Mis on ette võetud või mis võetakse ette nende registrilehtedega, mille algatas Eesti Üürnike Liit ? Kõik see SUNDÜÜRNIKEGA seonduv tuleks edasi kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kus on Rait Maruste ! Mis on ära teinud Siiri Oviir jt Brüsselis ? Temalt ei kuule me midagi Eesti sundüürnikega ettevõetavat ? Kas mitte ei peaks Siiri Oviir selle teema üles võtma, kuna Keskerakond on ainuke, kes vist veel ? saab sundüürnikke aidata ja seda EL kaudu . Siiri Oviirilt pole ka ühtegi artiklit KESKNÄDALAS olnud ???

Kingiksin igale Y tähega algava perenimega Tartu üürnikule korteri, aga ei julge, sest ilmselt annavad teised Tartu sundüürnikud mu selle eest Euroopa kohtusse.

Olen elanud 6,5 aastat munitsipaalpinnal.Ei oleks iialgi sinna läinud kui oleks olnud materjaalselt võimalik muretseda elamispind.Sisse kolides pidime kirja panema ehitusvead mis pidi kõrvaldatama.Seda tegelikult ei tehtud.Maja laguneb igast otsast,ehitusel on kasutataud väga odavaid materjale,mis pole vist määratudki pikaajaliseks kasutamiseks.Nüüdseks on meil juba kolmas üürileping ja see viimane on mõrvarlik.Kuna ehituspraak jäi parandamata siis nüüd uue üürilepingu järgi peavad hakkama linnaüürniku maksama kõige eest ise.Väljakutse maksis vist 85 krooni pluss töömehe tunni maksumus.Nuta või naera.Olen kursis 3 munitsipaalmajaga kus on samuti suured probleemid:aknad lasevad tuult läbi,praod seintes,ventilatsioon ei tööta jne ja veel nn.iluvead.Kõige tobedam asi mida olen näinud on see,kui kanalisatsiooniluuk oli köögis köögikapi kohal seina peal!Nimekiri saaks ikka väga pikk aga pole viitsimist kõike seda jura siia kirja panna.

Kulla seltsing Tartu Sundüürnikud!Miks arvate et kedagi huvitab see meie probleem?Enne valimisi ütles Keskerakondjane,jätke sundüürnikud meile.See oli vist öeldud sellepäarst nii,et siis saaks lõpmatuseni seda sundüürnike kummi venitada ja mitte midagi konkreetselt teha.

Oh teid naiivikuid küll! Terve maailm on täis üürnikke, kes elavad omaniku majas ja maksavad omanikule üüri. Teine küsimus on selles, et osa inimesi said oma korteri erastada, osa mitte - kuid ka selles küsimuses pole Euroopa kohtult abi oodata. Mõni inimene võidab loteriiga, suurem osa mitte - kohtusse pöördumisest tolku põle. Mina ei saanud nõuka ajal elamispinda, elasin ema, venna ja õega ühes kahetoalises korteris, kuni saabus naisevõtuaeg - ostsin 1984 ühes Tallinna kõdurajoonis koledasse hurtsikusse kööktoa, kus elasime naeise ja lastega kuni 1998-nda aastani, mil hakkasin maja ehitama ja kolisime maale - elasime abihoones, mille ehitasin tolle kööktoa müügist saadud raha eest. 1995 oli asi nii kaugel, et "kööktoea" jagu sai vaevaliselt kulgevas majaehituses valmis, katus oli peal ja köök ning üks tuba soojustatud - võisime "sisse kolida". 2002 aastal, oma viiekümnendaks sünnipäevaks sain maja valmis. Üks laps käis juba ülikoolis, teine astus sügisel. Mul ei ole olnud ühtegi vaba päeva ega vaba hetkegi mitte alates 1998-ndast aastast. Olen kulutanud kokku mitu miljonit, tööd pidin tegema mitmel rindel. Olen pidanud võtma laenu ja selle ka koos protsentidega tagasi maksma. Kellele pean ma kaebama?

euroopa kohus kysimargiga kirjutaja on jah tubli olnud, ainult mis me selle infoga nyyd siis peale hakkame. mina yle 50.ne naisterahvas pole saanud yhtegi kooktuba, mida hiljem myya, kas peaksin siis maja hakkama nyyd ehitama. Huvitav, kes laenu annab, voi kolida kohe prygimale.

Kööktoa kusagil hurtsikus ostis 1984 aastal. Nii ta ka kirjutab. Kui ostad, siis on oma, siis müüd. Kui üürid, siis on veidi imelik teise inimese korterit ära müüa, eks ole. Jube tore on laliseda ja aastakümneid nina nokkida, et siis viiekümneselt kuuse alla minekust juttu teha ... "kas peaksin siis maja hakkama nyyd ehitama" ... oh ei, nüüd on tõesti hilja!

ja kullake, mis sind ei lase magada? sundyyrnike probleem nii vaevamas, et said ka erastada ja arastada ja nyyd nagu piinlik ja hea parastada ykiskut naisterahvast. suurimad tanud.

ja "euroopa kohus" sai ju maja ymbert maa erastada, see maksab, vaevalt ta hurtsik seal teab mis vaart on.

no näed sa, sensity, kole õelust täis, sa loll ja laisk vanait.

Riigikogu liikmete kohus on aidata ka lolle ja isegi vastiku loomuga inimesi, kui nad ise vanaduse, nooruse või mõne puude tõttu toime ei tule. Korterierastajate grupi ja sundüürnike grupi saatuses on suurimaks erinevuseks asjaolu, et erastajatele tehti riigi poolt kõik asjaajamine ette-taha ära: neid lausa sunniti targalt kinnisvarasse investeerima, kuid sundüürnikud jäeti omapead uut ja väga keerulist kinnisvarapokkerit mängima. Ja kuna neid EI SUNNITUD kinnisvarasse investeerima, siis paljud seda ka ei teinud ning on täna väga raskes olukorras. Mina pean amoraalseks süüdistada selles sundüürnikke ja leian, et peaaegu kogu vastutus langeb nendele poliitikutele, kes õhutasid sundüürnike majanduslikku passiivsust tagant ja sundüüri madalal hoides lõid näilise heaolu, mis meelitas sundüürnikud tänaseks majanduslikku katastroofi äärele. Kuid uuel Riigikogul on võimalus päästa mis päästa annab ja sundüürnikel on võimalus sellele kaasa aidata.

Ega keegi nüüd sundüürnike ei süüdistagi, jutt käib rohkem "sundüürnikest". Minu meelest oli tagastamine igati õigustatud ja õiglane, see motiveerib inimesi mõtlema tulevikule positiivselt. Kuid nõukogudeaegsete korterite, elamispindade erastamine polnud õiglane kohe mitte, just siin tekkis ebavõrdsus, kes elas tagastatavas majas, kes mitte, kes mida nõuka ajal sai ja mille eest sai! Kes sai töökoha pärast, kes pugemise eest, kes tuli lihtsalt venemaalt, kes sai parteiliinis, kes kgb-liinis ... Nõukogude ajal ehitatud kortereid poleks tohtinud niisama lihtsalt erastada, need olid ehitatud kogu elanikkonna higi ja vaevaga. Need tulnuks kõik munitsipaalomandisse kirjutada. Kes soovib eraomandit, see kas OSTAB või EHITAB ISE!

Ja ikkagi rõhutan ma, et Euroopa Liit tunneb juba ammu muret ja juhib Euroopalikult taktitundeliselt Eesti Valitsuse tähelepanu Eesti elanikkonna Vaimse tervise probleemidele. Riiklikust vastutustundest ilmajäetud ja kodu kaitsva turvatunde kaotanud sundüürniku trauma on kindlasti üks oluline põhjus millest omakorda lähtuvad nii vaimse surutise, alkoholismi, narkomaania depresiooni jms. juured. Siit kaugel ei ole ka need tõrjutuse, vaesustatuse ja moraalse laostumise tulemusena ilmnevad minnalaskmis ja ennasthävitavad meeleolud millede turjal levivad HIV ning kättemaksu ja enesetapumõtted. Millal ometi meie riik sellest aru saab? Millal hakkab riik nendeinimeste suhtes vastutustundlikult käituma ja asju nende õigete nimedega nimetama? Juba seegi oleks sundüürnikeks sunnitud inimestele oluline kergendus. Hädavajalik onseda , teatud ühiskondliku emotsiooni laineharjal, teaduslikult läbikaalumata tehtud riigi poliitilise otsusega põhjustatud ülekohut selgesõnaliselt tunnistada ja selle ülekohtu ohvritele tehtud ülekohut põhjendatult ning viivitamatult ja tingimusteta heastama asuda. Riik peab hakkama käituma riigina ja suutma kõigi oma kodanike ees vastutust võtta ka rasketes ning ebamugavates, mitte ainult kergetes ja meeldivates küsimustes. Artikli autorile, Pr tuurandile aga sellise profesionaalse ja ühiskonna tegelikku seisundit kajastava ausameelse kirjatüki eest.

Tahaks tänada pr Tuurandit hea ja õige artikli eest! Olen kuulnud, et tal endal üldse seda probleemi ei ole, aga puht professionaalselt on sellega oma töös palju kokku puutunud ja teinud selle põhjal oma uuringud. Igatahes v õiksid need inimesed pöörduda kohtu poole mitte erastamise küsimuses, vaid selles, et riik on sundinud bnad seisu, mis on vähendanud nende elamisvõimalusi ja suurendanud tervisekahjustusi.

sundyyrnike probleem laostab ju ka arastajate erastajate moraali, vaadates "nadsanydsa" kirjutajat. ja mis teda ometi vaevab? sydametunnistus ehk?

ja mis seos on iseloomul ja sundyyrnike probleemil? et ei osanud kahmata? kui seadus oli, et IGAYKS saab erastada talle kuuluva? tema kasutuses oleva elamispinna? kelle ma siis pidanuks minema ajama?

Kui ma eelmine kord lugesin Anne Tuuranna artiklit, siis ma olin üllatunud, sest viiest psühholoogist, kellega mind elu on kokku viinud, nendest kolm ei teadnud elust tuhkagi (nad ei teadnud mis hinnas on kuskil poes toit, mis maksab bensiin ja mida ma mingis olukorras peaksin tegema. Ainult kaks(muuseas, nad ei olnud omavahel seotud) oskasid nendele küsimustele vastata.) Anne Tuuranna artiklit oli väga hea lugeda: Oli kohe näha, et inimene teab mida räägib; ta ei käi ringi, "roosad prillid" peas, ei tea mis reaalses elus toimub, vaid elab reaalses, "karmis, hallis maailmas," mis on iseenesest positiivne NÄHE.

Tuurandi lugu oli ju eelmises lehes, siin ainult kommentaarid kommentaaridele. Hämmastav et see teema toob jätkuvalt nii palju erinevaid ja teravaid reageeringuid.

Hämmastav on pigem see, et mitmekümne tuhande pere üliteravat kuid kunstliku tekkega probleemi ei ole 13 aasta jooksul Eestis lahendada suudetud. See on poliitikute ja ametnike ühine saamatus. Kuidas saaks sellistele "avaliku halduse spetsialistidele" maksta toimekate ja tulemuslike Euroopa kolleegidega võrdset palka? Hull ei ole vigade tegemine vaid võimetus neid parandada.

Mina ei saanud kaaaaa(!!!) mitte midagi erastada!