Artikli autor arvab oma pühas lihtsameelsuses, et kui proua Reinola keeras 1944.a. oma maja välisukse lukku ja lehvitas laevalt hüvastjätuks Eestimaa poole, siis 1991.a. naastes pidi maja välja nägema täpselt sama hea või paremgi kui omaniku lahkudes. Ah jaa, ta oleks võinud sildi panna, et tuleme tagasi!!!! ja 50 aastat oleksid kõik inimesed aupaklikult käinud krundist mööda. Äkki oli elamus juba siis elektriküte, et maja nii pika aja jooksul ei kõduneks. Loo iva on vist selles, et noor autor (või kinnisvarabürood)haistavad järjekordselt võimalust esindada õigustatud subjekti - välismaalt pärit vanaprouat, kes usaldab advokaate ja noori energilisi "tõe" eest väljas noormehi. Kui 1940-ndate aastate lõpuks oli enamikule siiajäänutele, keda ei küüditatud või kes välismaale ei putkanud, et nõukogude võim on kinnistunud pikaks ajaks Eestimaale. Edasi oli vaja elada, tööd teha ja lapsi kasvatada, siiajäänutel ei olnud aega nostalgitseda ja "lojaalne olla pagulusvalitsusele", lojaalne oldi mõtetes "lihtsalt vanale heale" Eesti ajale." Seadusandjad andsid omandi- ja maareformi seaduse välja põhimõttel - hundid söönud, lambad terved". Kahjuks see põhimõte ei toimi - toimub järjekordne küüditamine ehk 1940-ndate aastatel kannatanute või nende järeltulijate kättemaks siin nõukogude ajal elanud eestlaste kallal.

M Ö G G A !