Tõelise looja minek pole lõplik

Urmi Reinde,      04. august 2004


Eelmises Kesknädalas teavitasime lugejat sellest, et juulikuu viimasel nädalavahetusel jätsid lähedased, sõbrad ja muud hoolivad inimesed hüvasti luuletaja ja kauaaegse ajakirja Noorus kirjandustoimetaja Rudolf Rimmeliga. Talitus viidi läbi Rimmeli lapsepõlve- ja nooruselinnas Viljandis – esmalt Pauluse kirikus ja jätkuna Viljandi järvel, kus poeedi tuhastunud säilmed järvevette haihtusid. 27. juulil oleks Rimmeli Ruudi saanud 67 aastaseks.
Möödunud septembris, enne euroreferendumit poliitilise EI-sõnumiga vabal tahtel elust lahkunud kirjaniku luulet lugesid kirikus noored näitlejad Kalju Komissarovi juhtimisel. Pikema hüvastijätukõnega esines Jaak Allik. Rimmeli enda luuletuse, mis pühendet otse omaenda lahkumisele, kandis Viljandi järvel paadis ette Jaak Johanson. Päev varem esitleti samuti Viljandis Eesti Kultuurkapitali toel väljaantud luulekogu "Iseseisvumine", mille pani kirjaniku 1988-1991 aastate loomingust kokku lesk Malle Rimmel. Järgnevate aastate luuletused ilmuvad järgmises kogumikus, kui aeg ning kulud ja kirjad võimaldavad.
Toimetuse nimel tänan korraldajaid Rudolf Rimmeli mälestuse kauni jäädvustamise ja sel osalemisvõimaluse eest. Eesti kirjanduse rikkalikus ajaloos on nüüd üks nimi kahe aastaarvuga – sünni- ja surmadaatumiga – taas juures. Õnnelikud on need loojad, kelle looming elab ihust kauem. Õnnelikud on need rahvad, kellel on niisugused loojad.

Kesknädal avaldab siinkohal Jaak Alliku mõtiskluse Rudolf Rimmeli mälestustalitusel Viljandi Pauluse kirikus 24.juulil 2004. aastal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)