Okupatsioon on rahvusvahelise õiguse järgi juriidiliselt väga konkreetne mõiste, mis on koostatud suurriikide kui võimalike agressorite huvidest lähtuvalt. 1940. aasta juunisündmused Baltikumis ei vasta mõiste "okupatsioon" tingimustele.
Veelgi enam, sündmused Afganistanis ja Iraagis näitavad, et ka sellistes oludes loetakse valimised õigeks!

TO: to Ants 2011-08-15 13:27:50
Muidugi on okupatsioon konkreetne juriidiline termin. Korrektsem oleks nimetada aastaid 1940/1941 annektsiooniks, kui see tähenärijatele rõõmu valmistab. Ehk siis okupatsioonivägede toel võimuleupitatud "rahvavalitsused", kes kiirustasid NSV Liiduga ühinema. Sõjaliselt okupeeriti Eesti peale Narva diktaati, sellest annavad tunnistust ka juba varasemad mere- ning õhublokaad ning osa territooriumi hõivamine enne, kui oli alla kirjutatud vastav diktaat. Kui hakata näpuga mööda Haagi 1907. aasta konventsiooni järge ajama, siis võib sealt teatud küsitavusi suure otsimise peale ju leida, kuid ega see ei tee okupatsiooni olematuks. Nürnbergis nimetati Austria ning Tšehhoslovakkia liitmist otsesõnu okupeerimiseks. Mingit sisulist vahet polnud nendel aktsioonidel Balti riikide okupeerimise ning annekteerimisega. Kuid nagu see ikka on, siis võitjate üle teadupärast kohut ei mõisteta ning vastuse saab sellele anda ainult Nürnberg II, mis annaks hinnangu võidukate liitlaste sigadustele. Vastuse andis okupatsioonile lõpeks ju mittetunnustamispoliitika, kui mõni üksik mädamuna välja arvestada ning need, kellele NSV Liit surus liitmise tunnustamise jõuga peale!

Narva jõe äärest ja Vasknarvast taanduvad piirikaitse rügementide noored poisid ja vanemad mehed, kes olid väljaõppeta ja väga kehvalt relvastatud ei suutnud taandumisel end kaitsta ja kandsid ka suuri kaotusi. Üks töökaaslane, kes koos vanematega lapsena oli hobusevankris tsiviilpõgenikuna teel lääne suunas, kuid vene vägede poolt tee äralõikamise tõttu pidid tagasi pöörduma, rääkis kunagi, milline kohutav pilt oli teel kui nad koju tagasi sõitsid talle avanenud, mis talle elu lõpuni mällu sööbinud - segipaisatud vooride jäänukid ja tükid ning pundunud kõhtudega mahalastud hobused ning eestlastest sõjameeste matmata laibad. Ühe saksa mundris poisikese välimusega langenud eesti sõduri pärani silmadega nägu nägevat ta aegaajalt siiani unes ja see tulevat talle tihti meelde.

to glavlit

1940. aasta 9. augustil, mil klaariti USA poolt esitatud protestinooti oma riigi kodanike varade natsionaliseerimise asjus NSV Liidu poolt nn okupeeritud aladel, kadus võrdväärsete partnerite, USA ja NSV Liidu, vahel tehtud kompromissi tulemusena Balti küsimuses termin “okupatsioon” ja asendus mõistega “teatud territooriumide inkorporeerimisega” ("Postimees" 06.04.1994). See USA - poolne järeleandmine NSV Liidule, kes muidu poleks protestinoodi teksti aktsepteerinud, on põhimõttelise tähtsusega. Nimelt rahvusvahelise õiguse terminil “okupatsioon” on kindel tähendus, mõistet “teatud alade inkorporeerimist” võib tõlgendada aga suvaliselt. Tolle kokkuleppe tagajärjed on kaugeleulatuvad ja neid on tunda Eesti vabadusvõitluses tänaseni. Eesti kuld jäi USA-sse EW ja eraisikute võlgade katteks ning maha jäänud USA varade kompensatsiooniks. Eesti endine suursaadik USA-s esindas mitte EW-d kui riiki, vaid EW ideed.
Veel 1991. aasta 22. augustil, kui Leedu ja Island tunnustasid Eesti iseseisvust, teatas president Bush, et aeg ei ole Balti riikide iseseisvuse tunnustamiseks veel küps!
Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt uuris, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991). Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Mis puutub aga Nürnbergi, siis tribunal käsitles Baltimaid NL-i seaduslike liiduvabariikidena, mida okupeeris Saksamaa, ja luges Saksamaa sellise tegevuse sõjakuriteoks.

Atlandi Harta oli jätk Briti garantiidele, mis olid mõeldud väikeriikide kaitseks Saksamaa võimaliku agressiooni vastu, mida Baltikumis pidi garanteerima NL, ja mille vastu ka Eesti ja Läti protesteerisid.
Atlandi Hartale järgnes liitlaste ÜRO loomise deklaratsioon 1942. aasta 1. jaanuaril, mille allkirjastasid Washingtonis 26 teljeriikide vastu sõdivat riiki. Baltlastel polnud sinnagi asja.

"Paber kannatab kõik" alati leitakse poliitikute poolt sobiv sõnastus ka igasugustele "sigadustele" enda huvides . Kuid räägime parem siin mitte liitlaste "poliit-prostituutide" keeles kes tõde väänavad kuidas neile ainult kasulik . RÄÄGIME TÕTT -- EESTI WABARIIK OKUPEERITI VENELASTE POOLT JUUNIS 1940 . See on FAKT mida ei muuda ükski "nämmutamine ega keerutamine." Kui võõra riigi tankid sõitsid Tallinna ja seal võimu omakätte võttsid siis ei saa olla muud sõna kui OKUPATSIOON . Või keegi julgeb öelda ,et vene tanke polnudki Tallinnas ???. Seepärast mida te keerutate ja otsite sõrmega rida mõnest dokumendist . Kogu eesti rahvas teab -- okupatsioon ja võõrvägede Tallinna vallutamine toimus . Oli ka saksa okupatsioon Mida siin veel arutada . USA ja Inglismaa ja ükskõik milline riik räägib ja väänab tõde ainult enda huvides

Venelased okupeerisid eestlaste alasid viimati aastal 1917. NSV Liit oli aga rahvusvahelise finantseliidi projekt.

1918.-20. Vabadussõja võidu võtmetähtsusega tegijateks olid lisaks eestlastele Vene loodearmee, Saksa okupatsiooniväed, kes hoidsid Narva all otsustaval hetkel rinnet ja Inglise laevastik. Nendest ühe komponendi ärajäämine tähendanuks Eesti jaoks sõjalist lüüasaamist ja kaotust tervikuna 1. Vabadussõjas.. 1944. aasta kaitselahingute võtmetähtsusega jõududeks olid eesti üksused, kelle õigeaegse kangelasliku sekkumise läbi pandi vaenlase edasiliikumine Tallinna suunas seisma, kuid mis kättemaksuna tõi kaasa Eesti linnade terroripommitamise venelaste poolt. Eestlaste kangelaslik võitlus venelaste sillapeade likvideerimisel pani vene vägede edasiliikumise seisma. Eesti üksuste kangelaslik võitlus oli osutunud kaalukeeleks, mis seiskas venelaste edasiliikumise Tallinna suunas kõige kriitilisemal ajal - veebruaris-märtsis 1944.

1944. aastal oli Sinimägedes sakslasi jt rahvusi tunduvalt rohkem kui eestlasi. Raskerelvastus kuulus üldjuhul vaid saksa väosade juurde.
Kaitsti mitte Eestit, vaid Läänemerd, et saaksid toimuda uute allveelaevade katsetused ja Skandinaaviast saabuks vajalik tooraine jm. Samuti said siinsed saksa väed kogu kütuse ja toidumoona kohapealt.

Saksa kindralstaap hinnates olukorda rinnetel tervikuna soovis armeegrupi "Nord" taandumist mitte Narva vaid Daugava jõe joonele. Niisuguse otsuse korral, mis Stalingradi kottide meistrist kapral Aadu keelu tõttu ära jäi, oleks Eesti ja eestlased pääsenud suurtest inimkaotustest ja linnade pommitamisest. Kura koti ärajäämise tõttu sel puhul säilinuksid ka liivlased oma põlistel asualadel veel taastumispotensiaaliga rahvakilluna. Vabadusvõitleja Sergei Soldatov oma raamatus "Sinimägede taustal" lk.41 kirjutab: Pärast Leningradi rinde läbimurret andis saksa kindralstaabi tolleaegne ülem H.Guderian käsu taanduda Daugava jõe joonele, millest väegrupi "Nord" juhataja von Küchler ka teatas ning soovitas alustada kohest evakueerimist Eestist. Mäe ei nõustunud ning tegi ettepaneku üldmobilisatsiooni läbiviimiseks Eestis. ..."

1943. aasta 17. augustil kohtusid Kanadas Quebec´is Kanada, USA ja Inglismaa riigijuhid ja kindralstaapide ülemad.
Vene ajakirjandus on väitnud, et arutati ka võimalikku liitu Saksamaaga NL-i vastu. Kaaluti poolt - ja vastuargumente, ja leiti, et vanamoodi jätkata on kõige kasulikum.

http://kp.ru/daily/23921/68943/
Midagi sarnast toimus ka 1942. aasta 20. - 27. veebruaril Mtsensk´is, kui rahu üritasid sõlmida Saksamaa ja NL, et siis üheskoos sõdida tegelike sõjaõhutajate Inglismaa ja USA vastu.

To- "Saksa kindralstaap soovitas" kas seda Sa arvesse ei võtnud ,et kui kaotasid eestlased "Sinimägedes" kusagil 2500 meest langenutena siis pääsesid tänu neile siiski vabasse maailma kusagil 80.000 naist ja last ,eesti haritlased ,kirjanikud, teadlased . Ja oi kui palju oli veel põgenejaid mere ääres kuid ei olnud enam ainsatki laeva ega paati millega põgeneda . Arvati kusagil 200.000 eestlast oleks jätnud kodumaa ja põgenenud vene mõrtsukate eest . Sest seda oli Nõukogude võim oma küüditamiste arreteerimiste ja tapmistega . 2500 eesti meest jätsid elud ,et põgeneda saaks 80.000 eestlast . Kuid rindel mehed ei mõelnud sellele --vaid lootsid naiivselt ,et suudavad kinni hoida Punaarmeed Eestit uuesti okupeerimast. Ikka loodeti "Inglaste meie liitlaste" abile . Selline oli eestlaste usk tookord ,et küll liitlased appi tulevad nad ometi näevad milline verine diktatuur oli Venemaal . See oli küll "püha lihtsameelsus" meid oli ammu Stalinile mahamüüdud ja kuigi sakslased sellest kirjutasid ajalehtetes ei usutud seda . Saksamaa peapõhjus siiski Eestit hoida oli Soome . Soome oli arvestatav liitlane Hitlerile ja Soome laht suletud vene allveelaevadele . Mingi Eestist saadav toiduained või põlevkivi õli oli vähema tähtsusega . Kui Soome rahu tegi Venemaaga tõmmati ka saksa väed välja Eestist . Oli ka sakslasele seda teha viimane aeg ,isegi hilineti ja tekkis "Kuramaa kott " millises 30 saksa diviisi .

EESTI ÜKSUSTE OTSUSTAVA TÄHTSUSEGA VÕITLUSTEST VEEBRUARIS 1944. Lõik vabadusvõitleja Sergei Soldatovi raamatust "Sinimägede taustal" lühendatult: " .... Kõikidel nendel põhjustel õnnestus vaenlasel otsekohe murda saksa väeosade riismete nõrk vastupanu, kiirelt üle Narva jõe tulla ning moodustada sillapead Narva-Jõesuus, Riigikülas, Vaasa-Vepsküla-Siivertsi joonel, seda aga ka lõunapool Narvat - Vääskas ja Krivasoos. ... 7.veebruaril vallutas vastane Auvere jaama, lõigates siin läbi Tallinn-Narva raudtee ning püüdes arendada pealetungi kuni Soome laheni välja. ... Näis juba, et

Aastatel 1943 - 44 evakueerisid rootslased sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast. 1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Rootsi. Läbirääkimisi Rootsi võimudega põgenike küsimuses pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki pooldajaid ei suuda nad evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud. Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada.
1946. aasta veebruari algul andis Rootsi 146 Saksa sõjaväes teeninud eestlast – lätlast Nõukogude Liidule välja.

Suur põgenemine 1944. oli varem ettevalmistamata, stiihiline, väga halvasti organiseeritud, lubamatult suurte inimkaotustega seotud, viimasele minutile jäänud paaniline põgenemine, üldsegi mitte arukalt juhitud evakueerumine ja mõistuslikult korraldatud taganemine. Sellest ka lubamatult suur hukkunute osa põgenemisel - ca 7 % (5000 - 7000 inimest) Läksid tuhanded mitte ohustatud inimesed ja ei läinud tuhanded ohustatud kategooriasse kuulunud inimrühmad, kes kas hukati pärast piinavaid ülekuulamisi või lihtsalt vangistati või küüditati Siberisse. Eestile tuli see suureks kahjuks, sest loodus ei armasta tühja kohta ja lahkunute asemele saabus siia ca 400.000 kolonisti Venemaa avarustest. Tänaseks on eestluse lipulaev - Välis-Eesti ühiskond piirideta maailmas hääbunud. Kas oli seda aadrilaskmist parimate tütarde ja poegade näol vaja v.a. muidugi need, kes kuulusid ohustatud inimeste rühma.

Eelmisele-- väga raske oli otsustada kes kuulus "ohustatud " inimeste hulka kes mitte . Sest vene okupantide kuritööd Eestis olid ettearvamatud . Küüditati 1941 aastal ka päris kehvikuid,käsitöölisi ,kingseppi ja teisi . Kuidas keegi meeldis või ei meeldinud mingile uuele punasele võimumehele . Klaariti "vanu arveid"oli kunagi "viinapudeli" juures riidu mindud . Nii ei teadnud keegi mis teda ootab kui Punaarmee uuesti Eestit okupeeris --põgenemine oli tõesti paaniline, nägin seda ise pealt ja oleks ka oma ema ja õega põgenenud kui oleks saanud . Seepärast ajabki tigedaks loll jutt ---põgenesid sakslaste "käsilased" kes millegi halvaga Eestis hakkama saanud --- Ei põgenesid Punaarmee "vabastajate" eest sajad tuhanded . Ja miks nii paanikas viimasel hetkel--aga sellepärast .et nagu sõdurid rindel uskusid eestlased viimase hetkeni ,et eesti poisid suudavad rinnet hoida kuni meie "liitlased inglased" appi tulevad . Alustati põgenemist alles siis kui oli selge rinnet hoida ei suudeta .

Kuid keegi ei tea täpselt siiani lahkunute ja põgenemisel otsa saanud inimeste enam-vähem täpset arvu. Opereeritakse vägagi laias vahemikus kõikuvate arvudega, seda eriti põgenemisel hukkunute-kaduma läinute arvu osas (5000 -7000). Ohustatud inimeste kategooria oli kindlalt olemas. Kahjuks ei õnnestunud sellesse rühma kuuluvatel inimestel paljudel ära minna. Samal ajal lahkus tõesti ka neid, kes siin oleksid võinud suhtrahulikult elu jätkata. Soomlased viisid oma okupeeritud aladelt - ennekõike Viiburi kandist Karjala kannaselt ära kogu põlisrahva. Kui 1991. aastal lõigati hundi kõht lahti ja sealt astus välja seltskond väga priskeid punamütsikesi - Kesk-Aasia riigid, Leedu, Kaukaasia riigid, siis Eesti ja Läti tulid sealt välja suuri vaevu ja poolseedituina ning Karjala-Soomet ei tulnudki, sest Soome oma suurest tarkusest, õigemini küll oma tühmasusest oli teinud karuteene endale ja kogu maailmale - sest kuulsat Karjala Kalevala lugude ja laulude rahvast pole enam olemas - selle likvideerisid soomlased ise kui nad üle 400.000 põliselaniku sealt välja vedasid - etnotsiid omaenda kätega piiratud mõistuse õnnistuse saatel tehtud! 400 tuhat inimest Põhjalas vastab aga 4-40-le miljonile inimesele tihedalt asustatud lõunas - Aasias või Aafrikas.

Sakslastel oli evakueerimiskes juulis 1944 laevastik olemas. Probleem oli selles, et eestlased ei tahtnud põgeneda. Samas ei saanud ka põgenemisele õhutada, seega tekkis punnseis kuni eestlane hakkas tajuma reaalset ohtu alles septembri kuus.

Sergei Soldatov "Sinimägede taustal" lk 43.:
"....Näis juba, et saksa rinnet Narvas tabab lähimatel päevadel samasugune katastroof nagu Leningradi all. Loodeti vaid, et peatselt rindele saabuvad esimesed eesti 20.diviisi üksused võiksid Narva rinde kaitsevõimet oluliselt tugevdada.
Esimeseks üksuseks, mis moodustati kiirkorras üldmobilisatsiooni tagajärjel, oli Eesti rügement "Tallinn" major R. Rubachi juhtimisel. See 2000 mehest koosnev üksus paigutati 12.veebruaril Sirgala ja Auvere piirkonda, riivistamaks nõukogude vägede läbimurret...
14. veebruari varahommikul maabus Merikülas, kus lõpeb Virumaa pankrannik .... Tütarsaarelt välja saadetud venelaste 260. brigaadi dessantüksus, et alustada rünnakut Saksa tagalale. ... Dessandi hävitas kl. 16-ks eesti 32. ja 40. politseipataljon (nn idapataljonid) ning üks sakslaste mereväepataljon. Nõukogude sõjaväejuhatus lootis suure mereväedessandi ning Auvere platsdarmilt tungivate sõjavägede abil armeegrupi "Narva" tangide vahele võtta ja ümber piirata. Nõukogude dessantüksus Merikülas aga hävitati nii kiiresti, et Auvere alla koondatud diviisid ei söandanud vastupealetungi alustadagi. Seega jäi "uus Stalingrad" Narva all korraldamata. ...
Esimesed eesti 20. diviisi üksused saabusid rindele 19. veebruaril ...

Sergei Soldatov "Sinimägede taustal" lk. 44-45 :
Esimesed eesti 20. diviisi üksused saabusid rindele 19. veebruaril ning nad rakendati Narva jõe joonel põhjapool Narvat, Narva sõjaväekalmistu ja Kudruküla vahel. 46/II (46.rügemendi 2.pataljon) sai positsiooni Riigiküla venelaste sillapea kohal, 46/I (46.rügemendi 1.pataljon) - Riigi sillapea lõunaservalt kuni Vaasa küla ja Vepsküla vahealani. Selle lõunanaabriks kuni Narva eeslinnani oli 45/II (45. rügemendi 2.pataljon).
Esimene suurem lahing löödi Riigiküla sillapea juures, mis likvideeriti 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval, Eesti 20. diviisi 46. rügemendi poolt.
Vaasa - Vepsküla ja Siivertsi sillapea aga likvideerisid veriste lahingute käigus , suurte kaotuste hinnaga, 29. veebruaril - 6. märtsil Eesti 45. ja 46. rügemendi pataljonid kolonelleitnant Paul Venti üldjuhtimisel, Nordlandi diviisi rünnakrühm ja üks Danmarki pataljon. Ainult 45/II (45.rügemendi 2. pataljon) kaotused kolme rünnakupäeva vältel (20., 21. ja 23. veebruaril) olid 150 sõdurit ja 7 ohvitseri. 24.02. vahetati seee välja 45/I poolt.
Kätte makstes oma lüüasaamiste ja tohutute kaotuste eest, viis nõukogude lennuvägi läbi terve rea massilisi pommirünnakuid . 6.märtsil pommitati Narva linna, 8. märtsil - Tapat ja Jõhvit, 9. märtsil - Tallinna. Paljukannatanud Narva tehti maatasa....