Kena, et mõistate Soome käsutäitmise möödapääsmatust. Kuid miks ei taheta sama mõistvalt suhtuda eestlastesse, kel samuti tuli täita käsku. Ka sellesse sõdurisse, mille kunstiliseks koondiks on Eesti Pronkssõdur.

Tulen veelkord Avinurmes juhtunud mõrtsukatööle. See lause -"sõjas juhtub mõndagi" on selge õigustus. Polkovnik TRANKMANNI mõrtsukatöö peaks minema rahvusvahelise tribunali alla. Peale käsu tappa haavatud Avinurme kirikus, tappis sama Trankmann omakäega noore piirikaitse rügemendi sõduri kes soovis end vangi anda. Ja tema käsul lömastasid tankid haavatute hobuvoori. See oli nii jälk kuritegu, et kohalikud inimesed mäletavad surmani MÕRTSUKAS TRANKMANNI.

Seda kuritegu mäletavad peale kohalike elanike ikkagi kõik need, kes II MS sündmustest Eestis midagi teavad. Ka korpusemeestele käis see juhtum algusest peale hinge pihta. Lause "Sõjas juhtub mõndagi" pole Avinurme kirikus aset leidnu õigustus, vaid selle tõiga nentimine, et sõda kätkeb õigustamatuid tegusid, mille toimepanekut ei suudeta hiljem mitte kuidagi mõista. Võtkem näiteks nn suvesõja verised sündmused, sealhulgas ka omakülameeste mõrtsukateod teiste omakülameeste kallal, mille õigustamist võib välja lugeda ka mõnedest Kesknädala kommentaaridest (viidatakse punasele terrorile 1940/41, mis olevat igati õigustanud omakohut omakülameeste ja kaaslinlaste kallal; samuti püütakse neid mõrvu taandada lihtsalt kohalike vastuolude kajastuseks). Seepärast - võtkem kõiki sõjas toime pandud metsikusi ühesuguse mõõdupuuga. Trankmann oli samasugune mõrtsukas, kui Saru küla ontlikud taluperemehed, kes Gustav Tambergi ära tapsid selle eest, et abivallavanemana oli teda pandud 1940. aastal juhatama maakorralduskomisjoni; pealegi loeti talle 1941. aastal surmasüüks Vabadussõja-aegne kuulumine punakaarti. Tema sugulased oleksid võinud lasta pooled selle küla mehed kinni panna, kuid nende seisukoht oli: sõjas juhtub kõike ja meeletus vihas tehtud tegude süüdlaste karistamine ei anna kellelegi elu tagasi. Ühesõnaga: me ei saa ajada karistamist igavikupikkuseks nagu üritatakse holokaustis osalejate puhul. Väike eesti rahvas ei suuda neid kättemaksuahelaid igavesti kanda.

Eesti pealinna kesksele kohale püstitas võõrvõim oma võimu sümboli, mida tule maagia abil taheti IGAVESEKS muuta. Teie versioon on vist inspireeritud punaprohv-essor Veidemanni luuludest "leinavast" sõdurist - eestlaste tapjast ja küüditajast.

eestlaste tapjad ja küüditajad olid Lenin, Stalin, Zdanov, Beria, Boris Kumm. Tõnismäel oli Kristjan Palusalu järgi tehtud LEINAV SÕDUR.

neid LEINAVAID SÕDUREID on Eestimaal mitusada.

Kui palju kordi on juba selgeks tehtud ,et Kristjan Palusaluga ei ole sellel pronkssõduril miskit pistmist. Palusalu istus too aeg Venemaa vangilaagris, kui kuju tehti.Modell oli pärit Saaremaalt, nimi ei tule meelde.Tee küll puust ette ja värvi punaseks, kuid ikka ei jõua tõde mõnele kohale.

Veidemanilt polegi midagi rohkemat tahta, igaüks peaks hästi mäletama selle "prohvessorikese" räuskamist Tammsaare pargis Laulva Revolutsiooni päevil "ameerika imperialistide" aadressil. Ja leinavaid sõdureid on küll Eestimaal mitusada kuid enamasti on nad kalmistutel või kunagistes lahingupaikades ja seal nad tõesti kedagi ei sega. Aga see puuslik paigutati nimelt just TALLINNA VABASTAJATE auks ja alles hiljem püüti talle külge pookida leebemaid silte selleks, et seda rahvale "suupärasemaks" teha. Ja lõpuks pole võimalik koogutada imal-sõbralik irve näol naabri poole kes sulle pidevalt kas jalaga tagumikku togib, sõnadega mõnitab või sinu kohta külas lausvalet levitab. Igasugune lömitamine sellise tegevuse peale vaid suurendab sellise ennast täispuhutud naabri jultumust. Sellist pläma võivad ajada vaid palgalised urgitsejad.Aga need kes soovivad alata mingit diskussiooni sellistel teemadel teadku, et arnod-antsud pole mingid ananüümsed sõimajad nagu neid lademes leidub Keskerakonna toetajate hulgas vaid nende mailiaadressid on ilusasti kommentarides allajoonitud, mida ei saa igakord öelda neid sõimavate kaltsakproletaarlaste kohta. Oleme valmis diskussiooniks...

Pronksokuoandi prototüüp oli üks ELK võitlejaist,hilisem tarbekunstnik Vello Rajangu(enne eeststamist Voldemar Trolla). Kesikud, lõpetage teile omane tõeväänamine vähemalt Eesti rahvuskangelase K.Palusalu nime kuritarvitamisel.

Lõpetagem ükskord ometi see lõputu kemplemine "igaveseks" paisutatud teemal: kelle järgi Pronksmehe skulptuur ikkagi tehti. Tähtis on see, et see oli Punaarmee mundrisse pandud eesti sõdur. Ja kui me isegi nüüd - pärast monumendi lõhkumist (pardon, teisaldamist) ja pikki ning meeletuid arvamusevahetusi ikka veel pole aru saanud Tõnismäe vanasse hiiepaika püstitatud monumendi tähendusest ja hilisemast kurvast saatusest (võõrastele loovutamisest), siis on väga kurb küll. Kahju meist, et nii kitsarinnalised oleme!

Hea, et Kesknädal võttis põgusalt kajastada ka seda elu, mida kunagistel ränkadel aegadel elasid Venemaa eestlased. Olgem ausad, nendest teame häbiväärselt vähe ja isegi väga vildakalt. Selle eest hoolitses juba Pätsu-aegne propaganda, mis muutis Venemaa eestlased peaaegu olematuks. Praegusest vene-eestlaste eluolust on küll lehtedes üht-teist lugeda, kuid valdav on suhtumine neisse, kui mingitesse "eksootidesse", keda peame meie omast madalamal järjel seisvaks. Seepärast pole neist endiselt kuigipalju teada või on teadmine viltuseks väänatud. Kindel on kurb tõde: Eesti eestlased ei tunne ega tahagi tunda Venemaa eestlaste elusaatust; nende jaoks jääb vene-eestlase kehastuseks pärast sõda Eestisse komandeeritud punaülemus, kel oli keelelisi raskusi ja kes samuti ei suutnud aru saada siinsetest eestlastest. Rohkem kui poole sajandi jooksul oleks pidanud asjad selginema! Seepärast olgu Zinaida Gusseva südamest tänatud ka selle pisku eest, mida ta meenutab Peterburi ümbruse eestlaste suhtumisest Eestisse. Sellest, kuidas Venemaal igatseti vaba Eesti järele. Siinsest kommentaariumist aga tundub, et paljud selleni ei viitsitudki lugeda - kohe läks eht-eestiliseks kähmluseks mõningate n.ö valve-ajalooseikade ja nende tõlgendamise ümber. Seepärast spetsiaalselt nendele "võitlejatele" tsitaat: "Mina ei pea ennast venelaseks, kuigi olen Venemaal sündinud. Elasime eesti külas, käisin neli aastat eesti koolis. Mäletan veel, kuidas tuli minna teise tuppa, kui suured omavahel rääkisid. Aga jutt käis valgest laevast, mida oodati. Eriti oli selle tulekus kindel minu vanaema. Ainult et tema, vaeseke, ei näinudki enam vaba Eestit! Nagu ka mu isa ja ema, kes üle 30 aasta puhkavad igavest und." # Kõigest sellest võib teha ühe kurva järelduse: meie, eestlased, ei suuda ega tahagi mõista rahvuskaaslasi, kuid loodame kangesti sellele, et võõrad rahvad meid austaksid ja armastaksid ning, mis peaasi, meie ülikuiks trüginuid kõigiti (nii au kui ka rahaga)toetaksid.#

On väga kurb küll, et Ansip selle vene kirsades ja kiivriga ning vene automaadi ja punasümboolikaga tapja ja küüditaja Tõnismäe hiielt ära koristas, nutt tuleb peale, oi kui kahju!

Ah siis selle pärast kibestumine sapp, et ülikuks trüginud EdgarI oma kesikukarjaga rahva toetusest ilma jäi.

Pronkssõduri prototüüp võib olla kestahes, fakt on see, et ta on linalakne blond Palusalule sarnaste näojoontega eestlane vene mundris.

kellelgi pole õigus alavääristada teiste kannatusi, kuid see käib nii eestlaste, kui venelaste kohta. pronkssõdur oli mälestusmärk hukkunutele, kuid muutus vihkamise ja kättemaksu sümboliks ja vene natside sümboliks. see pole hukkunute mälestusele kohane. nüüd on ta surnuaial, seal käivad jälle ainult leinajad, natsidele see koht ei kõlba. pronkssõduri mõte on taastatud. oleks ta sinna edasi jäänud, oleks asi palju hullem olnud. 1924 aasta kordus ja lõppes samuti kui tollal.

Ei ole vahet, kelle kannatused olid suuremad või väiksemad. Kannatused on kannatused. Seetõttu ei tohi olla ka kaht siinmail tegutsenud kuritegeliku reþiimi ülistavaid monumente, ega muud sellist. Kui on keelatud natsisümboolika olgu keelatud ka punasümboolika.

Tubli TÕELEID ja GALVIT ka mina arvan samuti kui teie. Aga venemaa eestlaste kohta ütlen. Mina mäletan neid küll,kes pärast sõda Eestisse tulid. Enamus olid kommunistid ja pandi ka kohe vastavatele kohtadele .Ka NKVD-s oli palju venemaa-eestlasi. Ja nene samade venemaa- eestlaste Eesti rahvavaenuliku tegevuse pärast suhtutigi põlglikult kõikisse venemaalt tulnud eestlastesse. Muidugi ei olnud kõik kommunistid.

Antsul täisõigus: muidugi ei olnud kõik Venemaalt Eestisse tulnud või lähetatud eestlased kommunistid. Seda esiteks. Teiseks - ega kõik kommunistid olnud ka ühesugused; mõni oli teistest märksa "kommunistim", mõni aga suhtus oma ametisse (isegi NKVD-s) ja kaasinimestesse teistest inimlikumalt. Selles aga siinsete eestlaste sagedane viga ongi, et nad üksikjuhtumite ja üksikute isikute põhjal tegid (ja teevad senini) suuri üldistusi nii tervete rahvaste kui ka rahvaosade kohta. Eriti tuleb eestlastel seda ette oma rahvuskaaslaste puhul (isegi teise maakonna, kihelkonna või valla elanikke võidi umbusaldada; rääkimata siis juba mustlastest, juutidest või lätlastest). Seepärast tuleb meil, eestlastel, sageli taluda samasuguseid rumalaid üldistusi, mis Eesti praegustes oludes on enamasti taandatavad ühele ja samale: "fašistõ". Kui suudaksime avaramapilguliselt suhtuda kaasmaalastesse ja üle olla rahvuslikust piiratusest, mida mõnikord peetakse vingeks rahvusluseks, elaksime leplikumalt ja tervislikumalt ning meil võiks olla enam tõelisi sõpru. Seepärast on Z. Gusseva kirjutatul suur väärtus, et ta tuletab meelde: maailmas on peale meie olemas teisigi eestlasi, kellele kõigile on Eesti ühiseks kalliks isamaaks, kuigi kodupaik võib igaühel olla erinev.

Kui venelased suudaksid mõista seda, mida nad eestlastele tegelikult on teinud ja nõ kaela toonud, siis võiksime tõepoolest elada leplikumalt ja tervislikumalt.Protsess peab olema kahepoolne. Nii kaua, kui nad tunnevad end "vabastajatena ja õnnetoojatena" on normaalsed suhted pärsitud. Iseloomulik näide: Venelanna Vabaõhumuuseumis oma pojale õlgkatusega rehetare ees:" Tak žili estontsõ do nas"!!!Selleks, et suhted normaliseeruksid, tuleb ajaloolastel, poliitikutel,haridustöötajatel teha ära suur töö TÕE vabastamisel punasest udust, eriti ajaloolastel Laaril ja Savisaarel.

Kena oleks, kui Kesknädal hakkaks vahetevahel avaldama erinevatest aegadest pärit ja erisuguseid ameteid esindavate inimeste eluloo põnevaid seiku. Siis saaks noortele selgemaks, et maailm ei alga tänasest, vaid täna on paljude kunagiste päevade ja sündmuste summa. Pealegi on tänapäevane kemplemine ära tüüdanud. Samuti võib minevikust leida tarka nõu, kuidas tulevikus õigemini tegutseda.