Muide, Joosep Reinaru kallal pole vist mõtet iriseda - mees on 85-aastane, selles eas oma arusaamu ja seisukohti ei muudeta. Otto Tief oli aga oma nimele vaatamata puhas eestlane. Ainult võhik õiendab nimede kallal (kas Julius Kuperjanov polnud eestlane?)

1940 .a. sai Eestist Eesti NSV. Juriidiliselt oli 1944.a. tegemist Eesti NSV-ga , mis oli saksa okupatsiooni all ja nõukogude armee pealetungiga vabastati Eesti NSV saksa vägedest. Seda fakti kinnitasid peale sõda ka NSVL-du liitlased USA ja Suurbritannia. Mingisugusest okupatsioonist siis ei olnud juttugi. Okupatsiooni jutt tuli hiljem kui hakkas külma sõja vastasseis. Poliitikutele oli vaja millegagi loorbereid lõigata. Nii on ka nn. Otto Tiefi valitsus üks luulu, mida nüüd teatud poliitikud püüavad serveerida kui seaduslikku Eesti valitsust. Rahvusvaheliselt ei olnud see Tiefi valitsus tunnustatud ega keegi ei teadnud sellest midagi. Sellega tulid alles nüüd viimastel aastatel välja Laari taolised, kel oli vaja kirjutada oma ajalugu. On vaja ju põhjendust ja see tuleb leida, muidu ei ole usutav!

!940 aastal juunis väljusid vene tankid oma baasist Paldiskis ja okupeerisid Tallinna. Kuidas Sina nimetad seda kui võõrriigi tankid linna sõidavad ja võimu oma kätte võtavad ?? See on okupatsioon. Seega mingit Eesti NSV ei olnud Oli venelaste poolt määratud "nukuvalitsus" nii nimetati igalpool võõravõimu poolt paikapandud valitsust. .See oli õigustühine ,mida ei tunnustanud ka teised riigid. Otto Tief püüdis , peale sakslaste lahkumist taastada Eesti riiki. Kuid muidugi ei õnnestunud.Ja vene tankid okupeerisid Eesti uuesti. Ja keegi ei püüa uuesti kirjutada Eesti ajalugu, vaid välja tuua tõe . Mida 50 aastat on kommunistlik terrori reziim Eestis võltsinud. Püüdnud näidata nagu nemad polekski okupandid. Kuid midagi paremat venelaselt loota polegi. Ütle mulle miks ükski Vene naaber rahvus venelast ei salli ? Sest alati püüab ta jõuga vallutada võõraid riike. Tublidelt Soomlastelt ainult sai vastu nina nii, et nina verine. Eesti ajalugu tuleb uuesti välja kirjutada nii nagu oli , ilma venelaste väljamõeldistega. Vot Tak tovaariz.

Teie `ajalugu´ ei kirjuta meie eesti AJALUGU ümber NSVL põhimõtete järgi. INIMESED mäletavad!!!

Eesti ajalugu ei ole vaja ümberkirjutada. Tuleb kirja panda tõde. Ja veel on elus vanemad inimesed kes teavad täpselt mis Eestis tegelikult toimus. Okupatsiooni aeg kirjutatud ajalooraamatud ei saagi olla tõde. Sest on kirjutatud nii nagu okupandile kasulik.

Loomulikult tuleb ajaloo kohta kirja panna tõde, kuid seda tuleb osata ja tahta lugeda - paljud siinkirjutajad raiuvad igavesti üht, mis nende meelest on õige, kuid mis paraku pole täpselt nii nagu nemad seda teavad. Paljud vanemad inimesed teavad ajalugu vaid omast vaatevinklist - nii nagu näiteks Pätsu-ajal käsitleti. Paraku ei vasta kõik mis on kirjutatud enne okupatsiooni, okupatsiooni ajal ja pärast okupatsiooni siiski tõsiasjadele.

Lausa uskumatu, et noorte eetlaste hulgas on sellisel hulgal absoluutseid kaabakaid, surnute mälestuse rüvetajaid, timukahingi. Kui bolševikud taas võimule tuleksid, küll oleks neil rohkesti leida eestlastes kaadrit NKVD-sse ja GPU-sse. Eriti veel siis, kui sellele kaadrile antakse võimalus omastada ohvrite vara.

TÄNA ON 23. VEEBRUAR. NÕUKOGUDE ARMEE AASTAPÄEV, VANASTI NIMETATI SEDA PÄEVA VEEL MEESTEPÄEVAKS! PALJU ÕNNE KÕIGILE, KA NÕUKOGUDE ARMEE ALAMPOLKOVNIK ANTS LAANEOTSALE!

Sul on tuline õigus , ka mina mõtlen kus tulevad välja sellised Eesti ajalugu mitte tundvad tegelased. Kui need ei ole viimati Eesti keele äraõppinud venelased ?Kui näiteks bolsevikud tõesti peaks veel võimule tulema, siis ei ole tapmistel ja küüditamistel lõppu.Oled õieti aru saanud Luisa, ja ka mina ühinen Sinu arvamusega--selle pronks okupandi koht ei ole Tõnismäel.Pronkssõdur on muutunud vene sovinistide ,sõjaslangenute mälestuse rüvetajate kogunemiskohaks.

Apsoluutselt õige poisid. See plekkpuuslik sealt Tõnismäelt tuleb koos koos siinkirjutavate kommunistidest ilkujatega saata okupatsiooni muuseumi, kus on nende kõigi kõige õigem paik. Selliste venemaa tallalakkujate ümberveenmine on apsoluutselt mõtetu, seega jääb üle vaid kolikamber. Hallitagu seal kõigile tulevastele põlvedele süngeks hoiatuseks milleni viib inimlik nõmedus.

Tõnismäe Pronkssõdur tuleb rahule jätta - ka siis, kui ta meile miskipärast ei meeldi. See lihtsalt on ajalooline paratamatus, mille tekitamisele mõned meie riigitegelased, kes end eriti "rahvuslikeks" peavad, on oma võimuambitsioonide nimel põhjust andnud. Mis aga puutub muresse bolševike taas võimule tuleku ja tapmiste ja küüditamise võimalikkuse pärast, siis pidage silmas: võimupöörajate ja kondipurustajate esireas kohtame tervet rida Pronkssõduri vastu võitlejaid. Just neid peab kartma! Aga üldiselt: matsid jäävad matsideks ning ilma reliikviateta ei tule nad toime. (Seda näitas kasvõi Pätsu kontide kätteleidmise nimel terve kalmistu üleskaevamine; siis polnud hauarahust juttugi!)

Õigus "TEINE EESTLANE " Matsid jäävad matsideks- ilma reliikviata nad toime ei tule. Pronkssõdur on nende reliikvia, mille ümber tantsitakse ja räusatakse. Ka viina on seal hea visata. Mis hauarahust siin juttu saab olla. Lausa röve on, kui seal tõesti keegi maetud, see haudadel tallamine ja röökimine. Seepärast tulebki see "viimne reliikvia" koristada Tõnismäelt

http://rus.delfi.ee/daily/estonia/article.php?id=15167486&co m=1

Praeguses, usuhullusele lähedases olukorras aga on targem mitte minna käppima "viimset reliikviat", mis on usuhullud pööraseks ajanud. Tuld ei kustutata sellesse õli kallamisega. Või ei kehti Eestis sellised ürgsed seaduspärasused?

Eel kommenteeriale. Sul on õigus,ei ole mõttet usuhulludega vaielda. KUID MIS NAD SIIS TULEVAD VÕÕRALE ÕUELE KAKLEMA

ilmus 27. veebruaril Eesti Päevalehes, autoriks isepäine lavastaja ja teatripedagoog Merle Karusoo. Pealkirja all "Lilled pronksist sõdurile" ilmunuga peaksid tutvuma kõik, kes Pronkssõduri suhtes nii vaenulikkust kui ka mõistvust tunnevad. Karusool on muu seas öeldud: Praeguste eestimaalaste rännuteed Eestisse algasid Gulagi arhipelaagist. Kas vaarvanemad olid poliitilised või kriminaalid, vangid või vangivalvurid, polegi nii tähtis. Vanavanemad olid igatahes juba Suure Isamaasõja kangelased. Nendest alandatute ja solvatute poegadest said Suure Isamaasõja kangelased. Suure Isamaasõja sangarid olid NL-i pantvangid. Pantvangi sündroomi aga iseloomustab see, et ohvrid lähevad üle terroristide poolele; vägistatu hakkab vägistajale õigustusi otsima. Meie rahva hulgas on mitmeid, kes võiksid selle kohta tunnistust anda: küüditatud lapsed, kes pidid alguses kohanema näiteks Siberi või Kasahstani võõras keele- ja kultuurikeskkonnas; siis aga siin, Eestimaale tagasi jõudnuna või tooduna. Me oleme vähe rääkinud neist, kelle jaoks tagasitee oli traagiline lahtirebimine sellest, mida oldi juba harjutud pidama koduks. Paljud keeldusid tulemast, paljud põgenesid arhipelaagi tagasi, paljudest said NL-i ohvitserid ja nad suunati elama teistesse liiduvabariikidesse. Nüüdseks on neist saanud venelased. Paljud vajasid ja mõned vajavad praegugi psühhiaatrite abi. Just niisuguse saatusega oli suur hulk Suure Isamaasõja sõdureid. Milline motivatsioon võiski olla meestel, kelle ukrainlastest, soomlastest, sakslastest vanemad küüditati näiteks Ukrainast, Ingerimaalt, Volgamaalt Siberisse ja kelle perelt olid ära võetud kõik maad ja majad? See on Suure Isamaasõja kangelaste lugu. Ja pole vaja kahelda, et nad olid kangelased. Jah, nad tapsid tsiviilelanikke, röövisid, purustasid, vägistasid mehi, naisi, lapsi ja loomi, aga see oli sõda ja sõda ongi niisugune. Sõjas on ainult omad ja võõrad, ja võõraste suhtes ei ole kunagi kehtinud mingidki reeglid, ükskõik mis konventsioone me selle kohta rahuajal sõlmime. Kes tahab sõduri üle kohut mõista, peab enne sõtta saadetama. Sõjas pead sa tulistama esimesena. Sõda liidab mehi rohkem kui miski muu ja miski muu ei saa enam kunagi nii oluliseks kui see liit. Sest sinu elu on su kaaslase kätes. Ja meest, kelle kätes on su elu, ei kritiseerita. Kes korrakski milleski kahtles, jäi sinnasamasse maad väetama, kus see kahtlus tekkis. Sõjast enesest sai selle rändrahva identiteet. Selle valgusel peaks olema arusaadav, miks Vene Föderatsiooni noorteorganisatsiooni "Naði" liikmed identifitseerivad end Suure Isamaasõja komissaridega. Muud enesemääratlust nii suurel ja segipekstud ühiskonnal olla ei saagi. Kõiges muus on nad liiga erinevad ja neid on liiga palju. Identiteet ei ole midagi sellist, mida võib valutult võtta või jätta. Me vajame juuri, et püsida, et mitte tühjusse variseda, et mitte meelemõistust kaotada. Kuidas noortele venelastele selgeks teha, et Eesti pole nende kodumaa? Siin on nad sündinud, muud kodu pole neil olnud, seda maad nad armastavad, selle maa eest on nad valmis “sada surma surema”. Ärge selles viimases kahelge – nad on kaugelt patriootlikumad kui meie (s.t. eestlased) ise. Vanaisad sunniti sõdima, pojad õppisid õigustama, lapselapsed on skisofreenilises olukorras, sest nemad on meie pantvangid. Nad kardavad, et me võtame neilt nende ainsad pidemed: vene keele, tundmatu sõduri ja Eestimaa. Nad löövad käega ja vajuvad põhja, tõmmates meid kaasa, või lahkuvad lääne poole, et pääseda meist ja meie probleemidest. Vene Föderatsiooni nad tagasi ei taha. Kui meie maal peaks puhkema kodusõda, siis on see Eesti venelaste (kes väljaspool Eestit nimetavad end muide eestlasteks) sõda meie, põliseestlaste vastu. Eestimaa nimel! Mitte Vene Föderatsiooni nimel... Niimoodi näen olukorda mina, keskmine eestlane, kelle lähisugulaste hulgas on olnud Vene väkke mobiliseerituid, venelaste vastu võidelnuid, ka Velikije Luki all sakslaste poole üle põgenenuid; on metsavendi, on küüditatuid, on meelsusvange, on üle mere läinuid; ja kõigisse neisse surmadesse surnuid, mida tõi kaasa Molotovi-Ribbentropi pakt. Kui minu isa oleks hukkunud Suures Isamaasõjas, mis sest, et sõtta sunnituna, ja olgu või oma venna käe läbi, süütaksin minagi küünla leinava sõduri jalge ette. Iseasi, kas ma teeksin seda 9. mail. Ja kui te minult selle võimaluse ära võtaksite, tunneksin ma ennast väljatõugatuna. Paariana. Ma tunneksin ennast SÜÜDI, mõistmata, milles seisneb süü.