http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/2000/38/aosa/%C3%84ri%20A30-Leping%20mida%20m%C3%B5ned%20.html
Kuidas lükati läbi Omandireformi aluste seaduse paragrahv 17 täiendus ja laiendati vara tagasisaajate ringi.

Leping, mida mõned juristid ei tahtnud näha

Punkt baltisakslaste omandi kohta ilmus teksti märkamatult, nagu delikaatsed punktid Eesti seadustes sünnivad.

http://wwx.postimees.ee/310108/esileht/siseuudised/tallinn/309258.phpillis
Linnavalitsus nõustus ekspertkomisjoni hinnanguga, mis peab aastatel 1993–1997 tööandja eluruumi ning skandaalsete taastamislepingute kaudu tehtud korterite erastamisi seadusvastaseks.
Toompeal Kiriku põik 4 majas õnnestus 1995. aastal erastada endale 24 000 – 50 000 krooni eest korterid näiteks Toomas Hendrik Ilvesel, Tõnis Paltsul ja Toomas Peegil.

Ma pole arusaand öhest. Varem elas Tallinas ligi pool miljonit, nüüd napilt üle 400000. Ehitatud on märgatavalt rohkem kui vanu elamuid lammutatud. Ka oli ENSV-s 1 elanikukohta tagatud vähimpind, vist 12m², nüüd võib öhel ruudul elada mitukümmend vaimu.
Kuhu se ülejäänd elamispind sis nüüd kadundonn? Oleks ju pidand vabalt saama kõik sundüürnikud äramajutada.
Üldse ei räägi KohtlaJärväst, Sillamäst, Narvast.
Kas seda Eimar oskab selgitada või lööb vanaviisi lärmi lärmipärast?

copy 2011-06-10 20:56:02

Veel üheks tagajärjeks sai Eesti Kongressi ideoloogide poolt välja pakutud restitutsioon. See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades. Loomulikult oli kodude natsionaliseerimine karjuv ebaõiglus, kuid Eestis otsustati see heastada teise karjuva ebaõigluse abil.
Just Eesti Kongress pani aluse külmadele suhetele Venemaaga. Samal ajal, kui Rahvarinde liidrid lõid kontaktid Venemaa demokraatlike jõududega - kes ju tegelikult kinkisidki Eestile iseseisvuse -, nägi Eesti Kongress naabris vaid endist okupanti. Kusjuures kõiki neid, kelle esivanemad ei elanud ennesõjaaegses Eesti Vabariigis, hakati samuti pidama okupantideks.
Eraldi on vaja mainida ka Eesti riigi poolt valitud sotsiaal- ja majanduspoliitikat. Eesti on algusest peale oma tuleviku üles ehitanud kõige nõrgemate arvel. Tagajärjeks on ühiskonna meeletu sotsiaalne kihistumine, kus väikesearvulise kõrgklassi sissetulekud rohkem kui 20-kordselt ületavad vaesema ühiskonnakihi sissetulekuid ning suurem osa inimesi balansseerib vaesuspiiril.
Jah, ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi. Samas võime tõdeda, et tänane Eesti oleks võinud olla riik, mis on sõbralik ja abivalmis mitte ainult oma põlisrahvale, vaid kõigile elanikele.
20 aastat tagasi oleks Eesti võinud valida läbimõelduma, demokraatlikuma ja oma kodanikele kasulikuma tee.
Nii ei juhtunud. Ajalugu muuta ei saa, kuid saab õppida selle vigadest.

Autoriks on
HANON BARABANER, Majanduse ja Juhtimise Instituudi ECOMEN rektor, professor, majandusdoktor
----------------------
Kindlasti see ei meeldi paljudele, kuid tõde on tihtipeale ebameeldiv. Igatahes on selge see, et Eesti mängis oma head võimalused lihtsalt maha - võõrastes huvides.

to perspektiiv 2011-06-10 20:19:53

Väga õige, kuigi ülikurb järeldus: erastamine & metalliäri olid aastaid Eesti majanduse alustaladeks.

Meie, eestlased oleme hingelt mõisapõletaja-rahvas. Selle asemel, et eelmiselt formatsioonilt jäänut üle võtta ja arukalt kasutama hakata, panime mõisad põlema ja hakkasime omavahel kisklema leekidest puutumata jäänu pärast.




Pärast nende äralangemist tekitati kunstlikult ehitus - ja kinnisvarabuum, et lükata majanduskrahhi saabumine vähemalt kümneks aastaks edasi.
Ehitusel leidsid mõneks ajaks tööd töötuks jäänud põllumehed, tööstustöölised, kaevurid, meremehed jne.

"See tähendab natsionaliseeritud vara tagastamist endistele omanikele. Kusjuures ilma mingi kompensatsioonita nende jaoks, kes restitutsioonimomendil elasid kunagi natsionaliseeritud majades."..................................... Kompenseerima peaks kangelasliku Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa.

"Ükski valitsusjuht pole sundüürnikelt kodude röövimise eest andestust palunud." Äkki võiks siis Edik otsa lahti teha. Tema ajal see erastamine ju lahti läks.
Siin polegi lahendust - kõigil on õigus. Nii sundüürnikel-vara tagasisaajatel-kui riigil, kes andis erastamisväärtpabereid üldistel alustel. Üheaegselt tehti liiga nii sundüürnikele, kui vara tagasisaajatele. Kumbki ei saanud sisuliselt midagi - ainul halle karvu kubemes! Kogu see asi on nagu mullune lumi.Lahendust pole ega saagi olla, kuid ikka hoiab keegi seda teemat üleval. Millisest hulgast me sundüürnike puhul praegu üldse räägime???

Vaenu õhutamine või tragikoomiline versioon lollkeste lollitamise töö jätkuna, vahet pole. Kesklehe paskville loen huviga ja loodan, et uusi jaburdusi genereeritakse katkematu innuga.

Laari- Hänni-Kallase klikk ajas 100000 eestimaalast oma kodudest kuuse alla, midagi vastuandmata.
gruziin Stalin saatis loomavaguniga 20000 eestlast Siberi poole, andes päevas igale ühe pätsi leiba ja kohapeal kindlustas ulualuse, LAARI bande ei vaevu isegi vabandust paluda. Küll tuleb aeg kus nende uusküüditajate üle hakatakse kohut pidama, sest inimsuse vastased kuriteod on aegumatud.

Küüditamisest räägitakse aga miks ei räägita eestlaste endi kuritegudest nagu näiteks:
15.juulil 1941.a. lasid Omakaitse mehed Mõisaküla linna taha Lämba talu karjamaale kaevata 10 m pika, 2 m laia ja 2 m sügava augu.
Päikesetõusu ajal aeti Omakaitse meeste poolt augu äärde 61 kohalikku inimest ja hiljem hauast pääsenud Jaan oli kuulnud eesti keelset käsklust „Püssid palge, tuld”. Seejärel kõlaski Omakaitse kogupauk ja inimesed varisesid auku. Osa nähtavasti ei saanudki kohe surma, vaid jäid veel piinlema niikaua, kui nad lämbusid neile peale aetud mulla alla. (allikas 17.jaanuari 2002.a. Eesti Ekspress”)
Saksa okupatsiooni ajal olid vanemate jutu järgi sellised juhtumid tavalised.
Miks valitsev klikk kunagi nende mälestuseks küünlaid ei süüta?

1990- te algul ilmus Toomas hendrik Ilves Eestisse ja edasi tema tegevusest on teada
http://www.kodueest.ee/ jt. meedia väljaannete andmetel ärastas Ilves Toompeal korteri tööandja eluruumide arvelt.
-Tegemist oli Tallinna korteriskandaalide ajaloos pretsedenditu juhtumiga. Ilves – vaatamata sellele, et seadus seda ei lubanud – , otsustas ta 5. septembril 1996 selle Toompeale tekitatud eraomandi siiski ära müüa. Üllatavalt esindas Ilvest selles tehingus notariaalse volikirja alusel Eerik-Niiles Kross, millest Ilvese müügitulu olnuvat võrreldes kuludega üheksakordne.
Loomulikult ei makstud nende tehingute pealt riigile ka tulumaksu.

-Saanud sedasi justkui ENSV-s töötatud aastate eest, nagu sajad tuhanded ontlikud eestimaalased, Tallinnas küll erastatud korteri, kolis toonane välisminister Toomas-Hendrik Ilves mõne aja pärast hoopis talle üüritud Välisministeeriumi residentsi. Ilvese sõnul olevat residentsivajadusest rääkinud kadunud president Lennart Meri tookordse peaministri Tiit Vähiga, ent kui 20 000 krooni suuruse üüriga residentsi kasutamist uurima hakati, tuli välja, et minister vajas kallist elamispinda proosalisel põhjusel: tal oli vaja kuhugi elama panna oma mittevajalikuks muutunud abikaasa Merry Bullock koos kahe pojaga. Minister oli hakanud kokku elama tänase vabariigi esileedi Eveliniga, kelle käe läbi hiljem haihtusid maksumaksja miljonid (welcome to Estonia).
Kusjuures seda 20 000-kroonist kuuüüri residentsi eest ei suvatsenud Ilves maksta enne, kui maksmata üüriarved poliitringkondadest meediasse jõudsid. Maailma mailt kodumaile pesa teinud Ilves arvas, et küll pärismaalased oma taskust ka tema pere tühised lisakulutused ära maksavad.

to Enn Oja 2011-06-11 07:28:32

Juba kümned tuhanded Punaarmeest maha jäänud korterid haihtusid kinnisvaraärimeestele äri alustamiseks.
Siin tegutsesid ühe mütsi all omavalitsuste juhid, Punaarmee ohvitserid ja kinnisvaraärimehed.

http://www.facebook.com/mahattv#!/mahattv

Igatahes püüavad mõned seda häbiväärset ajalugu, mis siinsetes kommentaarides järjekordselt avaneb, mitte ainult maha salata, vaid ka kõva keelu alla panna. Tahaks loota, et see osa rahvast, keda "omandireform" julmalt rüüstas, tema kallal toimepandut eal ei unusta ja "korrektne" ajalugu võidule ei pääse. Kuigi ajaloovõltsimine pääses lokkama juba esimeses Eesti Vabariigis ning seda püütakse nüüd jätkata kui "kaunist rahvuslikku tava".

Juba 2007. a 13. juunil kirjutas T.M. Kesknädalas, et meie suvisele leinapäevale, 14. juunile, mil meenutatakse neid, kes 1941. aastal küüditati, tuleks lisada teinegi inimlikku traagikat kajastav tähendus – kodukaotuspäev. Sellega põlistataks rahva mällu 13. juunil 1991 Riigikogu poolt vastu võetud omandireformiseadus, mis tuhandetele sundüürnikele märgitseb oma kodust ilmajäämist. See saaks valusaks mälestuspäevaks kõigile, kes ka muudel asjaoludel on oma kodu kaotanud. Isegi need kodukaotamised, mis leidsid aset Esimese maailmasõja ajal ja mida perekonnapärimustes meenutame, väärivad meelespidamist, kuigi sõjaaegseid kaotusi ei anna võrrelda ORAS-e tagajärjel tekitatutega.

Tolles vanas sõnumis märgitakse: "Kodukaotuspäev võiks kunagi kujuneda isegi rahvusvaheliselt tähistatavaks, sest kodupaigatruid rahvaid on peale eestlaste teisigi, ning ükskõik missugustel asjaoludel kodu kaotamise valu on päris kindlasti üldmõistetav."

http://www.kesknadal.ee/g2/uudised?id=8978

Kas pisnis tahab öölda et need kümned tuhanded korterid on seniajani tühjad? Kui nii sis kuidas nad kinnisvaraärikatele midagi sissetoovad? Ja kus on siis Ke võimuga Tallina valvas silm?
Ma ei usu et iga 10. Tallina korter seisaks tühjana.

to Kodukaotuspäev 2011-06-13 01:26:35

Ülimalt hea ettepanek. Miskipärast nii hea, et pole teiste, hulga kehvemate kõrval tähelepanemist leidnud.
Mis puutub sellise tähtpäeva rahvusvahelistumisesse, siis miks ei võiks Eesti olla selles algatajaks? Tänavustesse kalendritesse võib see küll jääda lihtsalt kui leinapäev, kuid 2012. aastal võiks see hõlmata määratusuuri inimhulki.

to Enn Oja 2011-06-13 07:04:28

Eks need tehingud tehti ära aastatel 1990- 1999, mil linnapeadeks olid Hardo Aasmäe, Jaak Tamm, Priit Vilba, Robert Lepikson ja Iivi Eenmaa

Miskipärast ei panda neile linnapeadele süüks mitte vähimatki. Küllap seepärast, et nad ka ei teinud mitte kui midagi.

Eks tagantjärgi leiti, et otsused olid ebaseaduslikud aga siis oli teod juba aegunud.

Nüüd on kõik võtnud sõna, kes viitsinud on. Välja on toodud palju tõestatud materjale ja siit minu küsimuse kordus: "Kas olin oma otsuses õigalne, kui väitsin, et omandireformi autorid tuleks seina äärde panna..."