Saksamaal, Geislingenis, ajasid USA okupatsioonivõimud sakslased eramajadest välja ning eestlastest sõjapõgenikud läksid sinna elama ja laiama.
Ja tagastada tuleb ka 1922. aasta maareformiga sakslastelt äravõtu, sest EW käitus ise väga bolševistlikult!

Võib olla lugupeetav seletab mis maareform Eestimaal aastal 1922 oli?

Kui nüüd

Kui nüüd Eestisse hakatakse tooma musti võõraid kuhu need siis paigutatakse?Kindlasti mitte kehvadele pindadele ja me vireleme edasi
Eesti valmistub praeguse seisuga kuni 2500 pagulase tulekuks
https://riigihanked.riik.ee/register/external...
Muide, to Ära solva kodanikke sigu
inimesed ei kolinud kuhugile natsionaliseeritud pindadele ise sisse,NEILE ERALDATI SEE PIND JA ANTI KA ORDER NAGU OLI TOL AJAL KOMBEKS.ORDERI SAID KÕIK.Eestlased ei saanud üldjuhul uusi pindu nad pidid leppima vanade rappetega mida nad üles ehitasid ja korda tegid.

Vaadake filmi "Verised majad" ja lugege ka raamatuid omandireformi kohta.Dokumendid,dokumendid,dokumendid.Pole tehtud stataistikat kui palju on Eestist lahkunud omandireformi tõttu inimesi.Meie majas 12 korterist lahkus välismaale 11 inimest!!!!!!!Kas seda pole liiga palju?On,isegi väga.Inimesed ütlesid et neid ja nede lapsi Eesti ei vaja justnimelt röövellikku omandireformi tõttu.Ja mitte ükski pole tagasi tulnud.Võõrad mittekodanikud erastasid oma elamispinnad ja naeravad pihku.ISE TAHTSITE OMA EESTIT!

Aastatel 1919 - 1924 toimus sakslastele kuulunud mõisamaade riigistamine ja riigimõisate ehk sovhooside loomine.

Hetkel arutatakse välispressis teemat, et Ukrainas tuleb läbi viia restitutsioon ja vara tuleb tagastada endistele omanikele. See on eeltingimus, et Ukrainat saaks vastu võtta Euroopa Liidu liikmeks. Eestis läbi viidud Omandireform, mille käigus jäeti oma kodudest ilma ja tõsteti tänavale 10 tuhanded põliselanikud, oli eeltingimus, et Eesti võetaks vastu Euroopa Liitu.

Seadused, mille alusel on oma kodudest välja aetud ja vaesustatud sajad tuhanded põliselanikud, on allkirjastanud Eesti Vabariigi presidendid. EV presidendid on teeninud võõrriikide huve, pannes täiesti süütuid sundüürnikke kinni maksma kuritegusid, mida sundüürnikud ei ole eales sooritanud.

Miks kõik rõhutavad, et sundüürnikud pidid minema kõik tänavale. Ma ei tea kuidas kusagil, aga Tallinnas andis linn kõigile kes seda soovisid uued elamispinnad. Mõnedele samasugused nagu neil olid enne, yeised said Lasnamäel uutes majades korterid. Keegi ei pidanud nendest kuuse all elama nagu keegi on siin kirjutanud, et ta on näinud. Kui küsisin , et olen tallinlane ja pole näinud. Kus need kohad on, ei osatud midagi vastata. Paljud sundüürnikud said jääda majas edasi.
Paar-kolm aastat tagasi teatas Tallinna linnapea ja volikoguesimees, et Tallinnas on kõik sundüürnikud saanud omale elamispinnad. Kas see teade oli tol korral siis vale? See, et sundüürnikudf pidid vahetama korterid, ei ole kedagi vaesemaks teinud, sllist rumalat juttu ei tasu ka rääkida. See, et paljud ei saanud uusi korterei Lasnamäel erastada. Miks see nii on, küsige seda Tallinna linnavalitsuselt ja volikogult. Paljudel on võimalik ka laenu vta ja omale korter saada päriselt. Paljud eestlased pidid Lasnamäe valmides, sinna ostma koperatiivkorterid, kui samal sisse tulnud said tasuta kommunaalkorterid. Koperatiivkorterid olid vaäga kallid tol ajal ja keegi laenu ka selleks võta ei saanud. Tuhanded tallinlased on laenu võtnud. Miks siis need sundüürnikud ei või teha.
Ma ei saa paljudest kommidest aru, sest need ei ole selgituste ega põhjendustega. Näiteks mida tahab kommija - arhiiv - öelda sellega, et meie presidendid on teeninud võõrriikide huve, pannes täiesti süütuid sundüürnike kinni maksma kuritegusid, mida sundüürnikud ei ole eales sooritanud.

Kes käskis üldse võõrasse kohta elama minna alguses. See on ju loogiline, et vabariik mis peab end esimese järglaseks taastab ka eelnevad omanikusuhted, milles siin üldse probleem on? Omanikud said tagasi neile seadusega kuuluva vara ja seadust peab täitma ning need kehtivad kõigile. Ja jaburamat nime kui Verised Majad annab välja mõelda, sobib rohkem õudusfilmile või mõnele terroriorganisatsioonile.

kõige ilusamad omanikele tagastatud majad Luise, Tehnika ja kui palju neid tänavaid veel.Au ja kuulsus tagastajatele ja neile tagakiitjatele,st. suuvoodritele.

Olge palun kena ja vaadake, enne kui rääkima/kommenteerima (jäejekordset võimudele ja kasusaanutele meelepärast , valet levitama) hakkate, tolle aja dokumenteerivatest ürikutest järgi, kuidas asjad tegelikult olid. Mis aastal hakkas Omandireformi alusel "Tagastamine" ning mis sai osaks näiteks neile, tolle aja ajakirjanduses korduvalt kajastatud, Patarei tn 16 inimestele - eakatele sundüürnikele, kes juba samal aastal ei suutnud "õigusjärgse omaniku tahtel" , kohemaid , oma kodudest välja kolida ja kellede välja saamiseks lülitas "õigusjärgne omanik" kes põlglikult naeris välja igasugusegi vajaduse/kohustuse sundüürnikele/inimestele asenduspind leida, - lülitas majas talveks välja nii kütte kui saagis läbi vee- ja kanalisatsioonitorud. Sundüürnikutest vanainimesed , kellel polnud oma kodudest kuskile minna, sest ka " kohustatud subjektiks" kohustatud, Kohalik omavalitsus, teatas, et Riik ei ole täitnud oma seadusest tulenevat kohustust ega eraldanud Kohalikule omavalitsusele sundüürnike probleemi lahendamiseks vahendeid - ja et Linnal lihtsalt ei ole mingeid võimalusi nende inimeste paigutamiseks. Selles, Eesti seadusi lausa rikkuvas olukorras, kus "Õigusjärgne omanik" oleks pidanud "tagastatud" majades tagama kõigi seniste üürilepingute kehtivuse ja täitmise 3+5+5 aastaks, käitusid osad nn. "õigusjärgsed omanikud" just eelkirjeldatud ja sealt edasi veel ka palju hullemal/julmemal moel, ning riik ei tavatsenud ei ise oma seadusi täita ega seadustesse sisse kirjutatud , sundüürnike kaitsvate seaduste täitmist teistelt tõsiselt nõuda. Ja sundüürnikest vanainimesed - kes ei suutnud oma seaduslikest kodudest lahkuda - elasid, oma, Eesti Vabariigi pealinnas, 1990-ndatel (!), oma "tagastaud" kodudes, Olukorras , kus seadus nägi ette , et "Tagastamine ei tohi tekitada uut ülekohut" - sarnaselt filmikaadritega Leningradi blokaadist - bufaikad seljas ja rätikud peas - käies WC-s ja tuues endale vett koju mujalt linnast (!) - sealt kus oli võimalik. Ja see oli alles algus. Sealt edasi käivitus kõik see , mis on õnneks siiski ka dokumenteeritud sadades kui mitte tuhandetes kohtuvaidlustes, ning õnneks ka suht kergesti ülevaadatavas , toonases ajakirjanduses.

. Siin kirjutanud , ilmselt Ninatark ja kommenteerimishimuline kommentaator "Tiiu" võiks aga kasvõi Tallinna Linnavolikogu, aga ka ajakirjanduse materjalidest üle vaadata ja endale selgeks teha - (ja siis häbeneda) - et millal alles - ja kelle algatusel, algas Tallinnas , sundüürnike päästmiseks see Munitsipaalkorterite ehitamine - ja milline ja kui vihane ja põlastada ja naeruvääristada ning takistada püüdev lärm selle vastu "Isamaa" Reformierakonna ja Mõõdukate poolt, selle vastu käis! Mis aastlal said esimesed sundüürnikud neid munitsipaalkortereid (nagu juudid II maailmasõja ajal - end igal aastal uuesti "arvele võtmas" käies) taotleda ning kui raske ja "komplitseeritud" oli algul, teiste sundürnike seas, seda munitsipaalkorteri möönmist sinule saavutada. Ja selle lollaka lendlause kohta millega püütakse öelda, et "Meil pole ju ühtegi sundüürnikku tänaval" oleks tegelikkuse tajumiseks hea vaadata maakaardile ning küsida geograafiaõpetajalt, et millises kliimavööndis me elame? - Ja tunnistada endale üldkehtivat Loodusseadust kui kibedat tõsiasja, et kui näiteks 1995 aastal pidi üks inimene/sundüürnik , meie kliimas tänavale elama minema , siis väga suure tõenäosusega oli kevadeks , selle inimese/sundüürniku problem meie kliimas, kevadeks, tõesti , läbi talvekülmades alajahtumise ning surnuks külmumise "Lahendatud". Teatavasti ei olnud, 1990-ndatel Eesti Vabariigis, üsna kaua ,korraldatud isegi mitte kodutute öömajasid. Nende saatuse teadvustamisest, kes läbi "Ajaloolise õigluse taastamiseks" korraldatud "Omandireformi" - heade sugulaste juurde välivoodisse, oma tahte vastaselt - vanade- või invaliididekodusse või ka otse surnuaeda sattusid - ei taha ei Tiiu ega teised temasarnased, ilmselt "Isamaalisd" "patriootiliselt" "positiivselt mõtlejad, ei uurida, mõelda ega arutleda - ega tegelikkust tunnistada.

Viimase kaks kommentaari on jaburast jaburad. Nendes pole mingit seost ja kõike tahetakse nagu ikka keskerakondlaste poolt pöörata poliitiliseks ja ei mõelda kahte poolt - üürnike ja omanike. Kuidas on mõlemaid pooli vintsutanud aastatel 1940-1991. Alul kaotasid omad kodud praegused omanikud kellele on nüüd majad ja korterid tagastatud, nüüd kaotasid ja kannatsid need kes on sinna majadesse ja korteritesse elma mitmetel põhjustel saanud. esimesed jäid ilma 50 aastaks ja polnud mingit võimalust oma ehitstud kinnisvara tagasi saada, teised on saanud selle asemel linnalt korterid. Keegi ei tõstnud viimaseid enne välja kui neil oli oma elamispind olemas. Oli muidugi erandeid, aga neid oli vähe. Ka neid üürnike kaitsesid seadused omanike ees.
Pangu see viimane kommija (2kommentaari) ennast selle inimese seisusesse, kellelt võeti ära oma ehitatud maja või korter väevõimuga riigi poolt ja selle seisusesse, kes pidi nüüd korteri vabastama. Veel tahaks küsida, kus need väljavisatud siis elasid nii kaua kui nad linnalt korterid said? Vaat see ei ole mõtlejale inimesele üldse mõistetav, et sugulaste juures välivoodites, kuuse all kusagil, nagu mõni oli Tallinnas näinud. Ei tulnud vanade kodudesse vanureid juurde rohkem sel ajal ega surnud keegi sellepärast ära kiiremini.

Jaburust on sundüürnike teema käsitlemisel jätkunud juba pikki aastaid. Ikka püütakse sundüürnikeks tehtuid kujutada mingisuguste röövlitena, kes "ausate omanike" elamispinnale alatuse ja jõuga trüginud. Valdav osa sundüürnikke elasid oma elamispinnal täiesti seaduslikult, omavalitsuselt saadud orderite alusel. Värsked "sundomanikud", kes asusid sundüürnikke välja tõstma, polnudki mingid omanikud, vaid kunagi oma maja või korteri maha jätnute pärijad, ülikauged sugulased (lausa lehmalellepojad). Igatahes meeldib paljudele eriti moraalsetele see, kuidas minevikus toimunud ebaõiglus (või sunniviisiliselt vabatahtlik elamispinna mahajätmine) on sünnitanud uut ülekohut. Kui sundüürnikud hakkaksid seda ülekohut nn hammas hamba vastu kätte tasuma, hakkaksid küll lausa vereojad voolama. Omanikuahnus on aga meeletu.

Mäletan,kui peale 45 aastat anti majasid inimestele,mis olid seisma ja pehkima jäänud.Inimesed kellele neid maju anti,hakkasid neid korda tegema ,need olid majad kust oli lahkutud,kelleltki ei võetudmaja siis käest midagi ega tõstetud välja.Silme ees on üks juhus kui peale selle kui algas omandireform,tuli keegi saksamaalt ja tahtis oma maja tagasi saada.Raske oli seda vaadata,kui inimene kes ehitas,remontis,tegi maja korda,mis selleks ajaks oleks olnud juba rusuhunnik.Ja nüüd ilmus kustkilt keegi ja tahtis teise ülesehitatud maja omale.Omandireform andis selleks õiguse,kuigi inimene ei võtnud kelleltki seda maja vägivaldselt,vaid talle anti,kuna sees keegi ei elanud.Nii anti mahajäänud maju tookord inimestele kes neid hakkasid hooldama,ja et eluase mitte ei laguneks.Julm sõda inimeste vastu algas koos OMANDIREFORMIGA.Siis kadus igasugune halastus.

Veel.Tühjad majad olid küüditatute ja sõjapakku läinute majad.Minu arvamine on see,et küüditatutel oli küll ehk õigus midagi tagasi saada,aga kes sõjapakku läksid ja nüüd kui majad olid inimestel vaevaga korda tehtud,nendel küll õigust ei ole enam neid omale saada.Aga siin oli muidugi iga inimese olukord eriline ja seda kõike ühtmoodi mõista ei saa.Fakt, et käis julm äri ja kannatanuid on palju.

oli sellepoolest ainulaadne, et varadel lasuvaid võlgu ei pidanud "uusmajasaajad" kinni maksma. Kui 1940. aastal Riigivolikogus tehtud otsused kuulatati kõik tühisteks, siis see, mis käsitles võlgade kustutamist, jäeti "tähelepanu alt välja" - nii südamele armas oli see punase "rahvavõimu" meede.

Nõukogude ajal kuulus elamufond kas riigile või siis ettevõtetele (ametikorterid), ja keegi ei saanud nö võõrasse pessa kolida.
Elamispinna taotlejad olid oma töökohas järjekorras, korter saadi ettevõtte ametiühingu vahendusel.
Karistuseks viidi ka järjekorras tahapoole.

Savisaare aegne omandireformi seadus oli mõeldud NLiidu keskvalitsuse vastu. Pärast NLiidu kadumist tuli kõik kompenseerida aga eestlastel endil, sest omandireformi valdkonnas Eestis on Eesti
ise NLiidu õigusjärglane. Laari valitsusajal tehti suurusjärgus 40 seaduseparandust, mis muutsid seaduse sisu ja mõtte.

Kui saabuvad sobivad poliitilised ajad, siis omandireform alles algab...