Nõmme Tondilossi lood

AARNE RUBEN,      29. mai 2002


Linnavalitsuse 1998. aasta korraldus jätta endisele Olümpiakomitee presidendile Arnold Greenile alles Vabadussõja kangelase Johannes Reinola ehitatud maja on kummaline ja ENSV-d seadustav. Nüüd siis oleme saanud kuudeks põnevust, kuidas vabariigi kohtuvõimud seda küsimust lahendavad.

On palju inimesi, kel ühel või teisel põhjusel tuleb kodust kuudeks või koguni aastateks lahkuda. Nad keeravad ukse viimast korda lukku ja lähevad - kes saakski neid takistada? Kui aga lahkunud kodanik lõpuks naaseb ja leiab oma kodust eest kellegi Arnoldi, kes pealegi väidab end olevat majas 75% ulatuses ümberehitusi kõpitsenud, siis on kuri karjas. Asudes 1962. aastal majja, millest 1944. aastal oli lahkunud Reinolate pere, pidi Green ometi teadma, et majal on ka pärisomanik. Läheme kodust välja ja ei möödugi palju aega, kui majja asub õndsas teadmatuses tegelane, kes väidab, et tal on teiste kätetööle mingisugust õigust! Kes on nüüd siis lojaalsem Eesti Vabariigi kodanik, kas Helene Reinola-D'Aquila, kes lahkus ühes pagulasvalitsusega ja oli lojaalne sellele, või siis Arnold Green, kes maksis oma maa- ja majamakse siin meid okupeerinud riigile? Kumba peaks eelistama 1940-1991 de jure eksisteerinud Eesti Vabariik? Reinolate pere lahkus 1944 selle teadmisega, et olgu maja pealegi võõraste linnavõimude ekspluatatsioonis või seisku hoopis tühjalt. Tühjalt seisev maja muutub aga peatselt tondilossiks, ses mõttes on isegi hea, et Green "kõpitses seda siit ja sealt". Võib-olla saab ta selle eest veel D'Aquilalt kompensatsiooni.
Kui vabariigi täitevvõimuorganitel tekib kahtlusi, kas tagastada eksproprieeritud maja, siis toetab see täitevvõim ka ise eksproprieerimist. Kui võimuorganid lubavad võõrasse majja elama asunul selle alust maad erastada, siis ei saa meist keegi enam olla kindel, kas meiegi varandust homme ei eksproprieerita. Äkki võetakse varsti kõik ära ja viiekümne aasta pärast antakse vastu hunnik "tööpanuse-pabereid"?
Kas perekond Reinolad pidid panema oma maja seinale marmortahvli pealdisega: "See ei ole vaba maja. Tuleme ükskord tagasi."? Näib, et meie riigis on sajad ja tuhanded rüütel Tomatid. Mäletatavasti võttis rüütel Tomat maja isand Kõrvitsalt, kuna see oli ehitatud krahvinnade Kirsside maale. Sellesse majja oli plaanitud hoopis metsikuim kuudikoer.
Eesti Vabariigil loomulikult ei olnud muud võimalust kui õiglus taastada, teenetega Arnold Green sai aga uue krundi. Küllap lähtuti siin ülivanast humanistlikust põhimõttest, mille kohaselt kõike, mida on võimalik lubada ilma kõneväärse kahjuta, tuleb ka lubada. Riik leidis vanale mehele elupaiga ja kõik. Kas aga Arnold Greenil ka mingeid teeneid leidub, on iseküsimus. Mäletatavasti oli Green ka Eesti NSV välisminister, aga lubage küsida, kas Eesti NSV-l oli iseseisvat välispoliitikat? Mis teened on need, mida isegi paberil ei eksisteeri? Kui kolumnist räuskab, nimetab kõike punaparuniteks ja muudeks pahadeks, siis on tema tööl vähemalt üks tulemus - määritud paber. Mis tulemus on aga "Eesti NSV välispoliitika"? See on ju sama tõhus kui kaubavahetus Atlantisega.
Aga võib-olla annab seda veel takkajärgi "kõpitseda" nagu EW ajal ehitatud maja?
(toimetuselt - autori kirjaviis muutmata)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)