Väga hästi ja lihtrahvale arusaadavalt sõnastatud see kafkalik eesti justiitsabrakadabra.
Mulle meeldis ka I. Gräzini vastava teema kohane essee mille ühes lõigus ta ütleb:
"Seadused, kohtuotsused, koodeksid ja muu selline on vaid näilik ja ligikaudne, kuid mitte tegelik õigus, mida teevad juristid.

See tähendab, et astronoomi(de)l võib küll parlamendis hääl olla ja filoloogid võivad kirjutada häid seadusi… aga see on ka kõik. Vaid hääl (kõrbes, hüüdja oma) ja vaid paberile pandud ilus tekst. Õigus on see, mida ütlevad juristid. Ja juristid on need, keda juristideks nimetatakse. Nii lihtne see ongi. Seda siis Kafkast.

Ma ei taha alustada uut arutlust, aga on lause, mis on mul alati ajanud kananaha ihule. Temas peituva sõnalise ilu ja vääramatu ahvatlusega avada kõik juriidilise maailma saladused läbi tähtsaima protsessi inimkonna ajaloos: «Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu nissani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.»"
ja eriti lõpulause:
"Siit see algaski" PROTSESS

Kahtlustus pole süüdistus

Jutt jumala õige.Ainuke kes õiguskantslerimõõtu välja andis oli JÕKS aga temale tehti ära ka kohe.

Tänapäeva Eestis võib isegi sõnastamata kahtlustus olla veel enam kui süüdistus - lausa kohtuotsus, mis nõuab täideviimist. Õudne aeg ja õudne riik!

Ja mina ei saa aru miks meie olematu majandusega tegelevad kolm ministrit? Igatahes rohkem kui mõnes suurriigis.