Palun näidata, kuidas on maareform vastuolus Põhiseadusega ning milliseid inimõigusi rikuti omandireformi aluste seadusega. Ainus koht, kus võib rääkida mingist probleemist Põhiseadusega, on õiguskindluse põhimõtte rikkumine reformi läbiviimise käigus, kuid mulle jääb arusaamatuks, kuidas saab reformi kui sellist pidada ps-vastaseks.

Ainus pääsetee ühiselt palvetada meie kalli Eestimaa eest. Las võtavad kõik, las müüvad ja mõnulevad oma maise varanduse sees. Jätame nad rahule. Koguneme kõik vaikseks palvuseks, elame kasinalt, ärme kogume vara, katsume ellu jääda ja üksteisele hingelist tuge anda. Selline olukord ei kesta enam kuigi kaua, sest pinged on liialt suured. Lahendus on lähedal, igaüks saab selle, mis talle kuulub ja igaüks saab karistatud, vastavalt oma süüle.

Õiguslik järjepidevus tähendab nii sisemist kui välimist õigusjärglust, seega astus Eesti Vabariik 1992.a. 29 juunil kõigisse rahvusvahelistesse ja siseriiklikesse õigussuhetesse, mille osaline ta oli 1940.a. 15. j uuni seisuga. s.t. päev enne 1940.aasta 16.juunit alanud Nõukogude Liidu okupatsiooni. Kahjuks seda ei toimunud, sest agressiooni käigus röövitud vara ei asetunud endisele kohale, vaatamata sellele, et natsionaliseerimise dekreet kuulutati õigustühiseks jäi see siiski mingil moel püsima ja kõik röövitud vara suundus 100% riigi käsutusse, s.t. et hakati reformima võõrast vara. Sellega mindi mööda nii põhiseadusest, rahvuvahelisest õigusest ( kus agressiooni käigus rõõvitud vara kasutamine teiste isikute poolt on õigustühine), samuti rikuti inimõigusi. Õiguskantsleri sõnade kohaselt ei peagi rõõvitud vara endistele omanikele tagasi andma. Siiani on arusaamatu, kelledele meie valitsus otsustas siis röövitud vara anda, seni on reform ehk jaotamine toimunud küll ainult teatud ametnike suva järgi.

Ikkagi ei saa aru, milliseid inimõigusi rikuti ning kellel. Endistel omanikel? Üürnikel? Mis puutub vara tagastamisse, siis ei saa asja nii üks-üheselt võtta, kuna esiteks tekkis paljudel juhtudel kasvõi küsimus sellest, kas vara on säilinud (maja võis olla sõjas maha põletatud ja pärast taastatud). Teiseks polnud puhttehniliselt võimalik kuulutada vara päevapealt endiste omanike omandis olevaks, kuna esiteks polnud nende ring teada ning teiseks oleks see tekitanud kaose, kuna sel juhul poleks näiteks nende omandiõigus kinnistusraamatutes kajastunud jne. Vara tagastamine endiste omanike ning muude õigustatud subjektide avalduste alusel teenis tegelikult noidsamu õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipe, mida hiljem erinevate aktidega rikuti. Põhimõtteliselt tagab õiguskord riigile võimaluse vara sundvõõrandamise teatud juhtudel, kui seda avalik huvi nõuab, seda aga ausa kompensatsiooni eest. On loomulikult vaieldav, kas "kollaste kaartide" süsteem tagas ausa kompensatsiooni, minu meelest näiteks ei taganud. Ametnike suva kohta käiva väite jätan kommenteerimata, tahaks vaid öelda, et mistahes õigusakti realiseerimisel võib ette tulla ja tuleb ametnike üleastumisi diskretsioonipiirist ning loomulikult tuleb selle nähtusega võidelda.

Kas tõesti on lugu nii hull? Kas tõesti on kõik maha müüdud? Mina ei teadnudki. Huvitav, et lehed sellest midagi ei kirjuta. Ma teen ettepaneku, et kõik kes enam elada ei taha - koguneme kokku ja teeme suure ühis-suitsiidi, siis saavad riigiisad aru, et nad oma parseldamisega liiale läinud.

Vaidlen siiski Janisele vastu, sest endise Eesti Vabariigiaegsed kinnistud olid ju kõik teada, täpipealt kelle omad ja kui suured maalahmakad. Need kõik läksid ilma igasuguse seaduseta, otsejoones riigile. Kuna tegelen selle uurimisega hetkel, siis juba minul üksi on teada vähemalt tuhande ringis kinnistu, mida riik vägivaldselt oma valdustes hoiab ja neid kasusaamise eesmärgil edasi müüa püüab. Õigusjärgsetele omanikele neid ei tagastata, sest need olevat loobunud. Kuidas tehniliselt inimene üldse saab oma varast loobuma, siis peaks ta vähemalt sellekohase avalduse esitama või mõnel muul moel oma vara eest mitte hoolitsema. Kui õigusjärgsetele omanikele ei antudki oma omandiõigust taastada, ainult riigilt oma maad tagasi taodelda, mis nagu isegi näete ei ole kõigil õnnestunud.

Tohutu ebavõrdsus on esile kutsunud majandussõja. Avalikustada kõik endisaegsed kinnistud, seal ju kõik kenasti kirjas, kelle oma ja kui suur tükk maad kellegile kuulub. Järgmisse lahtrisse, kes tagasi saanud ja kes mitte ja kui mitte, siis kuhu ja kellele ja missuguse raha eest. Seda tuleb meie valitsusel ükskord niikui nii teha.

Tasuja ei jää tulemata. Tubli Heimar. Esimene Tasuja on juba olemas ja meid tuleb väga palju. Tasumise aeg on käes.

Kas pole huvitav.Need,kes ei suuda jätta teotamata mõrvatud Mait Metsamaad,hoiavad samal ajal suu kinni,kui oleks vaja meelde tuletada Iisraeli relvaostutehingut,rublamüüki,Maapanga ja Sotsiaalpanga põhjalaskmist,10 miljoni dollari pihtapanekut jms.Kui lajatada,siis ikka kõigile võrdselt,eks ole.Miks ei võiks Kesknädala üles tõsta 90.aastate esimese poole isamaalikud skandaalid? Me oleme kuidagi viisakalt vait ja laseme ennast kottida,miks?

Kas neil "loobumise" juhtudel on tegu mingi sellise juhuga, et õj. omanik ei kirjutanud avaldust õigel ajal vms? Eestiaegsed kinnistud on teada küll, aga elusolevate omanike või nende pärijate ring ju mitte?

Ma küll ei usu, et keegi riiki tahab kukutada, aga ebaausat valitsust, kes oma kaitsmiseks enda ümber kaitsevalli ehitanud, nii et tavainimesel kuskilt õigust nõuda ei ole, tuleks korrale küll kutsuda. Olen Nikitiniga päri, et ebavõrdsus, ülekohus ja seadusetus on võimust võtnud. Tuleks hakata tegutsema ja lõpetada oma lõmitada laskmine, et rahvas on rumal, nad ei saa aru, te kõik, mis teeme on nende jaoks, nende huviedes ja nende hüvanguks.

keskidee "kompromiss":2inimest tahavad munast teha miskit.1 tahab toorest muna juua teine omletti ,huvitav kas kompromiss oleks kergelt panni peal soojendatud 20'c juures vedel munalätserdis?

just nimelt, kui lajatada ,siis kõigile võrdselt.Kolmikliidu tegusid ei ole vaja meelde tuletada,Kesknädal tegeleb sellega usinasti, ja kohati õigustatult. Aga ma ei ole nõus väitega et Kesknädal on tõde armastav leht. Aga samas loomulik, omade sulitempudest on ebameeldiv kirjutada.

Loobumiseks loetakse EV seda, kui inimene ei estanud avaldust ühe aasta jooksul, siis võttis riik õiguse jätta maa oma omandisse. Inimene ei tohtinud päevagi seadusega vastuollu minna, sest vastasel juhul kaotas ta oma õiguse taastada õigusjärgse omaniku staatuse. Samasugust punktuaalset seadustest kinnipidamist tuleks siis nõuda ka riigilt. Kui kinnistud läksid riigile, siis sel juhul ei taastatud EV õigusliku järjepidevuse alusel, sest inimesed ei hakanud mitte taastama oma õiguslikku järjepidevust, vaid hakkasid riigilt maid tagasi taotlema. Kus seadus, et 1940.a. natsionaliseeritud maad kuuluvad jätkuvalt ka praegusele EV-le? Üheaastane avalduste esitamise norm on suur kuritegu, kus mööda mindud rahvusvahelistest normidest ja mis andiski võimaluse kogu maareformiga manipuleerida.

Niipalju kui mina aru saan, on ORASes kindlaks määratud õigusvastase vara tagastamise kord ning defineeritud õigusvastase võõrandamise mõiste. Muuhulgas saab vara tagastamist nõuda ka Eesti Vabariik. 1940. a. natsionaliseeritud varad ei kuulunud EV-le, kuid nende omanike reaalsete õiguste taastamiseks kehtestas EV teatud protseduuri. Seda tehti avalikes huvides, täpsemalt tsiviilkäibe huvides ning võib-olla oli neid motiive veel, kõne alla võiks tulla ka näiteks vara senise valdaja kaitse. Seega pole väide kinnistute "riigile minekust" õige, pigem on tegu asjaõigusest tuntud hõivamisele sarnase instituudiga. Vaielda võib muidugi selle üle, kas 1-aastane tähtaeg oli õige või ei olnud, kuna hagi aegumistähtaeg, mis on ju põhiline tähtaeg inimesele tema õiguste taastamise nõudmiseks, on reeglina tunduvalt pikem. Mulle isiklikult tundub samuti, et 1-aastane tähtaeg pole õige, kuid sellel pole midagi tegemist EV taastamisega õigusliku järjepidevuse alusel.

Eesti riigi tekkimiseks 1991. aastal ei olnud vaja õiguslikku järjepidevust. Riik, mida välismaailm tunnustaks, oleks siin tekkinud nii või teisiti. Õiguslikku järjepidevust oligi vaja üksnes selleks, et osa täna elavaid inimesi tasalülitada kogu ühiskonna rikkuse ümberjagamisest. Venelastelt võeti kodakondsus, paarisajalt tuhandelt eestlaselt korterid, maad, varad, erastatud tootmisvahendid, pensionäridelt pension, töölistelt palk jne. Neid, kes selle kõik endale said, jäi järele väga vähe, eri allikad räägivad 10-12%-st. Eesti riigi paranemine algab hetkest, kui loobume kirvest nimega "õiguslik järjepidevus". Juriidiliselt oleks selle kehtestamine olnud liiga lihtne - taastada endiste omanike õigused. Aga vara ei saanud neile kuidagi "tagastada", sest 90ndate aastate vara sisaldas kogu ühiskonna tööd 50 aasta jooksul ja see oleks tulnud omanikel, kes muide ei olnud kuigipalju ka investeerinud oma omandisse pool sajandit ja kes neid varasid siiski endale taotlesid, lihtviisil kinni maksta. Näiteks Ungari läks seda teed ja on üsna edukas. Miks peab vaeseks kooritud riik pidama ülal kogu infrastruktuuri, kui tulutoovad hoovad majanduses läksid eraisikute kätte, kes ühtlasi kehtestavad endale ka sobiva maksusüsteemi? Aga õigus on Nikitinil ja Tasujal - ükskord tuleb rehnuti pidamise tund. Kui ei tule, pole enam ka riiki.

Tuum on selles, et riik võttis kinnistud omale ja mina sealt näiteks oma vanaisa 11 ha maad kätte ei saa. Seal on ainult 2 maja peale ehitatatud ja on loomulik, et ma ei nõua tagasi vara, mis teiste oma, vaid oma vanaisa maad. Aga tõsi, mis tõsi, ka mulle kirjutas õiguskantsler, et natsionaliseerimise dekreet on küll tühistatud, aga seal ei ole sättestatud, et endised omanikud peaksid oma maad tagasi saama. Kui selle maa saaks veel tõesti keegi, kes seal 50 aastat elanud ja seda maad harinud, saan veel aru ja lepiksin kompensatsiooniga. Aga maa on tühi, ühes nurgas 2 maja. Rii hoiab maad endale, et seda oma äranägemise järgi kasulikult müüa. Jutt ei ole endistest ega praegustest, vaid hoopis kolmandatest ja rahast. Niisuguseid tehinguid on kümneid tuhandeid, kus midagi ei saa uus ega vana, vaid hoopis kolmas. Isegi kompensatsiooni ei suvatseta pakkuda. Vaat niisugune on omandireform.

Olen sama meelt, et kui natsionaliseerimise dekreet õigustühine ja kinnistud jäid ikka riigi omandisse, siis saab olla ainult 2 lugu, kas kehtima jäi 1940.a. dekreet või natsionaliseeriti uuesti. Olen arutelusid jälginud ja tundub, et keegi ei tea, mis täpselt nende kinnistutega toimus. Selge, et läks riigile, missuguse seaduse alusel, seni veel selgusetu, aga see, et riik hakkas võõrast omanditit niisugusel moel reformima, on küll kuritegu. Üheaastane avalduste vastuvõtu tähtaja kehtestamine võõrale omandile on absoluutne inimõiguste rikkumine ja sellest kõik probleemid on alanudki.

Olen nõus Janisega,et omandireformi aluste seadus ja maareformi seadus ei ole kuidagit pidi vastuolus meie Põhiseadusega.Suur vastuolu on tekkinud hoopis kahe kehaosa vahel,mis mõlemad algavad p tähega ja kahjuks paljudel meie riigi ametnikel,kes pandi seda reformi läbi viima lõi selline vastuolu oma suure saamahimu juures kole kähku välja. Nii,et süüdistage meie ametnikke,kellel napib lugemisoskust ja mõelda nad üldse ei oska. Omandireformi aluste seaduses ehk ORASES on selges eesti keeles kirjutatud,et varad ja maad tuleb tagastada ja kui seda ei tehta,siis olgu kompensatsioon "laual".

Jätke Keskerakond rahule.Musti lambaid jagub ka teistesse erakondadesse küllaga.