Ennast kiitmast ma ei väsi !!!

Ükskord me võidame niikuinii! Kuniks meil lollitatakse pealetulevat põlvkonda eilsete "vabadusvõitlejate (Laar, Vahtre, Kelam, ... Rebane, Liim, Böhm a'la Madisson) kangelastegudega" iseseisvuse taastamisel 15 aastat tagasi, on võimalik sünnitada projektiparteisid, lavastada kadriorgiaid, tekitada poegade vastasseisu isadega, … Margus Saare jutusaate, Heinz Valgu, legendaarse Ükskord me võidame niikuinii autori meenutus aastatetagustest sündmustest, Eesti iseseisvuse taastamisest, lindistuse tekst. (Järgnevalt, 10 lk)

Heinz Valk (HV) Margus Saare (MS) 13. augusti 2003 jutusaates MS Igatahes oled sa üks neist tänastest, kes on nende aastatega iseendaks jäänud ja pole end hiljem täis teinud. Sa kehastad, minu jaoks vähemalt, sellist positiivset ja ühendavat ja võib-olla siis romantilist tegijat sealt, 15 a tagasi. Ma olen aru saanud, et Sinu öeldud ja see korratud kuulus lause „Ükskord me võidame niikuinii“, see ei tulnud sul päris spontaanselt. Sa mõtlesid selle spetsiaalselt välja. HV Ikka. Asi oli ju selles, et kui see asi meil 87. aastal käima läks ja esimene legaalne opositsiooniline institutsioon, kui nii võib öelda, oli loomeliitude kultuurinõukogu ja meie eesmärk oligi legaalselt hakata asja ajama. Kui senini oli Eestis, nagu ütleme, oli dissidentlik periood, mis siis 87. aastal lõppes. See oli tollal paratamatu. Aga perestroika esimestel aastatel juba see uks paotus niivõrd, et me leidsime, et võimul legaalse opositsiooniga on palju raskem toime tulla. Ta on ise lubanud seda. Me taotlesime ametlikult luba partei keskkomiteest. Hammaste krigina järel see ka meile anti. Nad aimasid küll, millega me tegelema hakkame, kuna meie sõnastus oli väga niisugune, et me hakkame kultuuriprobleemidega tegelema, no aga kultuur on nii lai mõiste, et sinna alla annab kõike toppida ja muidugi me läksime õige varsti kultuuriprobleemidelt üle päris tõsistele, poliitilistele. Ja siis me kirjutasime palju ajalehtedele. Tollal oli juba iga väiksem niisugune avameelsus ja sensatsioon. Võõrad inimesed tulevad tänaval vastu, jäävad seisma ja tänavad kättpidi, et ma julgesin ühes või teises artiklis öelda midagi sellist kirja panna, mida aastakümneid ei tohtinud avalikult, kõva häälega, välja ütelda. Ja niimoodi kasvas see loovharitlaste tunnustamine ühiskonna poolt lakkamatult. Sa mäletad, sa olid noor mees, kui oli see loomeliitude tund Eesti Raadios. Seda kuulasid kõik, seda lindistati ja anti linte teistele kuulata, kellel ei olnud tööl olles ei olnud võimalust seda otse eetrist kuulata. Ja kui siis 88.aasta varasuvel, õigemini hiliskevadel, toimus tõeline plahvatus, alates loomeliitude pleenumist, siis juba muinsuskaitseseltsi päevad, rahvarinde sünd, kõik muu ja vanalinna päevad, öölaulupeod, suurmeeleavaldused lauluväljakul. Siis oli täiesti loomulik, et loovharitlased olid nii üldtuntud mehed ja naised üle kogu Eesti, et meid taheti igal pool näha. Neid küllakutseid oli nii palju, ma olin sunnitud viiendiku neist rahuldama, kuigi ma olin lakkamatult ratastel, kord Saaremaal, kord kuskilgi Lõuna-Eestis, kord Ida-Virumaal Narvas, igal pool tuli käia ja igal pool oli minu eesmärk ja kohustus oli rahvas üles raputada oma kõnedega. Set kui ma läksin, alguses, minu selline tegevus läks küll lahti Tallinnas, aga Tallinn oli hoopis teine maa kui ülejäänud Eesti. Tallinnas oli sellist julgust, iseteadvust, teotahet, oli ikka teistega võrreldes, kui teised olid poole sääremarjani, sellised tahteavaldused, aga Tallinn oli ikka täiesti jõus ja purjed lehvimas. Nii, et Tallinnas oli lihtne rääkida ja sa said kohe aru, et inimesed tulid oma mõtetega sinuga kaasa. Aga kui ma läksin kas kuskile Kohtla-Järvele või Märjamaale jne, mul tekkis juba lühikese ajaga selline nahaga tunnetamise võime. Astun publiku ette, noh, oli neid seal 200 või tuhat, vahel olid sellised meeleavaldused või koosolekud, poliitilised koosolekud toimusid õues, mõnikord mõnes kultuurimaja saalis või kolhoosikeskuse saalis või koolimaja saalis. Siis mu nahk püüdis, ilma , et ma oleks pikalt mõtlema, kuis saalist hoovas niisugust lähedust või soojust.. Ja vastavalt selle järgi ma hakkasin oma kõnesid kujundama. Ma ei läinud, noh, niimoodi kohe, nelja jalaga peale. Ikkagi siit nurgast ja sealt nurgast. Ja mul tuli visata nalja, kas mingit üldist, kõikidele arusaadavat inimlikku nalja või juba poliitilise torkega. Nali alati hakkab sulatama. Niimoodi tekitab inimestel usaldust sinu vastu. Ja siis ma hakkasingi niimoodi tasapisi-tasapisi seda publikut soojendama. MS Ka sa tundusid uskumatuna inimestele? Kas nad sind kartsid ka? HV Jaa. Nad kartsid ja nad vaatasid esialgu - no, mis sina linnamees tulid nüüd siia lõugu laksutama. Me teame ise väga hästi ju mis asi see nõukogude või vene võim on ja me ei saa temast kunagi lahti. See oli tollal üldine arvamus. See oli ikka enamiku inimeste arvamus. Me võime siin ju midagi teha, aga ega me sealt Moskva alt ei pääse. Ja see võttis vahest väga kaua aega. Tuli seda publikut hakata sulatama. Ja juba reageeringute järgi, inimeste ilmete järgi juba sain aru, et järjest rohkem, rohkem hakkas minu sõnu uskuma, mind kuulama. Ma veel tundsin, et siin ja seal on külmad kohad. Ja ma leidsin need inimesed üles. Seal istus mõni morn, noh, ma ei tea, võib-olla oli ta vastavate ülesannetega. Neid oli alati, see oli selge. Ega mind üksinda ei lastud seal lobiseda. KGB silm ja kõrv oli igal pool juures. Nii, et vahel sellise pika jutu lõpuks leidsin saalist ainult ühe niisuguse sünge näoga mehe, kust õhkus jäist kiirgust minuni. Aga ülejäädud oli minu kohus viia nii kaugele, et kui ma juba lõpetasin ja läksin siis juba niisuguste bravuurikate hüüdlausete ja ütluste peale, kus siis hakkas rahva möirgamine ja kisa ja aplodeerimine, jalgadega trampimine. Enamikul juhul tõusti püsti ja minutite kaupa hüüti ja plaksutati vaimustunult . See oli minu eesmärk. Minu eesmärk oli süstida inimestesse usku, et see, mille me oleme nüüd käivitanud, et me suudame selle lõpuni viia. Selle eesmärgi, mis meil tollal kõigil hinges oli. Me ei teadnud ju tol ajal täpselt, millist teed mööda me selleni jõuame. Aga tähtis oli see, et inimesed hakkaksid seda uskuma, et me selle saavutame. Ja 88. aasta kevadel juba, kui Eesti oli pikka aega eeskõndija, kaugel teistest ees. Veel 88. aasta suvel, kui toimus Kaunases üliõpilaslaulupidu, sealne miilits ei lubanud eestlastel sini-must-valgetega esineda, kuigi meil oli ametlikult juba ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, kuhu komisjoni ka mina kuulusin, kes selle seadustas rahvuslipuna. Meil oli sel ajal igalpool sini-must-valged väljas. Seal oli ta veel keelatud ja meie eeskujul siis meie tudengite käes olevate lippude eeskujul jõudsid ka lätlased ja leedulased selleni. Ja sealt edasi hakkas asi imbuma juba Ukrainasse, Taga-Kaukaasiasse, Poolasse, sest kogu see Ida-Euroopa need niinimetatud demokraatiad, need ka kõik ju uinusid tollal. Nendel olid ju meeletult valusad kogemused. Ungari tambiti tankidega 1956. 12 aastat hiljem – Praha, omakorda sellest 12, huvitav tsükkel 12 aastat, Solidarnost 80.aastal. Vahepeal oli Berliini ülestõus kõige enne. Enne Ungarit veel, mis eriti veriselt ju maha sõideti, jällegi tankidega. Nii, et kogu selle Ida-Euroopale olid niivõrd masendavad kogemused, et nemad olid ka kaotanud juba usu, et midagi võib veel muutuda. MS Kas see sama lause, ükskord me võidame niikuinii, kas sellele on sul venekeelne variant ka veel olemas? HV Ei. Vene keeles ei ole. Ja kui asi läks ükskord nii kaugele ja, et ma mäletan, meile Tallinnasse sõitsid ukrainlased, grusiinid, armeenlased, tðehhid, poolakad, igalt poolt tuli meile, eeskätt rahvarindesse küsima: kuidas te julgete ja mis te teete jne, jne. Nad olid kuulnud, kumu levis televisiooni vahendusel, eriti igasuguste filmide vahendusel, mida siin lakkamatult, tollal olid videokaamerad juba saadaval…. Ja kõik see, mis Eestis toimus, tohutud meeleavaldused, need jõudsid kajada sinna ja hakkasid ka nemad tasapisi. Sellest nüüd suur maailm ei räägi, et meie olime need hullud, kes pärmina nüüd kihama panid selle impeeriumi. Aga see vastab tõele. Tükk maad alles meie järel tulid muud alistatud Ida-Euroopa rahvad. Ma tajusin ühel hetkel seda, et nüüd on lahvatanud tohutu protsess, see ei ola mingi väikene Eesti siseasi, vaid see on juba globaalne. See on protsess, mis hakkab muutma kogu tsiviliseeritud maailma. Ja seda protsessi enam Vene tankid peatada ei suuda. Ta on juba liiga suur, venelastel poleks jätkunud diislikütust nii palju, et kõiki tanke igale poole saata. Ja pealkauba nende tankid olid nii logud, et, ma mäletan 91.aasta augustis kõik tee ääres seisma jäid ja enam käima ei läinud. Ja ma tajusin oma sisemuses: nüüd on suur mäng käima läinud, mis läheb ja läheb. Ma ei tea, millal on see hetk, kui me eesmärk on saavutatud, kas selleks läheb veel kaks aastat, või läheb viis aastat. Kas ta läheb aina ülesmäge, või vahepeal saame vastu nina ja me taandume, kuid see läheb määramatult lõpuni. Ja selle tõttu ma mõtlesingi välja sellise hüüdlause, et ükskord me võidame niikuinii. Juhtugu mis juhtub, saame vahepeal väikeste kaotuste osaliseks, mingid tagasilöögid konservatiivide Moskva jõmmide poolt, kuid nad enam ei jaksa seda takistada, mis nüüd toimub. Ja selle tõttu oligi see mõneti väga ebamäärane „üks kord“, millal see „üks kord“ on. Aga, oma mõjukuselt ta siiski täitis oma ülesande, eriti kui ma nüüd iga oma esinemise sellega lõpetasin, nii nagu omal ajal Cato Rooma senatis, ükskõik millest jutt oli, kas hobusekasvatusest või veini pruulimisest ja lõpuks: “Cartago tuleb hävitada!“ MS Kuid see tuleb seostada omaenda tekstiga! HV Ja niimoodi ka mina hakkasin seda ükskord me võidame niikuinii iga oma esinemise lõpul välja hüüdma ja vahel oli nii nagu ma meelega jätsin selle ütlemata. Ja siis hakkas rahvas karjuma: Heinz, ütle see lause ka! Einoh, see oli väikene edvistamine ka. Aga, mehed on ju kuradima edevad kuked. Eriti veel niimoodi, kui sa oled niimoodi teiste ees tribüünil ja kõik ahmivad sinu sõnu ja särasilmil jälgivad, mis sa seal teed ja ütled. Siis on pisike edevuse mäng ka juures. No see oli teise, n.ö. viienda järgulise tähtsusega asi. Ja nüüd, tagantjärgi võib öelda, ega minu ja sõprade vaist ei petnud ja see asi läkski selleni välja. Ja siin on üks huvitav asi, mida me oleme oma argielus unustanud. Kogu Eesti ajalugu on ju suures osas üks peksasaamine. Kõik need sajandid, mis on kirja pandud, nendest me eriti eitea, mis enne oli, enne seda oli, võib-olla oli siin udisime teisi ka, tõenäoliselt, kuid enamvähem võrdselt siin oma naabritega nii üle mere kui ka siin maismaal. Ja küllap me tõime võidurongkäigus sealt ka röövitud lehmi ja naisi siia Eestisse. Aga sealt peale, kui juba Läti Henrik hakkas seda kirja panema, sealt peale oleme me ainult peksa saanud. Siis oligi nii, et Vabadussõda oli esimene tõeline võit, tõeline relvade võit ja nüüd see teine, laulev revolutsioon oli mõistuse ja tunnete võit. Ilma, et me ise oleksime seda tajunud või mõelnud selle üle, meie käivitatud vastuhakk totalitaarsele süsteemile Kremlis, see oli nüüd esimene kord kogu meie rahva ajaloos, kus meie ei olnud enam teiste võimude lükata ega tõugata, vaid, me olime ise n.ö. ajaloo subjekt, mitte objekt, vaid subjektid. Me tegime ajalugu. Ja sellejuures mitte sellist ajalugu, mis ainult Eestit puudutas, vaid me tegime neil aastail maailma ajalugu. Mitte üksinda muidugi. Aga me olime suure maailma ajaloo tegijad, mis paiskas ju XX sajandil kogu tsiviliseeritud maailma hoopis teise seisundisse. Koos selle nn impeeriumi hävinguga, selle kohutava külma sõja vastasseisu lõpetamisele viis see asi, maailm hakkas teiseks kujunema. Ja siin on meie roll ikkagi vägagi suur. Nagu ma ütlesin, meie olime see närv, mis pani kogu selle tõrre kihisema., mis asi oli sotsialismileer. Selle üle võiksid inimesed nagu mõelda ja seda tajuda, et me oleme midagi tõepoolest suurt korda saatnud. MS Kui tuleb külla välismaalane, sa viid ta laulukaare alla ja ütled talle, et näe, siin me laulsime Eesti vabaks sadade tuhandete eestlastega. See tundub ju uskumatu. Ütleme siis – laulsime vabaks, tegelikult ju ei laulnud vabaks, selleks olid ju mingisugused muud inimesed, mehed tegid ju, mitte ainult laulukaare all ei tehtud seda vabaduse tööd. HV Loomulikult, asi on selles, et see on ilus kujund: laulsime ennast vabaks nii nagu on öeldud seda esimese ärkamisaja kohta XIX sajandi teisel poolel. Siis ka ju Eesti laulupeod olid selleks, mis rahva ühisesse võitlusesse, ühisele tööle viisid. Seekord meie laulmine andis hingelise, niisuguse vajaliku eneseusu ja jõu ja kindluse. Laul ja muusika on ääretult emotsionaalne, ta on kõikidest kunstidest kõige emotsionaalsem. Ükski inimene ei suuda muusika ees ükskõikseks jääda, muusikat kuulates. Eriti, kui ta on veel seotud mingi olulise sõnumiga sellele inimesele või tervele rahvale. Nii nagu on meil, seal lauluväljakul alati läbi vene okupatsiooni. Nii, et loomulikult, me ei laulnud ennast vabaks, aga me töötasime ennast vabaks. Sest, milles on asi? Me oleme seda kuulnud küll, et oh meil ei tulnud oma vabaduse taas-kättevõitmiseks midagi erilist teha, et see kukkus meile sülle nagu mingisugune taevakingitus. See on väga lühinägelik ja pealiskaudne arusaam. Jah, Vene impeerium ilmutas juba siis kõdunemise märke. Muidu poleks Gorbatðov seda perestroikat meeleheitlikult alustanud, ta tahtis ju Vene impeeriumi päästa sellega, mitte meid vabaks lasta, mitte kehtestada Venemaal demokraatiat, vaid ta tahtis päästa ohtlikkusse seisundisse jõudnud Vene Impeeriumi. Ja meie kasutasime seda oskuslikult ära, me saime aru, et impeerium ei ole oma endises võimsuses, ta ei ole enam suuteline kõike seda tegema, mida ta tegi Ungaris või Tðehhoslovakkias ja Poolas. Ja siis hakkaski see meie niisugune küllaltki programmiline tegevus, mida praegu inimesed lihtsalt ei mäleta. Me tegime kõik, mis võimalik, et seda lagunevat impeeriumi veel rohkem laostada. Kõik need asjad, mis me siin Eestis käivitasime, nii majanduses, valitsemiskorras, igal pool, kõik olid ju midagi Nõukogude Liidus jälle ennekuulmatud ja esimesed. Meie esimesena siin viisime sisse eramajanduse turumajanduse alged, me tõime Eesti miilitsa Moskva alluvusest oma alluvusse, me kehtestasime majanduspiiri. Moskva sai väga hästi aru, et see on suitsukate – majanduspiir. Siin hakkab juba täiesti ühe riigi piir tekkima. Niimoodi me vedasime, kogu aeg Moskvat torkisime, ärritasime, see poolsurnud seltskond eal keskkomitee büroos lakkamatult oigasid ja hädaldasid millega Eesti oli hakkama saanud. Nii, et me ei andnud neile üldse aega toibuda ega mingisuguseks vasturünnakuks ja tegutsemiseks asuda, vaid torkisime seda juba haiget ihu n.ö. terava nõelaga, et see põletik veel suuremaks ja hullemaks paisuks. Ja niimoodi jõudsime selleni, et see, mis Moskvas 19. augustil toimus, 1991, see oli viimane meeleheitlik katse tagurlastel, kommunistidel, seda olukorda muuta ja taastada endine võim ja kord Nõukogude Liidus. Sest kõiki neid sündmusi analüüsides oli selge, et see putðistide ebaõnnestunud katse oli eelkõige suunatud Baltikumi maharahustamiseks ja mitte anda võimalust Baltikumil Nõukogude Liidust eralduda, minna oma teed. Meie olime see peamine eesmärk ja siis alles tulid kõik muud asjas seal järel, sest kasvõi niisugunegi näidegi, me teame, et ainult kolmele Balti riigile olid Moskvas ju valmis pandud residentsid nende uute Barbarus-Vareste jaoks. Sellest on ju avalikult räägitud ja Jeltsin ütles Rüütlile ka selle nime, kes Eestist oli siis selleks uueks Barbaruseks juba valitud. MS Nii! HV Jah, ma olen kuulnud seda nime, aga ma täna ei ütle seda välja. See inimene tegutseb Eesti poliitikas aktiivselt edasi ja kuna mul paberi peal Jeltsini allkirjaga ja pitsatiga kinnitust ei ole, et see inimene on just see, siis ei taha ma asjatut jama, siin niikuinii jamasid täis Eesti poliitikas tekitada. MS Heinz, aga nüüd 20. augustit 91. Sellesama viimase jutu täienduseks. Kui sul nüüd palutakse oma mälestustest Eesti ajalugu jutustada, mida sa sinna kindlasti paneksid, mida on alahinnatud, või isegi kõrvale lükatud. Ja mida sa seniräägitust vähendaksid, et ajalugu saaks tõepärasemaks. HV Ajalugu on juba, nagu öeldakse, tehtud ja nüüd on, ma usun on nende valik meist järgnevatel põlvkondadel asi, kes suudavad juba ilma oma isiklike tunnete ja pettumuste ja valude ja võitude, kõige selle koormata asja vaadata erapooletu pilguga. MS Kas kõik versioonid on ära räägitud, keegi peab seda küll hindama, aga mida hinnata? HV Ja, versioone on palju. Nüüd, kui lühidalt, meelde tuletada, kui asi hakkas juba minema oma n.ö. juba kindla peale, see oli 90.aasta, kui toimusid ühel ajal kahed valimised: Ülemnõukogu valimised ja Eesti kongressi valimised. Mõlemil suunal olid oma toetajad, mõlemil suunal olid oma programmid, eesmärk oli üks ja sama. See on jama mida praegu mõned poliitikud ja poliitikute seltskonnad levitavad – ülemnõukogu ei tahtnudki Eesti iseseisvust või, et me tahtsime hoopiski mingisugust kuradi kolmandat mingit vabariiki jne. Ei! Võetagu välja Ülemnõukogu dokumendid, kus on must valgel kirjas, igal pool esimestest poliitilistest aktidest peale on sõnapaar Eesti „iseseisvuse taastamine“. See on selgelt ühemõtteline juriidiline termin, mida ei saa keerutada mingisuguse muu asjaga. Nii. Ülemnõukogu ka eesti kongressi valimised, mina kandideerisin mõlemisse, Ülemnõukogusse kui ka Eesti kongressi. Me veel ei teadnud kumb hakkab töötama. Ülemnõukogu eesmärk oli sisemise, ametliku, avaliku poliitilise protsessi tulemusena viia alguses kõigi ümberkorraldustega majanduses, poliitilises juhtimises inimvabadused jne jne, kõik need asjad luua, ühesõnaga luua seadusandlikul teel riigi sisemus, organism ja kui see on valmis, siis luua see iseseisvuse kest selle ümber. Eesti kongress valis teistsuguse tee. Nemad lootsid, et nende n.ö. moraalne jõud on nii suur, et Kreml soostub otsemaid nendega läbirääkimistesse astuma. Esimesel Eesti kongressi istungjärgul võeti vastu deklaratsioonid, igasugused otsused, millede n.ö. konspektiivne mõte oli selles, eesti kongress tahtis, et lääneriigid, maailmas olulisemad tegijad ja ÜRO ja samuti ka Moskva, tunnustaksid Eesti kongressi kui Eesti rahva esinduskogu. Teiseks, nad pöördusid Rahvasaadikute kongressi poole Moskvas, seda ma rõhutan „nõudmisega“, sooviga alustada viivitamatult läbirääkimisi Eesti kongressi esindajatega iseseisvuse taastamiseks. Ühesõnaga nad mängisid ühele väga kitsale, ja võiks öelda teravikule lausa, kus kõik pandi visalt ühele kaardile. Kas maailm tunnustab Eesti kongressi ametlikult, seaduslikult Eesti rahva esindajana ja iseseisvuse taastajana, kas Moskva soostub alustama läbirääkimisi või mitte. Ja kuna seda ei juhtunud, ükski valitsus, ei Ameerika Ühendriikide, ei prantsusmaa ega teiste, ei tunnustanud Eesti kongressi Eesti rahva esindusorganina. Ja Moskva ei reageerinud mitte millegiga kongressi nõudele alustada nendega läbirääkimisi Eesti iseseisvuse asjus. Ühesõnaga – see oli ilus ja julge konstruktsioon, kuid samas ääretult ebakindel juba enne, niimoodi, kainelt analüüsides. Ja nagu siis selgus, ei toiminud. Eesti kongress jäi küll edasi küll tegutsema, tal oli oluline osa kõigis edasistes n.ö. mõttekonstruktsioonides ja nendes toimingutes, mis siin Eesti pinnal juhtusid, eriti seadusandlikul tasandil. Kuid see Moskva eitus või isegi mitte eitus vaid mittemärkamine võttis ära võimaluse sealtkaudu Eesti iseseisvust taastada. Aga Ülemnõukogu kui Moskva poolt ametlikult tunnustatud, noh, polnud ju midagi teha, rahvas valis, mitte ainult eestlased, nagu eesti kongressi puhul, käputäis venelasi ka, vaid kogu Eesti elanikkond valis, ka nõukogude armee sealhulgas, valis selle võimuorgani. Ja samuti suhtus meisse ka lääne maailm. Kui eelmist ülemnõukogu, mis võttis ka ju vastu päris julge selle suveräänsusdeklaratsiooni 88. aasta sügisel, kui sellesse juba lääne maailm hakkas suhtuma huviga, siis sellest hoolimata teda ei peetud suhtluspartneriks selle tõttu, et too oli valitud ebademokraatlikult. /…/ Tegelikult ikkagi tõepoolest inimesed valisid 1990.a.a Ülemnõukogu vabalt, ilma igasuguse hirmuta, vabalt, Moskva surveta need inimesed, keda nad tahtsid, keda nad usaldasid. Sellest sai läänemaaim väga hästi aru. Ja meiega hakati suhtlema, mis oli suur võit Eestile. Pärast Ülemnõukogu valimisi ja eriti pärast seda, kui me võtsime kiiresi vastu esimesed väga olulised poliitilised aktid Eesti valitsemise ajutisest korrast, Eesti poliitilisest staatusest, Eesti sümboolikast, siis me taastasime Eesti Vabariigi nime, rahvuslipu, vapi, kõik niisugused olulised asjad ja teatasime avalikult, et meie eesmärk on Eesti iseseisvuse taastamine ja praegu algab ülemineku periood. Lääne poliitilised ringkonnad lugesid selle täpselt välja, mida see nüüd tähendab ja mida see Ülemnõukogu endast kujutab. Ja meie protsesside usaldatavust eriti suurendas iseseisvuse referendum, mis toimus 1991. aasta varakevadel. Sest ma mäletan väga hästi kui me, see oli vist 89, kui mind kutsuti Washingtoni Riigidepartemangu, kui Eesti tollast poliitikut ja Rahvarinde juhti ja seal mul oli kahe ja poole tunnine jutuajamine nende meestega, kes just huvitusid, see oli Ida-Euroopa osakonnas, kes huvitusid kõigist neist protsessidest, mis toimuvad Nõukogude Liidus ja Eestis. Ja ma mäletan kui ma selle pika vestluse käigus neile rääkisin küll ühest ja teisest-kolmandast variandist ja võimalusest, siis neid ei huvitanud Eesti kongressi taotlus Moskvaga, mis oli siis veel alles lahti nö eos, Eesti kongress ei olnud veel valitud, läbirääkimistesse asuma, vaid kõige kõvemaks argumendiks, mis võib Eesti iseseisvust suunata, oli just nende meelest iseseisvuse referendum, millest võtaksid osa kõik, mitte ainult eestlased, vaid ka siin elavad venelased. Sest lääs juba tol ajal jälgis väga tähelepanelikult kõiki rahvusvähemusi Eestis. Meie uskusime veel seda, et kehtib veel mingisugune 39.aasta rahvusriigi selline kontseptsioon läänemaailmas, et meil kui Eesti riigi kodanikel, kodanike järeltulijatel on ainuõigus. Lääne jaoks see ei olnud enam mingi trump. Juba seal oli vahepeal toimunud inimõiguste ja rahvuse õigustega ja kõigi muudega juba selline edasiminek, mille meie olime, nagu öeldakse, olime n.ö. kahe silma vahele jätnud. Ja seetõttu jänkide arvates oli tõepoolest kogu Eesti elanikkonda haarav iseseisvuse referendum erakordseks trumbiks, ja kui see tuleb positiivne, siis nende meelest ei saa ka Moskva enam midagi kobiseda. Sest venelased ju hääletasid ka poolt. Kuigi ei saanud ju täpselt lahterdada, et kui palju oli neis poolt hääletajatest venelased olid ja kui palju eestlasi ja muid rahvuseid, aga summa summaarum võis oletada, et neid, kes Eesti iseseisvuse poolt oma hääle andsid, oli venelaste hulgas päris palju. Nii, et see, mille vastu, nagu sa isegi mäleta, mille vastu Eesti Komitee esialgu väga kõvasti sõdis, alguses kutsus boikotile, see oli meile veel üheks võimsaks trumbiks, mis Moskva käeulatust kõvasti lühendas. Ja kui me ajas nüüd edasi liigume ja juba augusti kuusse, siis mäletatavasti Gorbatðov sai väga hästi aru, et Baltikum läheb oma teed. Ta võib seda veel takistada, veel aasta venitada läbirääkimistega ja leida igasuguseid ettekäändeid, kuid ta enam ei saa Baltikumi pidama. Ja septembri algusesse, või oli see augusti lõpp, ma ei mäleta, kuidas see just täpselt oli, ta kutsus kokku ju uue liidulepingu sõlmimiseks liiduvabariigid, millest Baltikumi esindajad kõik keeldusid. Ja see oli nüüd märk Moskva nendele kõige jõhkramatele tagurlastele, putðistidele. Et ainukene võimalus veel lagunevat Nõukogude Liitu päästa, on ära lõigata see Gorbatðovi liidulepingu sõlmimise värk. Tähendab, tuleb jõuda sellest ette, sest kui seda ei juhtu, seda uue liidulepingu sõlmimist, siis võib veel Baltikumi mingil moel juriidiliste ja võib-olla ka veel militaarsete võtetega sundida taltuma, vähemalt mingisugusele pehmemale variandile. Nii, et ma rõhutan veelkord, see putðistide ebaõnnestunud asja päästmise katse oli eelkõige suunatud Baltikumi ja meie taltsutamiseks ja takistamiseks. Nii, et selle asja me kutsusime ise esile, mille tõttu meil iseseisvumine kiirenes märgatavalt. Kui seda putði poleks juhtunud, ma usun, meil oleks veel läinud aasta – poolteist Gorbatðoviga kaubelda, et me oleksime jõudnud mingisuguse iseseisvuse tasandini, kas Ida-Euroopa rahvademokraatia näol, niisuguse tasandini, aga igatahes mitte otse, parts pea ees kapitalismi nagu meie tegime. MS meie jutt jääb sellel kohal katki. Kohtumine Heinz Valguga kujunes pikemaks kui arvata oskasin. See on meie ajalugu, mida Tamme talu peremees

MS meie jutt jääb sellel kohal katki. Kohtumine Heinz Valguga kujunes pikemaks kui arvata oskasin. See on meie ajalugu, mida Tamme talu peremees, vabahärra Heinz Valk oma suu järgi järgmisel pühapäeval edasi jutustab. Toodud Heinz Valgu räägitu lindistuse tekst peaks tasakaalustama eelpool Mart Aroldi (LeoLevandi) esitatud uurimistööd, mis tehtud väljaspool Eestit ei tea kelle tellimisel.

Servitile.Tänud selle eest,mida siia kopisite.Olen teile tõesti väga tänulik,sest jagan täpselt samu mälestusi ja arvamusi.Täna pidas Kelam Oleviste kirikus maha taas oma versiooni taasiseseisvumisest,mis tegi taas meele mõruks. ----Tunnistan,et olin siis ühes paadis Kelamiga ja tegin aktiivselt tööd nii eesti komiteede liikumises kui ka Eesti Kongressidel.Olen sellest ajast palju "kasvanud" ja targemaks saanud.Loodan,et siinsed eksitatud sapitsejad,loevad selle teksti tähelepanelikult läbi ja ehk avardab see nende teadmisi,mis tegelikult sel ajal toimus ja lõpetavad vaenutsemise keskerakonna,eriti Savisaare vastu.

Ei taha kuidagi maha teha Ediku teeneid Eesti iseseisvaks saamise ajal. Mäletan fosforiidisõda, RR sündi ja palju asju veel. Ilusad mälestused on. Aga mälestustel, kui ainult neis elada, on omadus tappa inimeses reaalsustaju. Vaadake sedasama Savisaart nüüd. Kui palju sarnaneb ta selle Savisaarega, keda imetleti 80-te lõpus? Kas leiate kasvõi ühe sarnasuse?? Mina ei leia. Inimesest on saanud võimuahnur, intriigitseja, valetaja, omakasupüüdlik varaahnitseja. Need on leebemad omadused. Siia võiks lisada kaks eriti vastikut, aga kuna kohuski ei suutnud tõestada, siis ei saa lisada. Kellele seda kohtulugu ikka jälle vaja. Märksõnad saan aga öelda: keskturg, Kalev. Kas te tõesti ei näe, milliseks ta on muutunud? Usute iga libedat ja ilusat valet, hüppate ja jooksete vile peale, kuulate ammulisui ka noogutate? Tõstate linnavolikogus kätt Elmar Sepa vildika värvi järgi? Tehke ometi silmad lahti! 700 krooni pensionäridele on altkäemaks, saage ometi aru! Savisaar on ära tabanud, et kõige enam kogub kuulsust pensinäridele ja lastele midagi lubades ja sellest kogu aeg rääkides. Aga vaadake, mida ta samal ajal TEEB!

Kulla tuhha!Savisaar ei ole suurem ahnitseja ja omakasu tagaaja ning valetaja kui tema vastased,eriti Laar,Kallas,Kelam jne. Ei ole Savisaar ingel ega ka tema vastased. Sa pööra tähelepanu eriti reformierakondlastest maffioosodele,kellest meedia mööda vaatab.Kas sina tõesti usud,et need teised kõik on ausad ja puhtad?Kaugel sellest.Neil kõigil on omad hundisilmad ja välispankades avatud arved.Kordineeritud regulaarne rünnak Keski ja Rüütli vastu on just nende korraldatud,et oma musti tegusid ja südametunnistust varjata.Ma ei usu midagi lihtsalt nii sama ja ei õigusta neid keskturu afääre ega muidki tegusid,millest mul kõigist ülevaadet pole,mida ei vajagi.Olen lihtsalt vastu igasugusele selgelt läbinähtavale "kottimise" kampaaniale pidevalt vaid ühe patuse pihta,kusjuures need poksijad on ise sama mustad,vahest veelgi räpasemad oma rafineerituses.Ma ei ole mingi ajutu teismeline noor,kes iga vile peale jooksu pistab või kedagi kummardama kukub.Ära mõõda teisi oma rikutuse tasemel või kui mitte oma rikutuse tasemel siis sinus välja kujundatud eelarvamuste põhjal.Miks võimendad seda 700 krooni,mis nii tühine summa ja haarab ainult Tallinna pensionäre. Ka Pärnu pensionärid said tänavu esimest korda tänu Keskerakonna valitsusele 500 krooni,seda peale valimisi ju.Aga miks sa sellepärast ei kisenda,et tänu Keskerakonnale tõusid erakordselt järsult kõigi pensionid kogu riigis,pärast seda kohe,kui nad olid võimule saanud?Enne seda,teise koalitsiooni ajal,tõsteti kisa taevani,et kui pensione kiiremini tõsta,siis mõjuks see riigile lausa katastroofiliselt kuni täitsa laostumiseni välja.Ja mis puutub väitesse,et kohus ka ei suutnud midagi tõestada selle intriigitseja,omakasupüüdliku varaahnitseja,võimuahnuri(sinu sõnastuses) jne.Savisaare,afääri.... siis seaks samad sõnad Kallase 10 miljoni dollari afääri kohta,mida ka kohus ei suutnud tõestada.Ja sina muidugi usud sealt tulevat iga libedat ja ilusat valet jne.Vastan su oma sõnadega,nii et fifty-fifty. Ja nooguta ikka sõnakuulelikult ammulisui iga vile peale,mida laarlased läbi Böhmi,Rebase poisi ja teiste tankistide,meediasse paiskab,mis kahjuks on veel ainult nende meelevalla all.Soovin sulle arenemist ja kuulata siiski vanemaid elukogenuid inimesi,mitte tuuletallajaid.Kes tuult külvab,see tormi lõikab! Lisan juurde,et siiani on praegune valitsus,kus õnneks on Savisaar,täitnud oma lubadused sotsiaalses valdkonnas ja rahvale tähendab see väga palju. See tekitabki metsikut raevu ja hirmu moodustuvas uuskoonukates,kel pole muud ideed,kui hirmutamine venekaruga ja puutini paktiga.Ma ei hakka üle kordama kui palju oli neil võimalusi pronkssõduri kõrvaldamiseks ja midagi tõelist oma rahva heaks ära teha.

Pikalt ei hakka sinuga vaidlema, aga ühest ei saa kuidagi mööda minna: otsus pensionitõusu kohta võeti vastu enne Savisaare valitsusse naasmist. See on 100% kindel, otsi arhiivist välja. Nii et see on heaks näiteks, kuidas tema ja teda pimesi uskuvad inimesed ehivad Savisaare pead ka teiste inimeste tegude ja otsuste eest. Ära hakka tänama, ptv ;)

Ei taha minagi sinuga rohkem vaielda,sest nagu aru saan ja tean,pole midagi vastu pannagi.Aga sellist pensioni tõusu eelmise valtsuse ajal lubati alles järgmisel(2007.) aastal,mäletan seda täpselt.Savisaar tegi selle sivemini ära ületades selle,mis oli respidel plaanis.Inflatsioon oleks selleks ajaks selle kasvu nullinud sootuks.Nii said pensionärid sellest rohkem kasu praegu.Savisaare pead pole vaja ehtida,ka mitte iga tema tegemisi igal juhul maha tampida.Millal,tuhha,sellised ajad meile saabuvad,kui rahulikult seeditaks ka teisi maailmavaateid ja nende kandjaid.Vihkamine on vilets abiline,kes teid juhib.

to tuhha: Sa väidad, et /.../ "Tehke ometi silmad lahti! 700 krooni pensionäridele on altkäemaks, saage ometi aru! Savisaar on ära tabanud, et kogub kõige rohkem kuulsust pensionäridele ja lastele midagi lubades ja sellest kogu aeg rääkides. Aga vaadake mida ta samal ajal TEEB!" Esiteks - 700 krooni pensionäridele linna poolt pole altkäemaks Savisaare poolt. Teiseks - Edgar Savisaar lubab ainult seda, mida suudab täita ja seni on Edgar Savisaar ja Keskerakond kõik oma lubadused täitnud, mida ei saa aga ühegi parempoolse erakonna eriti aga Isamaaliidu kohta öelda. Kolmandaks - Edgar Savisaar teeb(viljeleb) ainult eestile kasulikku poliitikat. Aga ma ei imesta, kui sa aru ei saa. Selle pärast soovitan lugeda piiblit. Toon piiblist ära Koguja 3,4,5 Elu tühisus 7. Kui sa näed, et maal rõhutakse vaest ja et õigus ja õiglus kistakse käest; siis ära seda asja imesta; sest ülemuse üle on ülemus ja nende üle on veelgi ülemaid!

ARVAJALE vastuseks:"On ohtlik tsiteerida piiblit, kuna just RAHVAS oli see kes mõistis Jumala Poja surma oma ÜKSMEELSE RÖÖKIMISEGA :"Lööge ta risti"". Lugege "Libahunti". Ka Tiina ema PILDUSID KIVIDEGA SURNUKS just needsamad kohalikud inimesed keda Ta kogu oma elu oli RAVINUD ja muul moel AIDANUD. Seega on OHTLIK loota RAHVA TÄNULIKKUSELE. Rahvas MÄLETAB muudki, näiteks seda kuidas just Keskerakondliku valitsuse sotsiaalminister S. Oviir KEHTESTASselle IDIOOTLIKU pensioni II samba rahastamise SOTSIAALKINDLUSTUSE fondist ja kui tookord (vist)M. Treial Temalt selle kohta Riigikogus aru päris, jätkus Oviirikesel SÜLE JA SELJAGA õigustusi selle sammu õigustuseks. Hiljem kutsus seesama Oviir pensionäre Toompeale meelt avaldama sellesama ENDA POOLT kohtestatud sammu vastu. LAUSIROONIA. SINISILMSUS pole see inimese kõige parem omadus!

to kurk ja tomat: "Kui see keskmõte teoks saab, siis mitte tänu Keskerakonnale, vaid vaatamata sellele." /.../ Kuidas inimene võibki midagi sellist mõelda/öelda, et keskmõte "Eestist saab paik, kus veel minu (Savisaare)põlvkonnakaaslased tunnevad end võrdsetena Soome ja Rootsi eakaaslastega. Sellise Eesti tahan jätta oma lastele ja lastelastele." ei ole Savisaare teene. Või tahad sa öelda ka, et me (Keskerakond, tollal veel Rahva Rinne) ei teinud vabaduse ja taasiseseisvumise jaoks MITTE MIDAGI, et taasiseseisvumine oleks tulnud niikuinii, sellest olenemata, kas ME OLEKSIME TOOMPEAD JA TELETORNI KAITSMAS OLNUD VÕI POLEKS ME SEDA MITTE TEINUD! Mis! Ah! ÄRA AJA LOLLI JUTTU, kui sa ei tea midagi. Loomulikult oli taasiseseisvumine Keskerakonna teene, punkt, sellest me rohkem ei räägi.

taasiseseisvumise ajal ei olnud ju keskerakonda olemaski - mis teene ? Rahvarinne oli teatavasti ikkagi ravaliikumine ja veel hilisemalt nn."katusorganisatsioon" paljudele teistele rühmitustele, parteidele. Ei maksa ka unustada, et Savisaar oli rahvarinde üks! omaeagseid juhte, kelle oli "Moskva" poolt antud ülesanne hoida liikumine kontrolli all. Kuidas see temal õnnestus teame isegi. Ometi on iseseisev Eesti Vabariik järjepidevuse alusel olemas. Kuid oma "rodina seeme" populistliku keskerakonna näol õnnestus Edgar Savisaarel külvata ometi. Kahju on neist inimestest, kes end Edgari ja nüüd ka Villu Reiljani poolt ärahullutada lasevad.

Loll jutt on ikka tõesti loll. Sa loe (kui ikka oskad lugeda ) Serviti tekst korralikult läbi - või käib selline pikk tekst sulle üle jõu? Rahvarinde tuumikust kasvasidki välja esimesed erakonnad sh. Keskerakond, ja Eesti Kongressist -Isamaaliit. Moskva (kui see on sul jutumärkides, on see siis sinu agendi nimi või- see tuleks avalikustada!) kartis Rahvarinnet kui tuld, HV ise ju märkis, et RR juurde tuldi õppima, et kuidas meil juleti. Kui mitu korda pidi Ülemnõukogu tollane juht Rüütel Gorba juures vaibal käima aru andmas, et mis teil seal toimub. Isegi Lääneriigid olid ähmis - viibutasid Baltikumi suunas näpuga - Gorbat tuli ju hoida sest ta andis Ida-Euroopa vabaks (loobus Breznevi doktriinist), Lääs oli valmis aitama Gorbal NSVL-i koos hoida, aga Eesti seejärel ka teised Balti riigid ei allunud. Hari end natuke, enne kui hakkad Savisaart Moskva agendiks pidama! Ms. olen väga rahul KE ja RL koostöölepingu sätetega - selles on kirjas nägemus just sellisest tuleviku-Eestist - kus on eesti rahva põhiosal hea elada. Selles Eestis ei ole eestlane mitte odav tööjõud välismaa rikkurite firmades vaid arendatakse ja soodustatakse rahvuskapitalil tegutsevaid ettevõtteid. Ainult siis on lootust püsima jääda.

"Loll jutt" räägib puhast tõde. Tõepoolest oli Savisaar omal ajal üks RR juhte. Miks aga paljud talle varsti selja keerasid, kui ta nii kõva juht oli? See oligi just selle pärast, et avalikuks sai salajane tõsiasi, et Savisaar oli samas ühenduses Moskva meestega. Tema ülesandeks oli tõepoolest tärkaval rahvaliikumisel silm peal hoida. Ja mina isiklikult kahtlustan, et ta raporteerib oma sammudest tänini Moskvale... _________________________________________________ Samas on mõttetu teile kesikutele seda siin kirjutada, sest te niikuinii ei usu mitte ühtki sõna, mis Savisaare vastu räägib. Te olete löödud pimedusega. Jumal on teid loonud raevus, karistuseks eestlastele nende orjameelsuse eest...

Serviti tekst tuleb pähe tuupida, sest see on lõplik tõde ja Rüütel Gorba juures - vaadake kuidas ta seisis! Ja kuna Gorba kartis Rahvarinnet ja Rüütlit isegi väga, siis andiski ta meid vabaks - vot. Ja veel, Savisaar ei olnud Gorba sõber vaid talle meeldis isegi rohkem Jeltsin. Nüüd meeldib talle Putin ja "Jedinaja Rossija" isegi väga kellega keskerakonnal on koostööleping nagu Rahvaliidugagi Rüütli pärast. Et seda kõike mõista pead olema eelkõige keskerakonna liige ma arvan.

sai Nõugogude Liidu impeeriumi lagunemine alguse hoopis Poola "Solidarnost" liikumisest eesotsas selle juhi Lech Walesaga Gdanskist.

on s6nad nagu alati ja igasugu p6hjendusi v6ib leida ,aga alateadlikult on p6hjus turuerakonna puhul olnud ainult 1-ta koondab endasse andetuid stagnante ,kes pidurdavad riiki.Erakonda hoiab koos ainult piits ja praanik,ei mingeid ideid.Ja riik lendab stagnatsiooni ja peldikusse .Millegipärast on kinnisvaraerakonna synonyym ebakompetentsus ja stagnatsioon alati.K6ik need nn geniaaalselt debiilselt laristavad kinnisvaratehingud ,repsid,palmarud jne 100 prossa kindel reegel ,kui kuuuled mingit ebakompetentsust on kohe reeglina tegemist kinnisvaraerakondlastega

"ARVAJA 2006-08-20 19:00:29 Edgar Savisaar lubab ainult seda, mida suudab täita ja seni on Edgar Savisaar ja Keskerakond kõik oma lubadused täitnud.." No mida sa ometi VALETAD???Teen copy-paste:"Arvajale 2006-08-19 22:03:41 1. E.S. lubas minna Tallinna linnapeaks, kui võidab valimised. Valimised ta võitis, aga kas linnapeaks läks? 2. E.S. valetas, kui väitis, et Apananski ei ole kinni maksnud tema isiklikke arveid. Äripäev sai kohtus võidu! 3. E.S valetab. kui räägib, et soovib presidendi valimist riigikogus. Ta ei soovi seda. Kerakond ei esita riigikogu ette isegi kandidaati mitte! 4. E.S. valetas, et tema ei lindistanud. Ta lindistas ja viskas oma lapse ema dzotile. 5. E.S. valetas, kui pärast lindiskandaali lubas, et poliitikaga on lõpp. Ta on tagasi. jnejne. ei viitsi rohkem."

to Pessimist Läheks pikaks, kui kirjutaksin ka veel su küsimused küsimused ära, selle pärast alustan kohe küsimustele vastamisega. /.../ 2. See, et Äripäev kohtus võidu sai, ei tähenda veel, et Apanaski tõepoolest maksis kinni Savisaare arve(i)d. 3. Loomulikult ei soovi Keskerakond(Edgar Savisaar)presidenti valida riigikogus, vaid Edgar Savisaar (Keskerakond)soovib presidendi ära valida juba riigikogus. 5. Esiteks - Edgar Savisaar pole kunagi peale lindiskandaali öelnud, et nüüd on poliitikaga kõik, et rohkem ta poliitikaga ei tegele. Ma mäletan mida Edgar Savisaar ütles "Ma (Edgar Savisaar)tõmbun poliitikast eemale." Just tõmbun eemale, mitte ei lähe ära.