Kuumalaine südatalvel

ANDO LEPS,      12. veebruar 2003




Kogu meedia ja poliitikute huvi on suunatud vaid siseminister Ain Seppikule. Loomulikult pole see juhuslik, vaid hästi ettevalmistatud rünnak valimiskampaania kõrghetkel.

Kas tõesti on võimalik, et juba tosin aastat taastatud Eesti riigis on ellu äratatud ja jälle ausse tõusnud kommunismiaja propaganda juhtmõte ajakirjandusest kui kollek-tiivsest organisaatorist par-tei(de) käes ning põhiliseks meetodiks on taas saanud vihkamise ja kahtlustuste õhutamine? Ajaloo hämaru-sest jõudis kohale teinegi sarnasus propagandasõja juhtimiskeskusega, mille käsu järgi avaldasid suured päevalehed hämmastavas koos-kõlas täpselt samalaadseid tigedalt ründavaid kirjutisi Ain Seppikust ja lõid nii ühiskonnas hüsteeria õhk-konna. Seejärel asusid needsamad lehed mõõtma enda poolt ülesköetud rahva "pahameelt". Sellest tulene-valt tugevdasid nad omakor-da rünnakuid Seppiku ja Keskerakonna pihta, viidates nüüd juba "rahva enamiku arvamusele".
Juhtkirjad oma resoluutses toonis ja sallimatuses probleemi igasuguse rahuliku käsitluse vastu olid väga sarnased aegadega minevikust, kui mõisteti "üksmeelselt ja täielikult hukka nõukogude võimu õõnestajaid". Loomulikult oli päevaleh-tedel kohe "selge", kes on ligi paarikümne aasta tagustes juhtumites süüdi, kes mitte, kes on kangelane, kes kurjategija, kes pälvib austust ja ülistamist ning kes peab vajuma madalamaks kui muru ja kohe tagasi astuma ning alandlikult areenilt ka-
duma.

Juhuslikkust polnud siin kübetki

Kui nüüd püüavad poliitikud ja ajakirjanikud kinnitada, et Seppiku mineviku teema täpselt üheaegne ja samal materjalil tuginev ülesvõtmine pole üldse seotud va-limisvõitlusega, vaid tegu olevat lihtsalt juhusliku kokkusattumisega, siis seda muinasjuttu ei usu küll keegi. Nagu ka seda hädavalet, et täpselt ühesuguse materjali Seppiku kohta leidsid sama-aegselt suurte päevalehtede ajakirjanikud ise ja keegi ei söötnud seda neile hästi ajastatult ette.
Minevikuskeeme ja jagunemisi "õigeteks ja valedeks" püütakse tuua okupatsiooniajast tänapäeva ning õiendada kahtlaste siltide klee-pimisega arveid tänaste po-liitiliste vastastega. Ma ei hakka arutama selle üle, kui palju oli toona poiste tegudes patriotismi ja vabadusvõit-luse elemente ning palju noortele vahel omast mõtle-matust. Kuid on täiesti eri asjad, kui noormees kirjutas seinale "Eesti vabaks!" või kritseldas kusagile haakristi ja SS-märgi. Neid ei saa panna ühte patta ja mõlema teo tegijaid ei saa võrdselt ülistada vabadusvõitlejaiks. Kui esimene seda väärib, siis teise puhul oleks see kohatu ja häbistav.
Tegelikult pole küsimus ju Seppikus. Kuigi hästi koordineeritud ründe teravik oli suunatud esmalt siseministri persoonile, olid äkkrünnaku kavandajate tõelised sihid hoopis teised. Neid ei huvitanud ka okupatsioonivõimu kohtuotsuste nüansid ega kaastunne ammu karistatud noorte meeste vastu. Ette võeti viimane jõuline katse kallutada meeleolusid ühis-konnas üha lähenevate va-limiste eel, et tõkestada Kesk-erakonna prognoositavat võitu.

Tähelepanu suunati päevaprobleemidelt kõrvale

Teine siht oli suruda avalikkusele peale hüsteeria olu-des peetav debatt nõukogude rezhiimi ajal tegutsenud inimeste tegudele ühese hinnangu andmiseks ning vältida sel moel teemasid, mis endise kolmikliidu kahele osapoo-lele ebamugavad. Kui Rii-gikogu arutas eelmisel aastal nõukogude rezhiimi kuri-tegelikuks kuulutamist, kordasid isamaalased ja mõõdukad katkeval häälel, et tegu on ainult võõrrezhiimi, mitte aga tema ajal tegutsenud inimeste hukkamõistuga. Kinnitati tõde, et iga üksikisiku tegudele nõukogude korra ajal saab hukkamõistva hinnangu anda vaid kohus.
Nüüd vallandati aga täpselt selline nõiajaht, nagu paljud tolle eelnõu läbisurumise tegelikke sihte aimanud hoia-tasid. Praegu tahetakse aja-lugu ümber kirjutada sügav-trükis, mitte ainult Laari ja Vahtre moonutatud ajaloo-õpikuis, vaid ka jõulise kampaaniaga rahva meeltes. Rahvarinde ja Savisaare, Ülemnõukogu ja Rüütli ni-medel pole sellele seltskonnale meelepärases ajaloos kohta. Sama jõud tahab teha olematuks fakti, et Eestis taastati iseseisvus kõigi Ees-ti-meelsete poliitiliste jõudu-de ja rahvaliikumiste koos-töös ning 1991. aasta 20. au-gustil polnud tegu neist ühe kapituleerumisega võitjate ees. See fakt ei anna kellelegi alust tagantjärele ajalugu korrigeerida ja end ainuvõitjana näidata. Balti ketis seistes või augustiputshi päevadel barrikaadidel Toompead kaitstes ei küsitud kaaslaselt, kas ta on komparteilane, kommunistlik noor või pioneer.

Süümevanne taas kasutusel

Piinlik oli lugeda Postimehe juhtkirja (30.01), kus Sep-pikut rünnates võeti appi ekspresident Lennart Meri mõte, et poliitik peab oskama kuulata rahva õiglustunnet ja käituma vastavalt sellele. Samuti sekkus Meri otseselt vaidlusse, nõudes kogu vaidluse käsitlemist ainult Eesti Vabariigi õigusruumis. Ilmselt ei tea noored lehetegijad, et just Meri enda süümevande vaidlustami-seks pöörduti tema ametiajal kohtusse, kuna Meri ei suvatsenud selgitada mitmeid kahtlusi oma süümevande asjus. Kuigi kohus ei julgenud hakata tollase presidendi kohtuasja menetlema, jäid õhku mitmed küsimused Lennart Meri tiheda koostöö kohta VEKSA ja KGB teiste variasutustega. Ekspresident Meri detailsed ettekanded nõukogude rezhiimi struk-tuuridele täpse infoga kümnete väliseestlaste tegevuse, meelsuse ja elukoha ning telefoninumbrite kohta, mida ta kogus arvukatelt sõitudelt välismaale, olid ja on isa-maalastele ja ka Res Publica tegelastele hästi teada.
Eriti huvitav oleks teada, kuidas hindavad uue poliitika eestvõitlejad Parts ja Palts oma erakonna vaimse isa ja strateegi Meri välissõitude ettekannetes neid kohti, kus tollane kirjanik ja nõukogude nomenklatuuri kuulunud rännumees Meri annab NLiidu poliitika vaatenurgast salvavaid hinnanguid Eesti pa-gulaste välisvõitlusele.

Kogenud spetsialistina soo-vitab Meri "seada eesmärgiks välisvõitlejate vähemuse iso-leerimise väliseestlaste enamusest". Ta soovitab KGB varistruktuuridele kasutada välis-Eesti uue põlvkonna aktiviste Nõukogude Liidu poliitika huvides, taotledes nende positiivset suhtumist Eesti NSV-sse. Kas ka see professionaal Meri õõnestustegevus Eesti rahvuslike huvide vastu oli aateline ja hinnangud sellele mahuvad müütilise mõiste "uus po-liitika" alla ning vaba Eesti õigusruumi?
Kahju on teenekast vaba-dusvõitlejast Enn Tartost. Rünnates ägedalt Seppikut unustab härra Tarto kahjuks selle, et ta on jätkuvalt samas erakonnas ja toetas alles hiljuti ministriametit pidanud Mihkel Pärnoja, kes kunagi andis KGB-le tunnistusi Eesti vabadusvõitluse märtri Jüri Kuke "süüasjas". Pole kuul-da, et Pärnoja oleks sellest koostööst mehiselt keeldunud. Kus oli Enn Tarto õiglustunne selles loos?

Uued poliitikud tulevad vandeta
Omaette teema on nende uute poliitikute motiivid ja taust, kes "avastasid" endas po-liitikasse mineku kihu alles hiljuti, s.t pärast süümevande nõude kadumist. Mis takistas paljudel küpsetel ja sõnakatel meestel, kel oli varemgi oma arvamus ja selge seisukoht ilmaasjust, tulla varem poliitikasse ja kandideerida valmistel? Kas oli tõkkeks ilmavaateline settimine või hoopis süüme-vande nõue ja oht, et seda andes võib tekkida probleeme, kui paljudele teada seiku eluloos tõsiselt uurima hakatakse…? Siin tekibki küsimus okupatsiooni ajal tegutsenud inimeste tegude hindamisest laiemalt.
Valik on nüüd rahva käes. Kuid selle, rahvast lõhestava ja laastava raja kõrval on ka teine - üksmeele, leppimise, kokkuhoidmise ja koostöö tee. Sama tee, mis valiti ühi-selt laulvas revolutsioonis ja kinnistati 1991. a augustis. Usun, et rahva tarkus oskab just selle teeotsa ära tunda. Poliitilisest kuumalainest, vihkamisele õhutajate osa-vast jutust ja meedia süüdatud virvatuledest hoolimata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)