Kompartei taktika Eesti taasvabanemise eel Vello Helk 14.03.2004

Väga vähe on analüüsitud EKP käitumist ja taktikat taasvabanemise eel. Jääb mulje, et partei tegi küll katseid tõkestada üha suuremat toetust tõelistele vabaduspüüetele, aga et see nurjus, misjärel oldi sunnitud kapituleeruma ja omaks võtma endise Eesti Vabariigi sümbolid ning leppima nõudega selle taastamiseks.

Väga otsustavad olid sündmused 1987. aastal. Siin tõstetakse Eesti ajaloo kronoloogias (Sulev Vahtre, 1994) esile Hirvepargi rahvakoosolekut 23. augustil ja IME ettepanekut 26. septembril, puuduvad andmed EKP reageerimisest. On ainult teade NLKP Keskkomitee büroo 14. detsembri salajasest otsusest natsionalismi ilmingutest Eestis, Lätis ja Leedus, millele järgnes 5. jaanuaril vastav otsus EKP Keskkomitee büroolt.

Eksisteerib aga rida dokumente, mis näitavad EKP tugevat aktiivsust 1987. aastal. Nende hulgas on põhjalik plaan vastupropagandaks ja organisatsioonilisteks ettevõtmisteks 1987-1988. Selle kohaselt tuli muuseas paljastada ja kritiseerida Eesti kodanluse ja tema liitlaste kiskjalikku olemust, valge terrori initsiaatoreid ja läbiviijaid, kodanliku Eesti iseseisvuse loosungi olemust: ”Kellele iseseisvus, kellele ike”, Eesti kodanluse 20-aasta juhtimise tegelikke tulemusi, kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi, müüti kodanliku Eesti õitsengust, Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust ning Nõukogude Eesti ajaloo võltsijaid. Sellega seoses tuli välja töötada orienteerungid ajalooliste tähtpäevade jaoks, nende hulgas kodu- ehk nn ”vabadussõda” novembris ja eesti ja vene rahva sõpruse juured detsembris 1987.

Seda plaani arutasid EKP KK büroo liikmed seltsimehed Vaino, Rüütel, Saul, Aljošin, Ganjušov, Ristlaan, Upsi, Kortelainen, Liiv, Soidla ja Toome 13. novembril 1987. Nad olid veendunud, et ”kodanlikud ideoloogiakeskused kavatsevad provokatsioonilistel eesmärkidel ära kasutada kodanliku Eesti Vabariigi väljakuulutamise 70. aastapäeva” ja pidasid vajalikuks korraldada vaenulike aktsioonide vastu omakorda vastupropagandat. Rahvale tuli veenvalt tõestada rahvaste sotsiaalse õigluse eest peetava võitluse klassiolemust, eesti rahva ajaloolise saatuse lahutamatust suurest vene rahvast, teistest NSVL rahvastest, eesti rahva võitlust interventsiooni ja kodusõja ajal Eestis; Eesti Töörahva Kommuuni revolutsioonilist tegevust; EKP võitlust kodanluse valitsemisaastail; rahva võitlust nõukogude võimu taaskehtestamise eest Eestis; riigi rahvamajanduse, teaduse ja kultuuri taastamist ja igakülgset arengut vene ja teiste maa rahvaste vennalikul abil; Eesti revolutsionääride, kodusõjast ja Suurest Isamaasõjast osavõtjate, partei- ja tööveteranide kuulsusrikast saatust (Arvi Leosk, Võrumaa Teataja 6.& 8.01.04).

Samas plaanis nõuti (novembris-detsembris 1987.a.) linna- ja rajoonikomiteedelt partei mõju tugevdamist muinsuskaitseklubidele. See oli tüüpiline taktikaline samm, nagu ka ”vabadusvõitlejate” saatmine metsavendade punkritesse, mis rajas nii mõnelegi partorgile tee hiljem kasulikuks mantlivahetuseks. Ajaloo areng sundis vanu parteilasi tantsima nii demokraatia kui kapitalismi muusika järgi, aga pole unustatud vahepeal õpitud Moskva kasatšokk, mille marksistlik-leninistlike salasammude hulka kuulub vastastele valede ja laimuga jalatahapanek. Seda on ju eriti kogenud endised pagulased, kes on aga selle vastu immuunsemad kui nende kaasmaalased kodumaal.

17. detsembril 1987 oli EKP KK büroo istung, millel kinnitati eespool toodud NLKP KK määruse täitmise esmaste ürituste plaan, mille hulka kuulus kokku kutsuda 22. detsembril vabariigi parteiaktiivi nõupidamine ideoloogiaküsimuses. (Selle enamikus vene keeles toimunud ürituse lühiülevaade: Mart Laar, Urmas Ott, Sirje Endre: Teine Eesti, 1996, lk. 211-212). Peale selle tuli vaadelda küsimust kakskeelsuse arendamisest vabariigis (vastutav: seltsimees Toome) ja viia läbi nõupidamised kohalike parteiorganite ja teiste võimukaadrite esindajatega.

Paremini on valgustatud 1988. aasta sündmusi, eriti seoses Tartu rahu ja Vabariigi aastapäeva tähistamisega, mille kulminatsiooniks oli varematest arupidamistest EKP KK büroos osa võtnud (alati teisena Vaino järele mainitud) Arnold Rüütli esinemine televisioonis 22. veebruaril, milles ta rõhutas, et igal realistlikult mõtleval inimesel pidi olema selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi ei ole ega saagi olema, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele (kõne tekst: Teine Eesti. Eeslava, 1996, lk. 405-407). Möödunud 17 aasta taustal võib öelda, et tal temal on suurelt osalt õigus, aga rahva all mõtleb ta siin nähtavasti oma kaasparteilasi, kelle mõju ja huve on ka õnnestunud säilitada.

Üks kommentaator on tolle aja kohta öelnud: ”Igatahes olid 1987-1988 huvitavad aastad: rahvas alustas revolutsiooni ja partokraatia – punase eliidi nupukam osa tegi ettevalmistusi rikastumiseks, kapitali esmaseks akumulatsiooniks ja majandusliku võimu haaramiseks tulevikus

Selleks oli vaja taktikalist kavalust, milleks said Eesti Vabariigi sümbolid. 2. juunil 1988 kinnitas Eesti Muinsuskaitse seltsi volikogu deklaratsiooni Eesti rahvusvärvidest ja -lipust. 23. juunil tunnistas ENSV Ülemnõukogu sini-must-valge eesti rahvusvärvideks. 16. novembril võttis sama vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, 7. detsembril kuulutati eesti keel riigikeeleks. Seda kommenteerides ütles esimees Arnold Rüütel: ”Vene keel on NSV Liidu rahvaste omavahelise suhtlemise keel ja iga kodanik peab, kordan, peab saama ükskõik kus Nõukogude Liidus oma asju ajada selles keeles” (Rahva Hääl, 20.01.1989). Selles keeles olid loomulikult ka eespool kasutatud parteilised dokumendid.

Kui ENSV ÜN presiidium 17.veebruaril 1989 kuulutas 24. veebruari iseseisvuspäevaks ja otsustas heisata Pika Hermanni tornis sini-must-valge, kommenteeris seda Arnold Rüütel: ”24.veebruaril 1918 kuulutati tegelikult välja esimene iseseisev Eesti riik vastavalt rahvaste enesemääramiseõiguse leninlikule põhimõttele. See ei tähenda hoopiski, et me ei tähista enam Eesti töörahva kommuuni või ENSV aastapäeva”. Partei aruandes Moskvale mainiti eriti Rüütli panust. Oma televisioonikõnes 23. veebruaril taunis ta natsionalismi (Rahva Hääl, 24.03.1989). 22.veebruaril ütles Savisaar Rahvarinde eestseisuse koosolekul: ”Päeva keskpunktiks saab kahtlemata Toompea. Sotsioloogilised uurimused näitavad, et rahvas tahab rohkem näha Väljast, Rüütlit ja Toomet kui ERSP-d. Juhul kui muinsuskaitse selts võitleb lipu ülestõmbamise vastu, tekib lõhe nende ja rahva vahel, sest rahvas tahab lippu.” Nii läks Rahvarinne koos kommunistidega lippu heiskama, selle mõtte olid toonud kommunistid (Eesti Päevaleht 22.02.2003).

Suveräänsusdeklaratsiooni ja sini-must-valge heiskamisega jälgiti tavalist taktikat; säilitada võimu järeleandmistega, lüüa vaenlast tema enda relvadega. Selle eesmärk ilmneb aga EKP Keskkomitee ja teiste võimuorganite pöördumisest ”Eestimaa kõigi elanike poole Eesti iseseisvuspäeva, 24. veebruari künnisel”. Selles katsutakse imiteerida 1918. aasta iseseisvusdeklaratsiooni, mõistetakse küll hukka ”sotsialismi tugevasti moonutatud stalinlikku mudelit”, räägitakse edusammudest ja ihaldatud vabadusest, aga juhtmõtteks polnud iseseisev Eesti, vaid ”võrdõiguslike suveräänsete vabariikide Liit”, suveräänne sotsialistlik Eesti – Nõukogude rahvaste liidu võrdõiguslik liige (Rahva Hääl, 22.02.1989). Siin katsus ENSV ”päästekomitee” mõne mööndusega oma positsioone hoida.

End rahvuslasteks moondanud parteilastel õnnestus saavutada populaarsust. Seda tugevdas nende endine tuntus, andes neile järgnevatel valimistel tugevaid eeliseid, sest tegelikke vabadusvõitlejaid oli ju vahepeal kas maha vaikitud või halvustatud.

Veel juuli keskel 1990. aastal, mil 93% eestlastest soovis näha Eesti tulevikku iseseisva riigina väljaspool N. Liitu, eelistas Arnold Rüütel uut liidulepingut, kui uskuda tema intervjuud ajalehele Moskovskije Novosti (nr. 24, 1990). See on ka kooskõlas Gorbatšovi vaadetega, kes ühes intervjuus hiljem väitis, et tema perestroika eesmärgiks olevat olnud kõikide liiduvabariikide ”ehtne iseseisvus”, aga N. Liidu koosseisus (Politiken 1.01.1999).

See taktika hästi õnnestunud. Kui heita pilk eespoolsele 1987-1988 kommunistliku vastupropaganda plaanile, siis kehtib see veel ja seda viiakse ka edukalt täide. Paljastatakse ”kodanliku Eesti reaktsioonilisi tegelasi”, eesotsas Pätsi, Laidoneri ja Eenpaluga. Kritiseeritakse ”müüti kodanliku Eesti õitsengust”, eriti tolleaegsete kahtlaste majandustehingute ja Pätsi ”vaikiva ajastu” kirjeldamisega. ”Eesti kodanluse koostööd fašistidega ja ”metsavendade” tegevust” on ka üha enam ”valgustatud”, nii et valitsus ei taha või julge ametlikult tunnustada eesti meeste meeleheitlikku katset 1944. aastal tõrjuda uut N.Liidu annektsiooni. Metsavendadest räägiti palju pärast taasvabanemist, aga nüüd pannakse jälle rõhku endisele iseloomustusele ”bandiidid”, kusjuures vaikitakse vene marodööridest.

Seejuures puudub korralik analüüs kommunistliku režiimi kohta, eriti ajavahemikul 1944-1991, kuigi just see on olukorra taustaks. See pole nähtavasti meelt mööda praegustele võimukandjatele, kellel lasub osalt veel selle pärandi tegelike ja sümboolsete luukerede laviin.

Neist võib ju ka aru saada, oma särk on ihule kõige lähemal. Mõistetav on samuti salaviha nende tõelise iseseisvuse eesvõitlejate vastu, kes tõkestasid nende plaane: kui pärast 1991. aasta ebaõnnestunud Moskva augustiputshi ei saanud enam jätkata N. Liidu ”suveräänse” osana, siis vähemalt kolmanda sotsialistliku Eesti Vabariigina. Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid.

"Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid." - Just selle vaadete kallutamisega tegelevad meil kõige energilisemalt ka endised represseritud Malle Salupere ja Udo Knaps. Ja muidugi ka kõik siinsed kutselideda ja palgalised mõjuagendid.

"Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid." - Just selle vaadete kallutamisega tegelevad meil kõige energilisemalt ka endised represseritud Malle Salupere ja Udo Knaps. Ja muidugi ka kõik siinsed kutselideda ja palgalised mõjuagendid.

"Samas eksisteerib hädaoht, et neil nagu varemgi mitte ainult õnnestub võltsida ajalugu enda kasuks, vaid samas suunas mõjutada ka tuleva põlvkonna vaateid." - Just selle vaadete kallutamisega tegelevad meil kõige energilisemalt ka endised represseritud Malle Salupere ja Udo Knaps. Ja muidugi ka kõik siinsed kutselideda ja palgalised mõjuagendid.

Kui rääkida miks K.Päts ja J Laidoner Eesti riigi loovutasid venelastele ilma püssipauguta siis kõige suurem põhjus oli see et "sinisilmselt" usuti , et venelased oma lubadusi peavad . Kuid venelane juba algusest ei mõelnutki neid oma lubadusi täita .Järgnes riigi okupeerimine.Soome nägi mis juhtus Baltimaades ja hakkas vastu ,säilitades oma riigi. Siit moraal --mitte kunagi ei tohi uskuda soviette-venelasi

Arvestades looduslikke eeliseid ja kiigi võimsust olid soomlased igati eelisolukorras.
Küll aga oli Eestil ja Lätil ühine kava rünnata Talvesõja ajal siinseid oma riikides asuvaid Vene baase. Vene luure sai sellest teada ning asi jäi ära.
Samas aga oli Eesti abi salakaabli kaudu Soomele väga suur. Siit startinud pommituslennukitest said soomlased varakult teada ning ainult vähesed tulid tagasi. See toimus muide Ladoneri teadmisel, kes avalikkuse ees oli vaat et Vene poolel.
Aga Antsu jutu moraal on igati omal kohal. Junnikommunistidest veelgi närusemad on meie punased "sotsiaalteadlased", kes tuleks küll pedagoogiliselt töölt kõrvaldada, sest nad valmistavad kuritahtlikult ette junnikomunistide uut põlvkonda.

Arvestades looduslikke eeliseid ja kiigi võimsust olid soomlased igati eelisolukorras.
Küll aga oli Eestil ja Lätil ühine kava rünnata Talvesõja ajal siinseid oma riikides asuvaid Vene baase. Vene luure sai sellest teada ning asi jäi ära.
Samas aga oli Eesti abi salakaabli kaudu Soomele väga suur. Siit startinud pommituslennukitest said soomlased varakult teada ning ainult vähesed tulid tagasi. See toimus muide Ladoneri teadmisel, kes avalikkuse ees oli vaat et Vene poolel.
Aga Antsu jutu moraal on igati omal kohal. Junnikommunistidest veelgi närusemad on meie punased "sotsiaalteadlased", kes tuleks küll pedagoogiliselt töölt kõrvaldada, sest nad valmistavad kuritahtlikult ette junnikomunistide uut põlvkonda.

Sõber kes kirjutas Antsule, sain südamest naerda selle toreda paroodia üle-- Eestil ja Lätil olla
ühine kava rünnata vene baase kuid "tubli" vene luure avastas õigeaegselt eesti fasistide salasepitsused. Kes oleks rünnanud baase ? Kaitseliidult olid relvad korjatud ja laiali saadetud, Ka Eesti sõjaväel vahetati juhtkond ja viidi idapiirile (Värska)
Kas meie talumehed hangudega nagu Jüriööl oleksid läinud vene baase kus tuhanded sõdurid ja tankid ründama ?? Naerukoht . Siis teiseks kui Eesti ei olnud veel ametlikult okupeeritud ei oleks tohtinud ükski vene lennuk õhkutõusta eesmärgil rünnata Soomet . Ka see oli baaside lepingus sees. Ja sellest müstilisest veealusest kaablist kuulen mina esmakortselt , kuigi ega mina ka tea äkki oligi. Kuid mis abi see olekski kui soomlased 15 minutid varem teavad ,et vene lennukid tulevad. Õhutõrje peab olema koguaeg lahinguvalmis.

See ei ole paroodia. Materjal on avaldatud vaid paar numbrit ilmunud ajakirjas "Academia". Mitte ära segada "Akadeemiaga"!- VEnelased olid Talvesõja tõttu siit hulga vägesid Soome viinud ning baasid olid võrdlemisi nõrgad. Leningradi sõjaväeringkonnast uusi vägesid ei olnud tuua, sest kõik olid Soome rindel.Eesti ohvitserid arreteeriti 14 juunil 1941. Värska suvelaagris (vt, Eesti ja Maailm, XX saj. II osa. lk.63. Seega olid ohvitserid Talvesõja ajal täiesti olemas ja mehed olid täis võitlusvaimu.
Selle salakaabli kohta on olemas ka dokumentaalilm, kui ma ei eksi, siis kas "Sõprade salasild" või "Sõprade salakaabel". Olen seda ise CD pelt näinud. Siinsest lisainfost oli Soomele oluline abi, sest Vene lennukeid ootasid õigeaegselt õhku tõusnud Soome HÄVITUSLENNUKID, mis olid palju tõhusamad maapealsetest tõrjerelvadest.
Endast vast seda, et käisime hiljuti koos Sinimägedes ning minu jutt ei ole paroodia, väid vähetuntud asjaolude publitseerimine.

Nii põhjalike selgituste peale peaks isegi TEISELE EESTLASELE midagi kohale jõudnud olema.Kui aga pole siis polegi lootust sellel "eestlasel" on mitte kapp vaid maja täis luukeresid mis keelavad tal midagi nii näha , kuulda kui lugeda. Aga selle supersuper kiljatuse peale tahaks küll midagi lisada. Kui talle Venemaa käitumise näiteks toomine ei meeldi(muidu tavaliselt sellistele kõik mis tuleb Venemaalt meeldib...)siis meenutame mis toimus peale II Maailmasõda Lääne Euroopas, kus represseeriti mitte kümneid vaid sadu tuhandeid inimesi koostöö pärast natsidega. Prantsusmaal läks asi isegi nii kaugele, et sekkuma pidi Euroopa Inimõiguste Organisatsioon((oli mingi selline org vist juba tookord olemas). Inimesi lasti maha ja poodi telefonipostide külge avalikult ja mitte ainult Prantsusmaal(kuigi seal oli asi hullem kui hull)vaid ka teistes riikides(Hollandis, Taanis, Norras, rääkimata tulevastest sotsmaadest). Isegi Saksamaa liitlased sõjas itaallased tapsid oma DUTSE koos tema naisega ja riputasid laibad avalikuks mõnitamiseks mitmeks päevaks üles kus siis igamees näitas mida "oskas"... Aga meil juba püüe kedagi kommunistidega koos represseerijat kohtulikule uurimisele kutsuda kutsub esile tõelise SEAKISA.... Lugege ERITI HOOLIKALT kõike mida siin eelnevalt kirja on pandud. Kellel on säilinud mõtlemisvõime saab aru, kellel seda pole - sellele nagunii midagi selgitada pole võimalik.

Ma võin siin eksida. kuid kas lood ei olnud mitte nii, et Duce koos kaasaga kaevati hauast välja ja riputati jalgu pidi üles täissülitamiseka. - Meil aga sülitavad Kremli lakeid kogu rahva ning eelkõige tegelike vabadusvõitlejate peale.
--
EElmine kommentaator
Eel
in

Inimene õpib kogu elu -jah sain mitmest" kanalist " teada ,et veealune kaabel mida vene luure ei suutnutki leida oli tõesti olemas ja eestlastel võimalus natukenegi oma hõimuvendi Soomlasi aidata. Sest see ,et Eestist tõusid õhku vene pommitajad oli häbiks Eestile. Kuigi lepingu järgi venelastel seda õigus teha polnud venelased "sülitasid "lepingule

Ah, anname vanale ja "haigele inimesele" tema minevikus tehtud teod andeks.

Samas aga on kibe tõde, et peale baaside lepingu sõlmimist käisid soomlased Eesti saatkonna sildi peale sülitamas ning Soome välisminister ei võtnud nendel rasketel tundidel EV saadikut jutule. Tegelikult olid mõlemad mehed vastastikuseks suhtlemiseks sobimatud.
Eestlastel pole midagi häbeneda siit startinud Vene lennukite pärast, sest meie võimuses ei olnud neid peatada. Olime juba pooleldi okupeeritud riigi staatuses.
Olen mitmel korral mõelnud, kas Baltikumi abistase puhul olekski Talvesõda tulnud? Raske öelda.

pole minagi mingi sõjateoreetik aga olen üsnagi veendunud, et Soomest Poolani ulatuva ühisrinde puhul oleks arvatavasti ka II Maailmasõda pidamata jäänud...

I MS rahuleping ja sellele järgnev oli tegelikult vaid lühike vaherahu, Sudeedimaa oli sisuliselt saksa ala. Poolakate ülbus ja isekus läks neile väga kalliks. Tshehhoslovakkia jagamisest võtsid vapralt osa, kuid nn Poola koridori sakslastele vastutasuks ei andnud.
Jääb vaid küsida, et kas see Sinu ühisrinne oleks pidanud sõdima Lääne või Idaga???

Teise Maailmasõja seeme külvati väga "rammusasse mulda" juba Esimesele Maailmasõjale järgnenud püüdega Saksamaale "koht kätte näidata" ja ta murust madalamaks litsuda... Seda seemet "kastis" ihu ja hingega peamiselt just Nõukogude Liit esmalt Rapallo lepingu salaklauslitega(huvitav seik - vist kõigi Venemaaga sõlmitud lepingutel kipuvad kaasas käima SALAKLAUSLID, mida oma küünilisuse pärast ei sobi maailmale näidta). Edasi aga juba tihedas koostöös pead tõstva sakslaste solvatud eneseväärikusega, mida igati püüti õhutada (läände putkanud vene luurajad on sellest kirjutanud oi kui palju)küll propaganda ja lausa hiiglaslike rahasüstide näol. Hiljuti lugesin ühe vene kunagise luuraja mälestusi, kus ta kirjeldas seda Lääne Euroopa riikide vahele usaldamatuse ja vaenu külvamise mehaanikat - selleks saadeti Kominterni kaudu läände raha ja priljante lausa kohvrite ja mitmekümnnaelaste pappkastidega. Samuti kirjeldas ta seda kuidas käis Hitleri valimiskampaania rahastamine läbi Kominterni ja Saksa Kommunistliku Partei... See oli rohkem kui huvitav lugeda. Seal oli isegi äratoodud Stalini vastus oma parteituusadele kes olid selle üle imestuses. Stalin selgitas, et Hitler on piisavalt auahne ja karismaatiline kuju selleks, et saada Saksamaal ainuvalitsejaks ja samal ajal küllalt lihtsameelne ning usaldav selleks, e teda saaks santazeerida ja ülejäänud Euroopa vastu ülesässitada. Ja siis kui Euroopa on end omavahelises purelemises verest tühjaks jooksnud on paras aeg sekkuda ja kommunism viia võidule Atlandi ookeanini välja... Ajaloo käik tõestas veenvalt nende ennustuste paikapidavust.