Sõjamängud ehtsate relvadega

Igasugune teos annab edasi selle looja tõekspidamisi ja väärtushinnanguid. Seetõttu on raamatu puhul oluline teada, kellele kuuluvad seal avaldatud mõtted ja seisukohad.

Kes on kes?

Kaanele trükitud autori nimi peaks tähendama, et tekst on tema kirjutatud ja tema selle eest ka vastutab. Raamatu "Kui Eesti oli kodusõja lävel" puhul on aga Andres Raid sissejuhatuse allkirjastanud miskipärast kui koostaja. See tiitel tuleb tavapäraselt mängu siis, kui raamatul on palju autoreid ja nende nimed on ära trükitud impressumis või iga üksiku artikli juures. Siin seda tehtud pole, kuigi tagakaanele on trükitud tekst, et "asjaosalistele on antud võimalus avaldada oma lugu". Samas vaimus on pealkirjastatud ka enamus peatükke. Tekstiga lähemalt tutvudes aga selgub, et need lood on kirja pandud kolmandas isikus ‒ seega siis ikkagi Andres Raidi poolt.

Esmapilgul võib tunduda, et autor on oma rolli püüdnud pisendada tagasihoidlikkuses, nagu tahtes ka raamatu tegelastele jätta osa autori aupaistest. Raamatut lugedes tekib aga mulje, et asjal võib olla ka teistsugune tagamõte. Võib-olla püüab autor selliste vangerdustega distantseeruda mõnedest kirja pandud tõlgendustest ilma, et ta pruugiks nende kohta otsesõnu oma seisukohta avaldada. Nii saab ta enda arvates olla vaid teiste inimeste mõtete vahendaja rollis ilma kohustuseta neid kommenteerida.

Vaatamata eespool kirjeldatud manöövritele ei saa üle ega ümber tõdemusest, et selle raamatuga võtab autor siiski endale nende tegelaste eestkõneleja rolli, kes Eesti taasiseseisvumise ajal ja järel end kõige õigemateks rahvuslasteks pidasid ja selle tasuks loodavates jõustruktuurides kanda kinnitada püüdsid. Need inimesed on tänaseni seisukohal, et nad reedeti ja elimineeriti oma kunagiste mõttekaaslaste poolt, kellega siis oldi ühel meelel, et Eesti Vabariigi võib taastada ainult õigusliku järjepidevuse alusel ja seal ei tohiks olla mingit sõnaõigust neil, kes ükskõik mis moel okupatsioonivõimudega koostööd teinud. Kuna osa neist võitluskaaslastest olid selleks ajaks, kui raamatus kirjeldatud sündmused aset leidsid, juba võimu juurde pääsenud, siis loodeti neilt tuge kõikidele oma ambitsioonidele. Kui seda piisavalt ei saadud, siis mõistagi tõlgendati seda kui Venemaa ja KGB mõjuvõimu jätkuvat domineerimist Eestis.

Jäägrikriis läbi eestvedajate silmade

Raamatu sisu keskendub sündmustele, mis toimusid aastatel 1992 -1995 seoses Kaitseliidu taastamise ja vabatahtliku jäägrikompanii tegevusega. Lugeja saab juba leheküljelt 11 teada, et "15. septembril 1992 moodustas rahvuslik kaitsealgatuskeskus rahvuslike relvajõudude ühtse juhtimiskeskuse, kes teatas, et on valmis enda peale võtma kaitsejõudude ja Kaitseliidu juhtimise ja otsustas moodustada juhtimiskeskusele vahetult alluva õppekompanii". Selles sõnastuses on tähelepanuväärsed kaks asjaolu: esiteks kriipsutatakse alla sõna "rahvuslik" ja teiseks on tegu autorite endi sõnutsi "poolpõrandaaluste" institutsioonidega. Paraku pole teada, mis sai kaitsealgatuskeskusest ja relvajõudude ühtsest juhtimiskeskusest, kuid Kaitseliidu üle püüti kontrolli saavutada ja õppekompanii moodustati vabatahtliku jäägrikompanii nime all. Kuna tollal toimis Eestis juba ammu seaduslik riigivõim, kelle pädevusse kuuluvad kõik riigikaitsega seotud küsimused, siis oli ilmselgelt tegu omaalgatuslike paralleelstruktuuridega ja sellega oli asjasse juba algselt sisse programmeeritud potentsiaalne konflikt. Raamatus õigustatakse sellist tegevust kui paratamatust, sest ametlikud jõustruktuurid (politsei, piirivalve, kaitsevägi) loodi endiste Nõukogude struktuuride (miilits, sõjakomissariaadid jt) baasil ja seal said jämeda otsa enda kätte "endised", kellel sageli kas kompartei või KGB taust.

Edasine keskendub jäägrikompanii tegemistele, keda kujutatakse kui aatemeeste ühendust, kes lisaks sõjaväelisele väljaõppele nägid enda missiooni veel selles, et vabastada Eesti kollaborantidest, korruptantidest, maffiagrupeeringutest ja muudest jätistest. Paraku ei olevat nende tegevus leidnud täit toetust riigistruktuuride poolt. Neile ei loodud piisavalt häid olmetingimusi, ei eraldatud piisavalt varustust ega laskemoona. Tagatipuks sunniti neid täitma ebareaalseid ülesandeid ja lõpuks üritati nende tegevus igasuguste krutskitega üldse lõpetada. Vastukaaluks kuulutasid jäägrid oma allumatust valitsusele ja kaitseväe juhtkonnale ning kindlustasid end Pullapää õppekeskuses. Seda vastasseisu nimetatakse tänaseni jäägrikriisiks ehk Pullapää kriisiks.

Mida toona jagati?

Lugejal, kel puudub igasugune ettekujutus jõustruktuuride köögipoolest ja võimalikest võimumängudest, on raske raamatus kirjeldatu põhjal toimunu suhtes seisukohta võtta. Ettevaatlikuks teeb aga üks asjaolu. Kui konflikti üht osapoolt, antud juhul jäägrikompaniid ja nende juhte, kujutatakse plekitult puhta valge jõuna ja kõiki ülejäänuid sünkmustana, siis tundub asi kahtlane. Elus tavaliselt midagi sellist ei kohta, enamasti on inimesed ja nende suhted värvilised. Niisiis teeme katse mõistatada, mille nimel toona tegelikult võideldi.

Leheküljel 191 on järgmine mõttearendus: "Liidu lagunemise järel tekkis ripakil vara, mida oli vaja ära jagada. Võimuga harjunud seltskonnale oli üllatav, et kusagilt ilmusid "mehed metsast", kes suutsid organiseeruda, relvastuda ja neil oli häbematust alustada kaitsejõudude taastamist". Sellega antakse mõista, et riigikaitse eesmärkide kõrval nägid jäägrid oma missiooni ka varaliste suhete klaarimises. Raamatus kirjeldatakse juhtumit, kus jäägrid hoidsid ära kahe piirivalvekaatri mahaparseldamise need eelnevalt kaaperdades. Üsna palju on juttu sellest, kuidas jäägrid ärifirmadele turvateenust osutades organiseeritud kuritegevusega võitlesid ja mafioososid "rajalt maha võtsid".

Siit võib teha meelevaldse järelduse, et jäägrite juhid võisid silmas pidada kahte eesmärki.

Esimeseks neist oli saada väärikas positsioon kaitseväe koosseisus. See kippus aga ähmastuma põhjusel, et kaitseväe toonane juhtkond ei tahtnud aktsepteerida neile eksiilvalitsuse poolt omistatud sõjaväelisi auastmeid. Siis võis varuvariandina kõne alla tulla võimalus saada tubliks tegijaks turvateenuste turul. Sellele viitab kas või see, et kinnipidamise hetkel olid Asso Kommeril pooleli läbirääkimised Tallinna Veega, mis pidanuksid lõppema sellega, et jäägrid hakkavad paiknema Ülemistel ja osutama firmale turvateenust. Kusagilt lipsab läbi ka lause, et kui jäägritel oleks lastud takistamatult edasi tegutseda, siis kandnuks mõni tänane tuntud turvafirma võib-olla hoopis teistsugust nime.

Siltidega ei koonerdata

Raamatut läbivaks motiiviks on vaenlaste otsimine ja nende sildistamine. Kuna toona oli võimul Mart Laari valitsus, siis lendab enamik kriitikanooli selles suunas. Nii väidetakse, et "Laar mängis Vene sõjaväega mingit topeltmängu" (lk 142), et "Velliste tegi koostööd Hermann Simmiga" (lk 147), et "Einseln siin toimuvast suurt ei jaganud" (lk 151), et kaitseminister Hain Rebas oli Stasi agent, kuna väitis et "pullapäälased olid GRU käsilased". Erilise agarusega rünnatakse Eesti politseid ja eelkõige Koit Pikarot, kes olevat teinud koostööd allmaailmaga ja sõlminud sellega kokkuleppeid mõjupiirkondade jagamiseks.

Samas ei saa "tõelised rahvuslased" mõistagi mööda lasta võimalust tümitada Rahvarinnet ja Keskerakonda, kuigi viimastel jäägrikriisiga mingit pistmist polnud. Esimesed vitsad saab Kodukaitse, kes olevat moodustatud Rahvarinde algatusel selleks, et takistada Kaitseliidu ja Naiskodukaitse taastamist. Üpris lapsik tundub seejuures põhjendus, et Kodukaitse omastanud Naiskodukaitse nime. Sootuks kõvem sõna tundub autorite meelest olevat see, et "Andrus Öövelil oli juhe taga varasematest aegadest "(lk 36).

Enesestmõistetavalt mängitakse raamatus vana plaati sellest, et Rahvarinne oli ellu kutsutud kompartei ja KGB algatusel. Neid heietusi iseloomustab lk 202 esinev väide, et ühel ja samal ajal loodud Interrinne ja Rahvarinne olid küll konkurendid, kuid seda vastasseisu ei lastud üle piiri minna, "kuna need olid ühest ja samast allikast kontrollitavad jõud".

Vanade äraleierdatud motiivide kõrval leidub kõnealuses raamatus ka üks täiesti uus versioon. Nimelt väidetakse lk 63, et Lõssenko ja Interrinde aktsioon Toompeal 15. mail 1990. aastal oli "Savisaare valitsuse organiseeritud, saavutamaks Edgar Savisaarele suuremat poolehoidu ja usaldust". See väide ajab täna südamest naerma. Enne jõule lasti liikvele oletus selle kohta, et Postimehest alguse saanud skandaal, nagu peaks Kapo Savisaart Venemaa mõjuagendiks, oli Savisaare enda organiseeritud. Kui pisike ja piiratud peab siiski olema nn "valgete jõudude" mõttemaailm, et ligi paarikümne aastaga pole suudetud midagi originaalsemat välja mõelda.

ENDEL RIHVK

Jaga |