Baaside leping on Rahvaste Liidus registreeritud leping, mis lähtus Inglismaa ja Prantsusmaa soovist anda Ida - Euroopa riikidele garantiisid nende riikide tahtest olenemata.
Inglismaa, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit valmistusid ühiselt sõjaks Saksamaa vastu.

Baltisakslased lahkusid kas EW -ga või NL-iga sõlmitud lepingute ja kompensatsioonide alusel.
Nüüd tahab Eesti riik kompenseerida neile veel teiskordselt ja ka NL-i eest!
Kui Eesti iseseisvus, tuli ette võtta rida majandusreforme, mis pidid baseeruma Lääne demokraatia printsiipidel ja olema kooskõlas Eesti Vabariigi seaduste koguga.
Nagu nüüd on selgunud, oli omandireformi sisuline eesmärk poliitiliste otsuste alusel õigusjärgseteks omanikeks tunnistatud isikutele kompenseerida väidetavaid anneksioonikahjusid siinsete eestlaste vahendite arvel, et vältida mistahes nõudmisi Venemaa ja tema tollaste liitlaste USA, Prantsusmaa ja Inglismaa vastu.
Paistab, et okupatsiooni juriidiliselt siiski ei olnud ja seega pole võimalik ka Venemaale ja ta liitlastele mingeid nõudmisi esitada.

nagu meil kombeks, peaks Raid ostma oma isikliku prokuröri ja kohtuniku ning okupatsioon oleks kohe kinnitatud. Kuidas osturaha saada? Noh, võiks katsetada projektiga regionaalministrile, aga mõeldav oleks ka eurorahadele projekt teha. Saab ehk natsi kopsakama summa. Proksid ja kohtunikud on vaesed , neile kulub kangem summa.

To Jaanusele - lõpeta juba vene propaganda jutt ja räägime nagu tegelikult oli . Vastavalt kokkuleppele lubati Rootsi laevadel evakueerida Eesti-rootslased kes elasid Noa-Rootsis . Seda ,et sakslane ei valvanud enam merepiire kasutasid ka eestlased ja põgenesid Rootsi, näiteks ka kalalaeva Tiinaga põgnes üle 300 eesti inteligentsi esindajat nagu Maria Under, Artur Adamson, August Mälk , Jaan Latik ,August Galit ja teised eesti tuntud kirjanikud kunsnikud ja teadlased --- kas ka jälle "Sakslaste käsilased " !?
Kahjuks ei jätkunud kõigile laevu ja paate. Kogu rand ja saared olid täis põgenike kuid põgenemis võimalused puudusid . "SAKSLASTE KÄSILASED" , olid selliseks ajaks juba ammu Saksamaale sõitnud. Sa räägid nagu ehtne tibla kes peale sõda Eestisse parema elupeale trügis ja nüüd püüab ka siin midagi rääkida ilma ,et midagi teaks kuidas oli.

Jälle see lausa idioodi jutt-- Eesti polegi olnud okupeeritud . Mis ta siis oli !? ja ärge jälle toppige "nina alla" oma baaside lepingut mis olevat läänes heakskiitu leidnud . Selles lepingus oli sõnasõnalt ka lause VENEMAA KOHUSTUB HOIDMA OMA SÕJAVÄE JA TANKID AINULT BAASIS PALDISKIS. Kui enne oligi mingi juriitiline õigustus siis sellest momendist kui vene tankid väljusid baasist ja sõitsid Tallinna oli see ka relvastatud okupatsiooni algus , ja nii nimetatakse seda okupatsiooniks rahvusvahelise õiguse järgi juba tol ajal. Saksa okupatsioon oli täpselt samasugune . Ja ärgu keegi siin püüdku veel koguni rääkida, et vene tankid sõduritega ei sõitnutki Tallinna.!? Seda nägin mina poisikesena oma silmaga kui tankid mööda Vabaduspuiesteed Tallinnasse sõitsid. Ja kui on veel keegi kes ei mõistnud -- HETKEST KUI VÕÕRRIIGI VÄED VALLUTAVAD MINGI RIIGI PEALINNA ALGAB KA OKUPATSIOON. Päts ja Laidoner võisid nagaanitoru kuklas ükskõik millele allakirjutada ,sunniviisil allkirjad on õigustühised.

Nõukogude okupatsioon Eestis ehk Vene okupatsioon oli aastatel 1918–1919, 1940–1941 ja 1944–1992 toimunud Eesti Vabariigi territooriumi okupeerimine Nõukogude Venemaa ning hiljem Nõukogude Liidu poolt. Ajaliselt võib jaotada selle kolmeks:

Aastatel 1918-1919 oli Eesti territoorium okupeeritud osaliselt. Okupatsioonivõimud moodustasid hõivatud territooriumil Eesti Töörahva Kommuuni. Okupatsiooni lõpetas Eesti Vabadussõda.1. jaanuaril 1939 oli Eesti Vabariigis 1 133 917 elanikku.Aastatel 1940–1941 kestnud okupatsiooni ajal moodustasid okupatsioonivõimud Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi. Koos okupeerimisega annekteeriti moodustatud Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu. 1941. aastal asendus Nõukogude okupatsioon Eestis Saksa okupatsiooniga.1. detsembril 1941 registreeriti Eesti Kindralkomissariaadi territooriumil 1 017 475 elaniku.1944 vallutasid Nõukogude väed Eesti territooriumi ning algas teine Nõukogude okupatsioon. Teise Nõukogude okupatsiooni lõpp on selgesti määratlemata. ENSV Ülemnõukogu võttis 1990. aasta 30. märtsil vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest. Otsuses nenditi, et Nõukogude Liidu riigivõim Eestis oli ebaseaduslik selle kehtestamise momendist alates, 1940. aasta okupatsioon ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de iure ning riigi territoorium on ikka veel okupeeritud. 7. oktoobril 1992. aastal võttis Eesti Riigikogu vastu deklaratsiooni, et Eestis on põhiseaduslik riigikord taastatud. Samal ajal polnud Eesti võõrvägede kohaloleku tõttu täielikult suveräänne veel isegi 1994. aastal, mil Moskvas sõlmiti juulilepped vägede lõplikuks ja täielikuks väljaviimiseks. Tol hetkel viibis Eestis veel umbes 7000 Vene sõjaväelast. 31. augustil 1994 lahkusid viimased Venemaa väed Eestist.

Pärast okupeerimist poolt 16.–17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV. Formaalne inkorporeerimine N Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940. Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (ENSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (ENSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud ENSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid okupantide relvajõu toel püsiva totalitaarse diktatuuriga, mida juhtis NLKP ja selle kohalik organisatsioon Eestimaa Kommunistlik Partei.Nõukogude võimu liberaliseerimise ja rahva surve mõjul asendas ENSV Ülemnõukogu nime "Eesti NSV" 8. mail 1990 nimetusega "Eesti Vabariik". Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kuulutati välja Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu ühisavaldusega 20. augustil 1991.
23. augustil 1939 sõlmiti N Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salastatud lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe suurriigi vahel. Baltimaad peale Ida-Preisimaa ja Memeli jäid seejuures Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri.Septembris 1939 koondati Eesti piiri lähistele suured Nõukogude väeüksused ning Eestile esitati ultimaatum, milles nõuti, et Eesti nõustuks oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaaside rajamist. Kartes sõja puhkemist ning lootes Nõukogude Liidu poolt pakutavatele tagatistele, sealhulgas lubadusele riigi siseasjadesse mitte sekkuda, võttis Eesti valitsus ultimaatumi vastu.28. septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" , milles lepiti kokku Nõukogude Liidu sõjaväebaaside toomine Eestisse. Oktoobris toodi Eesti Vabariigi territooriumile esimesed 25 000 punaväelast. Peaaegu samal ajal Eestiga sai Nõukogude Liit ultimaatumi ähvardusel võimaluse baasid rajada ka Lätisse ja Leedusse. Kohalikel võimudel puudus reaalne kontroll riiki toodud Nõukogude väeüksuste tegevuse üle. Nõukogude Liit kasutas Eestisse rajatud baase muuhulgas peagi puhkenud Talvesõja käigus Soome ründamiseks.

1940. aasta alguseks oli punaväelasi Eestis juba üle 40 000. Piiride lähistele koondati veelgi suuremaid üksusi. Nõukogude ajakirjanduses algas kampaania Eesti vastu. 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare. 14. juunil algas täielik õhu- ja mereblokaad. Samal päeval tulistati alla Soome reisilennuk "Kaleva" Tallinn–Helsingi liinil.16. juunil esitas Nõukogude Liit järjekordse ultimaatumi, ähvardades sõjaga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate Punaarmee üksuste riiki lubamist. Valitsus võttis ultimaatumi vastu ning astus seejärel tagasi. 17. juunil läks kogu Eesti territoorium Nõukogude väeüksuste kontrolli alla ning kindral Johan Laidoner kirjutas alla sellekohasele dokumendile Punaarmee väejuhatusega. Eestis hakkas paiknema kokku üle 115 000 Nõukogude sõduri.Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipöörre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas algas Nõukogude võimudele sobiva nukuvalitsuse moodustamine.

21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse, mille käigus dikteeriti president Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati kehtivat õigust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginõukogu moodustamine jäeti ära. Nõukogude võimu poolt organiseeritud Töötava Rahva Liidu poolt "võidetud" valimisi on kritiseeritud laialdaste rikkumiste pärast (muuhulgas valimistulemuste võltsimine ning vastaskandidaatide terroriseerimine). Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks[1] ja esitas NSV Liidu Ülemnõukogule palve võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liitu.[2] Kogu maa nii linnas kui maal kuulutati 27. juulil 1940 riigi omanduseks. Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud ettevõtete ja kinnisvarade nimekirjad on avaldatud Eesti NSV Teatajas (1940–1941).[3]
6. augustil 1940 otsustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu võtta. Baltimaad olid täielikult annekteeritud ja inkorporeeritud.
Pärast okupeerimist panid NSVL võimud repressiivaparaati (NSVL NKVD ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat) kasutades Eesti territooriumil tsiviilelanikonna vastu toime inimsusevastaseid kuritegusid ja Teise maailmasõja ajal sõjakuritegusid ning rahvusvaheliste konventsioonide rikkumisi (sh. okupeeritud riigi elanike sundmobiliseerimine 1941 ja 1944–1991).

http://www.nommevalitsus.org/?p=3427
http://www.kool.ee/?5893
Anglo-saksi ja Stalini salasobing
Nimelt sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa ja NSV Liit 15. oktoobril 1939 salajase koostööpakti, mille eesmärk oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.
Teatavasti avalikustas Inglismaa Nõukogude Liiduga 12. juulil 1941 ja 26. mail 1942 sõlmitud kokkulepped ning lepingud, tehes teatavaks seda, mis juba kauemat aega oli faktina tuntud: poliitiline ja sõjaline koostöö Nõukogude Liiduga oli juba Saksamaa ja Nõukogude-Liidu lepingute kehtimise ajal olemas, kuigi lepingute tekstid seda selgesõnaliselt - expressis verbis - keelasid.

Nüüd tehti küll Kõigile "puust ette ja värviti punaseks", see eelkommentaar oli nii põhjalik ,et ka kui tahaks pole midagi lisada. Ja kui mõni seltsimees veel aru ei saanud , mingu uuesti kooli kuid siin lolluste kirjutamine lõpetagu . Tänan eelkommenteeriat vaeva eest teha nii põhjalik ja täpne kommentaar-

aitähh Ants aga keskerakond on ju väga raske ajupuudega demagooge täis neile tee puust ja punaseks ette ega nad siis ka aru ei saa

Pressiavaldus: Eesti Iseseisvuspartei avaldus MRP 70. aastapäeva puhul

Rahvusaate vaenlased on rakendanud oma propagandavankri ette ka Molotov-Ribbentropi pakti ning levitavad sellega seoses pooltõdesid ja lausvalet igal sammul. Sel moel ähmastatakse ühiskonna teadmisi tegelikult toimunust ja katsutakse panna enamus inimesi uskuma võimulolijatele kasulikke seisukohti.
23. augustil 1939 Moskvas sõlmitud, Saksa välisminister Joachim von Ribbentropi ja Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotovi allkirja kandvat lepet kujutatakse Teise maailmasõja vallapäästjana, leppe salaprotokolle aga Baltimaade, sealhulgas Eesti vallutamise loana. Luuakse mulje, et Eesti iseseisvuse kadumises on süüdi Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sel 1939. aasta augustipäeval Moskvas tehtud sobing koos oma salaprotokollidega.
Tegemist on parimalgi juhul pooltõega, otse öeldes aga lausvalega. Molotov-Ribbentropi pakt (lüh. MRP) andis Eesti tõepoolest N. Liidu mõjusfääri, kuid Eesti okupeeriti ühe teise suurriikide sobingu alusel, mitte aga MRP alusel.
„Kuna Eesti, Läti, Soome ja Poola ei nõustunud 1939. aasta kevadest peetud brittide, prantslaste ja Nõukogude Liidu vaheliste kõneluste mõjul Punaarmeed „julgeolekugarandina“ sisse lubama ning lääne suurriigid ei nõustunud meid tagaselja maha müüma, pöördus Stalin Hitleri poole, kellel ei olnud südametunnistuse piinu. Alles siis sai „hääletu alistumine“ võimalikuks,“ kirjutab „Eesti Päevaleht“ oma MRP-teemalises juhtkirjas päev enne MRP 70. aastapäeva, 22. augustil 2009.
See juhtkiri kubiseb valedest ega väärikski eraldi tähelepanu, kuna tegemist on vaid ühe näitega selle kohta, kuidas massiteabevahendite abil inimeste ajalooteadmisi ja seeläbi ka käitumist võimulolijatele kasulikus suunas proovitakse muuta. Käesoleval juhul sobib kõnealune tsitaat MRP-ga seostuvate valede kummutamiseks aga väga hästi.
Eesti okupeerimise ja annekteerimise tegelikuks põhjuseks oli hoopis Kolmikpakt – N. Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa vaheline lepe, mis jättis meid me agressiivse idanaabri mõjusfääri. See, MRP-st tunduvalt küünilisem sobing sõlmiti vähem kui kaks kuud pärast MRP-d, 15. oktoobril 1939; selgi korral Moskvas. Ametlikult oli tegemist kõnealuse kolme riigi sõjalise koostöö lepinguga.
Kolmikpakti kohaselt anti nõukogude mõjusfääri peale Baltimaade ka näiteks Soome ning Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra. Juba 1939. aasta augustis oli Moskvas olevale Inglise-Prantsuse sõjaväedelegatsioonile saadetud Londonist salatelegramm, kus oli mustvalgel kirjas: „Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks.”
Seda teades on ülimalt küüniline väita, et „lääne suurriigid ei nõustunud meid tagaselja maha müüma“.

Seda teades on aga ka väga lihtne taibata, miks taasiseseisvumisjärgse Eesti juhtkond Kolmikpakti eirab ja kogu oma energia MRP materdamisele suunab. Olid ju Eesti tagaselja mahamüüjaks needsamad (lääne)riigid, keda Eesti juhtkonnal on kombeks „me lääne sõpradeks“ nimetada ja kelle kaudu N. Liidu õigusjärglane – Venemaa – kaasajalgi oma tahtmisi Eestile peale surub. Põhimõte „idapoolne vaenlane saavutab oma tahtmise läänepoolsete sõprade abiga“ kehtib Eesti puhul endiselt.
MRP salaprotokollide avalikustamise eest võidelnud eesti rahvuslased tegid omal ajal ära väga tubli töö. Tollal olid nende jõupingutused väga asja- ning ajakohased ja aitasid Eesti iseseisvuse taastamisele oluliselt kaasa. Seda nii enne kui ka pärast läbimurdelist dokumenti – 1979. aastast pärinevat Balti apelli. Praeguseks on me teadmised aga toonase ajaga võrreldes märgatavalt paranenud ning uute ajalooteadmiste valguses me lihtsalt ei saa 1939. aastal ja hiljemgi toimunut vanaviisi käsitleda.
Üks asi on 1939. aastaga võrreldes aga praegugi sama: suurriikide omavaheline koostöö käib üle Eesti pea, nende Eestit puudutavad otsused seevastu puudutavad eestlasi vägagi otseselt.
Eesti Iseseisvuspartei kutsub kõiki Eesti inimesi üles säilitama MRP 70. aastapäevalgi kaine meel ning mitte minema kaasa ajalugu võltsida tahtvate võimurite propagandaga.

http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/kindral-utles-kauaks-meil-enam-iseseisvust-pole.d?id=28201571
“Kindral Laidoner ütles 1934. aasta suvel: kauaks meil enam iseseisvust pole…”

1941. aasta 15. detsembril algasid inglaste initsiatiivil Moskvas Inglismaa välisministri Edeni läbirääkimised Staliniga.
1. Lepiti kokku, et pärast sõja lõppu hakkavad Euroopas otsustama vaid Inglismaa ja Nõukogude Liit.
2. Saksamaa jagatakse okupatsioonitsoonideks ja Saksamaa territooriumi muudetakse.
3. Nõukogude Liit taastab oma 1940. aasta piirid, saades tagasi Baltikumi ja Bessaraabia.
Poola küsimus jääb Nõukogude Liidu ja Poola lahendada.
Inglismaa saab Norras, Belgias, Hollandis ja Prantsusmaal vajalikud tugipunktid.
4.Juhul, kui Soomes tuleb võimule neutraalne valitsus, siis Soome säilitab iseseisvuse 1940. aasta Talvesõjaga kehtestatud piirides, ainult Petsamo võetakse täiendavalt ära.
(Inglismaa oli selleks ajaks Soomele juba sõja kuulutanud.)
5. Juhul, kui õnnestub Bulgaaria kuningas võimult kõrvaldada, säilib mingis suuruses ka Bulgaaria. Osa territooriumi kavatseti anda Türgile, mille neutraliteet oli liitlastele suureks plussiks.
(Saksameelne aarialaste riik Iraan oli selleks ajaks Nõukogude ja Inglise armeede poolt okupeeritud.)
6. Kuna seoses Jaapani astumisega sõtta, oli tekkinud uusi probleeme, siis jäi ära Inglise armee saabumine Kaukaasia rindele ja Petsamosse. Ameerika - Inglise merevägi vajas eelkõige Nõukogude mereväebaase Kaug - Idas oma sõjategevuseks jaapanlaste vastu.

Saksa Abwehr paigaldas piki Nõukogude - EW riigipiiri raadioluure - ja kaugvaatlusseadmeid. Lisaks varustasid saksa spetsialistid majakad laevaliiklust jälgivate seadmetega jne. Aastatel 1939 - 40 saadeti EW kaudu Nõukogude Liitu mitu Abwehri luuregruppi. Mitte üheski teises Euroopa riigis ei tundnud Abwehr end nii koduselt kui EWs. Eestit külastasid nii Abwehri ülem admiral Canaris kui ka Wehrmachti kindralstaabi ülem Halder. Eesti kindralstaabi ülem Nikolai Reek (Bazõkov) kutsusti kahel korral ka Hitleri sünnipäevale. Paljud Eesti ohvitserid said väljaõppe Saksamaal Bad Töltzi sõjaväekoolis jne.
Mõistagi tegid Inglismaa ja Prantsusmaa kõik, et vähendada Saksamaa mõjuvõimu Baltikumis oma liitlase Nõukogude Liidu kasuks, tagades seda ka juriidiliselt rahvusvaheliste õigusaktidega.
Saksa - Nõukogude mittekallaletungipakti sõlmimine tekitas EW poliitikutes arusaamatust ja paanikat, sest arvati, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule kallale ja selle nimel oldi aastaid tegutsetud.
Admiral Canarise hea tuttav kolonel Maasing saadeti Berliini
(mitte aga Londoni või Pariisi) asja uurima. Canaris aga teatas, et ei saa MRP kohta midagi öelda.
Eestis viibinud kontserni "IG Farbenindustrie" direktor Fritz Ter- Meer teatas, et ka peale MRP sõlmimist jätkab Saksamaa endist poliitikat Nõukogude Liidu suhtes. Tema arvates levib Saksamaal arusaam, et Nõukogude Liidu loodusvarad peavad olema kättesaadavad üksnes Saksamaale ja kuna neid vabatahtlikult kätte ei anta, siis tuleb selle nimel võidelda ja selleks valmistuvat Saksamaa juba pikka aega.
Seoses baaside lepinguga saadeti kolonel Maasing koos kaitsepolitsei agendi parun Uexkülliga uuesti Berliini (mitte Londoni!). Saadi teada, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele.
Nagu von Ribbentropi hilisemast avaldusest selgus, kulgesid MRP läbirääkimised Kemlis üldiselt sujuvalt.
Poola suhtes olevat kiiresti kokku lepitud, sest tagastati Tsaari - Venemaale kuulunud ukrainlaste ja valgevenelastega asustatud alad, mida juba 1919. aasta 8. detsembril Pariisis Antanti poolt määratud nn. lord Curzoni liin ette nägi.
Probleeme tekkis piiri tõmbamisega Balti riikide piirkonnas, mis Inglismaa ja Prantsusmaa poolt olid juba igaveseks müüdud N. Liidule ja nii ka jäi.

Teherani konverents oli Teise maailmasõja ajal 28. novembrist 1. detsembrini 1943 Iraani pealinnas Teheranis toimunud kolme suurriigi tippkohtumine. Nõukogude Liitu esindas Jossif Stalin, Ameerika Ühendriike Franklin Delano Roosevelt ja Suurbritanniat Winston Churchill.
Churchill ja Roosevelt andsid Stalinile vabad käed Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia okupeerimiseks.
Teherani konverentsil nõudsid Stalin, Roosevelt ja Churchill Saksamaalt tingimusteta kapitulatsiooni ning leppisid kokku edasises sõjapidamises. Stalin nõudis lääneriikidelt teise rinde avamist, mida nood lubasidki. NSV Liit nõustus pärast sõja lõppu Euroopas alustama sõjategevust Jaapani vastu.
Türgit kutsuti üles astuma veel samal aastal sõtta liitlaste poolel, ent Türgi jäi neutraalseks kuni sõja lõpuni.
Määrati kindlaks Poola sõjajärgsed piirid: need pidid kulgema mööda Odra–Neisse jõge ja Curzoni liini.

Eesti allkirjastas 1991. aastal OSCE kontrolli all tagantjärgi Helsinki 1975 lõppakti, millega tunnustas Teherani, Jalta, Potsdami ja Pariisi konverentside otsuste tulemusena tekkinud piire Euroopas. See oli taasiseseisvumise üks eeltingimus.
Kuigi 1938. aasta põhiseaduse järgi on Eesti presidentaalne riik, tuli sellest loobuda parlamentaarse riigi kasuks.

Täna kohtus Tallinna delegatsioon eesotsas linnapea Edgar Savisaarega erakonna Ühtne Venemaa juhtide — Venemaa riigiduuma esimehe Boris Grõzlovi ja riigiduuma välissuhete komitee esimehe Konstantin Kossatšoviga. Vene poole teatel aga mõisteti koos hukka ka “katsed ajalugu ümber kirjutada”.Jätkusid ka läbirääkimised Moskva linnapea Juri Lužkoviga. Lepiti kokku edasise koostöö suhtes nii Moskva ja Tallinna linna, kui ka Keskerakonna ja Jedinaja Rossijaga. Moodustatakse kahe parte ühised töörühmad leidmaks võimalusi edasiminekuks kahe riigi majandussuhetes. Nenditi, et kahe riigi vaheline koostöö majanduses vajab uut impulssi tupikust väljatulekuks, teatas Raepress. Edgar Savisaar tõstis üles küsimused koostööst transiidi valdkonnas, vajadusest avada Venemaa suurlinnade turud Eesti põllumeestele ning teha ka rohkem koostööd piiriäärsete alade elanike huvides — taastades nende jaoks lihtsustatud piiriületamise korra, mida on nõudnud inimesed nii Kagu-Eestist kui ka Virumaalt. Mõlemad pooled toonitasid, et koostöö linnade ja erakondade vahel võib anda positiivse impulsi suhete parandamiseks ja edasiarendamiseks ka riikide tasemel.Lepiti kokku edasistes kontaktides. Moskva delegatsioon külastab Tallinna 30. septembril kui Lasnamäel avatakse patriarh Aleksius II mälestusele pühendatud väljak.Moskva linnapea Juri Lužkov andis Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja teda saatva delegatsiooni auks piduliku lõuna. Tallinna delegatsioon saabub tagasi Eestisse täna õhtul.

Mõisteti hukka katsed “ajalugu ümber kirjutada”

Ühtne Venemaa pressiteate kohaselt leidsid mõlemad pooled, et katsed, mis üritavad ajalugu, eriti Teise maailmasõja oma, ümber kirjutada, on lubamatud.“Me teeme kindlalt lõpu poliitikale, mis asetab ühte kaussi fašismi ja NSV Liidus valitsenud režiimi,” kinnitas Grõzlov.