Ma olen sel ajal poes töötanud. Kahjuks ei saa siin midagi eriti kiita. Igapäevased söögiasju sai ostetud, kuid ikkgi liiga oli defitsiiti.

to Ants;
/kuid ikkagi liiga oli defitsiiti./ Mida sellega mõtled? Olen samuti kogu oma elu kaubanduses töötanud,toit oli odav ja kvaliteetne,mitte selline keemia mida praegu toodetakse.Sellest ka haigused,sest säilitusained ei ole kvalitetne kaup.

kohta oli kaks versiooni.Kalevipoeg pigistas vorstijuppi ja sealt voolanud veest tekkis Ülemiste järv.Kalevpoeg tõi lindale vorsti ja viimene hakkas seda maitsnult nutma.Tekkis Ülemiste järv.Polnud tarvidust säilitusaineid raisata,sest kõik rabati poesabatajate poolt lennult ära.Siga oli peajalgne loom,sest poes olid ainult pead ja jalad.Kehad viidi Moskva ja Leningradi.Aru ei saa taoliste artiklite mõttest.Igal ajal on ju miskit positiivset aga seda aega tagasi küll ei taha.Oma tolleaegset vanust(20-ndad) küll.

Võin vastata, nende artiklite mõte on kütta punast nõuka nostalgiat KE toetajate hulgas.

Saatan;
/Võin vastata/kes palus Sinult mingit vastust.Mida Sina sellest kaubandusest tead? Seega,jäta oma jutt,vähemalt siin.

Huvitav kas Võrumaal elamine põhjustab ajukahjustusi?

Et propageerib EW supikatlaid, vä?

meenutada, et isegi igas kehvuses leidub ilusaid hetki, mida meenutada. Näiteks mul ei lähe meelest Tallinna Leivakaubastu asutamine. Kell 7 hommikul olid poed värsket leivalõhna täis - soe ja maitsev leib oli kohal. Ja see oli kõigile taskukohane - praegusel leival on ju keeksihind!

Einoh jutt jummala õige -pakenditega nõukaajal tõesti probleeme polnud. Oleneb muidugi, mida keegi probleemiks peab ja mida ei pea. Mäletan vägagi hästi neid kohupiimapakke, millele natuke nö vahapaberit ümber mätsitud, mille vahelt siis vadak (või misiganes solk see oli) rõõmsalt välja voolas enne kojujõudmist. Või siis neid paberitükikesekesi, mis olid (kui olid) leivariiuli kõrvale asetatud ja millega siis leiva pehmust katsuti (aga palja käega oli muidugi mugavam). ja siis olid veel hästi vahvad kilekotid (?), kuhu koos vedelikuga pakitud hapukapsad olid kojujõudmise ajaks poole kergemaks kahanenud. Oh ja siis veel need Väga Hästi läbilaskvad piimakotid.... Oli ikka elu, kohe härdusepisar tuleb silma kaunitest mälestustest!
Kodumaiseid konserve nimega "Räime kurvad silmad hapus tomatikastmes" ei maksa ka muidugi unustada!
Aga jah, pakendite äraandmisega probleeme polnud, sest mis probleemi saabki olla asjaga, mida lihtsalt pole.
Nüüd jooksen taskurätiku järele, et hea peatäis nutta kadunud kauni aja mälestuseks. Muidugi hhajääb lootus, et isake Edgar I võimule tõustes tuleb kõik hea tagasi...

to kohu piim;
Ja mis on muutunud? Piimapakid lasevad ka praegu läbi,hapukapsastega sama. Ikka vaja mõnitada,kas ei hakka juba endal vastik?

Milleks petta pealkirjas kaubanduse nimega? Juttu on ju ka igasugustest muudest nõukogude aja asjadest, kas pole julgust lihtsalt otseselt ENSV-d tagasi nutta?
Mine magama, äkki näed unes, reaalsusega on kõigel sellel vähe pistmist. Oleks see olnud nii toimiv ja ideaalne süsteem, kui sulle paistab, oleks ta ju pidanud kenasti edasi õitsema...

"Kahju, et Nõukogude Liit lagunes.
Siin ikka hooliti rahvast, hooliti inimesest. Kaubandus õitses, kõike oli saada, kvaliteet garanteeritud."
Uskumatu.
Artikli autor on kas mõtlemisvõimetu või vanadusest seniilne. Sellist rämpsu on piinlik lugeda.

Keegi ei mõnitagi aga see riik oli ju inimvaenulik läbi ja lõhki.Mis siis et osa asju oli kuidagi inimlikult korraldatud.Ei maksa ka seda tänapäeva üle virisemise ettekäändeks eksponeerida nagu midagi helget.Inimesed olid sunnitud terve elu riigi taktikepi all elama.Osasid ameteid ei saanud pidada kuna sotsialismis neid ei olnudki.Ärimehekalduvus degradeerus spkuleerimiseks,sõjaväelase amet otseselt venekeelse haridusega kuskil võõral maal teenimiseks(Usbekistanis näiteks).Rubla oli kohalik katteta tugrik.Valuutat ei saanud inimene osta,võis kinnimajja sattuda.Välismaale sõita oli üliraske ja autot võis osta vastava loa saamisel.Kõik absurdum ei tule meeldegi.Aga kõige olulisem on ikka vabadus,seda siis ju polnud.Meest või poega võidi igal hetkel kordusõppuste ettekäändel kodunt või töölt ära viia.Praegu ju ei saa.

eelmisele: Nii rumalat juttu pole kaua lugenud kui Sinu oma. Inimesed olid kordades vabamad kui praegu.Praegu tantsivad Ansipi taktikepi all.

Ma elasin vist mingis teises Eesti NSVs. Kaheksakümnendatest mäletan kaunilt helkivaid kaubalette. Helkisid tõesti letid, mitte kaubad, sest neid lihtsalt polnud. Kui poodi tuli WC-paber, siis rabati sellise hooga, et soome turistid arvasid, et Eestit on karm düsenteeriataud tabanud. Lihakraami toodi poodi kaks korda nädalas, masin tuli lõuna paiku ning parema kraami saamiseks tuli end hommikul sappa sättida.

Krt, ma lähen juba neid ridu kirjtuades nii vihaseks, et tahaks seda tolgust, kes helget nõukaaega taga nutab, natuke raputada.

Milleks petta pealkirjas kaubanduse nimega? Juttu on ju ka igasugustest muudest nõukogude aja asjadest, kas pole julgust lihtsalt otseselt ENSV-d tagasi nutta?
Mine magama, äkki näed unes, reaalsusega on kõigel sellel vähe pistmist. Oleks see olnud nii toimiv ja ideaalne süsteem, kui sulle paistab, oleks ta ju pidanud kenasti edasi õitsema...

vabandust kui kedagi häirib, et postitus topelt tuli, miskipärast laadis teksti uuesti. Kuigi korrata võiksin seda hea meelega ka sada korda, jutukese autori kivistunud mõistusele vaevalt kohale jõuab.

Jälle üks,kes üleliia trimbanud ja muudkui kommib ühe ja sama.

ano 13.00.40-le
Äkki toote mõne hea näite inimeste vabaduse kohta kaunil-kallil nõukaajal? Turismirongiga Baikali taha sõitmine ei tule arvesse. Ja sellised RANGELT vabatahtlikud tegevused nagu mai- ja oktoobripühadel marssimine ka mitte. Mina, muide, töötasin tol ajal asutuses, mille ette käis sõna ideoloogia-, ja puutusin toonaste inimeste vabaduse ja -mittevabadusega ilmselt rohkem kokku kui teie. Alustades Soome teleantennide ümber käinud jamast ja lõpetades sellega, kuidas kord kuus käis toimetuses inimene kolmetähelisest organisatsioonist, kellele kirjade osakonna osakonna juhataja andis üle kõik lugejate kirjad, millest võis välja lugeda mingitki riigivastastust. Ja nende kahe vahele mahtus oi-kui-palju. Toonane kaubandus koos oma limiitide ja fondidega on selle kõrval nö kökimöki.

nõukaaegne inimene oleks preagustele parteilastele superinimene,luba ja KÄSI ja ongi nõus mida iganes tegema.Ja sellele *** võin ütelda,et olen näinud kuuekümnendaid,seitsmekümnendaid kuni tänaseni välja.Eesti Vabariik on neist parim.