II maailmasõda kui jalgpallimatš

http://tayni.info/4483/
Рузвельт сыну: «Это футбольный матч, а мы — резервные игроки. Мы вступим в игру, чтобы забить решающий гол»

President Roosevelt oma pojale: "See on jalgpallimatš aga meie oleme varumängijad. Me sekkume mängu, et lüüa otsustav värav."

Roosevelt oli silmakirjalik, edev, egotsentrikust vägagi ebameeldiv ärimees poliitikas. Selleks, et mitte kaotada Poolast ja Balti riikidest pärit valijate hääli, püüdis ta teha kõik selleks, et nende riikide mahamüümisega ei kannataks tema reiting ja populaarsus. Erinevalt Hitlerist ja Ribbentropist püüdis Roosevelt vältida Poola idapiiride nihutamise ja Balti riikide mahamüümise tehingu puhul selle fikseerimist paberil ja kasutas selleks kõikvõimalikke teisi võtteid (vaikimime, ümbersõnastamine, hoolikas sõnade valik ja hämamine...), et

et väikeriikide reetmise ja mahamüümise kiiva varjamisega mitte kaotada oma populaarsust ja kokku aetud poliitilist kapitali. "Selgus, et Rooseveldi tegelik mure ei seisnenud Staliniga kokkuleppele jõudmises, vaid selle avaliku lepingu näol vormistamises. Briti saadiku USA-s Halifaxi sõnul oli ta samamoodi nagu Churchill valmis Balti riigid ohvriks tooma, kuid eelistas seda teha pigem salaja: "JUba liiguvad tema mõtted ainsat allesjäänud rada mööda, s.t. öelda Stalinile , et me kõik tunnustame tema turvalisuse vajadust, et praegu on võimatu midagi paberile panna ja see tekitaks siin plahvatusohtlikke arvamusi, et Balti riikide tulevik sõltub selgelt Venemaa sõjalistest edusammudest ning et Ameerika Ühendriigid ega Suurbritannia ei saa neid takistada. Miks peaks siis Stalin muret tundma?" 1942. aasta märtsis ilmutasid Churchill ja Roosevelt valmisolekut anda ära kolme sõltumatu riigi vabadus, et olla Stalinile meele järele" Simon Berthoni ja Joanna Potts Sõjapealikud (Warlords) kirjastus ERSEN 2012, lk.144

1938. aasta 6. detsembril sõlmiti Saksa - Prantsuse mittekallaletungipakt.

Albert Pike kolme maailmasõja teooria võimu haaramiseks maailmas.
http://www.threeworldwars.com/albert-pike.htm

http://www.savethemales.ca/000936.html

Ameerika Ühendriikide Eesti saatkonna hinnangul oli Lihula mälestusmärk solvav ja vaenu õhutav.
«Ameerika Ühendriigid on Lihula monumendi suhtes olnud selgel ja järjekindlal seisukohal: see mälestusmärk oli solvav, asjatut vaenu tekitav ja provokatiivne,» teatas USA saatkonna pressi- ja kultuuriatašee Thomas Hodges BNSile.

Välisminister Ojuland: Saksa armee munder seostub natsismiga
Võeti maha 2. sept. 2004

1933. aasta aprillis kohtusid Genfis Saksa propagandaminister Goebbels ja Poola välisminister Beck. Leiti, et Saksamaa ja Poola huvid Ida – Euroopas langevad kokku. Mõlemad riigid võivad oma territoriaalprobleemid lahendada Nõukogude Liidu ja Balti riikide arvelt. Poola võib saada Danzigi koridori eest Leedu ja väljapääsu Mustale merele, Saksamaa pretendeerib Lätile ja Eestile.
1934. aastal ilmus Berliinis E. Von Reibnitzi brošüür „Der deutsch – polnische Ausgleich“.
Selles teatati, et Saksamaa ja Poola ei saa jääda ükskõikseks Kaug – Idas ja N.Liidus toimuva suhtes, ja et ühiseks võitluseks kommunismi vastu tuleb luua Poola – Saksa blokk.
Soovitati anda Ukraina ja Leedu Poolale. Saksamaa saab vastutasuks Danzigi koridori, Ülem – Sileesia, Pomorze ja Poznani.
1934. aasta 26. jaanuaril sõlmiti Saksa – Poola mittekallaletungipakt.
Pilsudski aegne Poola oli Saksamaa liitlane ja Pilsudskit kavandati kuni tema surmani 1936. aastal Poola - Saksa ühendarmee etteotsa kallaletungi korral Nõukogude Liidule.
1938. aasta 14. märtsil kutsus Poola Seim rahvast üles marssima Kaunasesse. NLiidu hoiatus takistas plaane ellu viimast. 17. märtsil järgnes Poola ultimatum Leedule, milles nõuti diplomaatiliste suhete sisseseadmist 48 tunni jooksul.
1938. aasta 28. mail teatas Hitler kõrgematele ohvitseridele, et kõigepealt ajame asjad Idas korda, seejärel annan teile 3 – 4 a. aega Läänes suuri tegusid teha. Kaaluti variant rünnata NLiitu, minnes Poolast mööda kahes suunas: Balti riikide ja Rumeenia kaudu.
1938. aasta 29. septembri Müncheni sobingu taustal said ka Poola ja Ungari oma osa Tšehhoslovakkiast. Poola esitas nõude ka Lätile kuulunud Dvinski (Daugavpils) piirkonna kohta.
Poola oli ainus riik, kellele Saksamaa teatas Austria Anschlussist ja soovitas Poolal sama teha ka Leeduga, ainult Memeli piirkonna tahtis Saksamaa endale saada.
Hiljem “tulid” Poolas võimule Inglise orientatsiooniga poliitikud ja Danzigi koridori suhtes kokkuleppele ei jõutud.
1939. aasta 26. jaanuaril toimunud von Ribbentropi ja Becki kohtumine ei andnud tulemusi ja liitu NLiidu vastu ei saavutatud. Von Ribbentropi visiit Poola ja selle ebaõnnestumine oli pöördepunktiks Euroopa poliitikas. Poolakate keeldumine NLiidu vastasest liidust tähendas ka Eesti Saksamaale orienteeritud neutraliteedipoliitika pankrotti.

See "Poola kaart" on sõna-sõnaline mahakirjutus õpikust -Teaduslik kommunism . Eht Nõukogude luulu . Ja järjekindel lollus----Eesti orienteerutusest Saksamaale mis nagu õigustas Eesti okupeerimist Nõukogude -Liidu poolt . Tõde oli Eesti tugev orienteeritus Inglismaale .

Ants ära aja jälle paska,eesti tegi saxa luurega koostööd,eesti kaudu saatis saxa oma agente venemaale,seega oli venemaa tegevus igati øigustatud,sest eesti oli sisuliselt vaenulik naaberriik venemaale....

Eesti orienteeritus Saksamaale algas koos vabadussõjalaste (nn vapside) poliitikasse jõudmisega 1930.ndate keskel ning Pätsi rezhiimi ajal tõsisemalt alles 1938 ja 1939 esimesel poolel kuni baasidelepinguni (siin tuleb nõustuda poliitprofi seisukohaga). Põhiline osa esimese iseseisvuse ajast leidis aset ikkagi tugev orienteeritus Inglismaale, eriti 1930 ndatel kuni Saksamaa mõjuvõimu tugevnemiseni sel määral, mis muutis suhtlemise Inglismaaga raskeks juba puht füüsiliselt, kuna Saksamaa võttis enda kontrolli alla Taani väinad (selles osas tuleb nõustuda jällegi Antsu seisukohaga. Kuid Eesti ümberorienteerumine enne baasidelepingut Saksamaa suunas oli siiski sunnitud samm kiiresti ja drastiliselt muutunud uues olukorras, ajendatud naiivsest soovist leida kaitset Hitleri Saksamaalt Venemaa kallaletungi vältimiseks)

Poliitproffile --Sina kui hollandlane ei tea midagi mis toimus Eestis tookord ja rääkida Eesti oli ohtlik N-Liidule võib ainult idioot

Augustis 1939 Euroopa riikide juhid saavad salajase kirja Inglismaalt, kus on kirjas: "Tema Majesteedi valitsus kiidab heaks kokkulepitud abinõud Baltimaade okupeerimiseks." Nii et mõtelge ise, kes keda reetis ja jättis Pätsi abita.

Ants,kartis vøi ei a eesti oli sisuliselt vaenulik riik,kuna tegi koostööd saxlastega,sa ju vøisid sel ajal sündida a see ei tähenda,et nendes asjades mingi teadja oled,kui sündisidki,siis lükkasid sellel ajal laua all peoga sitta laiali a see ei tee sinust veel analüütikut...

Stalinil oli 1930ndate teisel poolel võimalus valida kahe alliansi vahel. Algselt pidi see olema liit lääne suurriikidega.
Stalini valik 1939 Hitleri Saksamaa kasuks tuli maailmale suure üllatusena. Juhul, kui oleks asja saanud alliansist lääneriikidega, oleksid Balti riigid iseenesest mõistetavalt sarnaselt 23.aug. 1939 MRP-le, millise tehinguga nad said Stalini Venemaa osaks, saanud selleks ka alliansi sõlmimise korrral Lääne suurriikidega. Kuid Atlandi harta sõlmimise ajal 14. aug. 1941 lubasid Lääneriigid sakslaste poolt okupeeritud riikidele iseseisvuse taastamist pärast sõja lõppemist.
Balti riikide okupeerimist ja inkorporeerimist NSVL-i poolt vastavalt 23.aug. 1939 sõlmitud MRP-le lääneliitlased koheselt siiski ei tunnustanud. MRP tunnustamine tuli küll suhteliselt kiiresti, kuid võttis ikkagi aega ca 6 kuud. Alles 7.märtsil 1942 saadetud kirjas Rooseveldile ja 9. märtsil 1942 sama sõnumiga Stalinile toimub Balti riikide kinkimine nö telgitaguse tehinguna Stalinile, mis siis Teheranis suurte juhtide - nn suure kolmiku omavahelisel kohtumisel käsitatakse juba kui äraotsustatud kokkulepet. .

Salalepetest laiemalt Kesknädala arhiivis vt. 12.okt.2005

1941. aasta 6. detsembril kuulutas Inglismaa sõja Soomele, Ungarile ja Rumeeniale. Seoses Soomega oli Inglismaa esitanud augustis - septembris Soomele mitu nooti, milles nõuti NLiidu vastase sõjategevuse lõpetamist ja taandumist 1940. aasta Talvesõjaga kehtestatud piiridesse.
7. detsembril kuulutas Soomele sõja ka Uus Meremaa.

_mis siis Teheranis suurte juhtide - nn suure kolmiku omavahelisel kohtumisel käsitatakse juba kui äraotsustatud kokkulepet. ._

Kõik Saksamaa jt teljeriikide poolt loodud režiimid kuulutati liitlasriikide poolt õigustühisteks ja nende juhtfiguurid kollaborantideks.
Liitlasriikide poolt loodud režiimid loeti aga õigeteks.

1944. aasta 7. detsembril likvideeriti Saksa Abwehri luuregrupp"Tümmler" Koitjärve punker.

Kasulik on NSV Liidu USA suhete puhul tutvuda suursaadik Joseph Daviese isikuga.
http://en.wikipedia.org/wiki/Joseph_E._Davies
Too härra valmistas ette lepingu, mis tuntud kui Roosevelt - Stalini leping.
Selle sisu on varjus, sest Kongressi otsused keelasid välisriikide relvastamist.
Davies sai Lenini ordeni, olles vahemees USA sõjaarhitektide kitsa ringi ja Kremli vahel.
Väga ebameeldiv tegelane.
Sealtkaudu jõuab seltskonnani USAs, kes oli huvitatud Euroopa sovietiseerimisest.
London Citys olid jõud, kes mahitasid Churchilli ja nn sõjaparteid.
Enamust neist jõududest ühendas ka ühine etniline päritolu.
Selle seltskonna olemasolu ja tegevuse tõttu ei olnud Eestil aastatel 1939 - 40 peale Saksamaa mitte kusagilt abi oodata.

1941. aastal esitatud aruandes toob Ühendriikide välisministri asetäitja Sumner Welles ära Inglise suursaadik Lord Hallifaxi arvamuse, et NLiidu nõudmisi Balti riikide suhtes tuleks toetada. Sealjuures oli suursaadik avaldanud arvamust, et Ameerika avalikkus oleks sellega päri. Lord Hallifaxi arvates olevat Balti riigid olnud sajandeid võõraste riikide alluvuses ja temal isiklikult ei olevat Balti riikide suhtes sellist respekti kui näiteks Soome rahva vastu.

1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.

1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).

Kanada ei teinud samuti tunnustusest juttu, küll aga toetas Savisaare poolt planeeritavat kodakondsuse nullvarianti („Päevaleht” 21.09.1991).

Mihhail Gorbatšovi kirjavahetusest Saksa Liitvabariigi kantsleri Helmut Kohliga, selgub, et kantsler ei olnud Baltimaade iseseisvumisega nõus.

“Prantsusmaa välisminister Roland Dumas ütles, et Prantsusmaa ei saa kuidagi toetada Balti riikide iseseisvust, sest niikuinii muutuvad nad siis Saksa kolooniateks.”

Soome valitsus säilitas oma tuntud tagasihoidlikkuse suhetes Nõukogude Liiduga ja soovitas ettevaatlikult saavutada iseseisvus kokkuleppel Nõukogude Liidu valitsusega.
http://www.epl.ee/news/eesti/cia-ei-soovitanud-soomel-eesti-vabanemist-vaga-toetada.d?id=66441532
CIA ei soovitanud Soomel Eesti vabanemist väga toetada...


„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).
USA esindajad teatasid eestlastele juba 90-ndate alguses, et pole vaja ajaloolistest nüanssidest (Tartu rahu jne) kinni pidada.