kutsusti inimesi yles oma maa kasutusoigusega vara registeerima( hooned, ka yyrimajad jne)Miks need endised omanikud seda siis ei teinud? voi teile ei kinkinud, isegi testamente ei tehtud st.parimisest jaeti teid ilma, nyyd kiunute oma vara otsas, mida isegi te eneste sugulased teile loovutada ei tahtnud. selleks siis tehtigi see tagastamisseadus, mille pohimotted on ennekulmatud kogu maailmas. Ku otsida endiseid omanikke, siis kuulus see ala ju koik kord Venemaale? saksamaale? Rootsimaale jne. ja mis saab kui need omanikud oma oigusi taastama hakkavad?

oleks ikka koik maad ja majad maatasa tehtud, polekski mille ymber tolmu keerutada.ei midagi tagastada, erastada ega arastada.

vahepeal läheb mõne jutt hoopis soodaks kätte ära, ei saa üldse sotti, mis probleem inimese sedavõrd rahututuks teeb. Kas ehk älli et pühapäeva õhta käes, aga pea ikka haige või pole kaineks saanudki.

soodale. Mõne jutt kisub jah...ära. Aga mina ütleksin, et mõne kommenteerija jutt on vist narkouimas kirjutatud. Sellepärast et olegi alati vastukommentaari kirjutanud.

arukat oelda, et miks te omad sugulased teid varadest ilma jatsid .. ju ikka kehvad lapsed olite..isegi te oma vanemad polgasid teid..

individuaalmajad olid lubatud, yyrimajasid tohtis ka pidada( kui maksud ikka tuludelt makstud. Toesti imelik, miks te sugulased teile nyydsetele isehaknud omanikele midagi ei parandanud voi kinkinud, vaid andsid vabatahtlikult omad varad riigile kui sugulastele.

Majaomanikul on õigus. Mida rohkem need "sundüürnikud" õllepudel peos mune sügavad, seda suuremaks see ebaõiglus läheb ja seda rohkem nad kaagutavad. Aga ajalehed ja kinnisvaraWeb upub korteripakkumistesse. Kaagutage "härrased" edasi.

sensity sai vist uue doosi valget hiinlast, jälla hakkab pihta, nüüd tuleb välja, et omanikud andsid oma vara vabal tahtel ära, et saaks Siberisse ekskursioonile sõita või et saaks kogeda, mis tunne on, kui sind maha lastakse või üles puuakse.

Jättes kõrvale kogu selle siin vaieldava poliitilise ja majandusliku külje tahaksin ma lugupeetud psüholoog A.Tuurandi kirjtises toodud ülevaate alusel küsida, et kas Eestis üldse keegi on püüdnud nende inimestega (sundüürnikega) nende üleelamiste leevendamisega tegeleda? Kas nendel traumeeritud inimestel meie keskel on üldse võimalik oma traumaga pöörduda profesionaalse abi saamiseks ohvriabisse või kuhugi teise kriisikeskusesse? Kui sellist võimalust ei ole, siis tuleks see küsimus tõsta üles Vabariikliku tervishoiu- või valitsuse foorumil!

Nii et jõudsime lõpuks tulemuseni - sundüürniku staatus on meditsiiniline probleem.

Ma arvan, et see on muuhulgas ka meditsiiniline probleem. Tervis on siiski inimese jaoks kõige olulisem ja seda mitte ainult tervishoiu kättesaadavuse seisukohalt vaid kogu selles kontekstis mille näeb ette liitunud riikidele Maailma terviskoiuorganisatsiooni põhikiri. Ja mulle tundub pr. Tuurandi artiklit lugedes, et esialgselt poliitilise otsusega loodud kodu kaotamise ja vaesustamise sotsiaalne probleem on omandanud juba ammu ka profesionaalset psüholoogilist (seega meditsiinilist) abi vajava aspekti.

reaalselt needsamad uusomanikud oma sylle kukkunud vara jaoks? oli lihtsalt hea onn ja rikkad sugulased. Huvitav et nad ise midagi asjalikku saavutada ei suutnud vaid laiutavad nyyd muidu saadud vara otsas, isegi nende endi sugulased lykkasid nad valja testamentidest ja kinkelepingutest. Pole neil ju neid pABERIEID ETTE NAIDATA.

kais kohe ise tiiru ara voi? ehitas ise selle maja, mille nyyd tagasi sai? ei usu nagu, et need nyydsed omanikud midagi oma katega valmis tegid. ikke teiste vara krabasid ju.

Sundüürniku trauma ?

psyhholoogiline sundroom vajab kindlasti sekkumist. Vihkamise syndroom endasuguste vastu, sest ilma oma sugulaste varadeta oleks need omanikud ju samasugused ilma varata inimesed kui nyydsed sundyyrnikud..

Kui 1991.a. poliitilise otsuste hind ja sundüürnike olukord on tõesti nii hull (ja selle uurimuse tulemuse tõelevastavuses ma ei kahtle) ja kui Euroopa Liit on korduvalt ilmutanud muret Eestlaste vaimse tervise halbade näitajate pärast. Kui meie oma Eesti Vabariik, Reformierakonna ja Isamaaliidu juhtimisel, vastutustundetult (ja mulle täiesti arusaamtul põhjusel) ei hooli ja ei soostu eduka majanduskasvu tingimustes neid ebaloomulikku olukorda sunnitud inimesi abistama, kas ei oleks siis põhjendatud selle küsimuse tõstatamine Euroopa Liidu ja Euroopa parlamendi tasemel. meie tublid saadikud ei ole sinna valitud ju mitte "Kuldsütamete ballidel" osalema vaid ikka probleeme teadvustama ja neid lahendama. Kas ei võiks ehk pr. Siiri Oviir seda sundüürnike tervisele hävitavalt mõjuvat, vaimse tervise probleemi Euroopa parlamendis natuke ülesse tõsta. Või kui seda ei võimalda Liberaalide hulka kuulumine, siis võib-olla saaksid selle küsimuse tõstatada Sotsiaaldemokraatide hulka kuuluvad ja väga hea sotsiaalse närviga saadikud Marianne Miko ja Katrin Saks. Keskerakonnal ja Sotsiaaldemokraatidel on sundüürnike hulgas kuuldavasti palju valijaid. Kas ei oleks võimalik siis oma valitud saadikutelt nii tõsises asjas nagu tervis, abi paluda ja abi saada?

Juhuslikult on väikeses Eestis nii läinud, et kõik Sots.dem. erakonna liikmed on pärit individuaalelamutega aedlinnadest, maalt või välismaaalt ja seetõttu ei ole neil sundüüritemaatikast aimugi. Ka sotsiaalse elamumajanduse spetsialiste ei tundu nende hulgas olevat. Seetõttu on vähetõenäoline, et sundüürnikud sotside poolt hääletasid.

Esiteks ei saa ma aru, mis ajast üürnikud alam klass on, nagu siin mõni väidab. Kinnisvaraomanike suhtarvu kohta on Eesti maailmas esikohal, arenenud ja kõrge elukvaliteediga riikides on üürnike protsent kordades suurem kui Eestis, see on siis kõik alam klass või? 15 aastat on möödas ja ikka selline kiun on üleval. Kuidas on võimalik, et nii pika aja jooksul pole inimesed suutnud oma (pseudo)probleemi lahendada? Alkoholism, vaimuhaigus, krooniline laiskus? Milleks otsida süüdlasi nende seas, kes enne okupatsiooni suutsid tööd tehes eluaseme hankida või siis poliitikute seas, kes selle seaduse vastu võtsid? Süüdi on nõukogude võim, kes ühtedelt ära võttis ja teistele andis, samas on teil seda riigikorda raske tunnistada, sest sarnaselt keskmise "sundüürniku" mentaliteedile kuulutati varasteks, kulakuteks ja kahjulikeks elementideks kõik, kes olid end elu jooksul vähegi rohkem liigutanud, et endale majanduslik kindlustunne garanteerida. Ma ei näe põhjust, miks ei peaks omanik endalt kuritegelikul teel ära võetud vara tagasi saama. Need kes on praegu kuskil tagastatud majades üürnikud, on elanud head elu. Teie pead pole vaevanud mõtted, et ehk liigutaks enda perset ja orgunniks omale isikliku majapidamise, sest riik reguleeris üüri ülemmäärad leivahinnale ning kesikud lubasid pidevalt piimajõgesid ja pudrumägesid, et hääli kätte saada. Loomulikult on lihtsam end vaeseks ja diskrimineerituks tituleerida, käed rüpes riigi abi oodata ja kõiki, kellel elus paremini läheb, südamest vihata.

Inetud, rumalad mõtted ja labane keel! Häbematud süüdistused nende ülekohtu ohvriks jäänud ja kannatanud, kaitsetute inimeste suhtes kelle ees meie riik ei ole suutnud isegi elementaarseid inimõigusi kindlustada, vaid on omandireformi sellisel kujul läbiviimiseks teinud konventsiooniga liitumisel nimelise reservatsiooni, ilmutades seega otseselt, et just selles küsimuses ja just nende inimeste suhtes ei kavatse Eesti Euroopas tunnustatud humaanse ühiskonna põhimõtete järgi käituda ning, et justselles küsimuses ja just nende inimeste suhtes rikub Eesti Euroopa inimestele elementaarselt omaseid inimõigusi ja põhivabadusi. Eesti Vabariik ei ole kahjuks täitnud nende inimeste ees ka mitte omaenda seadusi. Omandireformi aluste seadus võeti 1991.a. vastu nimelt selle tingimusega, et omandi tegastamine ei tohi tekitada kellelegi uut ülekohut, ega kahjustada kellegi seadusega kaitstud õigusi. Seadus omakorda nägi ette, et juhul kui senine elanik peab õigusjärgsele omanikule tagastatud majast omaniku soovil lahkuma, siis peab kohalik omavalitsus andma talle vastu samas asumis samaväärse elamispinna, või kompenseerima selle rahas. Juhul, kui kohalikul omavalitsusel puuduvad selleks vahendid, peab vajaminevad vahendid eraldama selleks riik. Seda ei ole tehtud. Ausate, seadusest tulenevate lahendite asemele on tulnud "Jeekimi" kommentaaris selgelt nähtav labane arrogants. Inimeste, kellest valdav enamiku moodustavad (erinevalt jeekimi poolt pakutust) lõviosas, II Maailmasõjas ja Nõukogude ajal kannatanud põlisrahva esindajad, sundimine, sellektsioon,poliitilise otsusega kodust ilmajätmine, poliitilise otsusega vaesustamine, sundüürniku seisundi kaudu sund laenuvõtjaks, oma puuduvate või olemasolevate vahendite abil uue kodu muretsemine ning seeläbi ühe poliitilise otsuse kui reformi krediteerimne ja riigi eest vastutuse kandmine, ei ole kindlasti ei aus, õiglane ega inimlik. See ei olnud kindlasti mitte seadusanja tahe ei siis, ega saa olla riiklikult vastutustundlik ka nüüd. Riik peab täitma seadust. Kõik on seaduse ees võrdsed. Omandireform tuleb lõpule viia riiklikult vastutustundlikult ja kõikki isikutegruppe (ka neid , kes erinevalt teistest isikutest oma kodu erastamisõigusest ilma jäid ja oma kodu pidid kaotama)võrdselt koheldes. Jeekimil aga olgu HÄBI!

to ???: "Sundüürniku trauma ?" Mis sind imestama paneb. Kas see, et sundüürnikul on pikaajalise sundüürnikus olemisel (mis ei ole kinni inimese soovist (ei olene inimese enda soovist)) väljakujunenud (halvaloomuline)trauma või paneb sind imestama midagi muud.