Ülekohus tuleb sundüürnikele heastada

Just needsamad erakonnad on oma seadustega tuhandeid eestlasi nende kodudest julmalt välja ajanud. Nad on toime pannud uusküüditamise omaenda rahva kallal. Omandireformi käigus kaotas oma senise kodu umbes 100 000 inimest.

Reformi algusest möödub järgmisel nädalal, 13. juunil kakskümmend aastat. Kodust ilma jäänud sundüürnikud tähistavad seda kurba tähtpäeva koos 14. juuni, stalinliku küüditamise aastapäevaga, rõhutades eestlaste topeltkannatusi.

Mart Laari esimese valitsuse ajal, kui sotsiaaldemokraat Liia Hänni jaoks seati sisse isegi reformiministri ametikoht, võttis omandireform kohutavad mõõtmed ja tagastatavate majade üürnikke hakati kohtlema kui elajaid. Stalin vedas eestlasi Siberisse loomavaguneis, eestlased ise küüditasid oma rahvuskaaslasi kui loomi nende kodust otse tänavale. Kassid-koerad visati järele ja oli hulk juhuseid, kui vanainimene jäigi esimeseks ööks kuuse alla. Enamasti korjasid sugulased kodukaotanu järgmisel päeval üles ja viisid kuhugi suvilasse või maale.

Ajakirjanikuna olen ise seda korduvalt pealt näinud ja ajalehte või teleekraanile pannud. Isiklikult olen omandireformi käigus kaotanud kodu kaks korda: kõigepealt ema-isa eluasemeks olnud lapsepõlvekodu ja siis ka omaenda muretsetud kodu.

Kui hiljuti tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasa aitajad üles leida ja kohtu alla anda, siis sundüürnikud ühinevad selle nõudmisega - lisades omalt poolt juurde, et vastutusele tuleks võtta ka Eesti omandireformi julmad elluviijad.

17. septembril 1997 pakkus Mart Siimanni valitsuse majandusminister professor Jaak Leimann välja, et riigieelarves tuleb ette näha sundüürnike kannatuste ja kodukaotuse rahaline hüvitamine. Kahjuks ei jõudnud see valitsus kavandatut ellu viia, sest taas tuli võimule Mart Laari valitsus, kes sundüürnike koduõigusest enam kuuldagi ei tahtnud.

Sotsiaalteadlane Aili Aarelaid on tähendanud, et omandireform on osa Eesti kultuuritraumast. Omandireformi ohvritest sundüürnikud ei unusta riigi poolt tehtud ülekohut ega ole loobunud ka nõudest, et riigivalitsus ülekohtu  heastaks. Kui minister Leimannilt tookord küsiti, kui suureks kujuneks kompensatsioon, siis vastas ta, et umbes 10 miljardit krooni oleks see summa, millest 100 000 sundüürnikku ilma jäid, sest nad ei saanud oma korterit EVP-de eest erastada.

Tuletan meelde, et see summa öeldi välja 1997. aastal ja korterite tolleaegsetest turuhindadest lähtuvalt. 2011. aasta juunis nõuavad omandireformi ohvrid või nende järeltulijad ning nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit riigilt kompensatsiooniküsimuse arutamist, ja seda elamispinna praegusest turuhinnast lähtuvalt. Sajalt tuhandelt Eesti kodanikult võeti ära nende kodu, ja mitte keegi pole kavatsenudki seda ülekohut heastada. Ükski valitsusjuht pole sundüürnikelt kodude röövimise eest isegi andestust palunud.

Riigikogu võttis 13. märtsil 1996 vastu seaduse "Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest".  Eesti parlament tegi selle seaduse vastuvõtmisel reservatsiooni: konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!

See ebaõiglus kestab tänini. Kuid sundüürnikud ei kavatse edaspidi sellega enam leppida!

KESKMÕTE: Ükski valitsusjuht pole sundüürnikelt kodude röövimise eest andestust palunud.

HEIMAR LENK, Riigikogu liige

Jaga |