Kui tõsi on ,et KGB dokumendid hävitati juba 1989 aastal siis milleks oli vaja hiljem PÕHJALIKULT kõik paberid põletada ? Ja on küll mõtet süüdistada neid kes hirmust ,et ka nende nimi "päevavalgust" näeb kõigiti pidurdasid KGB hoonete kohest ülevõtmist .

Need paberid mis põletati oli igale asutusele omane jooksev dokumentatsioon. Loomulikult pakuks seegi ajaloolist huvi, aga samamoodi võiks uurida iga suvalise partekomitee jmt tegevust. Sealt leiaks tunduvalt huvitavamat teavet kui oskab isegi ettekujutada. Agenditoimikud viidi minema 1989.a. ja järele jäid nn väljasõidutoimikud, mis koostati iga välispassi saanu kohta ja sealt ei selgu mitte ühegi isiku seotust KGB-ga.
Selle teema juures ei saa üle ega umber nn Bakatini lepingust. Selle lepingu põhisisu on, et KGB lõpetab Eestis oma tegevuse 31. detsembril 1991 ja annab kogu vara Eesti riigile üle. See oli mõistlik otsus ja näiteks Leedus mindi teist teed (aga neil ei olnud ka augustiputši). Seal murti jõuga KGB ruumidesse sisse ja ees ootasid tühjad seifid... Kumb variant parem oli? Kahju, et seda teematikat käsitletakse emotsioonide pinnal, kuid julgen väita, et tegelikkuses oli KGB varade rahumeelne üleandmine õige. Lisaks varadele saime ka oskusi nende kasutamiseks.

Aga kus on artikkel 1944 a. 29-ndast juulist Sinimägedes??????
Ajalugu ei tohi unustada.
Miks kesknädal seda siis pidevalt teeb??????????????

Aga, miks kõik teised meediaväljaanded peale Postimehe ja Delfi, Sinimägede teemast ei kirjutanud?????????????????????????

http://www.eesti.ca/index.php?op=article&articleid=27715
Tiit Made: Eesti Komitee ei olnud vedur, vaid pidur.

http://rahvuslane.blogspot.com/2010/11/lugemiselamus.html
Dokumentide kadumised arhiividest ja riigiametitest ei ole mitte üksikjuhtumid vaid pigem reegel. 18.12.1991 sõlmis Savisaare valitsus nn. Vare-Šironini leppe, mis andis KGB andeks nende mineviku ja lubas neil Eestisse jääda. Vastutasuks saadi mõningaid arhiivitoimikuid ja eritehnikat. Kui järgmine valitsus, tuginedes välismaalaste seadusele, soovis lõpetada endistest KGB töötajatest mittekodanike elamisload, selgus, et Tallinna jäänud lepingu eksemplarid olid 1992. aastal valitsuse vahetudes Riigikanseleist kadunud.
__________________
Tarmo Vahter kirjutas Eesti Ekspressis oma avastusest, et riigiasutused hävitavad hulga viimase 15 aasta olulisi dokumente, olgu tegemist siis Lennart Meri või Siim Kallase paberitega. "Peaaegu kõigi tähtsamate Eesti riigiasutuse arhiivides toimub holokaust, mille käigus hävitatakse hunnikute viisi huvitavaid dokumente," kinnitas Vahter.
Rahvusarhiivis kehtestati 11.04.2005 säilitatavatele dokumentidele piiratud juurdepääsu eeskiri, mille tulemusega keelati paljudele dokumentidele juurdepääs, põhjendades seda "isikuandmete puutumatusege".
Salastamisega on mindud terve mõistusega vastuollu - nii näiteks on keelatud Franz Krulli masinatehase palgalehed, Ernst Jaaksoni juhitud New Yorgi Eesti peakonsulaadi fond, Jüri Lina intervjuud ja Tiit Madissoni artiklid. Samuti Konstatin Pätsi puudutavad ajaleheväljavõtted, Johannes Laidoneri aumärkide loetelu ja juunikommunistide käsud jne. See teeb pea võimatuks kunagiste ja tänaste poliitikute tegevuse ja Eesti lähiajaloo uurimise.

Mart Laari valitsuse siseminister Pareki ajal võeti endised kagebeelased ka kaposse tööle.

23. märtsil - 25. märtsil 1990 toimus EKP XX kongress, kus nähti tähtsaima ülesandena Eesti iseseisvuse saavutamist.

Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue "kelamlase" (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 "enamlase" (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Meenutagem ka Kaido Kama seisukohti 20. augustil 1991: Eesti Vabariiki pole vaja välja kuulutada, ta on juba välja kuulutatud; mingeid teateid Eesti iseseisvuse taastamisest pole vaja välja saata, sest Ameerika ei tunnusta Eesti okupeerimist.
Samas veel 1991. aasta 22. augustil teatas president Bush, et ei ole veel aeg Eesti iseseisvust tunnustada!
Oli ka väliseestlasi, kes teatasid, et kuna Eesti on võimul endised kommunistid, siis sellist riiki ei peaks tunnustama.
Paljud väliseestlased kinnitasid: USA administratsioon pani Eesti pagulasorganisatsioonid tegutsema selle nimel, et laulev revolutsioon ei kõigutaks Gorbatšovi paati. USA riigisekretär James Baker keelitas Balti riikidest pärit NSVL-i rahvasaadikuid, et nood ei takistaks perestroika arengut.
Eesti Komitee ei suutnud korraldada ühtegi üldrahvalikku vabadusüritust või koguda rahvast mõnele suurele avalikule okupatsioonivastasele meeleavaldusele. Eesti Kongressi juhtivad tegelased tulid sisuliselt hoopis koos Kogani, Lebedevi jt interliikujatega 15. mail 1990 Toompea lossi esisele platsile meelt avaldama Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse vastu.
Hiljem, aastal 2000, tegid koganlased - kelamlased juba Tallinna linnavolikogus koalitsiooni Keskerakonna vastu.

1988. aasta 16. novembril võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu dokumendi - “Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest “ ja kinnitas Eesti NSV suveräänsust NSV Liidu koosseisus. 1990. aasta 8. mail nimetas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti NSV ümber Eesti Vabariigiks, võttis kasutusele EW sümboolika ja nimetas ametisse Savisaare valitsuse.
1990. aasta 7. augustil tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kehtetuks 1988. a. 16. novembri deklaratsiooni ja otsustas korraldada suhted Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Tartu rahulepingu alusel.
1991. aasta 3. märtsil toimus referendum, kus Eesti Vabariigi kodanikud koos nn okupeeriva riigi kodanikega otsustasid ühiselt luua uue riigi, mis on parlamentaarne, mitte aga presidentaalne nagu 1938. aasta põhiseadus ette näeks. 1991. aasta 20. augusti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus tugines eeltoodud referendumi tulemusele ja pärast seda pole de jure võimalik rääkida ka okupantidest.
Eesti Vabariik võeti ÜRO-sse ja Euroopa Liitu endise Eesti NSV piirides ja ka 1994. aasta juulilepped nägid võõrvägede väljaviimist samades piirides. Praegune Vene Föderatsioon peab end vaid teatud küsimustes NSV Liidu, mitte aga Nõukogude Venemaa õigusjärglaseks, millega EW Tartu rahu sõlmis. Pealegi astus Eesti Vabariik NSV Liidust välja vastavalt selle konstitutsioonist lähtuvale õigusele, mitte et osapooled oleks leppinud kokku okupatsiooni lõpetamise kohta nagu see oli Austrias või Saksamaal.
Eesti NSV ega ka Eesti Vabariik ei kuulunud Nõukogude ajal Vene NFSV koosseisu.

Selle ajalehes ilmunud loo teema on, et kaks isesisvumises aktiivselt osalenud meest kirjutasid sellest perioodist raamatu ja on hetkel hädas selle avaldamisega. Saan täitsa aru nende murest - suur töö on tehtud ja asi ei taha lõpule jõuda!
Mulle ei jõua mitte mõistusse, miks siinses kommentaariumis nii meeletult meenutatakse KGB toimikuid jne Kas tõesti kunagi tolle organisatsiooniga seotud olnud kardavad , et ilmuvas raamatus on nende nimed sees!

Raamat "Leegitseval piiril" on väärt, et selle ilmumist toetada.

See, et Laari isamaaline valitsus võttis Kaposse endised KGB mehed-naised on muidugi täiesti riigireetmise tunnustega tegu. Tänu sellele tekkisid Simmid, Dressenid, Põdrad ja teised praegugi Eesti kahjuks luuravad tegelased.
Kuid Laari valitsus tegi teisigi tükke, nagu kõlbmatute Israeli relvade ost ja selle pealt suure komisjonitasu maksmine vahendajatele, rublademüük tšetšeenidele mis rikastas mõningaid, nagu Pruuli, Strandberg, Laar ise ja isamaaliitu.

ei ole veel meenutatud Estonia põhjalaskmist!?

Olen Vaagijaga täiesti ühisel seisukohal .et raamat "Leegitseval piiril" on seda väärt ,et kellel võimalik on toetage selle ilmumist

Vaagija ei toeta sul küll miskit- temal on tavaks ikka ise nõuda endale mammonat- tema ise ei jaga midagi (tema oskab vaid Leninlikke ülekutseid kribada)

eelmisele
vaagija juba toetas.

Vaagija ära valeta JÄLLE !!

See memori on ilmselt valitseva kliki poolt palgatud vahutaja,kes puistab kontrollimatut informatsiooni ja seda täiesti vastutustundetult,et Savisaart ,tolle aja suurimat tegijat ,igati kompromiteerida.See pole võimalik,rahva mälu pole kustunud,vaatamata kliki ajupesule.Praegused kooreriisujad ja manipuleerijad olid tollal kõik peidus ,neil pole midagi Eesti riigi heaks tehtut näidata,sellepärast see refi-irli tige lõrin ja Savisaare mustamine ja faktide peapeale pööramine

http://www.vorumaateataja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=98%3Ajueri-toomepuu-nii-pohjalikult-kui-mart-laar-ei-ole-rahvast-petnud-uekski-jaergnev-valitsus&catid=18%3Aarh

Jüri Toomepuu: „Nii põhjalikult kui Mart Laar ei ole rahvast petnud ükski järgnev valitsus”
Valimispropagandas näidatud luud ei pühkinud platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma. Eesti ajaloo kõikide aegade kõige suurem viga oli Laari valitsuse tahtmatus rakendada Genfi konventsiooni sätet, mille alusel oleks võinud nõuda Stalini poolt Eestisse asustatud okupantide lahkumist. Selle asemel hääletasid laarlased ja savisaarlased, enamlased ja kelamlased menetlusest välja minu eelnõu, mis oleks lubanud alalisteks elanikeks ja tulevasteks kodanikeks saada ainult Eesti Vabariigi loal, nagu on tavaks teistes riikides.
---------------------
Kuna de jure okupatsiooni polnud, siis ei saanud ka Genfi konventsioonist lähtuvat rakendada.
---------------

http://paber.maaleht.ee/?page=Elu&grupp=artikkel&artikkel=16079


Eesmärk oli taastada Eesti Vabariik eksiilvalitsuse kaudu. Tahtsime tuua siia Rootsist eksiilvalitsuse juhi Heinrich Margi. Kaitseliit oleks olnud tal laeval vastas.
Mark oleks deklareerinud, et eksiilvalitsus annab võimu üle ja määranud Arnold Rüütli peaministriks presidendi ülesannetes. Tema oleks pärast seda valitsuse ametisse määranud.
Algul oli see ka Eesti Kongressi seisukoht. Siis toimus kannapööre, kongressi juhid ei soovinud enam õigusjärgsuse alusel Eesti Vabariiki taastada. Küllap arvasid, et saavad ise võimule. Kongressi juhid osutusid liiga saamatuks, et Eesti Vabariik õigusjärgselt ja tõeliselt taastada.