Meie arusaamad lähevad lahku

RAIVO PALMARU,      17. oktoober 2001


Postimehe toimetuses seisis järgnev lugu avaldamata kaks nädalat. Kas või see fakt iseenesest kinnitab Palmaru seisukohtade paikapidavust.

Postimeest sirvides avastasin, et olen taas sattunud poleemikasse lehe vastutava väljaandja Mart Kadastikuga ("Kes tegi presidendi?" PM 29. september.). Ka 3. veebruaril pühendas Kadastik oma kommentaari "Ajakirjandus annab aru" ühele minu arvamusloole. Jätsin tookord asja sinnapaika. Ju siis tuleb nüüd suu puhtaks rääkida.
Meie lahkarvamuse tuum on erinevas arusaamas ajakirjanduse rollist. Olen kahel korral püüdnud Postimehe veergudel kaitsta kujutlust meediast, mis pakuks laias spektris informatsiooni ja arvamusi, mille põhjal lugejad võiksid ise kujundada oma seisukoha. Mõlemal korral on Kadastik vastandanud sellele oma arusaama, mille järgi ajakirjandus esitab avalikkusele oma eelistusi. Umbes nii, et ühel pool on juhtimisvalmis ajakirjanduseliit ning teisel pool tume ja juhtimist vajav mass.
Kust see vaade tuleb? 29. septembri arvamusloos kirjutas Kadastik sõna-sõnalt nii: "Tagantjärele näib ilmne, et oma hoiatusega püüdis Palmaru juba ette leida õigustust opositsiooni kaotusele. Nimelt oli ta soovitanud ühiskonna tasakaalustamiseks anda presidendi koht opositsioonile. Paraku opositsioon võitiski. Kas nüüd peaksime nentima, et Arnold Rüütel on saanud presidendiks ebademokraatlike valimiste läbi?"
Esiteks on Kadastik minu tekstile viidates selle mõtet moonutanud. Teiseks selgub, et talle on võõras arvamuse vaba kujunemise idee. Iga loo ilmutamine on Kadastiku meelest mõjutamine. Selline käsitus on kommunikatsiooni uurimise ajaloos tuntud stiimuli-vastuse või ka süstla (hypodermic needle) mudelina. Nimelt kujutleti kuni 1950. aastateni, et alati, kui informatsioonivahendi kaudu saadetakse mingi sõnum, on selle tagajärjeks tegutsemine sõnumi kohaselt. Tänaseks on maailm säärasest lihtsustusest muidugi loobunud.
Ühtlasi on kõikidel kirjatükkidel Kadastiku arvates üksnes päevapoliitiline eesmärk. Mis omakorda tähendab, et kogu kommunikatiivne käitumine piirdub nähtusega, mida Jürgen Habermas on nimetanud edule orienteeritud kommunikatsiooniks. Muud kommunikatsiooni ei ole mõne ajakirjandusringkonna jaoks olemas. Säärane vaade on lähedane totalitarismile.

Kaks üllatust

Kadastik väidab, et meedia "karvane käsi" ei suunanud Eesti presidendi valimist. Samas heietab ta sellest, kuidas valijamehed pettusid eelmisel õhtul televiisorit vaadates Savis ja Tulvistes ning langetasid oma otsuse Rüütli kasuks. Söandan taas kinnitada, et arvamuste kujunemine on mõnevõrra keerukam.
Ent hüva, kui meedia ei püüdnud presidendi valimist mõjutada, siis miks oli Arnold Rüütli edu enamikule eestlastest üllatus. Otsisin pärast Rüütli ülekaalu esimeses hääletusvoorus kiiruga välja kõik saadaolevad arvamusküsitluste tulemused ja märkasin hämmeldusega, et Rüütli võit oli suure tõenäosusega prognoositav.
Juhan Kivirähki poolt vahetult pärast valimist läbi viidud küsitlus aga näitas, et toetus Rüütlile oli vähemalt 43%, tegelikult ilmselt rohkemgi, ja ta edestas oma lähimat konkurenti enam kui kümne protsendipunktiga. Kuid meedia kinnitas avalikkusele ühtevalu, et ðanss on ainult Tulvistel ja Savil. Just sellel taustal tundus Rüütli võit ootamatu.
Veel suurem üllatus oli see, et meedia mõju jäi suhteliselt tagasihoidlikuks. Kui 1999. aasta märtsivalimistel ületas meediainformatsiooni ja valimistulemuste determinatsioonikordaja 0,9 piiri, siis 2001. aasta oktoobris oli see arv vähemalt poole väiksem.
Teoreetiliselt ei ole siin midagi ootamatut - tegemist on imidzhiteoorias hästi tuntud stsenaariumiga, mis käivitub siis, kui imago ja tuumikväärtused satuvad vastuollu (nn simulatsiooni probleem). Kuid see tähendab, et tõenäoliselt ei suuda meedia ka 2002. ja 2003. aasta valimisi enam endises mahus mõjutada. Näib, et eestlaste poliitilises mõtlemises on toimunud murrang, mille tagajärjed võivad olla vägagi kaugele ulatuvad.

Topelt arvamuskliima

Olukorda, kus avalik arvamus ja meedia avalikustatud arvamus erinevad teineteisest tunduvalt, nimetatakse topelt arvamuskliimaks. Mõiste tõi 1979. aastal käibele saksa kommunikatsiooniteadlane Elisabeth Noelle-Neumann, kes väitis, et avalik-õiguslik televisioon manipuleeris Bundestagi valimiste eel avaliku arvamusega. See vallandas Saksamaal skandaali.
Ka Eestis valitses presidendi valimise eel topelt arvamuskliima, mis tähendab, et ajakirjandusväljaannete tegevus oli vastuolus Eesti põhiseadusliku korra aluseks oleva demokraatia printsiibiga. Sellest hoolimata küsib riigi suurima meediakontserni tegevjuht: "Kas pidada patuks seda, kui Eesti ajalehtede juhtkirjades väljendati sümpaatiat ühele kandidaadile rohkem kui teisele?"
Eesti ajakirjanduses toimunud "revolutsioonilised" ümberkorraldused ei kujuta endast midagi muud, kui vaid püüdu moderniseerida poliitika ja meedia nõukogudeaegset suhet.
Nüüdisajal peetakse meediakorporatsioone sõnavabadusele ja demokraatiale kohati suuremaks ohuks kui riigivõimu. Seetõttu on nii Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon kui ka UNESCO rõhutanud riigi kohustust luua tingimused, mis tagavad sõnavabaduse. Eestis ei ole selles suunas midagi tehtud.
Kontrollimatu arengu tulemusena oleme "saavutanud" meediaturu kontsentratsiooni sellise taseme, millele on maailmas raske võrdset leida. Koos sellega on kadunud pluralism. Näitasin sellel suvel Eesti trükiajakirjanduse kallutatust iseloomustavaid arve maailma juhtivatele meediauurijatele. Need küsisid üllatunult: "Kuidas on see võimalik?"
Ei pea olema ajukirurg, et mõista: Eesti ajakirjanduses toimunud "revolutsioonilised" ümberkorraldused ei kujuta endast midagi muud, kui vaid püüdu moderniseerida poliitika ja meedia nõukogudeaegset suhet. Likvideerida seda ei ole tahetudki.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)