Miks mustata ENSV-aegset kaubandust?

Lõpuks sai siingi selgeks, et säravad ja sillerdavad klantspildid lookas kaubariiulitest on tühipaljas petupilt, kui puudub ostmisväärne kaup või pole raha. Nüüd ongi meie Eesti täis „kaubapaleesid“, kus riiulid-varnad lookas üle maailma tehtu ja uhkesti pakitu all, aga osta-valida pole õieti midagi. ﾜks ilus rämps kõik! Või ei kannata ostmist rahakott.

ENSV ajal meeldis mulle ja meiekandi rahvale osta omamaist, maitsvat, tuntud-teada valikus leiba, saia, liha, kala, piima, suhkrut, vorsti, konserve jpm. Oli kindel kogus, oli riiklikult garanteeritud kvaliteet, oli stabiilne odav või üliodav hind, mis kõigile (rõhutan: kõigile) taskukohane. Ja nüüd igatsemegi tagasi endist kaubandust ja tollaseid sotsiaalseid garantiisid. Polnud nii nagu nüüd, et osa ostab (või varastab) kauplusest ja osa püüab toitu kaupluse taga olevatest prügikastidest. Tollal oli kogu rahva inimväärikus riiklikult tagatud.

Paar sõna ka paljukirutud järjekordadest. Need muidugi mõnikord olid, aga mitte ajendatuna näljast, esmatarbekaupade puudumisest, vaid mõnede soovist saada vähemtoodetud, uudset või importkaupa, sageli selleks, et eristuda enamusest. Nagu nüüdki, kui kerglased ja sügava kiiksuga eputised (või lauslollid) ostavad mingit tühja-tähja, et teiste hulgas silma paista. Eriti altid on selles end kunstnikeks pidavad inimesed, kelle toodang (õigemini: toodangu puudumine) „ei müü“, aga kelle ego nõuab eristumist.

Pakendiga polnud ENSV-s probleeme. Enamik osteti tagasi ja läks korduvkasutusse. Elati säästlikult, sest kõik oli saadud meie endi raske tööga, siis ei elatud tulevaste põlvkondade arvel, nagu nüüd. Ise tootsime ja tarbisime, osa läks riigi ülesehitamiseks ja kaitsmiseks. Nüüd läheb suurem osa rahva töövaevast neile, kes midagi ei tooda või kes abistavad kapitaliste võimalikult suure osa rahva töövaevaga toodetu omastamises ja riigist väljakantimises.

Miks ei kirjuta nüüdne meedia noori „valgustades“ röövkapitalistide tekitatud järjekordadest? Või polegi enam järjekordi? On küll ja need on endistest veel palju hullemad. Näiteks: on vaja oma haigusega pääseda eriarsti juurde – oota nädalaid või isegi kuid järjekorras; on vaja panna laps lasteaeda –oota aastaid. Pärast operatsiooni inimene veel tudiseb jalgadel, voolikud haavast väljas, sidemed määrduvad, valud teevad peast poolsegaseks, aga ta saadetakse haiglast koju. ENSV aegu oli selline asi mõeldamatu. Inimene raviti haiglas ikka terveks, seda tehti tasuta, suure hoole ja asjatundlikkusega. Nüüd pole inimest, vaid on patsient (kes enamasti tülikas) ja teenus (mis enamasti rahaliselt kallis ning mida patsient justkui ei väärigi).

Järjekorras olemine on nüüd nii tavaline, et unustasingi mainimata tööotsijate järjekorrad. Mõni on otsinud erialast tööd juba peaaegu palju aastaid, kuid nüüd otsib ei-tea-kui-kaua ükskõik millist tööd.

Ja ikka ei tunneta meie meedia palki (õigemini, palgimetsa) oma silmis, otsides pindu „endiste“ silmas. Eesti praegusel peavoolumeedial on ikka haruldane valulävi ja erikummaline õiglustunne! Sellepärast polegi kätte saada EV ja ENSV võrdlusandmeid ning praegusajast pasundatav edulugu toetubki ainult ja üksnes meediamullile.

ÜLO PALOVER, Lasva vald, Võrumaa

Jaga |