Kogu erastamise ja sellega kaasneva ebaseaduslikkuse tekitamise eest (võrdse kohtlemise prinsiibi rikkumine) on vastutavad peaminister M.Laar, reformiminister L.Hänni, justiitsminister K. Kama, kes institutsiooniliselt kinnitasid korra, et omandireformi viib läbi ainuisikuliselt omavalitsus, kusjuures õiguskantslerilt, kapolt ja riigikontrollilt võeti õigus kontrollida omavalitsuste tegevust ja omandireformi vastavust põhiseadusele. Omavalitsuste tegevust kontrollis sisekontroll, mis allus omavalitsuse juhile!
Kuritegelikule teele suunas omandireformi Eluruumide erastamise seadus, mis võeti Riigikogus vastu 6.mail 1993.a. ja mille poolt hääletasid 22 “isamaalast”, 7 mõõdukat (sotsi), 6 ERSP-last jt. Keskfraktsioonist hääletas seaduse vastuvõtmise poolt vaid Ignar Fjuk.
Uusomanike ja pärijate ringi hakati 1992 aastal laiendama. Võeti vastu 30 seaduseparandust. Ilmavalgust nägid " Mati Pätsi parandus", "Betlemma tädi parandus" jne.
Julmima neist, nn Pärtelpoja paranduse, “…mis oleks tagastatud majade üürnikud praktiliselt põgenikelaagrisse või endistesse Nõukogude sõjaväekasarmutesse saatnud”, otsustas Riigikogu uus koosseis 27. juunil 1995 tühistada.

Poliitikute eluasemeskandaalid

Peaminister Tiit Vähi langemisele andis tõuke asjaolu, et ta erastas seadusvastaselt oma tütrele kahetoalise korteri Liivalaia tänaval Hansapanga peakorteri lähikonnas. Sellest puhkenud skandaal avalikustas paarsada ülimalt kahtlast korteritehingut vanalinnas, millega seostusid Vähi ja omaaegne linnapea Jaak Tamm koos abilistega.

Peaminister Mart Siimann elas Roosikrantsi tänavas kahetoalises korteris ning otsustas 25 000 krooniga oma elamistingimusi parandada, ostes Müürivahe tänaval 1995. aastal rohkem kui poole seitsmetoalisest korterist. Ost tehti Siimanni sugulaselt, kes oli pinna hankimisel osavalt kilbina kasutanud 84aastast vanamemme. Odavalt saadud pinna remontimine käis aga Siimannile ta enda sõnul üle jõu ning ta müüs poolmuidu saadud pinna poolteisemiljonilise vahekasuga kohe edasi.

Linnapea Tõnis Palts ostis 1995. aastal Toompeale üle sajaruutmeetrise korteri ning maksis linnale selle eest vaid 6600 krooni (EVPd on arvutatud kroonideks toonase kursi järgi). Palts kinnitas küll, et ta maksis kõva raha humanitaarinstituudile, kelle omanduses korter oli, kuid 1995. aastal humanitaarinstituuti juhtinud Rein Raud lükkas Paltsu sõnad ümber: "Me ei saanud midagi müüa, kuna rentisime seda pinda linnalt." Seejärel kinnitati Paltsu sõprusringkonnast, et linn müüs odavalt jõukatele inimestele, kellelt loodeti maja korrastamist. Selleks olevatki Palts kulutanud kaks miljonit krooni. Tegelikult erastas maja tööandja eluruumideks Paltsule kuulnud Levicom ning hiljem muudeti tööandja eluruum müüdavaks.

Saanud Tallinnas küll korteri, kolis välisminister Toomas Hendrik Ilves mõne aja pärast talle üüritud residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud president Lennart Meri peaminister Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, siis tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma abikaasa Merry Bullock. Minister oli hakanud kokku elama Evelin Int - Lambotiga.

Kooperatiivkorter või mistahes kooperatiivselt vallatav asi on kooperatiivi liikmete ühisomand. Koop.-i liikmele ei kuulu korter vaid osakud ühe korteri väärtuses. NB! Tänu sellele saavad kooperatiivelamu liikmeid oma trepikojanaabreid või ridaelamunaabreid või suvilanaabreid jts. VALIDA. Kuna kooperatiivkorter on ühisvara, siis otsustab kogu kooperatiiv, kellele müüa. Eestis nimetatakse tänapäeval kooperatiivmaju elamuühistuteks. Kes ei taha oma majja pätte, bemariga rullnokke, joodikuid, bordelle, 37-e kassi pidajaid, tapjakoerte aretajaid ja muid vastumeelseid tegelasi, peaks endale valima koduks elamuühistu. Pärast munitsipaalkasarmu kogemust võiks sundüürnikele pakutava valiku seas olema ka korter elamuühistus.

kulla eurosoldat, ära nüüd teisi ka debiilseks pea, kui meile tekitatud materiaalsed ja moraalsed kahjud heastatakse rahaliselt, küllap meil ka mõsitust jätkub valikute tegemisel: kes ostab maja, teeb sissemakse maja ostmiseks, kes ostab korteriühistusse kuuluvasse elamusse, kes Hispaaniasse, kes Soome.
Ikka idiootsuse tipp, kui "sunnitakse" jälle teatud kliki kätte koondunud senini tühjalt sesinud vara st kortereid ostma.
Arvestades siis kinnisvara hindu ja nende muidusaamisest tekkinud "üle" pindasid, mida nüüd sundüürnikele sisuliselt riigi raha eest oleks hiiglama kasulik maha parseldada.

Toetan eelmist kommenteerijat. Ja palun mitte erutuda, kui seadusega ettenähtud kahjuhüvitise eest ostab sundüürnik eramu. Paljud sundüürnikelt võetud korterid maksavadki enam kui mõned eramud.

Õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseeritakse väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvelt, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu.
Kuna okupatsiooni juriidiliselt ei olnud, siis polegi võimalik ka Venemaale ja ta liitlastele mingeid nõudmisi esitada!

Debiilseks pean ainult neid sundüürnikke, kes usuvad, et neid tabas sama õnnetus, mis balti paruneid 1918. Balti parunid olid oma mõisate seaduslikud omanikud. Sundüürnikud olid oma korterite üürnikud. Sundüürnikelt võeti sisuliselt võimalus EVP-de eest midagi osta, kuid neile mitte kuuluvat korterit neilt ei võetud. Kuna nõukogude ajal oli suure mugavustega hea asukohaga korteri kasutamine peaaegu tasuta privileeg, siis rahva vara laialijagamisel oleks tulnud seda arvestada. Kalliste korterite üürnikud oleks pidanud saama kööktoad kolka kõdumajades ja viletsates väikestes korterites aastakümneid elanud pered oleks pidanud kompensatsiooniks
saama nomenklatuura lukskorterid. Läks teisiti, sest Ülemnõukogu koosnes lukskorterites mõnulenutest.

Arusaamatu keda või mida Erusoldat sundüürnike teema all KNis aastast aastasse esindab? Mis teda tõmbab just selle teema ligi? Sundüürnike lugu on talle kauge ja võõras, milleks aina ja aina sõna võtta?

Kas kogu Eesti rahvas on debiilne, et elas nõukaajal (väikesed erandid väljaarvatud) heausksete üürnikena oma korterites?

Erusoldat esindab tavalisi sundüürnikke, kes elasid mitme põlvkonna suurperedena väikestes mugavusteta kehva asukohaga üürikorterites, sest nõukogude võim neile paremat ei võimaldanud. Karl Vaino ja Artur Vaderi taoliste privilegeeritud üürnikena ei olnud meil midagi ühist vene ajal ega ole ka nüüd. Nii nagu oli tohutu klassivahe nõukogude üürnike vahel, nii on see ka sundüürnike vahel.

Trükiviga. Peaks olema: ..." privilegeeritud üürnikega ei olnud meil midagi ühist..."
P.S.
Kunagi ammu, kui Keskerakond tundus, et on (ja võb-olla oligi) tavaline erakond, plaanisin isegi sinna astumist, et aidata kaasa enese, peaaegu kõigi lähisugulaste ja teiste sundüürnike probleemi lahendamisele. Tollest ajast olen ühe üürnike ühenduse liige. Igatahes pole teinud avaldust sealt välja astumiseks. Tunnistan, et olin nii naiivne, et mul kulus paar aastat, enne kui aru sain, et Keskerakonna peremehed ei tahagi sundüürnikke hädast välja aidata vaid plaanivad meid igaveste orjadena oma valimisvankri ette rakendada.

to Erusoldat 2010-11-05 00:56:04
Ja seda enam peaks EV hakkama kompenseerima ka 1918. aastal baltisakslastelt võetud vara!

Juba ORAS sätestab, et kohalik omavalitsus peab sundüürnikule vajadusel teise elamispinna andma.
§ 2. Omandireformi eesmärk
2) Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.
§ 12.1. Üürilepingu kehtivus tagastatud elamus
(5)Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 1995, 44, 671; 57, 979; 1996, 2, 28) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529) sätestatud.

§12.1. Tallinna tegelikkuses. Tagastatud kortermaja 16-st sundüürnikust sai esimesena (k-tehinguga) uue korteri üksik noormees, kes tegelikult juba aastaid ei elanud 100 ruuduses 4-toalises 3,5 m kõrguste stukklagedega, tammeparketiga, valgete kahhelahjudega korteris vaid hoidis seal moosi, kartuleid, koduveini ja puskarit. Ta sai 110 m2 remontivajava 5 toalise heas rajoonis. Omanikule seda ei teatatud ja 2aastat pidas üürnik oma sodiladu seal edasi külmetavate naabersundüürnike meelehärmiks. 8 aastat hiljem, viimasena sai Koplis munitsipaalkorteri 4-liikmeline pere, kes oli aastakümneid elanud 2 toalises viletsas korteris, kus ainukeseks "mugavuseks" külm vesi ja WC korteris. JOKK.
Kopli on sama asula. Ehkki tegelikult lausa teine riik. Munitsipaalmaja on paremini heakorrastatud, kuid kommunaalkulud on 5 x !!! suuremad kui sundüürniku vanas korteris. Pere ainus töökohaga liige on väikesepalgaline kultuuritöötaja.

Erusoldat, Sa pole sundüürnik. Veel vähem esindad kedagi neist. Seda on näha Sinu aastast aastasse KNis esitatud mõtteviisist. Oled tavaline IRLi hääletoru. MIITE ÜKSKI sundüüürnik, ja neid ma tean oi kui palju, ei räägi tobedusi laenuandmistest sundüürnikele või tagastatud korteri omanikule üüritoetuse maksmisest.

ei viitsi üles otsida eurosoldati endiseid sõnavõtte IRL-i toetuseks. kasutas siis teist nime siin pläma ajamiseks.

Kesknädala sundüürnikud ongi enamasti suurte lukskorterite eluaegsed kasutajad ja loomulikult nad kööktubade alamrahvaga ei suhtle ja nende arvamust ei kuule ega tahagi kuulda.

kas eurosoldat on end lolliks joond vä? vastamata on ka küsimus, mis anonüüm nime alla ta eelmine aasta siin esines.

See on juba laim. Sundüürnike armee ei kuulu Kesknädalasse, Keskerakonda, rääkimata IRList - vaid masohhistile on viimasesse kuulumine mõistetav.

Enamusel sundüürnikest võeti käest keskmiselt 2-3 toalised korterid ja vastu sunniti leppima kööktoaga (olgu - peenemas keeles avatud planeeringuga korteriga, mis sisuliselt ongi ühiselamutuba) betoonkasarmus.

Lõpetaks vaidluse, Erusoldat? Oled üksi oma meetmetega sundüürnike "heaks".

Kui Sind viimaks veidi lohutada, siis - ega keegi munitsipaalsundüürnikest ka KEd vali. Me ei usalda kedagi. Ja ma võin tõesti öelda: meie.

Kui Keskerakond jagas oma teenekatele sundüürnikele K-kortereid, siis hoiatasin, et neid ei jätku enamusele . Ei usutud. Hoiatasin, et munitsipaalmajad hakkavad kiiresti alla käima ja et seal saavad olema koletu kõrged kommunaalmaksud. Ei usutud. Ütlesin, et Erika t. majade korterid on kehva planeeringuga tarbetult suure pinnaga ja kõrgete lagedega, mida on kallis kütta. Ei usutud. Nüüd ennustan, et Keskerakond ei soovi munitsipaalüürnikest sundüürnikke enam kuhugile "oma päris koju" lasta. Keskerakonnal on vaja valijaid, kes kardavad munitsipaalüüri tõusu ja ikka pimesi loodavad mingit uut imet. Neil munitsipaalüürnikel, kes ei tahagi endale erakorterit saada, soovitan kindlasti valida Keskerakonda, sest ükski teine erakond ei hoiaks munitsipaalüüre nii madalal. Isegi jõukad heaoluriigid suudavad munitsipaalmajades pakkuda vaid 1/4 võrra vabaturuüürist odavamat üüri. Keskmiselt. Täiesti sissetulekuta inimesed saavad seal muidugi rohkem toetust. Ma soovitan kõigil valida vastavalt oma huvidele. Sotsid ja paremerakonnad pakuvad sundüürnikele seda, mida oskavad ja võimalikuks peavad. Kes sedagi natukest ei vaja, see loomulikult neid ei vali.

http://www.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.php
Komisjonile esitati andmed 21 pikaajalise hooldusremondiobjekti, 231 eluruumi tööandja eluruumiks tunnistamise juhu ning 61 lõpule viidud ja 14 senini pooleli oleva taastamislepingu kohta. Eluruumi asustamisõigust müüdi aastail 1990-1997 vähemalt 3000 juhul. Pikaajalisse hooldusrenti antud hoonetest pole valdav osa linna omandusest väljunud, samas on neilt saadav renditulu väike ning võimalusel tuleks rendilepingud üle vaadata. Üksikute objektide võõrandamine toimus Tallinna linnavolikogu, mitte aga Kesklinna valitsuse otsusega. Märksa huvitavamad lood toimusid tööandja eluruumidega. Näiteks soosis saatus Levicomi usinaid töömehi Toomas Hendrik Ilvest, Eerik-Niiles Krossi ja Tõnis Paltsu, kes väsitavast päevatööst toibumiseks said enda käsutusse avarad korterid Toompeal. Kas tõesti oli siin mängus Keskerakonna käsi? Uhked elamised omandasid sel teel ka Jaan Manitski, Linnar Viik, Urmas Arumäe jmt, keda Keskerakonnaga seostada oleks kohatu. Luksuskorterid hankisid tööandja eluruumide erastamise teel veel AS Mesileib virgad töötajad Rosimannused, endine sportlane ja praegune ärimees Even Tudeberg, teravapilguline pealtnägija Vahur Kersna. Nii polegi põhjust imestada, miks tööandja eluruumide erastamist uurib keskerakondliku linnavalitsuse komisjon, mitte aga erapooletu ja kallutamatu KAPO. Liialt paljudest kunagistest tööandja eluruumis virelnud "lihttöölistest" on saanud presidendid, luurekoordinaatorid, miljonärid, vallavanemad, telestaarid ja muud VIP-id. Massiline eluruumi asustamisõiguse müümine aastatel 1990-1997 põhines küll linnavolikogu otsusel, ent nende korterite arvel oleks saanud lahendada sundüürnike probleemi. Nagu näha, on valdava osa korteritehingute taga linnavolikogu kui kollektiivse omavalitsusorgani otsus, mis taas kord kummutab väited Keskerakonna juhtpositsioonist korteritehingute korraldamisel. Ei kuulunud toona ega kuulu nüüd Keskerakonda Jüri Ott, kelle allkirjad kinnitavat suurt osa korterilepingutest. Teenimatult on jäänud varju Hannes Kulbach, kes ei kuulunud linnaosavanemana tegutsemise ajal ühtegi erakonda. Kui eraldada enam kui 3000 sõlmitud lepingust need 15, millele kirjutas alla Elmar Sepp, siis selgub, et tema viis omavalitsusorgani järjepidevusest lähtudes ellu eelkäijate alustatut. Kohtus mõisteti korteritehingute juhtfiguuriks tehtud Sepp kõigis süüdistustes õigeks.