Kes olid ja on okupandid?

"Kui inimene pole endale midagi loonud" - nõuka ajal ei tohtindki midagi luua! Omanikud saadeti Siberisse või nende omand natsionaliseeriti!
44-ndal pommitati Tallinn, Pärnu Tartu, Narva rusudeks - sadu tuhandeid eestlasi jäi ilma igasuguse katuseta!
50 aastaga ehitati linnad uuesti üles - kohustuslikus korras muide, töölt aeti inimesi taastamistöödele! Nüüd tulid Laari juhtimisel mingid "omanikud", ja kujutasid ette et nemad ongi omanikud! Tegelt olid võlglased ja omastasid kolme põlvkonna ülesehitatud vara!
Eesti riik ei taasstu enne, kui see Laari genotsiid oma rahva vastu on heastatud kümnekordselt!

Sundüürnikeks jäi üsna palju kehvemate korterite eestiaegseid üürnikke ja nende otseseid järglasi. Mõnel on isegi sõja eel omanikuga sõlmitud leping alles. Muidugi tuli vanasti maksta turul kehtivat üüri, kehvema kodu eest vähem ja mugavama eest rohkem. Pole kuulnud, et keegi neist omaniku vara enda omaks peab. "Sundüürniku" nime taha varjuva psühhohuligaaniga pole mõtet vaielda. Seda ta ootabki.

Teie sõnavõttudest võib aimata, et olete hariduse saanud inimene. Veel enam tundub, et Teil on kokkupuude ehitusvaldkonnaga. Arhitektuuriga?

Sestap on arusaamatu, et Te pole võimeline hindama, mis saab ehitisest, mida pole 50 aastat köetud ega remonditud.

Kui üldse rääkida nn tagastamise reaalsest võimalikkusest, siis oleks pidanud tagastatama heal juhul paekivivundamendid. Ei enamat.

Olen elanud mulle mittekuuluvates eluruumides Eestis ja välismaal, kalli raha eest ja tasuta. Alati olen neid ruume hoidnud nagu omi ja nii on teinud kõik minu tuttavad. Kui üürnik turumajanduslikus ühiskonnas pärast aastakümneid väga kõrge üüri maksmist arvaks, et peaks need poolmuidu endale saama (mida seal tegelikult keegi ei arva), siis ma aimaks, miks ta mõte sinna kaldub. Kuid sotsialismimaades oli üür ülimadal ja ei varieerunud eriti eluruumi kvaliteedist olenevalt. Sotsmaades oli kalli kinnisvara kasutamine tasuta eesõigus. Seetõttu ei näe ma endistes sotsmaades toimunud erastamises mingit loogikat, mingit majnduslikku põhjendatust vaid lihtsalt loomulikku iha omakasu järele. See on iha, mida meid õpetatakse ohjeldama lapsepõlvest peale ja mida ka täiskasvanud inimese juures peaks iga päev valvama religioon ja seadus. Röövimine ja vargus on loomulik, sellest hoidumine - kultuur.
Muuseas, vanas Hiina kultuuris oli periood, kus omandit võõrandada sai vaid omanik ise vabatahtlikult. Igasugune vara ära võtmine oli õiguslikult kehtetu.

Iha ja kadeduseuss on siiski Sind, Erusoldat, puremas. Oled seda korduvalt demonstreerinud.

Mind ei puuduta valuliselt, nagu Sind puudutab, kui keegi sundüürnuik elas 100-ruudusel pinnal ja selle pinna alusel nüüd kompensatsiooni nõuab.

Ka mina olen inimene. Mul lihtsalt vedas, et mulle ei antudki võimalust kiusatusse langeda. See, et üksik inimene ei oska muutunud olukorras käituda, on loomulik. Nagu seegi, et hulk leiab alati järgijaid. Enamik tavalisi inimesi võttis erastamise vastu kui järjekordse reformi ja kui 99,9% kodanikest oleks saanud enam-vähem võrdse tüki riigivarast, oleks kõik olnud korras. Kui ORAS oli võrdsuse poolt vaid formaalselt. Erastamise aluseks võeti tegelikult hoopis kommunistide jagatud eelistused ja karistused. Erastamine EI OLNUD ei turumajanduslik ega võrdsustav reform. Erastamine võimendas nõukogudeaegset ebavõrdsust. Kui erastamine oleks andnud igale kodanikule võrdselt vara (mitte kviitungeid) või oleks toimunud turumajanduslike tehingutena (ost-müük tegeliku hinnaga), siis poleks tagastatud majade üürnikud millegagi teistest erinenud. Mingit sundüürnike seisust poleks tekkinud. Tagastamine oli täiesti normaalne tegu, kuid sattus erastamisest tingitud ebanormaalsesse tausta.Sundüürnike ja nende majaomanike hulgas ei olnud vastikuid kiuslikke inimesi sugugi rohkem, kui kusagil mujal. Riigivõimu tekitatud kunstlik vastuolu moonutas meid kõiki ja tõi meis esile meie halvemad küljed, mis teistes oludes poleks ilmselt kunagi avaldunud.
Kuuba rahvale soovitan soojalt restitutsiooni, kuid erastamisest Leedu, Eesti, Läti ja Vene moodi soovitan hoiduda kui saatanast. Lia Hänni hoiaks ma Kuubast 300 meremiili kaugusel.

Restitutsiooni "õiguspärasusest":
http://www.kodueest.ee/cms/eesti/info/kommentaar-kas-koik-on-oigusva

Erastamise rong on juba ammu läinud. Seda tagasipöörata on võimatu.

Seega saab täna rääkida vaid turuhindades sundüürnikele kahju hüvitamisest. Ainult sellise käiguga koheldakse sundüürnikke võrdselt erastanutega.

Kas tõesti on IRLi "sundüürnikul" nii raske seda mõista ja asetada end tänasesse päeva ning tegelike sundüürnike olukorda?

Isegi mu mittesundüürnikest tutvusringkond mõistab hetkega, et sundüürnikelt kodude varastamine riikliku seadusega oli puhas ülekohus.

to Erusoldat 2010-11-07 22:24:45
Liia Hänni oli vaid Mart Laari valitsuse minister, kes täitis peaministri korraldusi.

Ei erastamist ega tagastamist saa tagasi pöörata. Kuid sundüürnike abistamist ei takista tõepoolest miski. Iga abipalve, nõudmise või eelnõuga peab kaasnema põhjendus. Siiani on kõik üürnike ühenduste ja Keskerakonna toodud põhjendused väitnud, et sundüürnikelt võeti neile kuulunud kodu, mis on vale. Iga minister, MTÜ, rahvusvaheline organisatsioon või mistahes potentsiaalne abistaja on seepeale visanud avalduse prügikasti. Mida enam seda viga korrata, seda vähem usutakse probleemi olemasolu.

IRLi esindaja ei tunne kodu mõistet. Tema opereerib mõistega "kinnisvara". Või siis "eluslihaga kinnisvara" (inimestega asustatud tagastatud ja ka edasimüüdud korterid).

Sestap pole teineteisemõistmine võimalik. Ja seetõttu on ka IRLi ridadesse astunud vaid üks "sundüürnik". Kõik teised on lollid.

Kodu ei ole tõepoolest eraomandiga seotud mõiste. Tervete kortermajade ost- müük on tavaline normaalne asi. Riigivara erastamisega süvendati sundüürnike SUHTELIST VAESUST sedavõrd, et tehti nad võimetuks vabalt turult kodu jaoks vajalikke eluruume ostma ja isegi üürima. Omavalitsustel oli kohustus neid aidata. Keskerakondlik Tallinn otsustas neid "aidata" munitsipaalüürnikeks muutes ilma ühegi sundüürniku käest nende arvamust küsimata. Kogu heategevuseks mõeldud ressurrss lihtsalt raisati ära, õigemini kanditi kinnisvaraarendajate ja suurte ehitusfirmade kaukasse. Lugege tänases "Postimehes" Martin Kala artiklit Pariisi munitsipaalgetodest. Selline on ka Erika, Loopealse ja Raadiku tulevik, kui Tallinna Linnavalitsus vana viisi jätkab. Kus olid meie kuulsad "sotsiaalteadlased" kui Eestis otsustati munitsipaal-sotsiaallinnakuid ehitama hakata? Kas teaduse eesliinil?

to Erusoldat 2010-11-08 21:56:32

Sundüürnik võib näiteks üürida korteri nende nn tsiviilokupantide või punaveteranide käest, kes said oma elamispinna evp-de eest erastada!
Miks peab küsima sundüürnike arvamust, kui sundüürnikud on andnud valimistel otsustusõiguse Riigikogule või kohalikule volikogule?
Aga kui on kapitalistlik ühiskond, siis käivadki sellega kaasas pätipargid, getod, hiinalinnad jne, ja mida liberaalsem on ühiskond, seda vingemalt need asjad esile kerkivad. Eestis tõstetakse peagi sajad tuhanded üürivõlglased elamutest välja (ka munitsipaalpinnalt) ja mida nendega peale hakata?