Genotsiid on aegumatu kuritegu. Ei ole vahet kas seda tehti kevadel või sügisel. Kas keegi sai enesele peenramaa rajada või mitte. Kas tänu sellele sai eesti rahvas astuda ilma nägelemiseta - autori nägemuse järgi - kauaigatsetud-oodatud kolhoosidesse või mitte. Ei ole mingisugust tähtsust sellel kas kohtumõistmine toimub aastal 1993 või 2008 või nende kuritegude hukkamõismine toimub üldse postuumselt. Kõik need "põhjendused" ei muuda tõsiasja, et GENOTSIID ON AEGUMATU KURITEGU JA SELLE LÄBIVIIJAID TULEB KARISTADA VAREM VÕI HILJEM.

See, et me siin endistele punamõrtsukatele andeks anname ja mingisuguseid kodurahusid sõlmime ei saa muuta tõsiasja, et GENOTSIID ON AEGUMATU KURITEGU!

Kõiksugused sellised vabandamised ja mõrtsukate õigustamised teevad tahtmatult (või tahtlikult) võimalikuks ka selliste kuritegude kordumise tulevikus. Selliseid õigustajaid võib lausa pidada inimsusevastastele kuritegudele kaasaaitajaiks. (käesoleva artikli näol teeb seda ka Udo Knaps)

Asi ei ole mitte kättemaksus. Inimsusevastaste kuritegude aegumatuse mõte on hoopis sügavamal ja on suunatud tulevikku.

Isand Knaps ei julge nimetada omaenese küüditaja ning on teiste küüditajate advokaadiks. Seejuures ta ei näi midagi teadvat EV ühinemisest rahvusvahelise leppega inimsusevastaste kuritegude aegumatusest.
Rääkides president Meri võimalikust sekkumisest Arnold Meri kohtuasja näib ta unustavat, et vahepeal oli ka Rüütli-aeg.
1949.aastal saadeti Sibeisse tõepoolest vanu ja väeteid, sest rikkamad oli punavõimurite käest end vabaks ostnud ja mõned isegi nuhiks hakkanud. Mõnest sa nuhk Siberis ja on täna mõjuagent.
Plaan aga tahtis täitmist, ning just seetõttu saadeti vaeseid.
Eneseharimiseks soovitan lugeda Mart Aroldi "Märtsivapustusi".

"lnuks minu võimuses, haaranuks ma Jüri Böhmilt okastraatpärja, kuid ei trüginuks sellega leinava Pronkssõduri juurde, vaid saatnuks nõunik Laariga hoopiski Gruusiasse – kalli Isa ning armsa Juhi ja Õpetaja Jossif Vissarionovitši ausamba ette."

"genotsiidi tunnistajate hingevaevad".
--
Knapsi lugedes ei saa kohe mitte lahti tundest, et tal endal on mingid erilised hingevaivad, mis teevad tast isegi vabas eestis küüditajate ustava sulase. Kas mitte 3 tilka verd...?

Kesknädalas pidevalt ja järjekindlalt selletaoliste kirjutiste ilmumine tõstatab tõesti üles siinesitatud kahtluse - ega ometi mitte need saatuslikud KOLMTILKA VERD...

Küüditatu Knaps on nagu truu peni, kes oma jõhkardist peremehe käsi limpsima ka siis kipub, kui peksa on saanud. Isegi sellesse artiklisse suudab ta sisse sokutada Böhmi, pronksmehe ja muu jama. Isegi surnutele ei anna rahu ja levitab L. Meri kohta kuulujutte edasi. A. Meri kohtu alla andmine on põhimõtteline küsimus. Kas Knapsi suur armastus ta enda Siberisse küüditanud N. Liidu vastu on nii suur, et ta ei saa sellest aru. Vaevalt enamus küüditatuid sellist kristliku põse ette keeramist sooviksid. Vangi ei mõista Meri ükski kohus. Kui kohus üldse lõpule jõuab ja Meri niikaua elab, et kõik kohtuinstantsid läbi käia, siis karistus saab olema sümboolne. Mis mõttes peaksid osapooled jõudma kokkuleppele, mis peaks seisnema "andekspalumises-andeksandmises". Meri on ju selgelt mõista andnud, et tema pole milleski süüdi, ta oli nagu rohkem "reisikorraldaja". Mis kokkulepet sa vana punase jurakaga ootad, see nutab ju siiamaani N. Liitu taga.

Selleteemaliste kirjutiste ilmumine on igatahes kasulik. Juba ses mõttes, et võimaldab näha, kui teravalt on meie väike ühiskond killustatud, tehtud omavahel vaenutsevateks kogukondadeks. Huvitav on ka see, kuidas mõned kommenteerijad kargavad lausa "tagajalgadele püsti", kui keegi tihkab Lennartit või Marti tehtu või tegemata jäetu pärast puudutada. Vabad ja kapitalismimeelsed eestlased on meelestatuselt valmis nüüdisaegseks "kaheksandaks pleenumiks" ja samasuguseks nõiajahiks nagu oli Stalini-aegne "kodanlike natsionalistide" ("kodnatside") otsimine ja tagakiusamine. Nimetused on muutunud, olemus (sageli ka tegelased) on samad.

See on lausa uskumatu, et ühe küüditatu (genotsiidi ohvri) kirja pandud läbielamised siin nii äraspidise reaktsiooni osaliseks on saanud. Tahtmatult jääb mulje, et represseeritu tahetakse siin represseerijaks tembeldada ja vastupidi.
to Kalluta aga : /autori nägemuse järgi - kauaigatsetud-oodatud kolhoosidesse või mitte./
Kas esindad siin represseerijaid?
Kas kusagil olen maininud, et genotsiid on aeguv kuritegu? Ütlen vaid, et 15 aastat varem olnuks kuhus õiglasem ja tulemuslikum.
Kus kohas ma õigustan mõrtsukaid? Vasta!

to Ori advokaadiks : soovitan lugeda ka "Siin ja Siberis".

to Loo pealkiri on : autoripoolne pealkiri oli "Genotsiidi tunnistaja". Võibolla pidanuks panema hoopis "Genotsiidi ohvrid".
Kus ma olen küüditajate ustav sulane? Kus?

to arno : Miks te ähvardate mind mingi kolme tilga verega?

to glavlit : jah, rahvusradikaalidele on Böhmi mainimine solvav, aga genotsiidi ohvritele on okastraatpärg vales kohas ka solvav.
Üks küsimus kõigile : miks meie sõbralik Gruusia ausammastega ei sõdi, neil peaks selleks palju rohkem põhjust olema, on nad meist rumalamad siis? Mis juhtuks, kui me nõuaks Kingissepa ausammaste säilitamist praegu?

Härra Udo Knaps. Kust kohast Te oskasite välja lugeda minu kirjutises ÄHVARDUST???Kui Teie nii järjekindlalt ÕIGUSTATE relvastatud nõukogude sõduri kuju meie riigi pealinnas ja mõistate hukka meie rahvuslaste sammu - asetada selle jalamile OKASTRAATPÄRGA(mis sümboliseerib kogu maailmas ikestajat a seda NÕUKOGUDE SÕDUR kogu Euroopale ka oli). Kui Teid selline samm SOLVAS(sest
Teie nähtavasti soovite unustada selle sõduri poolt toimepamdud metsikused) siis tundub Teie käitumine MINULE niivõrd mõistetamatu, et tahtmatult tekkib mõte:" Ega ometi need saatuslikud kolm tilka verd?". KUi Teid rahvuslaste samm SOLVAS, siis mina, kelle sugulasi seesama sõdur on petrooliga ülevalatult elusalt põületanud, leian selle olevat isegi VÄGA LEEBE sammu... Teie väidate, et pole kuskil GENOTSIIDI aegunuks pidanud kuid ometi leiate, et 15 aastat tagasi oleks sellel sammul olnud mõte aga praegu enam mitte) Kui 15 aastat tagasi meie tookordsed RIIGIJUHID kas hirmust või alandlikust püüdest Venemaale meeldida selle sammu tegemata jätsid, ei tähenda seda, et seda enam kunagi teha ei tohi. Te püüate Jeesus Kristuse kombel peale vasakule põsele lopsu saamist parema ette keerata ja loodate sellega maailma parandada? Tühi lootus, ajalugu on aastatuhandete jooksul veenvalt tõestanud, et andestus üksi pole seda maailma paremaks muutnud ja igal tegevusel on oma AEG ja MÕÕT... Mind hämmastab Teie ja Teie mõttekaaslaste juures komme igat teisitimõtlemist tõlgendada VIHKAMISE ja ÄHVARDUSENA... Kas see pole mitte NÕUKOGULIK PARANOIA näha kõikjal enda ümber IMPERIALISTE ja VAENLASI?

//Lõpetuseks küsiks: miks Arnold Mere protsess ei alanud palju aastaid varem? Hakka või uskuma sahinaid, et Lennart Mere eluajal ei tulnud kõne allagi tema lähisugulase kohtu alla andmine//
Kui lugesin loo keskelt küsimust „miks neid ei korraldatud juba 15 aastat tagasi“, siis tekkis mul iseeneslikult selline põhjendus, mida loo lõpuosas on nimetatud ’sahinaiks’.

Esimene osa.

autor küsib:"Kus kohas ma õigustan mõrtsukaid? Vasta!"
autor küsib: "Kas kusagil olen maininud, et genotsiid on aeguv kuritegu?
Vastan kahele küsimusele ühe lõiguga artiklist: "Samas arvan, et kas ikka on enam mõtet jooksutada vanureist kannatanuid ja tunnistajaid mööda lõputuid kohtuprotsesse? Võib-olla siiski sõlmiks mingi mõttelise kodurahulepingu osapoolte andekspalumise ja andeksandmisega, et vähemalt hauas leiaksime endale lõpuks rahu?"
Samuti ka lõigus: "Aga kas praeguste kohtuprotsesside arengu põhjal ei saa oletada, et tema suhtes pole välistatud näiteks kümne aasta pärast mingi kohtumõistmise käivitumine" seab autor kahtluse alla inimsusevastaste kuritegude aegumatuse printsiibi. Kui leidub piisavalt vettpidavaid süüdistusmaterjale, siis see küüditaja ka kohtu alla läheb, olgu ta saanud vahepeal ükskõik mis ordeneid ja olümpiamedaleid.
Samuti õigustab kaudselt kurjategijaid ka Knapsi väljend "tundmatud minirepresseerijad" jättes mulje, et natuke ikka küüditada nagu tohiks, et siis see polekski nagu kuritegu. ja miks Knaps arvab, et kui nood nn. "minirepresseerijad" on tundmatud, et see nende süüd vähendama peaks? Kindlasti ei olegi endiste represseerijate huvides olla tuntud - vastupidi - oma minevikutegude varjamiseks ongi neil kasulik hoida madalat profiili. Ja seda madalat profiili hoitakse lootuses mitte vahele jääda. Nii-et tundmatus ja minidus on jälle autori arvates õigustuseks punamõrtsukatele.
Ka väljendiga "mini-nürnberg" naeruvääristab Knaps kohtupidamist inimsusevastaste kuritegude üle.
Knapsi arvates segasid need vanurid, naised ja lapsed okupandi nägemuses sundkollektiviseerimist. Millest selline arvamus, et okupant just lapsi, vanureid ja naisi põhiliste segajatena nägi? Pigem võis parteilise südametunnistusega Meri (ja samamoodi ka teised) neid lihtsalt plaanitäiteks kasutada. Oli ju nende arvelt lihtne plaanis olnud koguseid täita. Ei hakka nad vastu ega midagi - muudkui mine ja täida plaani, saad aga "ülesandega" tublilt hakkama ja ülemused teevad pai.

Teine osa.

Tuleme aga nüüd artikli põhieesmärgi juurde. Knaps kasutab genotsiidi kui taburetijalga millega oma ja Keskerakonna maailmavaatelistele "põhivaenlastele" äsada, (kogu see küüditamise jutt on üks vee segamine) levitades laimu L. Meri kohta, naeruvääristades M. Laari tegevust, halvustades Böhmi ja tuues mängu pronkssõduri (Knapsi nägemuses küll vist pronksingli). Ja kogu see süüdistuste laviin on üles ehitatud küsimusele - miks A. Meri üle ei mõistetud kohut 15 aastat tagasi. Ja nagu ma oma eelmises kommentaaris ütlesin: "Ei ole mingisugust tähtsust sellel kas kohtumõistmine toimub aastal 1993 või 2008 või nende kuritegude hukkamõismine toimub üldse postuumselt." Aga siin serveerib autor seda 15 aastat nagu mingit argumenti mis autori sõnade järgi: oleks olnud kohtuprotsesside jaoks õige aeg ja millest võime jällegi välja lugeda kahtlemise aegumatuseprintsiibis.
Kuna aga kreedo "eesmärk pühitseb abinõu" oma poliitiliste vastaste materdamisel on Kesknädalale (ja järelikult ka Keskerakonnale mille häälekandja Kesknädal ju on) omane, siis selline artikkel sobib siia lehte nagu rusikas silmaauku. Ja Kesknädala toimetus on õnnelik, et leidub selliseid kes sääraseid kahtlase eetilise väärtusega "poeeme" treivad.
Iseasi muidugi kui eetiline sellise taburetijala - nagu seda on Eesti rahva füüsiliseks hävitamiseks tehtud kuriteod - kasutamine on? Aga see jäägu autori (kas ka parteilisele - seekord küll ühe teise partei??) südametunnistusele!

Lõppkokkuvõtteks ütlen, et inimesed kes oma poliitiliste antipaatiate halvustamiseks kasutavad ükskõik mida ja ükskõik kuidas seda interpreteerides, siis on üsna tavaline, et lõpptulemus on selline nagu me seda käesoleva artikli näol näeme - autori kirjutis hägustab inimsusevastaste kuritegude aegumatuse printsiipi ja pisendab oma olemusega Eesti rahva vastu toimepandud kuritegusid. (mis nagu me teame on väga hästi kooskõlas praegu Venemaal toimuva ajaloo ümberkirjutamisega ja "tõestamisega" nagu poleksi need kuriteod üldse kuriteod olnudki)

Saaremaa Muuseumi ühes väljaandes on pikem lugu Kihelkonna mehest Konstantin Sepast. Seal on juttu ka Knapsidest. Oma naha päästmiseks ladus Sepp NKVDle ette pea kõik Kihelkonna ärksamad inimesed ning teatas, et " olen valmis osalema mistahes kuritööde paljastamisel". Ja nüüd siis ühe "paljastatu" järeltulijast on saanud omakorda "paljastaja". Kummaline küll, kuid Sepa pojast sai samuti vinge kommunist.
Kuigi olen selle loo tõlkija, pole Saarema Muuseum mulle senini seda trükist saatnud. Kord justkui pilkeks saadeti küll koju kiri ja küsiti, et kas see aadress sobib. - Niisuguse klounaadi peale ma muidugi ei reageerinud.

Ja veel.Kust sm Knaps võtab, et tegemist on "tunnistajate piinamisega". Kas neist keegi on talle seda kurtmas käinud? Minu arvates on kõik tunnistajad meelsasti valmis tunnistusi andma. Paraku on mõnedest represseritutest saanud represserijate õuelaulikud. Miks, see on juba iseküsimus?

Pärast nii põhjalikku ajuloputust kommenteerijate poolt peaksin vist käed tõstma ja alandlikult tunnistama, et olin jah Stalini käepikendus ja represseerija ise.
Siiski julgen arnole väita, et langetatud päi langenuid leinava sõduri asemel sobib okastraatpärg palju kordi paremini suurele genotsiidi autorile endale.
Sõnameister Kalluta aga-le on raske midagi vastu väita, kuid süüdistada mind genotsiidi aegumise propageerimises on pehmelt õeldes kummaline, sest mina väitsin vaid sellest vaatevinklist, et 15 aastaga kohtualused ju vananevad.
Mart Arold : artiklis on kirjas /kas ikka on enam mõtet jooksutada vanureist kannatanuid ja tunnistajaid mööda lõputuid kohtuprotsesse?/ Kus on siin tunnistajate piinamine?

Mõningate siinkommenteerijate erakordne tigedus on päris harukordne. Küllap seepärast, et hr Knaps on seekord väga täpselt tabanud meie ühiskonna paiseid. Tõerääkimine paneb aga ikka paljusid röökima.

Huvitav, et meie kõrgelterudeeritud Mart Arold (tere üle hulga aja) ei tea, milliste võtetega NKVD välja pigistas nii tunnistusi kui truudusevandeid...

Autor on selles osas tõesti tabanud kõigile "haiget" kohta ,et juba 15 aastat varem oleks pidanud kõik küüditajad vedama kohtu ette ja karistatama vastavalt süü suurusele. Kuid meie valitsused aina "nämmutasid" ei saadud okupant "pronks Aljoosat" juba ammu kalmistule viidud ega küüditajaid ja muid rahvareetureid kohtu ette toodud. Oleks tulnud võtta eeskuju kasvõi Venemaalt--kõik teavad mis nemad oma reeturite ja saksa okupantide abilistega tegid.

Kesknädala toimetusele. Palgake endile korralik veebimeister kes teeb ka normaalselt kommenteeritava vormingu. Täielik idiootsus on iga kommi puhul kirjutada see sisse artikli alt mis on mulle juba PÄHE KULUNUD... Selline PENDELDAMINE võib küll sobida Kesknädala palgalistele kommijatele kes selle eest palka saavad aga mitte neile kes artikli üle omavahel mõtteid vahetavad. Aga võib olla ongi see Kesknädala eesmärk, et kirjutaksid vaid palgalised Keserakonna "laululinnud"? Kui see peaks olema nii siis kiitke ennast isekeskis terviseks...

Supersuper, mida Ants kirjutab: “Oleks tulnud võtta eeskuju kasvõi Venemaalt--kõik teavad mis nemad oma reeturite ja saksa okupantide abilistega tegid.” Sellist stalinistliku režiimi ülistust ei oleks osanud kõige sandimas unenäoski näha. Isegi Antsult mitte! Eks see näita, millisesse poliitilisse umbseisu kallis eesti rahvas oma mõnedes alajaotustes on jõudnud. Kuidas aga niisuguste, enesehävitajalike mõttekäikudeni võidakse meil jõuda? See pole lihtsalt ohtlik, selline “antsulik” suhtumine on hirmuäratav. Tahes-tahtmata hakkad mõtlema, et kui praegusajal leiaks Eestis aset samasugune õnnetus (ptüi!ptüi!ptüi!) nagu juhtus 1940. aastal, läheks kohemaid lahti suureks “kodanikualgatuslikuks” hävitustööks oma rahva kallal – pole võõraid vägivallatsejaid vajagi, saame ise hakkama. Umbes nii, nagu saadi (küll oma rahvuslike võimaluste ja tavade kohaselt) suure eneserookimisega hakkama polpotlikus Kampucheas. Seepärast – sellised Maru-Antsud on ohtlikud oma rahvale. (Nime poolest tuli praegu meelde suur verine metsavend Hirmus Ants.) Tuleks mõelda sellele, kuidas saaksime ära hoida maruantslust. Uskuge, asi on enam kui tõsine…