Taas üks kirjutis, kus autor püüab usinalt puhastada endiste kommunistide ja nende lakeide mainet. Mis siis ikkagi juhtus ja miks sündisid need sündmused, kes oli kõige taga. Artikli autor on võtnud endale ülesande teemal, mida ta ei jaga ja lähtuvalt sellest püüab kõigile endistele meelehead teha, väites, et jäägrite süüdistused on jama, Rahvarinnegi polnud KGB käkerdis ja Pikaro näol on tegemist ausa inimese ja politseiga. Lollus ruudus. Minupoolne kriitika sellele raamatule on see, et liiga intelligentselt kirjutatud ja vähe kasutatud toona toimunud sündmustes õigeid termineid ja nimesid. Jah, jäägritest tehti vastu nende tahtmist poliitikute mängulaual nupukesed, mida siis vastavalt situatsioonile liigutati. Alustuseks peaks ütlema, et Lennart Meri ja Ants Laaneotsa minevik on kuidagi tutavlikult kattuv. Endistel kommunistidel oli toona rohkem püksis, kui kõhus ja selleks, et nad saaksid öösel rahulikult magada, oli vaja seljatagust ja seda loodeti N. sõjaväe siin hoidmisega saavutada ja tehti kõik vastupidi nõuka nõuetele, mis jättis mulje nagu Eestis oleks illegaalne relvastatud üksus ja Eesti tänu sellele pole võimalik ka territooriumi kontrollida... Ja peab ütlema, et see õnnestus. Alles peale neid sündmusi oli tunda ja näha, kuidas endised kommunistid hakkasid pead tõstma, kus täna on nad ammu oma tegemistega üle pea kasvanud. Mis aga Pikarosse puutub, siis võiks ta juba Kommeri vabastada süüdistusest, sest Kommer ei saanud Pikarod tulistada, Pikaro sai omadelt 5.45 automaadist pihta. Sellel korral pidid surema kaks meest, Kommer ja Pikaro, sest Pikaro oli pinnuks nii räpasele politseile, kui maffioosodele. Vaikimine osteti Pikarolt ja sellepärast jahub see mees tänini ühte sama joru. Einselnist ehk niipalju, et ta kasutati oskuslikult endiste poolt ära ja ta oleks pidanud kohe peale Laaneotsa ettepanekut leida raha, et Mosina ja Kommeri füüsiliselt kõrvaldamiseks, alustama suuremastaapset juurdlus, siis oleksid ka sündmused teisiti läinud..

/"Savisaare valitsuse organiseeritud, saavutamaks Edgar Savisaarele suuremat poolehoidu ja usaldust". See väide ajab täna südamest naerma./
Kui meenutada siis peale appikarjet raadios, loetud minutitega Toompeale jõudes, ei olnud seal mingit kriitilist situatsiooni, see eskaleerus aeglaselt ja raadio kutsungi ajal, ei saanud kutsuja aimu nii nimetatud ohust, kui ta seda ise polnud organiseerinud.

SP ära valeta. Ma olin ise seal ja nägin kõike oma silmaga. Sellist jura võid sa ajada neile lapsekestele, kes polnud siis veel sündinudki.

Muidugi oli põhiliseks liikumapanevaks jõuks saamahimu. Mis ripakil, see endale, ja kui pole ripakil, siis tõmbame jõuga. Kui endised jäägrid tänaseni pole veel aru saanud, et neid kasutati lihtlabaselt ära, et tekkivat riiki varastada, siis polegi nad väärt mingit tähelepanu. Lihtsalt mingid relvastatud marodöörid, kes kerkisid esile ja tegelesid banditismiga.

Kas Sa olid seal vahetult peale raadios esitatud üleskutset? Kahtlen selles!

to sa: mul on siiralt kahju, et oled ajupeetusega ja pole tänaseni suutnud endale selgeks teha, mis toimus toona ja kes olid jäägrid...Aga rvan, et sellel teemal veel räägitakse ja esitatakse tõeliselt küsimus, kes on kes? Üks on aga kindel, jäägrid olid mehed, kes hoidsid ära sõja, nii on lood ja jällegi, kui teil ikka on veel ajusid , siis mõelge. Annan teile mõtlemise hõlbustamiseks vihje, kes või mis elukad on ülemnõukogu ohvitserid?

NLiit likvideeriite nende rajajate poolt sellepärast, et anda teed kaasaegsamale riigile - Euroopa Ühendriikidele ja EV on üleminekuaegne vaheetapp.

to Musketär
Räägi lahti, mis asi on kommunism!

Jesss

Õhtuleht, 28.12. 1998
Esimene katse

1992. aasta oli alanud. Tunne Kelam ja teised Eesti Komitee juhid nõudsid Ülemnõukogu kui ebapädeva organi laialisaatmist ja võimu üleandmist. Sama kavandas Läti. Savisaar oli äsja maha võetud.

2. jaanuari hommikul läks uus peaminister Tiit Vähi Eesti Kongressi tervitama. Laupäevast istungit Estonia kontserdisaalis turvas Kaitseliidu Harju malev Kalev Otsa juhtimisel.

Vaid vähesed teadsid, et turvajad pidid raadio teel tähelepanelikult saalis toimuvat kuulama ja ülekutse kõlades ruttama Toompea lossi võimu võtma. Jüri Toomepuu luges saali kaitsjaile hommikul sõnad peale ja kutsus neid üles vaprusele.

“Olin tol ajal Kaitseliidu Harju maleva staabiülem,” meenutab Jüri Kadak. “Kui ma eelmisel õhtul kuulsin, et pealik Ots oli Estonia esise välisvalve asemel terve maleva valmisoleku välja kuulutanud ja kavandas võimu ülevõtmist, teatasin asjast kohe Ülemnõukogu esimehele Arnold Rüütlile koju. Helistasin ka peastaabi ülemale Ants Laaneotsale. Jõudsime niikaugele, et enamik mehi keeldus Toompeale minemast. Kaitseliidu juhtfiguurid lubasid mind peajagu lühemaks teha, aga ei tehtud.”

Teine katse

Sama aasta juunis tulid ärevad teated Kuperjanovi pataljoni kiirmarsist Võrust Tallinna poole.

Veebel (eksiilvalitsuse major – H.L.) Jaan Mosin võttis võimu üle ja pani staabiülema oma käske täitma. Umbes neljasajamehelise pataljoni ülem Johannes Kert kohtus sel ajal Tallinnas ERSP erakonnakaaslastega.

“Asjaolude kokkulangemine laseb arvata, et Kert teadis asjast ja ootas pataljoni Tallinnas,” arutab Kadak. “Tema pidi juhtimise alles pärast Toompea lossi vallutamist üle võtma. Nii oli Kerdil parem end läbikukkumise puhuks kindlustada.

Tartus pidasid Kaitseliidu juhid ja poliitikud mehed kinni ja tegid neile selgeks kiirmarsi mõttetuse, sellal kui Tallinnas on Vene väed veel sees. Asi kukkus läbi.”

Kolmas katse

1992. aasta 20. septembril toimusid Riigikogu ja 5. oktoobril presidendivalimised. Valitsust polnud Meri veel jõudnud paika panna, riigis oli võimuvaakum.

9. oktoobril tahtsid Lõuna-Eesti malevate kaitseliitlased Uuel tänaval asunud peastaapi jõuga ära võtta, kuid Kadak sattus peale ja segas operatsiooni õnnestumist.

“See oli nädal pärast Elva-Otepää sündmusi, kui Kaitseliidu juhtimist püüti relvajõuga üle võtta. Juhuslikult sattusin hilisõhtul peastaapi tulema. Nägin võõraid, automaatidega mehi täis maja. Need olid Lõuna-Eesti, põhiliselt Otepää Kaitseliidu mehed. Nõudsin relvade äraandmist, nemad keeldusid.

Ka maja ümber liikus relvastatud mehi. Teatasin asjast kohe peastaabi ülemale Ants Laaneotsale, kes saatis mulle viivitamatult rühma automaatureid. Andsin kirjaliku käsu vajaduse korral tuli avada. Tol ööl seda vajadust ei tulnud.

1993. aasta 25. juulil lahkus Jäägrikompanii Eesti Kaitsejõudude koosseisust.
1993. aasta oktoobris ilmusid avalikkuse ette KL-i nimekirjad isikutest, keda tuleks riigipöörde õnnestumise korral maha lasta.

http://wiki.zzz.ee/index.php/KGB
Kirik kGB haardes.
http://luup.postimees.ee/luup/99/08/eesti2.htm
Harald Meri ja tema koduabilise mõrvamine.

http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=593
Lennart Meri kuulus Nõukogude aegsesse kõrgesse kihti, reisis tollal väga sageli välismaal ning kirjutas arvukalt professionaalseid ettekandeid okupatsioonireþiimi asutustele. Tema aktiivne koostöö KGB variasutuse VEKSA, APN-i ja teistega on üldtuntud tõsiasi.
Eesti ja Venemaa vahel märgiti maha Eestile ebasoodne merepiir Meri pealekäimisel. Eestile kahjulikud juulilepped sõlmis Venemaaga 1994. aastal Meri ning ühiskonda on killustanud ja nõrgestanud ülbuse ja hoolimatuse külvamisega just Meri.
Rüütel oli rahvale otsustavatel ja rasketel aegadel 1988-1991 selgelt ja kindlalt Eesti omariikluse taastamise ja ühiskonna kokkuliitumise eest.
http://luup.postimees.ee/luup/96/29/sise3.htm
Võib lisada veel Ülo Koidu juhtumi.

"Vanade äraleierdatud motiivide kõrval leidub kõnealuses raamatus ka üks täiesti uus versioon. Nimelt väidetakse lk 63, et Lõssenko ja Interrinde aktsioon Toompeal 15. mail 1990. aastal oli "Savisaare valitsuse organiseeritud, saavutamaks Edgar Savisaarele suuremat poolehoidu ja usaldust". "

Lugupeetud Endel Rihvkile tuletan meelde, et siiski juba 1.02.1992. ERSP häälekandjas Nädalaleht keegi Kalle Lindi väidab, et "Maikuine Toompea lossi ründamine oli kahe "rinde" pealikute vaheline kokkumäng". ?!?!?!?